46.
M ikkel lükkab Matsi kõrvale. „Ära puutu, ma ütlesin!“ hüüab ta.
Loom on väike nagu kassipoeg, aga kass ei ole see kindlasti. On ta siis koer? Võib-olla on ta üks Otto kutsikatest, keda too kasvatab, et neid siis kalli hinna eest rikastele inimestele maha müüa?
Siis peaksid nad ta üles korjama ja Otto juurde viima.
Aga väikese koera moodi see loom ka just välja ei näe. Natuke küll, see on tõsi, aga tal on sinised silmad, ja Mikkel jääb mõtlema, kas koertel üldse siniseid silmi on. Haski! mõtleb ta ja vaatab lähemalt. Loogiline, haskidel on sinised silmad! Aga haski-beebi moodi see väike loom ka välja ei näe.
„Aga ta tahaks , et teda sülle võetaks!“ ütleb Mats innukalt ja sirutab juba uuesti käe välja. „Sa ju kuuled küll! Ta ju hüüab meid!“
Ja seda väike loom tõepoolest teeb, ikka auh, auh, auh, ja paistab natuke sedamoodi, nagu kardaks ta neid. Pigem paluks. Pigem nii, nagu tahaks ta tõesti öelda: „No tulge juba, tõstke mind viimaks üles!“
„Ma ju ütlesin, ära puutu!“ hüüab Mikkel sellegipoolest. Ta on telekast näinud üht filmi, kus tüdruk leidis mets kitsetalle. Ja et tüdruk võttis ta sülle ja et tall pärast inimese järele lõhnas, ei tahtnud metskitseema teda tagasi võtta. Nii see metskitsedel on, ja see oli hirmus kurb.
Aga metskits see väike loom nüüd küll ei ole. Ainult et mis see on, pole Mikkelil aimugi. Kui üks Otto kutsikatest on jalga lasknud, siis nii kaugele ta poleks ometi jooksnud ja rohu sisse pikali heitnud ning oodanud, et keegi talle järele tuleb!
„Sinul pole siin midagi öelda!“ hüüab Mats. „See on minu oma! Sul on juba Senta, sul pole teda vaja! See on minu oma, muidu pole aus!“
Sel silmapilgul sõidab neist mööda üks auto.
„Krischan Boysen!“ hüüab Mikkel ja vehib kätega.
„Halloo, Krischan Boysen!“
„Ta sõidab koju!“ ütleb Mats.
Mikkel noogutab. Krischan viis kindlasti täna hommikul Aylini autoga oma paadi juurde. Lõppude lõpuks ei ole tema maja juures silda nagu vanaema Ingel.
Ja nüüd on ta tagasi.
„Kas tead mis, Matsi?“ ütleb Mikkel. „Las Krischan Boysen otsustab. Me kutsume ta kohe siia.“
Nõme, et minul mobiili ei ole, mõtleb ta. Muidu võiksin Krischanile foto teha, see oleks täiega praktiline. Aga ema ütleb alati, et minuvanusel poisil pole seda veel tükk aega vaja. No näed siis, kuidas ta eksis!
„Tule kaasa, Matsi!“ ütleb Mikkel. Kes teab, millega
Mats hakkama saab, kui Mikkel ta üksinda siia maha jätab. „Sa tahad sellest ju ka Krischanile rääkida!“
Mats viskab võõrale väikesele loomale viimase pilgu. „No olgu!“ ütleb ta pahuralt.
Mahler paistab natuke imestunud olevat, kui poisid juba jälle minema hakkavad, ilma et oleks tema leiust hoolinud. „Auh!“ teeb ta veel kord natuke etteheitvalt, enne kui nende kõrval Krischani maja juurde jookseb. See on õnneks kohe ümber nurga.
Mikkel paneb käe Mahleri pea peale. „Me ei jäta teda ju üksinda, Mahler!“ ütleb ta. „Me ainult küsime Krischanilt, kas tead? Aitäh, et sa selle looma leidsid!“
Mahler näib ikka veel natuke segaduses olevat, aga siis tuleb ta lihtsalt kaasa. Lõppude lõpuks usub ta kindlalt, et tema Mikkel teeb alati kõik õigesti.
47.
„Sinu vahetus on tegelikult lõppenud, Martha!“ ütleb Aylin julgustavalt, kui Martha terrassilt külastajate mustad nõud kööki kannab. Mõlemad puhkemaja inimesed on ära läinud, aga nad lubasid, et tulevad homme jälle. Seepärast on Martha mustad nõud ja nõudepesumasina enda hooleks võtnud. „Sinu plaan töötab tõepoolest super hästi! Nad tõesti tulid. Kas sa ei leia, et siin käib kõik nagu nööri mööda? Mul langes kohe kivi südamelt! Ma tõotan sulle, et kui see saab mööda, siis teeme kõigile abilistele suure peo!“
„Jah, tore!“ pomiseb Martha ja püüab naeratada. Tobe Enes miilustab praegu Ohios kellegi teisega ja tema rabab koolivaheajal siin mitme eest, et Enesi ema äri vee peal hoida. Kui loll võib inimene ikka olla?
„Martha?“ ütleb Aylin. „Kas midagi on juhtunud? Sa näed kuidagi nii – löödud välja!“
„Ei, kõik on hästi!“ ütleb Martha ja lajatab pesuveega väikse ämbri sellise kõmakaga lauaplaadile, et natuke vett loksub üle ääre. Aylin on lõppude lõpuks ikkagi Aylin ja mitte ainult Enesi ema ja ta ei saa sinna midagi parata,
et tema poeg just praegu Ohios nii nõmedalt käitub. „Ei, kõik on juba okei.“
„Päriselt?“ küsib Aylin. „Sa ei pea enam kauemaks jääma! Sind polegi siin enam tegelikult vaja. Miks sa koju ei sõida, saaksid vahelduseks natuke tšillida? Sul on ju ikkagi koolivaheaeg!“
Ta ütles „koju“ ja mõtles vanaema Inget, mõtleb Martha. Nagu ma tõesti kuuluksin sinna. Nagu mina kuuluksin tõepoolest siia, mitte nagu need kaks sealt puhkemajast.
„Ei, ma jään veel siia!“ ütleb ta. Kes teab, võib-olla mõtleks ta vanaema Inge juures kogu aeg Enesi peale. Siin on vähemalt askeldamist.
Aylin vaatab pisut küsivalt, kuid noogutab siis. „Siis mul on üks asi, mida sa minu heaks teha saaksid!“ ütleb ta. „Meil pole nimelt veel lihavõttekaunistusi! Mul oli plaanis sellega eile tegeleda, aga nagu sa tead, ei saanud sellest enam asja!“ Ja ta näitab oma jalale. „Vahest saaksid sina selle ära teha? Dilara näitab sulle, kus kaunistused on.“
„Muidugi, hea meelega!“ ütleb Martha, aga kui ta siis vaatab suurde pappkarpi, mis köögiriiulil seisab, võpatab ta hetkeks. Kirjud plastmunad ning suured ja väikesed plastjänesed ja tibud, mis näevad välja, nagu oleks Aylin need kunagi odavpoest ostnud. Ema võdistaks end. Ema jänesed on vildist ja värvimata puidust ja valgest portselanist ja neid ei saa lihtsalt suvalisse kohta panna. Need pannakse lihavõtteseadetesse, mida tehakse kõrvaltänava lillepoes ja mis on igal aastal natuke isemoodi, sest ilmselgelt muutub ka lihavõttepühade stiil, ütleb ema, siis
ei saa ju igal aastal jälle neidsamu kaunistusi kasutada. Muidu räägib ta ise alati jätkusuutlikkusest.
„On ju ilus?“ hüüab Dilara vaimustatult. „Need pannakse välja,“ ütleb ta pappkarpi näidates. „Ja need pannakse sisse!“
„Noh, hakkame siis peale!“ ütleb Martha.
Ja kui esimesed väikesed lihavõttejänesed on väljas laudadele pandud, loodab ta, et tuul neid kohe jälle minema ei puhu. Tegelikult ei tundugi need talle enam nii kohutavad. Matsile nad meeldiksid, mõtleb ta. Mikkelile ka. Niisiis! Justkui loeks ainult see, mida ema peab ilusaks. Laste arvamus loeb ka.
„V
48.
äike ja hall ja siniste silmadega?“ küsib Krischan. Poisid said ta kätte veel enne, kui ta jõudis majja minna. „Ja teie ei tea, mis loom see on?“
„Seda ütleb Mikkel!“ hüüab Mats. „See on koerabeebi! Ta on minu oma!“
Krischan vaatab Mikkelile otsa. „Mikkel?“ ütleb ta.
Mikkel kehitab õlgu. „Ta ei näe päriselt koera moodi välja, Krischan!“ ütleb ta. „Natuke näeb, aga mitte päriselt.“ Siis torkab talle midagi pähe. „Me ei puutunud teda! Telekas oli ükskord üks film, kus …“
„Seda te tegite hästi!“ ütleb Krischan ja võtab kõrvalistuja kohalt oma mobiili, enne kui puldiga autouksed lukku piiksutab. „Läki siis! Vaatame järele.“
Mikkel kardab natuke, et väikest looma äkki polegi enam üldse seal, kui nad tagasi tulevad. Võib-olla on ta minema jooksnud? Või on keegi ta ära varastanud? Või on mõni suur ohtlik loom ta ära söönud? Aga tegelikult ei ole Sommerbys suuri ohtlikke loomi. Ega hunte. Ja karusid niikuinii mitte.
Mikkel vajutab tara ülemise traadi nii kõvasti alla, kui
suudab, et Krischan saaks sellest üle astuda. Alt läbi roomata ta ei tahtnud.
„Kuulge teie kaks, mul on nii hea meel, et te olite nii targad ega võtnud seda väikest ussikest lihtsalt kaasa!“ ütleb Krischan, kui on esimest korda rohu sisse vaadanud. „Ma olen peaaegu kindel, et see pole hunt. Ma arvan, et see on …“
„Ussike see ometi ei ole!“ ütleb Mats nördinult. „Kas sa siis ei tea? Ussike on ju paljas! Ja päris väike!“ Ja ta näitab pöidla ja nimetissõrmega, kui suur just.
Krischan naerab. „Minu meelest paistab see rebasekutsika moodi!“ ütleb ta ja kummardub veel kord päris sügavale koheva halli loomalapse kohale. Siis teeb ta sellest pildi.
„Rebased on hoopis punased!“ ütleb Mikkel segaduses.
Aga Krischan raputab pead. „Mitte siis, kui nad on alles kutsikad!“ ütleb ta. „Siis on nad hallid. Ja see siin on tõesti veel päris tilluke!“
Mikkel noogutab. „Ja nüüd võtame ta kaasa?“ küsib ta õnnelikult. „Kas me tohime?“
Aga Krischan sõrmitseb juba mobiiliekraani. „Mina seda rebaste värki hästi ei tunne!“ ütleb ta. „Aga kindlasti on keegi … Ah! Vaadake, rebaseabi!“ Ja ta näitab poistele mobiili. „Ma helistan sinna. Võib-olla oskavad nad meile öelda, mida me peame tegema, okei?“
Mats noogutab. „Aga ta on minu oma!“ ütleb ta sellegipoolest.
„Oh, ma poleks arvanudki!“ hüüab Krischan juba mobiili.
„Et ma saan teie juurest kedagi otse telefoni teel kätte! Me leidsime just praegu ühe rebasekutsika ja nüüd …“ Siis räägitakse midagi liini teises otsas ning Krischan noogutab ja noogutab. „Ei, ei ole!“ ütleb ta siis. „Puudutanud. Need kaks poissi siin olid nii targad … Jah, saab tehtud. Ma helistan siis kohe tagasi.“ Ta klõpsab kõne kinni.
„See proua sealt rebaseabist kiitis teid väga!“ ütleb ta. „Et te kutsika rahule jätsite! Nüüd seiske mõlemad siin ja valvake teda, ma pean korra midagi vaatama!“ Ja siis jookseb ta kummargil tänavat mööda edasi, mõlemas suunas siia- ja sinnapoole ning uurib maad enda ees ja kiikab rohu sisse teeserval. Äkki jääb ta seisma. Siis tuleb ta aeglaselt poiste juurde tagasi.
„See on nüüd päris kurb lugu,“ ütleb Krischan. „Ma leidsin ema üles. Seda see proua mulle soovitas, kas teate? Et ma pean järele vaatama. Oleks ju võinud ka nii olla, et ta jättis oma kutsika lihtsalt korraks sinna, et teiste laste järele vaadata. Siis oleks ta talle millalgi jälle järele tulnud ja meie oleksime pidanud kutsika rahule jätma. Aga et kutsikas on siin tee ääres …“ Ta kõhkleb.
„Surnuks sõidetud?“ sosistab Mikkel.
Krischan noogutab. „Nii see naine oletaski,“ ütleb ta. „Ja rebaselaps on veel liiga väike, et ise enda eest hoolitseda. Sellepärast ei tohi me teda lihtsalt siia jätta. Ta jahtub päris kiiresti maha ja külmub surnuks. Või sureb nälga ja janusse. Keegi peab kohe tema eest hoolitsema.“
„Mina!“ hüüab Mats ja togib Mikkeli kätt. „Ma ju ütlesin! Ta on minu rebasekoer.“
Krischan raputab pead ja kummardub hästi ettevaatlikult alla. Siis võtab ta rebasebeebi sülle ja näib, et pisike rõõmustab selle üle tõesti. Võib-olla ta juba külmetas seal all külma maa peal? Siis tuleb ta Krischani juures korralikult kinni katta ja üles soojendada.
Ja Mikkelil hakkab ka täitsa soe. Nad tohivad rebasebeebi kaasa võtta! Siis ei ole tal mitte ainult Senta, vaid veel ka väike rebane, keda ta võib isegi Matsiga jagada. Aga rebane on hoopis teistsugune kui Senta, sellest saab ta kohe aru. Ta ei karda üldse ja kindlasti hakkab ka Mikkel talle kiiresti meeldima, kui ta talle alati süüa viib. Ja kui beebi kasvab suureks ja saab tõeliseks rebaseks, siis on ta võib-olla peaaegu nagu koer ja päris taltsas ja Mikkel võib ta isegi koju kaasa võtta, kuna ta kuulub ju ikkagi talle, talle ja Matsile, ja mitte vanaema Ingele nagu Mahler.
„Aga sina oled mulle sellegipoolest veel armas, Mahler!“ ütleb Mikkel. Isegi kui tal on nüüd veel üks teine loom, et taha ta kindlasti, et Mahler oleks kurb.
Krischan piiksutab juba autouksed lahti. Siis paneb ta väikese rebase ettevaatlikult kõrvalistmele. „Nüüd helistan ma kõigepealt Kallele!“ ütleb ta. „Et politsei hoolitseks ema eest, see ei tohi mingil juhul sinna vedelema jääda. Ja siis ma toon vana kassikorvi, selle polsterdame ilusti ära.
Siis tunneb pisike end hästi.“
Minu rebasebeebi! mõtleb Mikkel ja õnnetunne on nii tugev, et tahab ta peaaegu enda alla matta. No olgu, meie rebasebeebi! Aga ega teda nii väga ei häirigi, et see ka Matsile kuulub.
Krischani vestlus Kallega ei kesta kaua. Siis pöördub ta Mikkeli poole.
„Mikkel!“ ütleb Krischan ja paneb käe kergelt poisi
õlale. „Mikkel, poja! Seda sa juba tead või kuidas? Endale jätta me teda ei tohi. Me paneme minu vana kassikorvi valmis ja siis viime ta metsloomade varjupaika.“
49.
Nüüd hakkab Clara aga vähehaaval vihale minema. Praegu on juba kindlasti pärastlõuna ja paistab, et väike poiss ei mõtlegi uuesti tema juurde tulla! Olgu, süüa ta talle tõi, aga pikkamööda hakkab tal päris kohutavalt igav ja see pole üldse hea. Siis hakkab ta kogu aeg kodu peale mõtlema ja et ta ei saa sinna jälle tagasi minna ja et ta peab võib-olla kogu eluks sellesse jubedasse kuuri jääma.
Okei, mitte just kogu eluks, ta võiks ka lihtsalt välja tulla ja ema juurde tagasi minna. Aga siis ei ole tema plaanist mingit kasu! Sellepärast ta ju üldse jalga lasi!
Ta vaatab aknast välja. Vana naine töötab juba jälle peenarde juures, võib-olla ei julge poiss sellepärast temast mööda tulla.
Oleks tal vähemalt mobiil! Siis võiks ta natuke netis surfata. Aga kui aku tühjaks saab, siis ei saa ka seda enam teha, jama.
Või vähemalt ajakiri! mõtleb Clara ja hakkab oma reisikotis sorima. Hea vähemalt, et tema tobe matevihik on veel kotipõhjas. Ema oli nõudnud, et see tuleb puhkusele kaasa võtta, et ta saaks iga päev natuke harjutada, ja
õnneks polnud ta seda puhkekorteris välja võtta jõudnud. Seepärast ongi see veel kotis ja ta saab sealt vähemasti lehe välja rebida ja sedeli kirjutada. Nii oli ta ju selle päkapikuga kokku leppinud.
Aga poiss ei oska kindlasti veel hästi lugeda, mõtleb Clara, nii kirjutab ta siis pigem trükitähtedega, neid ta ehk siiski tunneb.
MUL ON KOHE AJAKIRJA VAJA!!! kirjutab ta. WENDY OLEKS KÕIGE PAREM! KIIRESTI! KOHE! Siis voldib ta sedeli päris väikeseks kokku. Nüüd tuleb see veel peidukivi alla panna, ilma et vanaema teda teolt tabaks. Aga tegelikult on see lõbus. Natuke nagu telekas.
Clara keerab ukse lukust lahti. Päris hääletult see ei õnnestu, aga lõppude lõpuks pole vanainimeste kuulmine enam eriti hea. Vanaema ei kuule isegi, et kuuriuks natuke nagiseb, kui Clara selle lahti teeb. Siis on ta paari hüppega õunapuu juures.
Appi! Justnimelt praegu peab vana naine muidugi parema käega seljast kinni haarama ja end püsti ajama, ise seejuures isegi oiates.
Kui ta ainult ümber ei pööraks! Nüüd tuleb kärmesti tegutseda.
Clara tõstab kivi üles ja paneb sedeli välgukiirusel maha. Siis paneb ta kivi sedeli peale ja lippab kuuri tagasi. Tehtud! Loodetavasti ilmub poiss varsti välja. Siis ta ütleb poisile, et teda ei tohi enam nii kauaks üksi jätta.
See kõik on ju täiega totter, kogu see elu. Aga nutma ta kindlasti ei hakka.
50.
E ndale me teda jätta ei saa, mõtleb Mikkel ja tunneb, kuidas kogu õnn temas kokku variseb. Miks siis ei saa, kui rebaseema enam ei ole? Keegi peab ju ometi tema eest hoolitsema ja mina oskan seda kindlasti hästi!
Aga Krischan Boysen räägib juba edasi. „Selleks peab oskama noorte rebastega ümber käia, kas teate? Nad võivad väga kiiresti haigeks jääda, kui neile valesid asju süüa või juua antakse! Ja meie väike sõber ei tohi inimestega liiga ära ka harjuda. Ta peab ju hiljem jälle vabaduses elama. Me viime rebasekutsika parem varjupaika, nemad seal teavad, mida tuleb teha. Kas tahate kaasa tulla?“
Mats vaatab vihaselt. „Aga see peab minu oma olema!“ ütleb ta.
Mikkel püüab kurbust alla neelata. Tal on ju ikkagi veel Senta. Aga rääkida ta praegu ei suuda. Ta lihtsalt noogutab.
Krischan Boysen naeratab. „Ma helistan nüüd kiiresti Ingele ja ütlen talle, et te olete minuga,“ ütleb ta. „Et ta muretsema ei hakkaks, eks? Ja meil veab, et see pole üldse kaugel.“
Aga natuke kaugel on see ikkagi, mõtleb Mikkel ühel hetkel. Nad sõidavad kindlasti peaaegu tunni ja tema
kõrval kassikorvis lebab rebasebeebi ja magab. Mikkel tahtis talle enne sõitu veel kiiresti natuke piima anda, et ta nälga ei peaks kannatama, aga Krischan oli öelnud, taeva pärast – ei. Piim ei sobi rebasebeebidele sugugi.
„Kui kaugel see on veel!“ ütleb Mats. „Kuule, mees!
Ma tahan koju minna, kui ma teda niikuinii ei tohi endale jätta!“
„Kuss!“ ütleb Krischan Boysen rooli tagant. „Ole korraks vait!“
Raadios räägib üks mees uudiste häälega. „Asja kohase teabe eest, mis viib Clara Eifesi leidmiseni, on välja pandud 3000 euro suurune tasu. Informatsiooni võtavad vastu kõik politseijaoskonnad.“
Mats kummardub erutatult ettepoole. „Kas see on palju?“ küsib ta. „Raha? Kas see on rohkem kui kuld ja kalliskivid?“
Krischan Boysen naerab. „Sõltub sellest, kui paljust kullast ja kalliskividest me räägime!“ ütleb ta. „Aga kolm tuhat eurot on päris palju raha. Kas sulle rebase leidmisest veel ei piisa? Kas sa tahad nüüd veel tüdruku ka üles leida ja rikkaks saada? Kas sul on asjakohaseid vihjeid, Mats? Lao siis aga lagedale!“ Ta pöörab ühte väikesesse tänavasse.
„Eii!“ hüüab Mats ehmunult. „Aga Tülay ütleb alati, et tasuks on kuld ja kalliskivid! Sellepärast!“
„Ära küta end nüüd kohe jälle üles, Matsi!“ ütleb Mikkel. „Vaata, seal sildil ongi juba „Metsloomade varjupaik“. Kohe saab meie beebi midagi juua. Midagi sobilikku.“
„See on printsesside eest!“ hüüab Mats sellegipoolest. „Kuld ja kalliskivid! Kui kellelgi on vihjeid. Aga printsesse pole ju üldse olemas, hahahaa!“
Krischan Boysen ohkab. „Ma tegin praegu ju ainult nalja, Mats,“ ütleb ta ja sõidab autoga väikesele parkimisplatsile. „Et sa tead, kus tüdruk on. Nii, nüüd vaatame, kus meie väike sõber uue kodu leiab. Noh, ma olen tõesti põnevil.“
