Mu isamaa on minu arm, ei teda jäta ma, ja peaksin sada surma ma seepärast surema! L. Koidula
Erna oli seda päeva kaua oodanud ja kui saabus hommik, läks ta juba varavalges vaksalisse, istus ooteplatvormil pingile ning jäi rongi saabumist ootama. Aegamisi kogunes perroonile teisigi inimesi ning siis hakkas kaugusest kostma auruveduri puhkimist. Kätt vastu rinda surudes tundis noor naine, kuidas ta süda relssidel kolksuvate rataste rütmis lööma hakkas ning pilk pingsast vaatamisest ähmaseks muutus. Kas Eedik ikka tuleb ja kas ta tunneb mind ära… või mina teda, küsis Erna endalt. Ta polnud oma kihlatut neli aastat näinud ning temalt saadetud kirjugi võis ühe käe sõrmedel üles lugeda. Viimane neist oli aga väga üheselt teatanud kuupäeva, millal ja millise rongiga pidi mees tagasi kodulinna saabuma. Kui esimesed reisijad peatunud rongi tamburilt platvormile trügisid, oli nende seas palju karkudel ja kaaslaste toel kõndivaid soldateid, kuid kas ka Eedik Juurak, seda võis vaid oletada. Mees oli oma haavata saamisest ja Petrogradi hospidalis viibimisest teatanud juba läinud suvel, aga tema koju naasmine oli seni teadmata põhjustel viibinud. Erna oli viimaste aastate jooksul tihti Eedikule mõelnud, aga ta oli ka enda ja oma plaanide üle arutlenud. Mõnikord tundus talle, et kui tema peigmees nii kaua kodumaast ja temast eemal oli, siis ta ehk polnudki see ainus ja õige. Oleks Eedik juba siis, peale Petrogradi hospidalis viibimist koju naasnud, põetanuks Erna teda kodus edasi ning nad oleksid ehk taas lähedaseks muutunud, aga nüüd polnud neiul õrna aimugi, keda ta tegelikult ootas. –5–