Esimene peatükk
Üsna varsti pärast seda, kui olin koos perekonnaga New Hampshire’i
väikelinna kolinud, komistasin linnaservas otsapidi metsa kaduvale rajale.
Infotahvel andis teada, et tegemist pole mitte tavalise jalgtee, vaid
kuulsa Apalatši matkarajaga. Enam kui 3380 kilomeetri pikkuselt läbi
suursuguste ja peibutavate Apalatši mägede mööda Ameerika idaran-
nikut kulgev AM on kõigi märgistatud pikamaa matkaradade esiisa.
Ainuüksi läbi Virginia kulgev lõik on kaks korda pikem kui Pennine Way1 nimeline matkarada. See kulgeb teel Georgiast Maine’i läbi nel-
jateistkümne osariigi, üle matsakate kaunite mägede, mille nimed – Blue Ridge, Smokies, Cumberlands, Catskills, Green Mountains,
White Mountains – ainuüksi kõlavad kui kutse teele asuda. Kes suudaks sõnu „Great Smoky Mountains“ või „Shenandoah’ org“ kuulda-
vale tuua, ilma et teda valdaks tung „leivapäts ja teepakk vanasse kotti
visata ja üle majataguse tara hüpata“, nagu naturalist John Muir seda kunagi kirjeldas?
Ja siin see oligi, täiesti ootamatult, ja lookles ohtlikult ahvatle-
val moel läbi meeldiva Uus-Inglismaa kogukonna, kuhu ma olin end vastselt sisse seadnud. See tundus täiesti jalustrabav: mõte, et võin
kodust astuma hakata ja kõndida 2900 kilomeetrit läbi metsa Georgiasse välja või minna vastassuunas ning turnida üle kivise ja karmi
White Mountainsi mäeaheliku legendaarse Katahdini mäe tippu, Inglismaal asuv 435 kilomeetri pikkune vanim ja väidetavalt ühtlasi populaarseim matkarada. Siin ja edaspidi tõlkija märkused
1
7