SISUKORD
SISSEJUHATUS: MIKS KUJUTAVAD IDIOODID SULLE OHTU
Kuidas see kõik tegelikult alguse sai 13
1. KOMMUNIKATSIOON JA SELLE OLULISUS
Suhtlemisel otsustab alati vastuvõtja 23
Ükski süsteem pole veekindel 4
2. KUIDAS TEKKISID MEIE KÄITUMISMUSTRID
Miks me oleme sellised nagu me oleme? 31
Minu põhiväärtused 33
Mida võib öelda kokkuvõtteks? 36
3. MIDA NEED NELI VÄRVI ENDAST ÕIGUPOOLEST KUJUTAVAD?
Sissejuhatus 39
Ülesandele ja teemale orienteeritud vs suhetele orienteeritud 40
Kui oled pigem huvitatud teemast 41
Kui oled pigem huvitatud suhetest 42
Introvertsus vs ekstravertsus 44
Aga millal siis värvid mängu tulevad? 48
Mis juhib erinevaid käitumistüüpe? 49
4. PUNANE KÄITUMINE
Kuidas tõeline alfaisane ära tunda ja kuidas talle mitte jalgu jääda 57
5.
Ütle välja, mida sa päriselt arvad 59
Kas auhind ka on? Sel juhul olen ma käpp 60
Punastel inimestel on kiire. Punkt. Liigume edasi. 62
Taevas on piiriks – või kas ikka on? 64
Kuula mind nüüd, sest just niimoodi see asi käib 65
Vooluga ujuvad kaasa vaid surnud kalad 66
Varem ei olnud kohe kindlasti parem. Unusta see ära, ja ruttu. 68
Mõned näited elust endast 69
KOLLANE KÄITUMINE
Kuidas tunda ära inimene, kes on kaotanud reaalsustaju 71
Mida rohkem meid on, seda toredam 73
Kas ei ole fantastiline? Ma lausa aaarmastan seda! 74
Positiivne mõtlemine! Haa! Sellest võiksin ma lausa raamatu kirjutada! 76
Mis saab, kui me kõik pahupidi pöörame? 77
Müüa lund pingviinidele ja liiva beduiinidele 78
Ma tunnen tervet hulka inimesi, tegelikult lausa kõiki 79
Mõned näited elust endast 80
6. ROHELINE KÄITUMINE
Miks on niivõrd keeruline asju muuta – ja kuidas seda muuta 83
Mõned lihtsad põhialused 85
Maailma parim semu 86
Kui on öeldud, et asi saab tehtud, siis saab see tehtud 88
Uhh, ebameeldivad üllatused 89
Kes? Mina? Unusta, et sa mind nägid 90
Ma saan täpselt aru, mida sa öelda tahad 92
Mõned näited elust endast 94
7. SININE KÄITUMINE
Kuidas sa tead, et keegi peab sind alati lohakaks 97
Vabandust, aga see asi ei pea päris paika … 98
Mitte midagi märkimisväärset – ma tegin lihtsalt oma tööd 99
Kust sa seda lugesid? Ja milline väljaanne see oli? 100
Ma ei ole tukkuma jäänud – aga ma pean asja üle järele
mõtlema 102
Pole tähtis, et nii on sujuvam. See ei ole ju õige. 103
Kui maastik kaardiga kokku ei sobi, on maastikuga
midagi viltu 105
Saatan peitub detailides 107
Rääkimine hõbe, vaikimine kuld 109
Mõned näited elust endast 110
8. KES SOBIB KELLEGA JA MIKS SEE NIIMOODI ON
Kas kõik sobivad kõigiga kokku? 113
Loomulikud kombinatsioonid 114
Kuidas toimida, kui sa ei tea, kellega sul tegemist on?
Go green! 118
9. MÜNDI ÄRRITAV TAGAKÜLG
Miks ei ole kõik kuld, mis hiilgab 121
10. KUIDAS VÕIVAD TEISED PUNAST INIMEST TAJUDA
Kui otse edasi pole alati lahendus 129
Kas kõik peab nii kuradi kaua aega võtma? Kas sa ei võiks natuke tempot tõsta? 130
Ma ei karju! Ma ei ole vihane! Aaarrrghhh! 131
Millega te seal tegelete? Küll ma juba näen, mida te teete/ei tee! 135
Üksi oleme me tugevad, ja mina olen veel kõigist tugevam 138
11. KUIDAS VÕIVAD TEISED KOLLAST INIMEST TAJUDA
Kui huumor ei lahenda probleemi 143
Halloo, teie kõik! Nüüd annan ma teile teada, millega mina tegelenud olen! Halloo? 144
Ma tean, et see näeb korratu välja, kuid selles kaoses peitub süsteem! 146
Ma suudan hoida õhus mitmeid palle korraga – tegelikult lausa kõiki! 148
Mina! Mina!!! MINA!!! 149
Seda ei ole ma kunagi kuulnud – muidu ma mäletaksin! 150
12. KUIDAS VÕIVAD TEISED ROHELIST INIMEST TAJUDA
Kui ebamäärasusest saab kunstivorm 153
Jäärapäisus ei ole voorus 154
Miks üleüldse vaeva näha? Nagunii pole ükski asi piisavalt tähtis 156
Ähmaselt mõeldud, ähmaselt öeldud 158
Seda asja muuta? Las ma mõtlen selle peale (nüüd päris kaua) 159
Ma ei ole kunagi varem nii närvis olnud, aga ära jumala eest kellelegi ütle 161
Passiivagressiivsus 163
13. KUIDAS VÕIVAD TEISED SINIST INIMEST TAJUDA
Lõppude lõpuks ei peitu saatan üldse mitte detailides 169
Õige peab olema täiesti õige – muidu on see ju täiesti vale 169
Ma ei tunne sind tegelikult, seega hoia natuke kaugemale 172
Parem iga asi järele kontrollida – kolm korda 173
Usaldada saab vaid iseennast ja omaenda silmi 174
Kokkuvõte 175
14. MIS NEID TEGELIKULT VIHASEKS AJAB?
Temperament võib inimese kohta kõike rääkida 179
Punane: PÕR-GU PÄ-RALT!!!! 182
Kollane: Noh, tead mis! Mina olen tegelikult väGA ärriTUNUD! 184
Roheline: karda kannatliku raevu 185
Sinine: silmnähtavalt ärritunud. Tegelikult umbes
76,5 protsenti 187
Kuidas tulla toime asjaoluga, et inimesi ärritavad erinevad asjad 189
15. KEHAKEELE SALAJASED SIGNAALID
Mis tähtsust on meie väljanägemisel? 193
Mida nüüd siis peale hakata? 196
Punane käitumine 197
Kollane käitumine 199
Roheline käitumine 201
Sinine käitumine 203
Kokkuvõte 206
16. KOHANDUMINE – KUIDAS TULLA TOIME KÕIGI TEISTEGA
Kuidas tulla toime nendega, kes ei ole nagu sina –idiootidega 209
Täiuslikus maailmas 212
Kui tihti järgime me mingit mustrit, teadmata, kas see toimib 215
17. KUIDAS KOHANDUDA PUNASE KÄITUMISEGA
Mida punased sinult ootavad 219
Kas tahtsid midagi? Ütle see selgelt välja! 220
Mind ei huvita absoluutselt sinu puhkusemuljed 221
Nüüd räägime me äriasjadest – ära seda kunagi unusta 222
Sa ei ole kindel? Mis ma siis sinuga peale hakkan? 223
Puhata võid hauas 225
Mida sa veel pead tegema, kui kohtad punast inimest 226
Detailid … Igaaav … 226
Kiiresti – ja tihti ka kohutavalt valesti 227
Katsetame täiesti uusi asju ja vaatame, kuidas läheb 228
Ma ei ole siin sinuga semutsemas. Kellegi teisega samuti mitte. 229
Mis hellikud te olete? Katsuge nüüd hakkama saada! 230
18. KUIDAS KOHANDUDA KOLLASE KÄITUMISEGA
Mida kollane sinult ootab 233
Selle väikese asja palusin ma kellelgi teisel korda ajada – ma lihtsalt ei mäleta enam, kellel 234
Kõhutunne on kõik, mida vaja – see toimib alati 235
Kas keegi ei olegi seda varem teinud? Põnev! 236
Sa tundud huvitav. Kas tahad teada, kes mina olen? 237
Mida sa veel pead tegema, kui kohtud kollase inimesega 238
Erinevus teesklemise ja tegeliku kuulamise vahel 238
Pole probleemi – see käib kähku! 239
Siin on küll üks käsigranaat plahvatanud 241
Kõige tähtsam on kena välimus – hommikust õhtuni 242
Palju juttu ja vähe villa 244
Kriitika vastu immuunsed 245
19. KUIDAS KOHANDUDA ROHELISE KÄITUMISEGA
Mida rohelised sinult ootavad 249
See peab tekitama hea tunde, muidu tekitab see … halva tunde … 249
Mitte midagi ei juhtunud – kaks korda 250
Kuhu me tegelikult teel oleme? Kas meil on mingi plaan? 251
Mida sa veel pead tegema, kui rohelisi inimesi kohtad 253
Varem oli tegelikult parem – palju parem 255
Keegi peab ohjad haarama, kui me ei taha kraavi sõita 256
20. KUIDAS KOHANDUDA SINISE KÄITUMISEGA
Mida sinine sinult ootab 261
Me ei ole siin seltsimas ja elu nautimas 262
Mitte mingeid visioone palun 264
Detailid – faktid on ainsad, mis loevad 265
Kvaliteet ennekõike 266
Mida sa veel pead tegema, kui siniste inimestega kohtud 267
Kuidas suhteid luua ja hoida – ja miks see üldse vajalik peaks olema? 268
Nad kaevavad end põhjaveeni välja – ja siis natuke veel 269
Roomat ei ehitatud ühe päevaga – tuleb võtta piisavalt aega 270
Kui see on raamatus kirjas, siis on see järelikult tõsi 271
Küll nüüd alles otsustame 272
Kokkuvõte 274
21. STRESSIFAKTORID JA ENERGIARÖÖVLID
Mis see stress siis tegelikult on? 277
Erinevad inimesed reageerivad stressile erinevalt: milline üllatus! 278
Punase käitumise stressifaktorid 279
Mida teeb punane inimene, kui tunneb stressi ja survet? 280
Kollase käitumise stressifaktorid 281
Kuidas käitub kollane inimene stressi ja surve all? 283
Rohelise käitumise stressifaktorid 284
Mida teevad rohelised inimesed, kui tajuvad stressi ja survet? 286
Sinise käitumise stressifaktorid 287
Mida teevad sinised, kui tajuvad stressi ja survet? 289
Kokkuvõte 289
22. KÕIGE HARILIKUMAD KOMBINATSIOONID
Miks on neljal värvil tegelikult tunduvalt laiem tähendus 293
Puna-kollased motiveerijad 297
Kolla-rohelised abilised 300
Rohe-sinised koordinaatorid 303
Sini-punased organisaatorid 305
Vastuolulised kolla-sinised 308
Raskestiloetavad puna-rohelised 310
Segaprofiilide kokkuvõte 313
23. MIDA VÄRVID PALJASTADA EI SUUDA
Mis tundub nelja värvi juures vale 315
Indiviidi ajendid 315
Ajendite kolm tasandit 317
Meie tööülesanded 320
Motivatsioonifaktorid 320
Isiklik areng 320
Peamised stressifaktorid 321
Teoreetiline ajend 322
Praktilis-majanduslik ajend 326
Esteetiline ajend 329
Sotsiaalne ajend 332
Individualistlik ajend 335
Traditsiooniline ajend 338
24. VÄRVIDE JA AJENDITE KOMBINATSIOONID
Vastus küsimusele, mis sind alati painanud on 343
Ajendid ja käitumisviisid 345
Ajendite ja käitumise vaheline korrelatsioon 346
Kuidas me seda kõike kasutada saame? 347
Teoreetiline ajend vs sinine käitumine 348
Minu enda profiil ja mida võiks sellest õppida 351
Väsinud vanamehed 353
Tundmatu ajendi mõistatus 354
25. VÄIKE SUHTEPIIBEL
Kuidas panna suhe (kauem) kestma 359
Kas partnerid peaksid olema sarnased või erinevad? 360
Näide päriselust 361
Lihtne mitteteaduslik test 365
26. VÄIKE AJALOOVAATLUS
Mitte miski ei ole tegelikult muutunud 373
Miks toimib värviteooria vaid vaimselt tervete inimeste puhul 376
27. VÄRVID NATUKE LAIEMAS KONTEKSTIS
Mis toimub väljaspool meie enda väikest konnatiiki? 381
Kas minu vanus mõjutab minu isiksust? 381
Mis juhtub, kui me võrdleme erinevaid generatsioone? 382
Ekstravertsus vs introvertsus 385
Mõõdetavad muutused nelja värvi juures 387
Kas geograafilised erinevused võivad mõjutada minu värve? 388
Aga milline on olukord ülejäänud planeedil? 391
Testi, kui palju sulle meelde on jäänud 394
28. KOKKUVÕTLIK NÄIDE PÄRISELUST
Kõige valgustavam grupitöö kogu maailma ajaloos 405
Lõppsõna 410
Lisa 412
Testi, kui palju sulle meelde on jäänud 416
SISSEJUHATUS
MIKS KUJUTAVAD IDIOODID
SULLE OHTU
KUIDAS SEE KÕIK TEGELIKULT ALGUSE SAI
Tähtis teadaanne!
Kuna lugejate arvamus tähendab mulle ääretult palju – ilma sinuta, kallis lugeja, poleks ma ju kusagile jõudnud – tahan ma kohe alguses selgitada, mille otsa sa nüüd õigupoolest sattunud oled.
Tegemist on raamatu „Idioodid minu ümber” täiendatud juubeliväljaandega. See tähendab, et võrreldes algupärase teosega on seda üksjagu ümber töötatud ja tänapäevastatud. Aeg veereb ju kiiresti ja maailm muutub, ning kirjanikuna pean ma nende muutustega sammu pidama.
Käesolev teos on originaalist üpriski erinev, kuna sisaldab vastuseid enamikule küsimustele, mida inimesed on mulle pärast esimese väljaande lugemist esitanud. Raamatut on täiendatud ja see on suunatud spetsiaalselt neile, kes soovivad parandada suhteid oma lähikonnaga.
Ma olen lisanud terve rea uusi osi, mille esimesest raamatust välja jätsin, sest muidu oleks see lihtsalt liialt pikk saanud. Ma olen mitmed osad ümber teinud, mõned osad on aga jäänud põhimõtteliselt samaks. Keelt on uuendatud ja selgemaks muudetud, kuid need parandused on olnud pigem kosmeetilised.
Tegemist on lihtsalt täielikuma ja minu silmis ka parema raamatuga.
Kuid oluline on ka toonitada, mis see ei ole: see ei ole täiesti uus raamat.
Nii, nüüd on asi klaar. Kui sa oled juba lugenud esimest väljaannet „Idioodid minu ümber”, pole ehk vaja seda raamatut lisaks osta.
Põhimõtteliselt käsitlevad mõlemad väljaanded sama teemat: kuidas saab nelja värvi – DISC-mudeli – mõistmine sinu elu tunduvalt lihtsamaks muuta.
Kui see sulle aga huvi ei paku, soovitan sul kontrollida, kas ostukviitung on alles.
Raamatu „Idioodid minu ümber” esimene väljaanne on juba Rootsi tõlgituim raamat pärast Astrid Lindgreni hiilgeaegu. Pipi Pikksuka lugudega pole sel küll midagi ühist, kuid seda on tõlgitud enam kui 60 keelde.
Täiesti sürreaalne – selline tunnustus tekitab lausa aukartust – ent nähtavasti on raamatu sisu paljudele inimestele korda läinud. On selge, et paljusid meist ümbritsevad just idioodid.
Minu arvates on väga kurb, et vaatamata kõikidele moodsatele abivahenditele on meil niivõrd keeruline üksteiseni jõuda ning tähendusrikkamal moel omavahel suhelda.
Ma olen kindel, et maailm oleks kaunim paik, kui inimesed üksteise erinevustest paremini aru saaks. Võib-olla kõlan ma praegu üleliia romantiliselt, kuid ma mõtlen seda tõsiselt – suur osa selle planeedi konflikte põhinevad ju arusaamatustel ja vääritimõistmistel.
Üleilmses mõttes on ühel indiviidil keeruline selle vastu midagi ette võtta, kuid mind ajendab üks vana ütlus: mitte keegi ei saa teha kõike, kuid kõik saavad teha midagi.
Ja kui minu panuseks võiks olla inimestevahelise suhtluse ja igapäevaelu lihtsustamine, võtan ma selle väljakutse hea meelega vastu. Kui juhe kokku jookseb, tuleb seisatada ja küsimusi esitada – selle asemel, et üksteist kõikvõimalikes pattudes süüdistada. Idioodiks olemises, näiteks.
Nüüd tahan ma aga põgusalt selgitada, kust mul üleüldse selline mõte tuli – idiootidest raamatut kirjutama hakata.
Pärast aastaid pangandussektoris, kus võis mõistagi kohata ülimalt suurt hulka idioote, haarasin ma viimaks oma elul sarvist ja hakkasin juhtimiskonsultandiks. Ma tundsin omajagu mehi ja naisi, kes olid valinud sama tee – ning sageli olid neist saanud just inspiratsiooni- ja motivatsioonikõnelejad. Haridussektor oli selline ala, millega ma sageli kokku olin puutunud, ja mis mulle alati muljet oli avaldanud. Needsamad
konsultandid paistsid alati kõiki vastuseid teadvat, nad olid targad, taibukad, enesekindlad ja sihiteadlikud. Nende ülikondadest võisin mina oma napi pangatöötaja palgaga vaid unistada.
Töö pakkus suurt tegutsemisvabadust, ent nõudis ka uskumatult palju. Põhimõtteliselt olid mul täiesti vabad käed – kuni ettevõttele raha sisse tõin ja nii endale kui teistele konsultantidele uusi tööotsi välja kauplesin.
Puudust tundsin ma aga süsteemist, millele toetuda – pangas oli ju kõik olnud reguleeritud. Edu olenes suurel määral vaid minust endast ja minu sooritustest. Esimest korda elus hakkasin ma oma võimetes tõsiselt kahtlema.
Pool aastat hiljem püüdsin ma meie väikeses raamatukogus ühest teosest inspiratsiooni leida, kui puhtast kurnatusest ja stressist lihtsalt magama jäin.
Ettevõtte toonane juht äratas mind üles ja teatas, et tahab minuga rääkida.
Elu hakkas siiski paremuse suunas edenema. Natukesehaaval sain ma asja paremini käppa. Kuidas teha müügitööd, julgeda helistada, kohtuda kõrgete ülemustega, kes juhtisid tuntud ettevõtteid. Olin vaid napilt kolmkümmend ja hakkasin saama aimu sellest, millega minu tööandja üleüldse tegeleb.
Juba teisel tööaastal valiti mind aasta tippsaavutajaks ja ma uskusin, et olen omadega mäel. Kõik läheb hästi. Olen viimaks leidnud oma koha. Küllap see ongi see, milles mina hea olen.
Ja nii oligi. Kõik kulges kui lepase reega. Ma andsin tööle pihta, ahnitsesin endale võimalikult palju ülesandeid. Mida enam lisandus minu elulookirjeldusse uusi saavutusi, seda enam kasvas ka minu eneseusk. Ja koos kasvava eneseusuga avanesid ka uued võimalused end lolliks teha.
Ükskord kohtusin ühe ettevõtjaga. Kuuekümnendates mees oli ehitanud oma ettevõtte üles kolmkümmend aastat tagasi. Mul polnud aimugi tema keevalisest temperamendist, kui temaga telefoni teel ühendust
võtsin. Me leppisime kokku kohtumise, et rääkida ühest projektist, mida tema ettevõte vajada võiks.
Vajaduste analüüs oli tegelikult uskumatult lihtne. Nimelt oli Sturel vaja südant puistata, ja peagi mõistsin ma probleemi tegelikku olemust. Me hakkasime rääkima asjadest, mis on tema ettevõttes hästi, ja ka asjadest, mis on halvasti.
Üks Sture esimesi kommentaare kõlas nii: „Mind ümbritsevad idioodid.” Mäletan, et ma naersin, sest see tundus naljakas. Kuid tema mõtles seda tõsiselt. Ja ta jäi endale kindlaks: „Mind ümbritsevad sõna otseses mõttes idioodid.”
Kui ta oli seda juba mitu korda öelnud, siis tõstsin ma käe, et teda peatada. „Sa ei taha ju ometi öelda, et sinu kaastöötajad on idioodid, aga mida sa siis tegelikult selle all mõtled?”
Sture jäi jätkuvalt endale kindlaks. Idiootides just asi ongi. Tema ettevõttes töötavad vaid lollpead.
Ma palusin näidet, sest kogu see vestlus tegi mulle nalja.
Nägu järjest punasemaks tõmbumas, selgitas tema, et üksuses A töötab üks kamp idioote. Üksuses B on vaid üks inimene, kes üleüldse midagi jagab, ülejäänute näol on aga tegemist õnnetute luuseritega, kes mitte millelegi pihta ei saa. Üksuses C on aga asjalood kõige hullemad –seal töötavad niivõrd veidrad ja ogarad inimesed, et Sturel on keeruline mõista, kuidas nad üleüldse hommikuti töölegi jõuavad.
Mida rohkem ma teda kuulasin, seda enam mõistsin, et tema jutus on midagi ääretult eriskummalist. Ma uurisin temalt, kas ta peab tõepoolest oma kaastöötajaid idiootideks. Tema jõllitas mind mõistmatul pilgul ja selgitas, et tema personali hulgas pole just palju neid, kellelt midagi oodata võiks.
Hiljem sain ma teada, et Sture jagas oma arvamust lahkelt ka kolleegide endiga. Ta ei kõhelnud hetkekski, kui pidas vajalikuks kedagi idioodiks nimetada. Selle tulemusel hakkasid kolleegid temast eemale hoidma. Mitte keegi ei julgenud temaga nelja silma all kohtuda ega talle
halbu uudiseid edastada – sõnumitooja lasti ju enamasti lihtsalt maha. Piltlikult öeldes, muidugi.
Ühe hoone eesruumi oli keegi paigaldanud hoiatuslambi. See asetses diskreetselt vastuvõtulaua kohal. Kui Sture oli majas, heitis lamp punast valgust. Kui ta juhtus aga kusagil mujal olema, oli lamp roheline.
Kõik olid sellest teadlikud. Nii töötajad kui kliendid heitsid üle lävepaku astudes kohe pilgu lambile. Kui valgus oli punane, pöörasid mõned lausa ukse peal ringi, et hiljem uuele katsele tulla. (Nüüd, aastaid hiljem, mõtlen ma, kas ei võinud ka Sture ise lambist teadlik olla. Ma olen hakanud kahtlustama, et talle võis selline kuulsus isegi meeldida.)
Igal juhul. Nagu me kõik teame, pakatavad noored inimesed säravatest ideedest. Seetõttu esitasin ma talle ainsa küsimuse, mis mulle tol hetkel pähe tuli: „Kes kõik need idioodid siis tööle on võtnud?”
Ma mõistsin ju, et enamasti oli see olnud tema ise. Mis kõige hullem –ka Sture mõistis, et mina mõistsin. Minu vihjest võis aimata küsimust: „Kes on siin õigupoolest see kõige suurem idioot?”
Tema nägu värvus hetkega kärtspunaseks. Ta hüppas püsti ja möiratas uksele osutades: „Kohtumine läbi!”
Sture viskas mind välja.
Esimeses raamatus ei avaldanud ma aga seda, mis juhtus kohe pärast kohtumist. Tagasi kontorisse sõites olin ma kui puuga pähe saanud. Tuppa astudes haaras ülemus mul nööbist ja tahtis kõike kuulda. Nimelt olid tal tulevase äritehingu osas suured ootused.
Mäletan, et jõllitasin oma ülemust ja otsisin sõnu. Ma pidin ju tõe välja ütlema. Niisiis teatasin ma: „Noh, ma pean tunnistama, et … see inimene seal oli … üks tõeline idioot. Ta ei jaganud ju üldse mingit matsu.”
Ent see juhtum pani mind mõtlema. Sture oli mees, kes pidi peagi pensionile jääma. Polnud kahtlustki, et ta oli edukas ettevõtja ja oma alal au sees. Kuid ta ei tulnud toime inimestega. Ta ei saanud sotti ainsast ressursist, mis on ettevõttes asendamatu – töötajatest. Kui sa jäid tema jaoks arusaamatuks, ei saanud sa olla keegi muu kui idioot.
Mina mõistsin väljastpoolt vaadates, kuivõrd vale oli tema mõtlemine. Sture ei mõistnud, et ta lähtus alati vaid iseendast – idioodid olid kõik, kes ei toiminud samamoodi nagu tema.
Tema lemmikväljendid meenutasid neid, mida ma ka ise teatud tüüpi inimeste puhul kasutasin: neetud lobamokad, anaalsed tähenärijad, häbematud sitarattad ja ajuhälvikutest pujäänid. Kuigi mina ei nimetaks inimesi kunagi alusetult idiootideks, oli ka minul nii mõnegagi oma kana kitkuda.
Ja see pani mind mõtlema. Kui õudne oleks elada usus, et mul ei ole võimalik kellegagi koostööd teha. Niimoodi piiraksin ma korralikult omaenda võimalusi. Millised näeksid siis välja minu kohtumised teistega?
Pealtnäha oli Sturel kõik olemas: edukas ettevõte, raha, prestiiž, staatus, võim. Ent ta oli sügavalt õnnetu.
Ma vaatasin endale otsa. Otsust polnud raske teha.
Ma ei tahtnud muutuda Stureks.
Niisiis võtsin ma julguse kokku ja helistasin talle uuesti. Mul õnnestus leppida kokku jätkukohtumine.
Ja kui me siis teisel kohtumisel maha istusime, ütles Sture mulle täpselt nii: „Seekord ei jätnud ma haavlipüssi autosse.”
Meie tutvus oleks võinud tõepoolest paremini alata.
Pärast seda mürgist koosviibimist, millest olid osa võtnud ka mõned õnnetud töötajad, hakkas mul kõhus keerama. Kõik olid vihased. Mõned oli muserdatud. Ja seda kõike lihtsal põhjusel: Sture ei suutnud inimestega toime tulla.
Just seal ja siis otsustasin ma omandada selle ülimalt olulise teadmise – kuidas inimesed toimivad. Kuna ma puutun alatasa inimestega kokku ja sõltun alati teistest, on mul säärasest teadmisest kohe kindlasti kasu.
Mõeldud-tehtud. Ma hakkasin lähemalt uurima, kuidas mõista neid, keda tundub esmapilgul keeruline mõista. Miks on mõned vaiksed, teised ei lõpeta aga kunagi vatramist. Miks tunnevad mõned alati sundi tõtt
rääkida, ja miks see mõnele teisele niivõrd võõras on. Miks on mõned minu kolleegid alati õigel ajal kohal, teised aga sagedasti hilinevad. Miks mulle mõned teistest enam meeldivad. Sest niimoodi see ju on.
Minu taipamised olid meeliköitvad ja pärast sellele teekonnale asumist on minust saanud muutunud mees. Need teadmised muutsid mind inimese, sõbra, kolleegi, poja, abikaasa ja isana.
DISC-mudel võib olla maailma kõige levinum viis, mille abil kirjeldada inimsuhtluse erinevusi. Ma olen selle tööriista variante kasutanud edukalt üle kolmekümne aasta.
Raamatu esimene väljaanne on pälvinud kriitikat. Mina olen pälvinud kriitikat. Nelja värvi mudel DISC on pälvinud kriitikat. Inimkäitumist ei tohiks kirjeldada säärasel lihtsustatud moel!
Ja niimoodi see tõepoolest on. Aga seda teevad ju ka kõik teised sarnased mudelid. Inimpsüühika on erakordselt keerukas. Ja ma olen selle mudeli puudustest teadlik. Räägin neist hiljem lähemalt.
Kuid – ja selle juurde jään ma kindlaks – nelja värvi mudel toimib piisavalt hästi. See on olnud olemas juba päris mitu aastakümmet. Mõistagi ei ole ma seda ise välja mõelnud ja ei saa võtta mingisugust au selle sünni või toimimise eest. Kuni seda kasutatakse õigel eesmärgil, on tegemist suurepärase tööriistaga.
Täpsuse tagaajamise asemel on minu jaoks olulisem see, et meetod toimiks.
Pikemata selge: pole olemas meetodeid, mis kirjeldaksid täpselt ühe indiviidi psüühikat ja ma oleksin üllatunud, kui neid peaks üleüldse kunagi tekiks.
Kuidas siis erinevate inimtüüpidega tõeliselt hästi toime tulla? Teooria õppimine ei muuda sind esmaklassiliseks suhtlusässaks. Tõelised oskused omandad alles siis, kui neid teadmisi tegelikus elus rakendad.
Täpselt nagu ka autosõidu puhul – ainult teooria õppimisest ei piisa.
Sa pead sukelduma liikluskeerisesse ja kogema, mis tunne on olla ümbritsetud … teistest liiklejatest. Mõned teavad, kuidas liigelda, ja siis läheb
kõik hästi. Teistel on aga kehvemad teadmised ja sa pead ka nendega toime tulema. Kuid see toimib alles siis, kui sa reaalselt rooli taga istud. Alles siis saad sa aru, mida tegema pead.
Nagu on öelnud üks tark mees või naine: teoorias pole teoorial ja praktikal mitte mingisugust vahet – aga praktikas on tegelikult küll.
Kui ma hakkasin õppima inimeste toimimise kohta ja püüdsin tõepoolest mõista meie kõikvõimalikke – ja mõnikord ka võimatuid –erinevusi, sai minust muutunud mees. Ma ei ole enam üldse niisama kategooriline ja ma ei mõista kedagi hukka põhjusel, et ta ei ole samasugune nagu mina. Ja kui mul veab, suhtuvad ka teised minusse samamoodi.
Ma olen tunduvalt kannatlikum inimestega, kes on minu täielikud vastandid. Ma ei saa küll väita, et ma mitte kunagi konfliktidesse ei satu, nagu ei saa ma ka kinnitada, et ma mitte kunagi ei valeta, kuid mõlemad asjad juhtuvad tänapäeval tunduvalt harvem.
Loodetavasti ei pea sa mind nüüd kiidukukeks. Ma olen aastakümneid õppinud ja praktiseerinud, et niivõrd kaugele jõuda, ja olen ka valusalt teadlik, kui palju mul veel õppida on.
Ühe asja eest pean ma Sturet ja tema hoiatuslampi tänama küll. Tema ärataski minus huvi selle teema vastu. Ilma temata poleks võib-olla ka seda raamatut. Ilma tema jauramiseta ei kannaks see küllap ka nime „Idioodid minu ümber”. Ja kes teab – ilma temata poleks ehk ka meie omavahel tuttavaks saanud, mu armas lugeja.
Statistika ütleb, et ühte aimeraamatut ei loeta kunagi täiesti läbi. Keskmiselt loeb inimene üksnes kolm esimest peatükki. Sellest on kahju, sest nii jääb ta ilma paljudest teadmistest.
Kuidas saad sina oma teadmisi tõsta? Alustuseks võiksid kogu raamatu läbi lugeda. Mitte ainult kolm esimest peatükki. Sul on võimalus asuda samasugusele reisile nagu mina kolmkümmend aastat tagasi.
Ja see, mu armas lugeja, poleks ju üldse paha.
Thomas Erikson
Käitumisteadlane, mentor, loengupidaja ja kirjanik
SUHTLEMISEL OTSUSTAB ALATI VASTUVÕTJA
Inimesed näevad seda, mida nad näevad, ja kuulevad seda, mida nad kuulevad.
Sa tead, mida sa öelda tahad, seega ütled sa seda nii, nagu sa seda oma peas näed. Kui me jätame hetkeks kõrvale selle, kuidas sa ennast väljendasid, mida otsustasid rõhutada, milline oli sinu hääletoon ja milline näoilme – siis välja tuli lihtsalt see, mis tuli.
Tajutud sõnum on see, mis jääb alles kellelegi öeldust, kui seda on filtreeritud läbi inimese väärtushinnangute, arusaamade, suhtumise, kogemuste, eelarvamuste ja eelhoiakute. Vastuvõtja võib erinevatel põhjustel tajuda sinu sõnumit täiesti teistsugusel moel. Arusaamise määr varieerub muidugi inimeseti, kuid väga harva jõuab sõnum kohale just nii, nagu sina seda oma peas oled näinud.
Nörritavalt võib mõjuda asjaolu, et sul pole erilist kontrolli selle üle, mida tajub vastuvõtja. Kui palju tarkust sa ka teise peakolusse taguda üritaksid, ei olene tulemus lõpuks sinust endast. Seda võib mõistagi vaadelda kui ühte paljudest väljakutsetest siin elus. Väljakutsed pakuvad meile muidugi õppetunde. Kuid vastuvõtja toimimist ei saa sa muuta.
Enamasti oleme me teadlikud sellest, milline kohtlemine on meie jaoks vastuvõetav. Aga nagu me ka teame, pole asjad sageli niisama lihtsad. Teiste inimeste soovidega arvestamine tõhustab ka sinu enda kommunikatsiooni.
Mis tähtsust on sellel, kuidas me üksteist kohtleme?
Kui lood vastaspoole tingimustel turvalise kommunikatsioonikanali, aitad sa tal sinust aru saada. Vastuvõtja saab kasutada oma energiat sinu jutu mõistmiseks, selle asemel et teadlikult või alateadlikult sinu suhtlusviisile reageerida.
Ning inimesed on ju tõepoolest erinevad. Niivõrd palju dimensioone, mida arvesse võtta – ainuüksi nende peale mõtlemine võib pea pööritama ajada. Harjuta paindlikkust, et varieerida seeläbi oma suhtlusstiili ja kohandada seda inimeste järgi, kes ei toimi samamoodi nagu sina.
Sest selline on üks järjekordne tõde. Millisel viisil sa ka suhelda otsustad, jääd sa indiviidina alati vähemusse. Ükskõik, milline on sinu käitumine, toimib enamik ikka mingisugusel muul viisil. Ja neid teisi on alati rohkem.
Emal ei olnud õigus. Ära käitu teistega nii, nagu sa tahaksid, et sinuga käitutaks. Mõte on ilus, kuid see ei ole õige. Andestust, ema.
Sa ei saa lähtuda iseendast. Hea suhtleja oled sa siis, kui mõistad seda tõde, oled paindlik ning oskad teiste vajadusi tõlgendada ja end nende tähelepanekute järgi kohandada.
Kui sa tunned ära käitumisstiilid ja suhtlusviisid ning saad neist aru, oskad ka paremini oletada, kuidas inimesed erinevates olukordades käituda võiksid. Niimoodi on sul tunduvalt lihtsam vajalike inimesteni jõuda.
ÜKSKI SÜSTEEM POLE VEEKINDEL
Pärast selle raamatu valmimist on juba omajagu vett merre voolanud.
„Idioodid minu ümber” ei püüa kõige vähemalgi määral katta kogu inimsuhtluse teemat. Ükski raamat ei suudaks mahutada kõiki neid erinevaid signaale, mida me katkematult välja saadame. Ei piisaks ka sellest, kui lisaksime kehakeele, sugudevahelised erinevused, sünnijärjekorra, kultuurilised erinevused ja kõik muud viisid, mille abil erinevusi määratleda. Sellest saaks maailma kõige pikem raamat.
Me võime lisada psühholoogilised aspektid, grafoloogia, vanuse ja astroloogia, saamata ikka täielikku pilti. Neuroteadus – või ajuteadus –jookseb pidevalt eest ära.
Nõme. Aga samal ajal peitub selles minu arvates ka asja võlu. Me ei saa kõike välja arvestada. Inimene ei ole Exceli tabel. Me oleme liialt keerukad selleks, et meid täielikult kirjeldada. Ka kõige lihtsam ja harimatum inimene on niivõrd keerukas, et teda ei ole võimalik ühe raamatu abil lahti seletada. Kuid me saame vältida kõige hullemaid prohmakaid, kui mõistame inimsuhtluse aluseid.
Pole olemas mitte ühtegi teooriat, tööriista ega abivahendit, mis annaks meile täieliku pildi.
„Me näeme, mida me teeme, kuid me ei näe, miks me teeme seda, mida me teeme. Järelikult me hindame üksteist selle kaudu, mida me näeme, et teeme.”
Need sõnad on öelnud psühhoanalüütik Carl Jung. Erinev käitumine on see, mis muudab meie elud dünaamiliseks. Kõik inimesed käituvad ju mingisugusel moel. Mõned käitumisviisid tulevad tuttavad ette, teised on aga meie jaoks võõrad ja mõistetamatud. Nagu teada, käitume me kõik erinevates olukordades erinevalt, ning see võib kõrvalseisjaid kas rõõmustada või ärritada. Mõte sellest on nii meelierutav kui ka segadusttekitav. Küllap pole olemas ühtegi käitumisviisi, mis oleks selles kontekstis õige või vale, ja enamikku viise saab pidada täiesti normaalseteks. Ma tahan öelda, et pole olemas asju nimega õige käitumine ja vale käitumine. Sa oled see, kes sa oled ja pole erilist mõtet selle üle pead murda. Sa oled hea just sellisena, nagu sa oled. Ükskõik, kuidas otsustad käituda, ükskõik, kuidas sind tajutakse – sina oled tipp-topp. Mõistlikkuse piirides, muidugi. Manipuleerimine ja üleüldine psühhopaatiline või nartsissistlik käitumine ei ole okei. Ent seda teadsid sa juba niigi.
Ma lihtsalt olen selline, okei?
Ideaalses maailmas oleks ju lihtne öelda: „Mina olen selline ja see on okei, sest niimoodi ma ühest raamatust lugesin.” Ja muidugi oleks ju tore end vabalt tunda. Käituda ja reageerida alati täpselt nii, nagu parasjagu tunne on. Sa võid ju seda teha. Sa võid käituda täpselt nii, nagu soovid. Pead seda tegema lihtsalt õiges olukorras.
Kahel puhul võid olla täpselt sina ise:
1. Kui sa oled täiesti üksinda. Siis pole just iseäranis oluline, kuidas sa räägid või mida sa teed. Sa ei tee kellelegi kahju, kui soovid vanduda ja karjuda või lihtsalt vaikides elu suure mõistatuse või Elon Muski Marsi-asustamise plaanide üle juurelda. Üksinda võid ja tohid sa käituda täpselt nii, nagu soovid. Kas pole äge?
2. Sa võid olla sina ise ka siis, kui kõik teised toasviibijad on täpselt samasugused nagu sina. Nüüd võid sa järgida ema nõuannet ja käituda teistega nii, nagu sa soovid, et nemad sinuga käituks. Ülimalt heatahtlik soovitus. Ja see ju toimib – senikaua, kui kõik on täpselt samasugused nagu sina. Pead vaid koostama nimekirja nendest, kes arvavad, mõtlevad ja käituvad alati täpselt nii nagu sina. Nüüd pead need endasugused isikud üles otsima ja suhtlus võibki alata.
Teistel juhtudel oleks hea mõista, kuidas tajutakse sind ning kuidas toimivad teised. Ma ei usu, et see oleks sulle suur üllatus, aga – enamik inimesi ei ole samasugused nagu sina. Me valime erinevates olukordades erinevaid sõnu ja suhtlusviise. Ka selle raamatu pealkiri demonstreerib sõnade erinevaid tõlgendamisvõimalusi. Mõned inimesed on mulle kirjutanud, et mind ebaõnnestunud pealkirjast teavitada. Me ei peaks üksteist idiootideks nimetama. Põhimõtteliselt olen ma ju sellega nõus, ent samal ajal usun ka, et huumor ja iroonia pole igaühele.
