arvan nii
See oli e S imene õhtu meie oma kodus. Mu kolm suurt venda lobisesid üksteise võidu ja mina vahtisin taldrikut oma nina ees laual, silmitsesin suurt akent ja seinu.
Teinekord olen natuke pika toimega, vähemalt nii mulle tundub, sest alles nüüd jõudis mulle täiega pärale: me tohtisime siia jääda. Me ei pidanud oma kodumaale tagasi minema.
Viimaks ometi oli meil köök, mis oli üksnes meie päralt, meil olid oma magamistoad, oma dušš ja WC, ja isegi aed.
Aga kas miskit oli puudu?
Tõstsin kahvli laual püsti ja pigistasin selle rusikasse, ootasin, kuni hetkeks saabus vaikus, ning ütlesin siis: „Kodus peab olema ka koduloom. Mina arvan nii.“
Kõik vaatasid mulle otsa. Vennad hakkasid korraga irvitama. „Nii Roya moodi jälle,“ laususid nad.
„Ja kindlasti peame meie tema eest hoolitsema hakkama?“
„Hm,“ ütles isa. Ta pühkis käega üle vuntside.
„Tegelikult on see kena mõte,“ ütles ema. „Mis looma sa silmas pead?“
„Madu,“ müristas Bashir, mu vanim suur vend.
„Siilikest,“ kihistas Hamayun, mu keskmine suur vend.
„Komodo varaani!“ kiljus Navid, mu noorim suur vend.
Aga mina olin selle välja mõelnud ja järelikult võisin otsustada mina.
Ma ütlesin: „Midagi pisikest, keda saab paitada.“
Ma ütlesin: „Valget.“
Ma ütlesin: „Küülikut.“
Jassu
l oomapood jäi kõigi mu vendade jaoks kitsaks. Nad mahtusid vaevu vahekäiku hiirte ja saepurukottide vahel.
Bashir hüüdis: „Maod, kas teil madusid on?“ ja
Navid koputas akvaariumiklaasile, kuigi seal rippus silt kirjaga „Mitte toksida“. Kassapreili muutus sellest närviliseks.
Siis aga hakkas Hamayun rääkima. Poepidajanna
vaatas talle otsa, ja pahur korts ta laubal kadus nagu pühitult.
Hamayuni ja tema tasase häälega on iga kord nõnda. Kui on vaja midagi klaarida, siis ütleb isa alati: „Las Hamayun olla meie suuvooder.“
Hamayun selgitas, miks me tulnud olime, ja poepreili lausus: „Loomulikult on meil küülikuid. Tulge aga edasi. Ettevaatlikult. Ühekaupa. Nii … just.“
Tippisime kõik talle järele, kitsasse ruumi, mis lõhnas sooja karva järele. Müüjatar ütles: „Siin on meil igasugu küül…“
Mina aga nägin ja näitasin näpuga ja hüüdsin: „SEE!“
See oli kääbusküülik. Kui me ruumi sisenesime, oli ta ennast jalule ajanud.
Ta vaatas sellise näoga, nagu tahtnuks tšau öelda. Ja mina mõtlesin samuti: „Tšau!“ Aga kohe seejärel mõtlesin „JAAAA,“ sest see kääbusküülik mõtles
samamoodi „JAAAA“. Ma nägin seda ja kuulsin
oma peas.
Ja veel kuulsin oma peas tema nime.
Tema me võtsimegi ja mina tohtisin teda süles hoida, Hamayun maksis, ja kui me väljas seisime, ütlesin oma vendadele:
„Jassu.“
„Kas see on tema nimi?“ küsisid nemad.
„Jah,“ vastasin mina.
Ja nemad kostsid: „Ahah.“
Tähelepanu
k ui ma j a SS ule elutuba näitasin, kogunesid kõik meie ümber. Mitte ainult minu vennad, vaid ka isa ja ema ja veel üks kauge tädi, kes meil parasjagu koos tütrega külas oli, ja siis veel Bashiri sõbranna.
Nad silitasid Jassut, kes natuke värisedes mul süles kükitas.
„Ta peab iga päev värsket vett saama,“ teatasin ma, sest poepreili oli nõnda öelnud.
„Ta on nii tilluke!“ ütles ema. „Kas ta suuremaks ka kasvab?“
„Ja iga päev värsket heina,“ jätkasin mina, „mida närida. Muidu kasvavad ta hambad liiga pikaks.“
„See on kääbusküülik,“ ütles Bashir. „Sedasi siis. Sellega peame arvestama.“
„Ja muidugi sööb ta salatit ja juurvilju ja rohtu,“ ütlesin mina.
„Ui-ui,“ ütles isa Jassule, võib-olla arvates, et see on kääbusküülikute keel.
„Me peame tema puuri kaks korda nädalas puhastama,“ laususin mina.
„Kas ta trikke ka teeb?“ küsis kauge tädi.
Mina ütlesin: „Kui tema taguots on puhas, siis ta on terve.“
„Jessas,“ ütles kauge täditütar.
„Kõvad kuivad pabulad,“ jätkasin mina.
„Uiui,“ ütles nüüd ema Jassule.
„Okei!“ hüüdsin. „Tähelepanu talle meeldib. Aga nüüd hakkab ta närvi minema ja ma tahan temaga natuke omaette olla.“
Astusin koridori ja läksin kaks astet korraga võttes trepist üles, et Jassule päris esimest korda minu esimest päris oma magamistuba näidata.
Maja roosidega
l ama S in oma voodil ja Jassu kükitas mul kõhu peal. Ukse olin hoolega kinni pannud, sest nüüd pidi Jassu mind tundma õppima.
„Ahoi,“ ütlesin talle.
„Minu nimi on Roya ja ma olen üheksa-aastane.
Ma sündisin Afganistanis. Meil oli pealinnas maja, aias kasvasid roosid ja katusel olid tuvid, aga ma ei mäleta sellest enam eriti midagi.
Kui ma kolmene olin, siis läksime reisile. Isa oli andnud tüdrukutele koolitunde, ja seda ei tohtinud. Ta oli ka vaba mõtlemisega, ja see ei olnud samuti lubatud. Ma täpselt ei teagi, mida see vaba mõtlemine tähendab, aga minu arust mõtleb ema
samamoodi nagu isa, nii et ema oli ka vaba mõtlemisega – ja see oli ohtlik, sest valitsus seda ei soosi.
Me ei võinud enam Afganistani jääda, sest muidu oleksid nad isa vangi pannud, ja Bashiri võib-olla ka, ning seejärel Hamayuni ja Navidi, kui nad oleksid pisut vanemad. Nii me siis läksimegi ära teise riiki.
Lennukiga, rongiga, bussiga, aga eelkõige jalgsi. Sest minna tuli salaja.
Niisama teise riiki minna on keelatud, kas tead.
Seega meid smugeldati. Inimkaubitsejate poolt.
Sellepärast polnudki meie reis mitte reis, vaid põgenemine. Me olime põgenikud.
Põgenemisest ei mäleta ma suurt midagi, mina olin siis väike pätakas, aga seda tean ma küll: enam me põgenikud ei ole. Sest kui see tohutu pikk salajane reis otsa sai, jõudsime me Hollandisse.
Algul elasime kolm aastat AZC-s, varjupaigataotlejate keskuses. Sinna pannakse sind siis, kui
ei olda veel kindlad, kas sa võid jääda. Me muudkui pärisime kohtust, kas me võiksime saada
hollandlasteks, ja siis kulus terve aasta, enne kui kohtunik vastas, ja ikkagi ütles ta: ei.
Seega küsisime veel ühe korra, sest tagasi Afganistani me tõesti ei saanud minna. Seal on veel praegugi väga ohtlik! Jälle vastas kohtunik ei, ja mõne aja pärast pidime isegi varjupaigataotlejate keskusest lahkuma, sest jääda meil ei lubatud, aga tagasi minna me ei saanud, seega me jäime küll, aga asusime salaja elama ühte korterisse, ja seejärel tohtisime minna uuesti ühte teise varjupaigataotlejate keskusse – see on pikk jutt, aga tead mis, Jassu: see kõik on nüüd möödas.
Viimaks anti meile paberid, kus seisis, et me tohime Hollandisse jääda.
Nii et nüüdsest alates eladki sina siin – sest meie elame siin.
Ja sa ei lähe enam kunagi ära – sest meie ei lähe kunagi ära.
Ja sa oled tõesti üks imearmas lumepallirull, ja …
Aia! See pole porgand, see on minu sõrm!“
