Jõgi voolab

H

etk enne koitu oli majas nii vaikne, et oleks võinud kuulda isegi nõela kukkumist põrandale.

See oli aeg, mil päike tõusis, aga tööl käivad inimesed polnud veel ärganud ning oma tegemistega seda imelist vaikust häirinud. Õhk alevi tänavate kohal oli ööst kirgastunud ning elumajade vahel parklates külg külje kõrval kössitavad autod meenutasid tukkuvaid põrnikaid: see oli Esta meelest parim aeg oma tööle keskendumiseks.

Miski selles tardumuses ei viidanud olemise rahutusele. Mõte liikus kiiremini kui sõrmed arvuti klaviatuuril, aga seda kõike võis nautida vaid hetkeni, kui tema kohal asuvas kaheksandas korteris põrises mobiilne äratus. Järgnenud helidel polnud enam midagi ühist nõela kukkumisega, pigem meenutas see ruumisisest kolmikhüpet: voodist vetsu, sealt duši alla, maandumisega köögis.

• 3 •

See hüpete kaskaad toimis nagu äratus kogu majale, sest kohe-kohe hakkasid tiksuma ka kõik teised numbrid: seitsmendas korteris lükati plaksuga lahti õhuaken, et selle hommiku esimene sigaret süüdata, kuuendas kolksatas ukse taha tõstetud prügiämbri sang ja allkorrusel avati järgemööda vaheuksi, millest tekkinud õhuliikumine nihutas paigast viimasegi tolmukübeme lootuse veel hetk paigal püsida.

Muidugi oli majas ka neid, kes vankumatu rahuga edasi magasid, liigvarase äratamise pärast häält tõstsid, õhtul pooleli jäänud sõnavahetust jätkasid või siis magamisest kurtunud kuulmise pärast televiisori hääle viimase peale valjuks keerasid, et eelmise päeva uudiseid kuulata. Selle müriaadi vahemiku, mis kestis sõltuvalt sellest, mil keegi majaelanikest oma tööpäeva alustas, tahtis Esta vahele jätta ja lihtsaim viis nimetatud probleemi lahendamiseks oli hommikujooks.

Jooksmisest üksi selle aja üleelamiseks ei piisanud, sest vaikuse uus seanss algas alles peale kella üheksat, siis kui viimased tööleminejad olid kodust lahkunud, aga ööd muuks tarbeks kasutanud supermagajad polnud veel ärganud. Nii lisas Esta ühele jooksuringile veel teise ja lõpuks veetis ta tunnikese lihtsalt niisama jõe ääres vooluga kaasa jalutades, enne kui kodukontorisse naasis ja oma päevast töötsüklit alustas. Kodukontoris töötamisel tuli nii mõnegi eripäraga arvestada ja see, mis töölkäimise juures kehtis, ei pruukinud oma kontoris töötamise puhul üldse toimida.

Teine enam-vähem vaikne aeg, mil Esta oma tööülesannetele keskenduda suutis, kestis kuni kaheteistkümneni • 4 •

päeval, pärast seda algas varakult tööle rutanute lõunapaus.

Kell kaks pärastlõunal ärkasid need, kes olid olnud öösel unetud ja kell neli täitus maja üleüldise ärevusega. Õhtuoote aeg oli kõige viljakam neile, kes päeval infolaksust ilma olid jäänud või muidu laisad näisid. Siis töötasid pea kõigis korterites nutiseadmed: nii need, mis olid hääle või siis hääletu peal. See ei tähendanud aga sugugi seda, et inimesed ise poleks endaga kõnelnud ja mõnikord jäigi selline tunne, et tummalt kuulav telefon polnud mingi fiktiivne kaaslane, vaid teine mina, kellega valjul häälel dialoogi pidada ja ei mingeid saladusi enam – kõik oli avalik!

Estale sai üsna ruttu selgeks, et igavus oli viimane asi, mille all selle maja inimesed kannatasid. Ta ise oli kolinud linnast alevisse alles aasta eest, mõnda aega peale ülikooli lõpetamist, põhjusel, mis andis talle selleks võimaluse.

Kui nende korter pealinnas tühjaks jäi, müüs Esta selle maha, sest vanematekodul polnud ilma vanemateta enam mõtet ja üksinda poleks ta seal elada tahtnud: liiga palju mälestusi, mida aeg polnud veel kustutada või kaunistada suutnud. Teine asjaolu, mis seda otsust soosis, oli võimalus vabakutselise tõlkijana teha lepingulisi töid just talle sobival ajal ning kohas, kus oli veel puutumata loodust ja muundamata inimloomust.

Uute oludega kohanemine võttis aega ja esialgu tuli siiski vaid teretamisega piirduda. Tundus lausa uskumatu, aga kulus tervelt aasta, enne kui üks maja põlisasukatest esimesena Estale tere ütles ja juttu tegi. „Miks sul meest ei ole?“ küsis teise korruse viienda • 5 •

korteri elanik ühel varahommikul, aga vastust ootama ei jäänud, sest see oli tal endal olemas. „Pole ka ime, sest sul see krohvikiht na õhuke, aga muidu pole näolapil vigagi,“ lisas ta kärmelt ning sellega polnud veel kõik öeldud, sest glamuurist pakatavate telesaatejuhtide nimekiri, mida näiteks toodi, oli pikk ja lõppkokkuvõte üllatavalt põhjendatud. „Muidugi, kui istud päev otsa kodus ja tööl ei käi, siis võib ju ka ilma mukkimata hakkama saada, aga usu mind: mehele sa ilma näomaalinguta ei saa. Lapse tegemiseks läheb sul kohe kindlasti meest vaja: ilma ei saa – ütlen seda sulle omast kogemusest!“ Ootamatust vestlusest luksatades tõmbas Esta enne jooksu alustamist korraks kõhu sisse ja vaatas üllatunud pilgul kärmelt eemalduvale vanaprouale järele. Ta oli seda vana naist varemgi maja hoovis kohanud, kuid siis ei vastatud mõnikord isegi teretusele. Sellest polnud muidugi midagi, sest naine oli tõesti väga vana ning tal võis lisaks nägemisele ka kuulmisega probleeme olla.

Igahommikust jooksuringi mõjutas see väike ääremärkus ühelt vanalt daamilt siiski väga ja Esta mõte tiirles aina selle teema ümber, aga oma vaatenurgast lähtudes. Ta oli vanade vanemate laps ning oma vanavanemaid polnud ta elusana näinudki. Kogu ta lapsepõlv ja noorus möödusid orvuks jäämise hirmus, sest kui isa parasjagu haiglas ei viibinud, siis põdes ema ja nii päevast päeva ning nädalast nädalasse. Ainus rõõm sellel kannatuste rajal oli tema ise, sest kogu suguseltsi suureks rõõmuks oli väike Esta terve ja tragi laps, keda kõik armastasid.

• 6 •

Jooksuringilt naastes ja pilku korraks üle hoovi lastes peatus Esta trepikoja postkastide juures, et üks põrandale kukkunud ümbrik üles tõsta. Heitnud pilgu aadressile, ta ei imestanudki, sest ümbrik oli välja pudenenud viienda korteri postkastist, kuid adressaadi nimi, Hulla Rand, üllatas teda siiski. Seda eesnime oli Esta maja teiste elanike suust varemgi kuulnud, kuid pidanud hellitavaks hüüdnimeks, Hullake, mis viitas vanusega kaasnevatele veidrustele tema käitumises.

Järgmiseks hommikuks oli see vahejuhtum Estal meelest läinud ning varahommikul jooksma minnes meenus see talle alles siis, kui ta jõeäärsele promenaadile jõudes hoo maha võttis. Kaldast eemale kiirustanud pardiparv ja puulatvades kisendavad hakid olid sel puhul tavalised, kuid et üks kaldarinnatise hall kivikühm nende hirmutamise pärast temaga pahandama hakkas, seda polnud varem juhtunud. „Mida sa pladistad nagu part! Käia ei mõista või?

Enne ikka varvas ja siis kand,“ sõnas vanake end kaldaserva kiviistmelt püsti ajades ja Esta ei osanud selle peale muud kosta kui tervitusele vastata. „Meile koolis küll õpetati, kuidas joosta või kuis käia,“ jätkas Hulla, voltis tühjaks saanud linnutoidukoti kokku ning pistis jakitaskusse. „Nüüd loetakse samme ja jälgitakse marsruuti ekraanil …“ tahtis Esta selgitada ja imestas ka ise, et seda kummaliselt alanud vestlust jätkas. „Jah. Aga kõik, mis sul seal karbis kirjas on, on minul peas,“ sõnas vana naine endale kindlaks jäädes ja lisas • 7 •

käega viibates: „Pladista enne kodu poole. Mul on siin veel tegemist … kõik see kaldaäär kilekotiräbalaid täis. Jääb veel mõnele lapsele jalgu. Nii võivad isegi pardid ära uppuda.“ Esta oli sõnatu ning lonkiski randmel nutikella keerutades mööda promenaadi kodu poole. Mõni aeg hiljem tagasi vaadates oli Hulla tal silmist kadunud. Jäi tunne, nagu oskaks see vana naine tõesti halliks kiviks moonduda, sest peale nende polnud kaldal enam elus hingegi. Hakid olid kaldapajudelt ära lennanud ning pardipere allavoolu minema triivinud. Selles hommikuses idüllis polnud siiski midagi muinasjutulist, pigem viitas nähtu pilvehallile varasügisele, milles polnud veel värve.

Mõte mehest ja lapsest meenus Estale taas alles reede õhtul, kui ta oli liinibussi istunud, et nädalalõpuks pealinna oma sõbrale külla sõita. Nad olid Hendrikuga koos olnud juba gümnaasiumi ajast, kuid peale ülikooli lõpetamist läksid nende teed pisut lahku. Esta kolis alevisse ja mees jäi linna ning nende tudengipõlve kooselust sai visiitabielu. Ainus lohutus oli see, et nõnda oli hingamisruumi rohkem ja jutu järgi sobis selline elu mõlemale.

Esta oli Hendrikuga harjunud ja mees oma ametialasest tööst sedavõrd hõivatud, et mingi uue suhte otsimine ei tulnud talle mõttesse. Laste saamisest olid nad kõnelenud vaid paaril korral ning sedagi sõprade pulmas nalja heites, aga abiellumisest ei rääkinud nad kunagi: polnud kiiret, sest neil oli ju terve elu alles sees.

Esta ei olnud kunagi mõelnud sellest, mida teised inimesed temast või nende kooselust arvasid ja tegelikult • 8 •

võiski taoline küsimus vaid mõnele vanema generatsiooni esindajale pähe tulla. Jah, miks mul meest ei ole, küsis Esta seepeale ka endalt, kuigi tal oli see isend olemas, ainult mitte oma kodus kapis, vaid linnakorteris ning vahet polnud, kus nad kohtusid.

Bussiaknast maastikku hakkivat eeslinna vaadates ei tulnud Estale kordagi pähe, et ta peaks end linnas Hendriku korteris sisse seadma või viimase päriselt enda juurde maale meelitama. Mehe ja naise kooselu ei määranud enam koht või ruum, isegi kirg ja kiindumus võisid lahus püsides kauem kesta ja omandiõigusest räägiti vaid neil puhkudel, kui jutuks tuli lahkuminek. Paljude Esta ja Hendriku ühiste sõprade elud olid seotud samal moel ja laste sündimine polnud neist kedagi rohkem kokku või siis lahku viinud. Üks asi oli siiski, mida Esta oma sõpradest rohkem hindas kui viimased ise: nimelt vanemad ja vanavanemad, kellest tema oli varakult ilma jäänud, ent enamus ta sõpruskonnast veel mitte. Hendriku vanematega oli ta küll aeg-ajalt suhelnud, kuid seda vaid tähtpäevi silmas pidades, sest muul ajal olid end ikka veel noorena tundvad vanemad tavalised töönarkomaanid ja oma valdkonna aktiivsed tegelased, kel lihtsalt polnud muudeks jamadeks aega.

Linnas bussist välja astunud, tundis Esta hinges mingit imelikku ängi, mida ta polnud ammu tundnud. See meenutas talle ununenud hirme ja ta ei tahtnud kohe Hendriku juurde kiirustada, vaid otsustas eelnevalt linnas aega veeta.

Poodides hulkumist tuli muidugi aeg-ajalt ette võtta, kuid sel reedesel õhtupoolikul istus Esta millegipärast bussi • 9 •

peale ja tema marsruudi lõpp-peatuseks oli hoopis Rahumäe kalmistu.

Oma vanemate hauaplatsi ääres seistes ja sellelt lehti riisudes ei mõelnud Esta aga sugugi vaid neist. Mida madalamale päike vajus, seda enam mõtles ta enda tuleviku peale, kuni jõudis mõttes välja oma uue kodumaja vanima elanikuni. Esta oli laulva revolutsiooni eufoorias eostatud laps ja pidi omaenda vanuse vähemalt kolmega korrutama, et kasvõi natukegi Hulla generatsiooni olemust ja põhitõdesid mõista. Sügaval südames tundis ta ometi, et sellest erinevusest hoolimata oli neis midagi ühist: kuid mis see oli, polnud kuskil kirjas ja Esta pidi selle ise välja mõtlema.

Tundus lausa uskumatu, aga seekord oskas isegi Hendrik teda üllatada, sest ilmus isiklikult kohale, kuigi polnud kunagi varem surnuaial käinud ja ehmatamise pärast vabandama ka ei hakanud. „Sa panid telefonis imelikku,“ sõnas ta selgituseks ja lisas: „Sa ei tulnud ja siis ma mõtlesin, et kus sa oled. Mõtlesin, et tulen kah. No sulle seltsiks. Polegi siia asja olnud.

Toksisin su perekonnanime haudi’sse sisse ja see juhatas mu siia platsile kohale. Mugav. Polegi nii kole, nagu surnuaedadest räägitakse. Päris vaikne kohake, kus väljas käia …“ Hendriku jutt mõjus tõesti kuidagi stressivabalt ja pani ka Esta sellele kohale teise pilguga vaatama, kuigi heaks väljaskäimise kohaks ta seda siiski ei pidanud ja pakkus, et nad võiks parem kusagile sööma minna. „Nali või?“ tahtis Hendrik teada ja küsis oma õlakoti katet kergitades: „Kas siin ei sobi süüa? Võtsin kioskist kaks burksi kaasa. Seal olid ju mingid istepingid.“ • 10 •

Esta mõtles hetke, enne kui vastas: „Olgu. Loodan, et mu vanemad ei pahanda,“ ning istus hauaplatsi äärekivile. „Miks nad peaksid?“ imestas Hendrik. „Setumaal ju süüaksegi kalmu pealt. Laotatakse sinna lina ja toidud ning istutakse nagu ümber laua. Oma silmaga nägin!“ „Me pole Obinitsas ega setud,“ mühatas Esta vastu ja haukas burgerit, sest ta kõht oli tõesti tühi. „Arvad, et mõni põhjala inimene paneb siin söömist ja joomist pahaks või?“ jätkas Hendrik ja otsis kotist välja kaks väikest õllepurki, lisades: „Sul võib muidugi ka õigus olla, sest igasuguseid on. Ühest kommentaarist lugesin, et keegi endine suvilaomanik kasvatab nüüd sibulat ja tilli oma naise haua peal, sest riik oli tema aiamaa ära võtnud, kuna see oli neljarealise tee alla jäänud.“ Esta sõi vaikides, kuid mõtles oma majanaabri peale.

Ka see vanatädi keeldus oma väikest peenart ühistu muruplatsi alla andmast ning käis sealt terve suve rabarberivarsi ja murulauku võtmas. Esta meelest oli selline toiduvalik lausa jube, sest sinna peenrasse käisid ka kõik alevi kassid ja koerad oma häda tegemas. „Ma arvan, et sa võiksid edaspidi tihemini minu pool käia,“ sõnas Esta, kui oli õllepurgi tühjaks loonud. „Mis mõttes? Sa ju ise ütlesid, et sul on nagunii linna asja,“ imestas Hendrik. „Pealegi pole alevis kuhugi minna ega midagi teha. Igav hakkab, kui … no mõneks õhtuks ju võib, aga …“ „… aga teised inimesed arvavad, et mul polegi meest,“ vastas Esta otsekoheselt ning lisas: „Nad ei saa aru, miks • 11 •

ma elan üksi kolmetoalises korteris, tööl ei käi ja … ja mul pole isegi koera.“ „Koera?!“ imestas Hendrik siiralt, mõtles pisut ja lisas: „No selle võin ma ju sulle muretseda, aga … aga sa oled seal juba pikalt üksi elanud ja sulle pole teiste inimeste arvamus kunagi korda läinud. Miks nüüd? Kas juhtus midagi?“ „Midagi ei juhtunud!“ oli Esta vastus kiire ja konkreetne. „Lähme! Õues on pimedaks läinud ja külm hakkab.“ Edasi läksid nad juba vaikides, kumbki oma mullis, aga ikka koos, kuigi seegi oli märk, et midagi oli siiski juhtunud. Hendriku ühetoalisse kodukontorisse jõudes oli Esta esimene, kes pikalt kestnud vaikuse murdis ning välja ütles, millest oli mõelnud.

Esmaspäeva hommikul jooksma minnes oli Esta pingeliseks debatiks muutunud nädalavahetusest pisut väsinud, kuid enesekindlam kui kunagi varem. Tema oli oma otsuse teinud ja Hendrikule mõtlemiseks piisavalt aega jätnud: nende visiitabielu pidi saama uue hingamise ja tulevikuvisioone ei tehtud, sest nad mõlemad olid saatuse usku inimesed.

Jõudnud teiselt jooksuringilt jõeäärsele promenaadile, võttis Esta hoo maha ja jäi halle kaldakive silmitsema, lootes et mõni neist end liigutaks ja kõnelema hakkaks ning ta ei eksinudki. „Na-ah, kas leidsid omale uue, või käid ikka tolle vana peigmehe juures?“ küsis Hulla ja peletas pardiparve endast eemale: „Minge nüüd ja otsige ise ka midagi! Va’d luuserid …“ • 12 •

Esta oli midagi sellist oodanud ja küsimusele vastusegi valmis mõelnud. „Milleks mulle uut? Me Hendrikuga juba kokku kasvanud: ikkagi kaheksa aastat koos olnud.“ „Ah kaheksa aastat! Imelik, mida teie küll koos olles teete, kui te lapsi ei tee?“ tahtis Hulla teada, aga see küsimus polnud vastamiseks, sest vana naise versioon mehega koos olemisest erines tänapäevasest sedavõrd, et mõjus pigem targutamise kui päringuna. „Mul oli kuus meest ja mõnega ei jõudnud paari heitagi,“ sõnas Hulla püsti tõustes ja tuli Estale nii lähedale, et viimane pidi taganema. „Sa ära karda,“ sõnas vana naine selle peale ja lisas teraselt oma noort kaaslast silmitsedes: „Ma ei haise ega hammusta, aga sinu deodorant ajab isegi kaladel südame pahaks. Miks sa seda teed? Kas siis aus higilõhn polegi enam moes? Vanasti läksid küll kõik mehed selle peale täkku täis.“ Esta oli kuuldust üllatunud, kuid mitte solvunud ja tegelikult ta ei kasutanudki deodoranti enda peal, vaid see lõhn tuli pesuvahendist, millega ta iga kord peale jooksmist oma treeningriideid pesi. Vanaproua ilmselt teadis seda isegi ja lihtsalt kasutas võimalust, et juttu millestki konkreetsest alustada. „Majas arvavad kõik, et sa oled mingi suunamudija, kes päev läbi ekraani ees teisi inimesi õigeid asju ostma ja kvaliteetselt elama õpetab,“ sõnas Hulla jätkuva huviga, „kuid mina nii ei arva. Olen sind pikemalt jälginud ja pole sa mingi superstaar – täitsa tavaline Eesti naine. Ootad mehe • 13 •

järele, pead õpitud ametit ja käid poest süüa ostmas. Olnuks mul mõni järeltulija elus, oleks too samasugune.“ Esta ei kasutanud tekkinud pausi lisaküsimuste esitamiseks, sest ta lihtsalt ei teadnud, mida küsida üheksakümne kuue aastaselt naiselt. „Koolis meeldis mulle arvutamine,“ jätkaski Hulla ise. „Aga elus see arvutamine nii lihtne pole. Mina näiteks ei teagi vastust küsimusele, kui vana ma täpselt olen. Mu ema sünnitas mind vangilaagris, aga kas see oli 1920. aastal või mõni aasta varem, seda pole kuskil kirjas. Mis rahvusest tema oli või mina olen, seda teab vaid Jumal taevas. Ja mis tähtsust sel on! Siin ma elan ja kõnelen sama keelt, mis teised inimesed mu ümber. Üks maa kõik.“ Esta muigas tahtmatult, sest nii globaalset juttu ühe vanainimese suust ei saanud ju muud moodi kui naljana võtta. „Ära muiga midagi!“ pahandas Hulla tema ilmet nähes ja lisas: „Esimesed kolm-neli aastat ei mäleta keegi oma elust paljut. Või sina mäletad?“ „Mina? Ma, no ma mäletan pilte, aga …“ lausus Esta endalegi üllatuseks vestlust siiski tõsiselt võttes ja takerdus oma mõttesse, sest hetkel ei meenunud talle midagi konkreetset. „Jah,“ jätkas Hulla, kui Estal enam midagi öelda polnud. „Ma mäletan ka pilte. Need on Sotšist, ühest mõisast, kus mu lapsepõlv möödus ja seal ei olnud kellelgi isasid ega emasid: ainult kasvatajad, õpetajad ja köögitädid.“ „Sa oled siis lastekodust?“ meenus Estale korraga midagi literatuurset.

• 14 •

„Võibolla,“ vastas vana naine justkui pisut pettunud toonil ja lisas: „Ma ise ei ole seda kohta küll kunagi mingiks koduks nimetanud. See oli Izovski noortekoloonia ja minu nimeks olevat olnud Uljana Ivanovna Rjurik. Ma ise ei teadnudki seda, sest kõik hüüdsid mind lihtsalt Hullaks.“ Esta ei osanud selle peale midagi öelda, aga ta mõtles ega esitanud küsimusi. Talle tundus lihtsalt kummaline, et oli elanud aasta samas majas naisega, kellel oli sajandivanune minevik, mida viimane oli ühtäkki otsustanud temaga jagada. Miks nüüd ja miks minuga, oli see küsimus, mille Esta oleks esitanud, kuid selle asemel tegi ta ise järelduse, sest oli kusagilt lugenud, et Sotši on Musta mere ääres ja kunagi väga populaarne kuurortlinn olnud. „Sul oli siis kindlasti väga luksuslik lapsepõli nagu mõnel mõisapreilil,“ sõnas ta ja sai vastuseks veidra peanoogutuse.

Vanatädi vaatas teda kuidagi imelikult, mõtles hetke, ei öelnud enam midagi ja läks tagasi jõe äärde parte söötma.

Esta seisis veel viivu, tundes end justkui hüljatuna ja otsustas siis koju sörkida.

Töö alustamisega läks tal sel päeval siiski pisut pikemalt, sest dušikraaniga oli midagi korrast ära ja siis selgus, et ka internet oli levita, kuna parasjagu tehti kusagil lähikonnas mingeid hooldustöid. Kõik see pani Esta sundseisu, ning ta ajus hakkas trummeldama vana Hulla poolt välja öeldud mõte. Imelik, arutles ta endamisi, ise aknast õue vaadates, kui oled ikka nii vana ja mäletad oma esimesi eluaastaid, kas see on päris normaalne või üldse võimalik?

• 15 •

Sulgenud hetkeks silmad, püüdis Esta meenutada midagi oma varasest noorusest, kuid peale paari muljet avaldanud sünnipäevapeo ei tulnud talle muud meeldegi.

Siis aga meenus talle midagi, millest oleks ehk mälu värskendamisel abi olnud. Linnast alevisse kolides oli ta suurema osa mõttetuna tundunud kraamist lihtsalt minema visanud, kuid jätnud alles mõned raamitud fotod, millel ta koos oma vanematega oli. Läks oma veerand tundi, enne kui Esta suutis panipaigast üles leida kulunud nurkadega kingakarbi, kuhu ta need fotod koos muu pudi-padiga oli pistnud.

Oma beebipiltidel polnud Esta endale kunagi meeldinud ja ta oli mõne neist alles jätnud vaid seepärast, et säiliks visuaalne võimalus neid omaenda tulevaste lastega võrrelda. Mis ta vanemate fotoalbumitesse puutus, siis need olid koos muu kraamiga rännanud prügimäele, sest neis olid vaid mingid ekskursioonipildid ja portreefotod inimestest, keda Esta ei tundnud. Isa ja ema enda lapsepõlvest oli neis albumites üldse vähe pilte ja need oli Esta koos oma algkooliaegsete fotodega juba oma personaalarvutisse digitaliseerinud.

See vana kingakarp oligi ainus, kus oli alles kõik see materiaalne pudi-padi, mida Esta oli otsustanud meenena oma endisest elust säilitada ja uude elukohta kaasa võtta.

Kõik ülejäänud elusündmused olid tal juba nagunii arvutifailides kirjas ja viimastel aastatel oli ta sellestki loobunud ning kõik, mis talle endale oluline tundus, oli ta salvestanud oma nutitelefoni mällu ja see muutis mäletamise lihtsaks. Esta teadis juba omast kogemusest, et ühe või teise • 16 •

hetke meenutamiseks piisas salvestatud foto või kuupäeva vaatamisest ning kõik sellega seonduv tuligi meelde.

Oli vähe tõenäoline, et ka vanatädi Hullal oli korteris oma personaalarvuti või midagi sellist, sest tegelikult ei paistnud tal telefonigi olevat: seega pidi sel inimesel olema tõesti supermälu, et kasvõi midagigi oma elu algusest mäletada. Teine võimalus oli muidugi veel ja Esta meelest oli isegi usutavam, et sel vanainimesel olid lihtsalt seniilsusest tingitud luulud.

Esta ise oli enda mälus, selle järjepidevuses ja ehtsuses absoluutselt kindel. Kingakarpi peidetud vanu fotosid vaadates meenus talle tõesti, et oli kolmandal sünnipäeval saanud emalt ja isalt kingituseks samasuguse Barbie nuku, mille oli nädal varem pidanud oma sõbrannale kinkima. Ta oli siis nii kohutavalt nutnud, sest ei tahtnud kingituseks mõeldud nukku ära anda ning ema oli vaeva näinud, et tütart ümber veenda. Alles siis, kui ta oli saanud vanematelt lubaduse, et talle kingitakse täpselt samasugune, oli ta nõustunud selle kingituseks pakkima ning sõbranna peole läinud.

Peod ja külaskäigud olidki need kõige eredamad mälestused, mis Estale kunagi tehtud fotosid vaadates meenusid.

Midagi eriti pidulikku või kurba justkui polnudki ta elus juhtunud, või kui, siis oligi kõik muu peale pidude ta elus kurb. Toona oli ta seda nimetanud lihtsalt igavuseks, sest nii tüütu oli arstikabineti ukse taga või haiglakoridoris oma vanemate järele oodata. Juhtus ka seda, et mõni sugulane ta selleks ajaks enda juurde hoiule võttis ja sel olid omad tagajärjed: Esta sai aimu, mida tähendas rõõm omaenda • 17 •

vanematest. Teda oli terve elu ette valmistatud selleks, et ühel päeval seda rõõmu enam ei tule ja kui see juhtus, oli ta lihtsalt väsinud ning mitte päev või paar, vaid aastaid.

Telefonikõne Hendrikult oli eksitav, sest Esta polnud valmis taas kuulama väiteid, mis nad viimati peaaegu tülli olid ajanud. Nii jättis ta selle kõne vahele ja laskis mehel oma sõnumi postkasti öelda. Viis minutit hiljem mõtles ta ümber ja helistas tagasi, aga siis oli juba Hendrik hõivatud ja kuna internetiühendust polnud veel taastatud, tuli Estal mõte minna tagasi jõe äärde, et seal oma mõtetes rahu leida.

Tegelikult oli ta lootnud seal mõnd tuttavat kohata, kuid peale partide polnud jõekadal kedagi ja inimest tulemas kuuldes paterdasid ka nemad vee peale, kus nad end vähem ohustatuna tundsid. Samal põhjusel oli ka Esta peale ülikooli lõpetamist linnast ära kolinud, ainult selle vahega, et partidel oli perekond, aga temal enam mitte.

Hendrikule mõeldes võis ta selle lause küll pisut ümber vormistada, aga päris kindel polnud see siiski.

Järgmisel paaril hommikul jooksmast tulles ja jõeäärsel promenaadil peatudes ei märganud Esta seal kedagi, kuigi oli juba hakanud harjuma, et ta majanaaber seal partide seltsis istus ja ka temaga juttu tegi. Vanusest hoolimata polnud vanaproua endast põdura inimese muljet jätnud, seega võis oletada, et tal oli lihtsalt muud tegemist.

Istunud kivile, kus see tädike enamasti istus, ujusid pardid Esta juurde, kallutasid uudishimust päid ja olid siis väga pettunud ilmega: Esta ise samuti, sest tal polnud • 18 •

lindudele midagi pakkuda. Samas oli huvitav neid lähedalt vaadata ja Esta meelest olid nad tõeliselt ilusad, väga puhtad, uskumatult värvilised ja kiire reaktsiooniga.

Piisas sellest, kui Esta kavatses tõusta ja läinud need linnud olidki. Midagi selles avastuses viitas sarnasusele vanainimesega, kes neid tavaliselt seal ootas, sest ka tema oli kärme loomuga, kandis eredavärvilisi riideid ja võis samas halli töökitlit üll tõmmates end täiesti märkamatuks muuta. Estale endale tundus korraga lausa imelik, et ta üldse kõige selle peale mõtles, sest kodus ootas teda terve hunnik tõlketöid, mis mingil põhjusel olid ikka veel lõpetamata või siis lihtsalt valmis, aga tellijale ära saatmata.

Koju jõudes oli telefon muidugi esimene asi, mille ta enne duši alla minekut kätte haaras. Hendrik teadis, et Esta jättis hommikujooksu tehes telefoni koju ja seepärast lootis naine ekraanil näha mehe saadetud sõnumit. Viimasel ajal oligi neil kombeks nõnda suhelda, sest nii kulus vähem aega ja asi sai konkreetselt ära öeldud ning olukord selgemaks.

Ok, mõtlesin järele, aga reedel ei saa. Tulen laupäeva hommikul, ku’ sobib!? oli see sõnum, mille Henrik oli läkitanud.

Esta ei osanud esmalt isegi rõõmustada, sest Hendrikul oli oma mehe-otsuse tegemiseks kulunud ikka terve nädal, kuigi nad oli juba kaheksa aastat koos olnud. Teisalt toimis see teadmine siiski väga hästi, sest Esta sai nädalaga kogunenud töövõlgnevused päevaga likvideeritud ja võis reedese pärastlõuna kodu koristamisele kulutada, poes käia, et toitu varuda ja lõpuks tuli tal pähe mõte koostada nädalalõpuürituste plaan. Seda viimast võttis ta väga • 19 •

tõsiselt, sest tahtis Hendrikule tõestada, et ka alevis oli kohti, kuhu minna ja et kohalikust tanklast ostetud kiirtoit oli linna kioski omast isegi palju parem.

Hoovi minnes, et esikuvaipa kloppida, pidi Esta aga jälle möönma, et see teise korruse vanatädi oli tõeline moondumismeister, sest oskas ka murule maha laotatud vaip olla. Tõsi, tegelikult oli ta keha poolest peaaegu olematu, lausa läbipaistvalt kõhn ja kui tal parasjagu seda halli töökitlit seljas polnud, võiski teda murul lebavaks lehevaibaks pidada. „Noh, said mehe liikuma või?“ küsis Hulla end oma rabarberipuhma tagant istuli ajades.

Esta lausa võpatas seda kuuldes ning kordas: „Liikuma või? Noh-jah, aga miks sa sedasi arvad?“ ei saanud ta jätta lisamata, sest polnud seda infot kellegagi jaganud, ainult paarile linnas elavale sõbrannale telefonitsi mõista andnud.

Hendrikule ei meeldinud, kui teda puudutav teave jõudis mõnda suhtluskanalisse varem, kui ta füüsiliselt kohale saabus; seepärast kaalus Esta hoolega igat pilti ja sõna, enne kui selle kusagile üles riputas või kellelegi postitas. Vanatädi Hullaga oli tal aga tekkinud sootuks mingi uus suhtluskanal ja seda võisidki vaid nemad kaks teineteisega lävides hallata. „Pole sind vaibaga murul näinudki. Klopid, järelikult ootad külalisi,“ sõnas Hulla ja lisas omalt poolt: „Meestele meeldib, kui naine neid ümmardab.“ „Mina küll orjaks ei hakka!“ nähvas Esta vahele ja sai kohe käiselaksu kirja.

• 20 •