Hulkuvate ihude stoori

–1– Algkooli kolmandas klassis kuulutas pedagoogiline ülekohus John Molk III parandamatuks kretiiniks.

Isegi mitte selliseks, kellest oleks saanud asja, sest enamikku kretiine mudib ühiskond tarvilises suunas. Tema isikus puudus igasugune materjal, kuhu peale ehitada tõsise inimkonnaliikme tunnus, juhtimisele allutatud masinavärk. Ei midagi, ja veel vähem kui midagi leidus ses lapses, ainult nüri pilk ja naeratus, võluv ometi, mida nõnda oskuslikult valdas John Molk III, hellitavalt Jommo, et kõik andestasid selle paistuses ta vead.

Tema nimest piisas kuuljaile niigi: Molk III, traditsiooni tähis, kõmises ja kõlises Tallinna konglomeraadis.

Sinna vupsas iga päev traditsioone järjestikku. Juba Jommo isa oli John Molk, numbri poolest II, sündinud Jan Jaani poeg Mõlk. Dünastilisi eeldusi nähes ei kõlanud viimane sugugi välispartneritele. Nendest sõltus edu, ja Molk II edust sõltus ta kolme tuhande töötaja elu tema impeeriumis. Käsutas ja määras Molk II kontsern kiibitööstust. Ettevaatlikud kodanikud iitsataksid, et säärast haldaks eraisikust tähtsam moodustis.

Aga lubagem neil arvata nende vaimse tasakaalu huvides – raha pani ammusest asjaolud paika. Impeeriumi loodeti kord pärivat Jommot, kelle kuri saatus oli moonutanud aga kahtlaseks varandusi üle võtma. Niisiis veeti ta usus parema pöördele läbi kahest alama kooli klassist, mille õppekava, olgugi äärmuseni nuditud, ilmnes avalikkust pahandavalt eriti õpilasvaenulikuks ehk raskeks. Kuid kannatus lõppes, lõppes selliseski rahus, kus 7

oli aastakümned istunud pedagoog Peerberk. Ta hingas oma kannatuse katkemisest omasuguste komisjonis: Jommo tuli kõrvaldada. Kaks liiget minestas, kaks hüüdis appi, üks jäigi hüüdma, mistõttu tema toimetati vaigistavatesse oludesse. Õigust karjus ta viimselgi hetkel, mil teda ummiksärki rüütati, et Molk II viib ühes pojaga koolist ära oma toetuse. Vaevaga maandas pedagoog Peerberk tormi, mille oli vahule löönud oma isekusest, suutmatusest taluda enam – ehkki oligi perfektne pedagoog, eatu, sootu, arvamusetu ja ikka pipraga üle külvatud maa sool. Enne kui komisjon enesehävituseks pidi kogunema, andus Peerberk eraviisilisele autodafeele. Tema ütleb Molk II-le näkku, kuidas on. Peerberki õnnistasid ees­ kirjad, mis manitsesid säilitama külma verd. Nende abiga leiutas ta lähenemisprogrammi lapsevanemale ning tippis üksikasjalise strateegia. Sisuldasa see ei hiilanud, kuid vormistuselt, taanete, alataanete, alaalataanete, pealkirjade, alapealkirjade ja alaalapealkirjade varal küündis meie kõrgemate koolikeste bakalaureusetöödeni. Mitu ööpa veetis Peerberk strateegia harjutamisega, ahmides tablette. Kahetsusväärseks tema seisundit ärgu loetagu: tervisekahju kuulus kutse juurde, värvilised toosid tema toidulauale. Krõbistades aurus inspiratsioon Peerberki pähe, kus peaks peituma ülim peenetundelisus lapsevanema kohtlemisel. Kirjapandud 78 punkti pisendas ta sedavõrd, et neist jäi järele ainuke lausung, sõnastatud ühegi okka välja paistmata. Muidu nimetataks saavutust vihakõneks. Ja vihakõne John Molk II pihta – oo, Peerberki kujutluses langesid ahelad kabinetlike, see on treenimata, kärbuvate lihaste ümber.

Pedagoogiline juhis osutas, et miski ei tohi kosta negatiivselt, ja osutama, see tähendas ametite ning ettekirjutuste keeles ühemõtteliselt nõudma. Ümaraks kohitseti maailm seeläbi, mulliks mullivannis, kuhu keelati teravad, sarvilised mõtted. Vihakõne tähendas eitust iseeneses, mistõttu tuli jaatuses esitada kogu 8

väär kõneviis. Isegi häälikuühendid, isegi häälikud vohasid vihakõneks. Õige kah, sest jõledasti kõlas ju „šššš…“ inimesele, kes juhtus olema jänes, ähvardusena mao keelel. Ainult kaunid, rasvase meigiga sõnakesed lendusid suudest, mis tahtsid karistamata jääda, ei kedagi solvavad, lihtsalt mahedad oiatused, kui väga ka puperdas süda. Läbi nii mitmete sekretäride helistas Peerberk talle, kes tema surmas saaks olema süüdi, et pooleldi koolnuna kuulis Molk II mõminat klassiruumile liginevat. Pääs terendas sügavamale tooli kaevudes. Aga siinsamas, paremal liigatas ukselink ja vasakul laius jahe aknaklaas septembrikuise vaatega tellisseinale. Eliitkooli aknale lausa kohatu …

Sel uidul katkestatud, kisti Peerberk vaatama lahti põmmitavat ust. Rohke vatsaga astus Molk II sisse, ja tübeteikaga, mida ka toas maha ei näpistanud. Oligarh, mõtiskles Peerberk antiikaja kursuse meenudes. Pneumarh, hingevalitseja …

Sellegi­poolest vahetusid komplimendid, Peerberkist ei lakanud need kuidagi, kuna Molk II keelevaramu koosnes enamasti hüüdsõnadest. „Meie arvame,“ veeretas Peerberk siis vastutuse kollektiivile, „et kõrgeauline õpilane John Molk III sobib vähe meie õppeasutusse …“ „Tohoh!“ paugatas Molk II, tuju laes nagu ta aktsiad. Algus tõotas rahumeelne. „Tema sobib … tema sobib ilusamasse, üliinimesi arendavasse õppeasutusse!“ punnitas Peerberk kõik oma lähenemis­ programmi teesid ja järelmid. „Ohoh!“ oli Molk II võidetud. Silmad vetrusid tal suureks, ainupoja ülle keerlesid ihalevad ideed. Söandatagu kahelda nende mahukuses: nagu Molk II, kosusid ta mõtted samuti tema kasvu, veendud Molk III geniaalsuses. „Meie …“ kabuhirmul sõelus pedagoog vasteid sõnale kahjuks, mis pahasti kostis, väga pahasti. Koolide eliit ei tunne 9

säherdust, kui peabki üldsuse rahuloluks end madaldama. Peerberk tõmbas nii põhjalikult hinge, et õhk temas kilksus vastu hingetorusid. „Meist on ilusamaid õppeasutusi, palju ilusamaid!“ Ta kõhkles näidetes, võistlejate reklaamis. Natukene keskmisem klient oleks juba adunud. Seesinane jõmm laksas ent raha lauale, kuis jaksas, ainest ent pedagoogilisteks eksperimentideks jätkus temal seal üleval raasu võrra. Ah, mis oli välgatanud meelde!? Jõmm, oh koledust! Oh aistest rebivat mõistust, häda eatule, sootule ja nii edasi, kelles miski murenes, et vakatas kauniskõne. Sees, õhust kilisevas torus veritses justkui. „Jajah,“ tunnustas Molk II oma valikut. Ilusamasse hariduse kantsi kui Peerberki oma poleks ta Jommot pistnud.

Oleks nigela äragi ostnud, kui just Jommo kooli sõidutamiste alul mõningane kriis poleks piiranud lisakulutusi.

Mida sihuke nüüd kooliraibet maha teeb? sihkas Molk II pedagoogi poole näpuga, repliike vajamata. Siin muututi jah, nagu omane eliitkoolidele ja mõnede kaeblevate lapsevanemate ettekujutusele, aasta-aastalt rumalamaks. Aga millega rahule jääksid vinisejad, kes kogu võimaliku raha uputasid maine nimel? Molk II ei pitsitanud pisiasjad, selguseks vedas ta O-märgi pedagoogi nina ette. Hilines tolle taip, sülgas Molk II, kuid mitte põrandale, kuhu sülg päädis aineliselt, ikka vaid pisiasjadele, millest pedagoog Molkide kiiluvees vaadaku suureliselt kõrvale.

Hämmastavas telepaatilises ühtluses libastus Peerberki aju tõigale, kui rumalamaks inimesehakatised ta koolis lähevad, kui lopergusemaks aga tema enese jutt. Eatuse juures eksitas Peerberki kahtlemata tema salastatud iga, kes ta tiitleid ja tunnustusi oli noppinud nõukogude universumis, siis imeliselt ümber seadistunud ja puhta ning aatelisena ülistanud end vaba rahva teenriks. Temataolistes kiideti järjepidevust. Tühikargajate 10

kadedus oli tema asutust halvustada, kui teatav ebatõenäoline, ebatõeline tunne ei oleks Peerberkisse kihvatanud, teda kuidagi kivistanud ja tõmmanud vahtima Molk II kui ilmutist, kust ometi väljuks lunastav sõna, kasvõi sõim.

Lootusetu. Molk II napsutas sõrmi vestluse lõpetuseks, oli see kandnud eesmärki või ei. Varjatult kandsid vestlused Molk II-ga alati tema imetluse eesmärki, nõnda ta ei oodanud pedagoogilt rohkemat loba. See üksnes ei julgenud imetlust sõnadesse valada.

Ega vist. Pedagoog Peerberk kaitses silmad kätega kartuses, mis juhtuks. Võim oli teda poputanud aasta, aastate, teab mis mõõtmete õpetaja tiitliga, kuid otsustuse tunnil unustas ta krohvist lippavasse klassiruumi. Vaikus käratses. Alatasa oli siin lakutud ja korrastatud, kuidas seisus sundis, kui Peerberk nüüd märkas märgi laike liimumas seintele, pragusid läbistamas valevus risti lambirividega. Ülemnõukogu esimehed, presidendid, kubernerid, kes kõik valitsesid seda haldus­üksust, olid kinnitanud Peerberkile külge aupärjad. Antiikne kujude ehtimise hoog tõukus seosetult pedagoogi meeleoludesse.

Vahest sellest, et moodsaimas õppeprogrammis selline aeg kustutati, liiga rõhutatud, liiga vormiline, hullult ebapedagoogiline. Pedagoogilisuste kui ebasuste alla tundis Peerberk end lagunevat, ja järele vajus ajaloo prügikast, vana õppeprogramm.

Ennast petva viivu uskus Peerberk oma elutähtsad organid nii hiilgavalt peitnud olevat, et jaanalind oleks teda kadestanud. Veel keramaks käkrus ta laua taga, mis paisus pöörasuseni, Molk II selle teises servas aiva avaram, peletislikum. Säärase vastu jätkus pedagoogikal jõudu vaid piiksatada: „Õpilane John Molk III on täiuslik, täiuslik, täiuslik kretiin!

On olnud kõik need aastad, ja mina olen teda talunud, teie poega ja teid! Issand Jumal, raha eest!“ 11

Laviinina oli kärgatanud negatiivsus, mille alla magusam olnuks surra kui vaadata üles. Peerberk vajas ainult põntsatust tänavaporri.

Molk II mühatas mitte just kuuldavas nördimuses. Veetleva muutusena lahenesid ta keelepaelad, juhmistades Peerberki, kes, kui meenutas, polnud kuulnudki Molk II rääkivat. Eks inimesed elusuuruses su ees kohanegi inimesemaks: „Kretiin, ahah! Jajaa! Jujuu! Poisiraibe on arengus ees, ma ütlen! Oleks teie tast normaalse teinud, taltsutanud, aga näh, ei hakka hambaraibe peale! Sama sohk, mis igal pool. Mis ma’s teile maksan, kui te temast inimeseraibet ei tee! Milleks teie, raibe, olemas olete!“ Peerberk luksatas pedagoogilise kohustuse meeldetulekus.

Vastamata lagunes edasi, rabenenult, purunenult. Kas tõde, millest ta vabanes mõtteavalduse kestel, veel taastab ta jäägituse teenitavate silmis?

Ei, sääraseid ootab üledoos. Molk II vinnas oma rümba püsti, ütles end otsekohe poisiraipe kaasa võtvat, talle sellise kooli võimaldavat, millega siin toime ei saadud. Põhjusel aina, et ta õigel ajal kooli ära ei ostnud. Nuttes, ehkki kuivisilmi pilgutas pedagoog Peerberk järele. Oli ju ennegi kogenud, et Jommo, ise midagi oskamata, pani veidralt käituma teisi, piitsutas kui välja kaasinimestest, mida poolvägisi tagasi topitaks. Kas polnud see vägivald iseenda parima mina vastu?

Vististi ei, sest uks prõmatas teadmisega, et Molk II oli siiski vihastanud ja tarinud minema kogu toetuse, millele najatus eliit.

12

–2– Molk II otsus oli prohvetlik. Häbi sellel, kes prohvetitele millalgi nii altil maalapil lubas teisitimõtlemist! Ta vangistas poja täielikult kodupansionisse, mis annab rahuldust pakkuva hariduse. Inimese siht saab olla vaid rõõm turvalises kookonis, kasv ja õidumine lillena, hädasid nägemata – hädasid loomata.

Sest väljas kookonist, loob ta neid endale kohe, ja lisanduvad nemad üha. Kõik Jommo sammud sillutati ta eest. Molkide eramu kubises teenijaist, kes sööstsid Jommo igal liigutusel.

Samuti treneerusid äkildaseks koduõpetajad, keda Molk II palkas ja vallandas tosinate kaupa. Nad polnud tasemel. Olgu või heljunud pedagoogiliselt parnassilt, napsatud kõige kooresematest koolidest, vandusid nad alla geeniuse küpsetamisele, inimtäiusele selle inkubatsioonis, nagu üksnes juhuslikud oma sündimist naudivad. Milline loomuse raiskamine, kui sind lastakse kuskilt läbi närida, hävitada ennast, et läheneks terviklikkuselaadne toode, nagu haritud inimene teaduskeeli üteldakse olevat. Terviklikkusega ühes laskuks surm, kas pole? Mis muu oleks meie püüeldud täius – puudutuse künnisel pööratakse püüdleja taas igipimedikku. Saladused on ta avastanud, oskused omandanud, mida ootab kallimat? Geeniusel tarvitseb vaid võtta. Tunnustatud, loorberitest rasked pedagoogid vuristasid ette õppekava, laperdasid vanu, mitmele põlvele veeritud kaustikuid, näitlikustasid kogu maailma Jommole. Tühja! Midagi ei nakanud talle, ehk aim vahel, et teda lõbustatakse. Seepeale hihitas Jommo, väänutas silmi ja hüppas tugitoolist, kuhu vaevaga oli tarkusi surutud mäluma, mänguautode manu. Peatselt langesid ehtsadki ta kätte, nobedaimad meie kliimavöötmes, kus Jommo kraaksus kaasa, roolis rallitajad, eilsete uudiste kangelased, täna Molk II sulased. Rallipildid Jommoga sagenesid meedias, ja pildid kõige kihvtimate tibidega meie eskortteenuse 13

paremikust. Rallitajaks-pealelööjaks reklaamis ennast avalik kuva. Isiklik jäi tagasihoidlikumaks, kui piirduski sarnasega: Jommo kimas patareiautosid piki villa aakrilaiuseid tube, tihti südaööl, kui pühkus uni. Barbidest korjus talle parim kollektsioon oikumeenil. Õnnetükikeste seltsis sillerdas elutee, kuhu tigedikud tahtsid talle ohakaid külvata, lugesid tast uudis­nupukesi ja kiristasid hambaid. Geeniuse arenguks hoiti Jommo eemal igasugusest, mida lühidalt kirjeldatakse mureks.

Ta ei teadnud, et maailm kihutas hukatuse poole, pidades igal aastal sellega põkkuma. Samamoodi kihutasid inimesed üksteisesse, kokkupõrke olles nende olemise alus. Katastroof ootas lömastama neid ja ilma, kuid et pikendada põnevust, tuhises kera aina edasi kosmose­prügi vahet ja asurkonna püsivas hullenemises. Mis painas harimatut surelikku, selles oli Jommo tume, ammugi teenijate hingelises toimimises, kes, kui ligemalt silmitseda, olidki robotiseeritud. Õnnelikuks sai Jommot kutsuda, kes ta tume oli omagi hinges. Üksildust ei tundnud ta eal, sest ei osanud, üksildust, milles vaevlesid harilikud. Enam halba kui head ajendas see, kuristikku saatis oma orjad. Ja kuigi üksildasid kurtsid, pürgisid nad õnnelikeks teiste kaudu, neist osa saades, neisse nugides. Portaalilõustade kaudu, kus Jommo esirinnas, paha kogemata. Tülpinult, ometi kadedalt vahtisid teda austajad. Molk III haris vaimu teadetega rasvastes pealkirjades. Hüljates kirjavead, kõlasid nood: „Jommo sai jälle Corvette’i“, „Jommo jäi vahele barbivarguses“, „Jommo peksis segast ja puruks vernissaaži“ – viimased seiklused rõhutasid Jommo inimlikkust, pisikesed armsad vahejuhtumid, vajalikud ligimesi ülendama, kui väga nende moodi ta oli, siiski! Aga hoolimata siiskist, mis lepitas kaasmutukaid, eiras sisemine tasakaal isaolend Molk II. Nagu korralikus muinasjutus, lähenes Jommole ta pärimisaeg, tema seaduste jõusse astumine, ehkki Molk II kavatses elada natuke kauem kui igavesti. Seaduslikke 14

pärijaid tal ei jätkunud peale Jommo, ebaseaduslikke seeeest kui raba. Alatasa kalpsas meediasse tibisid, kes kuulutasid Molk II oma lapse autoriks. Koguni laste kokkutulekuid korraldati, mõnestki partei ­jamboreest rahvakamaid, kus Molk II säras staari ja heategijana. Keegi kõrvalistest ei ­kõlvanud pärijaks, kedagi ei saanud eelistada proua Molk II nr 3 lapsele. Välispartnerid survestasid, need arvestatavad. Kui Molk II tahtis soosingut kestvat edaspidi, pidi Jommo sukelduma seisuse kohustustesse, naise võtma ja sigitama järglase, kui tema mingi konksu tõttu pärimisel vahele jäetaks. Sest õige tilluke kahtlus tema geeniuslikkuses helendas Molk II-le. Prooviks kamandas ta poja jutupuhumisele, nii-öelda fundamentaalpaneelile oma kontserni kabinetis, kus röögatas: „Sa, raibe, lähed tööle! Rämedale, räigele ja rängale töö­ raipele! Mudaraipesse solgutan su ära!“ Jommo virildus. Alla kolme tuhande euro ei maksnud ta peeretuski. Kurdilt müürilt põrkusid vastuväited, mis päriliku ebaõnnena koosnesid samuti peamiselt hüüd- ja vandesõnadest. „Mina, raibe, alustasin …“ puhistas Molk II jutlust, sest mudast oligi üles rabelnud, mitte teisiti hiivatud sinna, kus hiilgas. Nagu laulusalm kõneleb, aktiivselt oli ta püüdnud unustada kaasa kleepunud räppa. Nii on paremaks trügija kohus. Ja paremaks peab trügima – eneseületusest krabistasid ajalehed, vilkusid portaalid. Molk II oli saavutanud, mida pidas taskus, ega lasknud poega taskust kaugemale.

Veel üritas Jommo, milleks murdumata hääl abitult peksles kabineti seinaklaasidele. Ainus lootus tohtis jääda emale, proua Molk II nr 3-le, kes kohtus Jommoga igal kolmandal pühapäeval. Hilja, saatus lõppeb kohe. Molk II pruukis ema ära keelata, alkohoolik nagu too oli. Missidena naitunud, lõpetasid joomarite ja ravimisõltlastena kõik prouad Molkid. Jommo 15

kõrvad, mis loomuomaselt pisut haraldusid, kukkusid lonti, kui isaolend raksas rusika läbi lauaplaadi – teate küll modernset mööblit –, ja küüditas sigidiku töövarjuks.

See oli toiming lapsukestele, kes hariduse suunitlusele vastavalt kirjutasid kogemusest projekti või essee. Jommot ootas erisugune katsumus. Selle juhatas Molk II sisse, kui konfiskeeris Corvette’i ja värskeima barbi. Jommo pandi istuma higi­vinasse, kuhu ühti ei kiiranud päikest, mudast allapoole, vanemat sorti isaste inimeste karja. Temale ei jaganud need tähelepanu, ainult jõllitasid kuvareid. Lauale istunud, kooditas Jommo oma pikki, ämblikjaid jalgu ja passis, kuidas raalid söönuks ei saanud, neisse aga muudkui söödeti uusima jõllitusmooduli, vabandust, seiremooduli neiku. Igavad vorstid panetusid siin, aastate eest iseenesesse surnud. Suhtlesid nood endile mõistetavas argoos, nii välistades tööhimulise noore sisenemise turule. Ammu ei näinud nad elu käärivat õues, sees, ei kuskil mõõtmes. Urkas muutumatuna hommikuminutitest saadik, kulutasid nad endid ületundidele nii loomulikult, et ei kräununud palkagi juurde. Õnn kehastus Molk II teenistuses. Jommol hakkas igav; tümikad rikkusid meeleolu. Ta pistis vilistama, vedrutas jäsemeid lennukamalt, kuni kargas jalule lõunapausi jõudes, krabas arlekiini kärmusega onude toidukarbid, viskas need püramiidi, ilma et keegi mahtinuks protestida, ja virutas ühel hoobil ehitise laiali. Karbistik hajus kõikvõimalikes trajektoorides. Näljane, vihane ja alandatud, hingas keham väga-väga sügavasti, aga talus, talumiseks nagu oli loodud.

Mitmesugust katsetas Jommo selle üdiigava nädala. Isa kabinetti ropsatas madalamast madalama, seega osavalt sõnastatud raportiga, ja Molk II jäi silitamata vastukarva. Jommo sõrmis liples ta esimene soovituskiri, mida lehvitada kui võidu­ standarti. Häbi selginuks läbinägelikumale isale, aga ei sinnapoole. Molk II-le oli laskunud tõendus, kui üliinimeslikult 16

kaldus Jommo mujale karjääride jooksurajast. Piinata teda täiustumise seikadega käis üle isaolendi võimete. Juhtkonna tooli vajas Jommo, sellist, kuhu upuks, ja kirjutuslauda tindialuse ning kirjapressiga, büstikast sekretärist rääkimata. Molk II uskus suurejoonelisuse kummardamisse ja enese kummardamisse asetäitjate kaudu. Otsekui varrukast raputas ta osakonnajuhataja Konukoki, kes näpuringutuste peale alati lipsas platsi.

Teda segati kõige mitmelaadsematesse surimuridesse, nagu taseme­vaba ajakirjandus neist toitus, kuid väljus Konukokk aina auga ja puhtalt, oma kõrge puguga uhke, kuid mitte paks, kõigest esinduslikult vananenud keigar. Kui Molk II tohtis midagi kadestada, siis Konukoki kavalust haihtuda paparatsode küüsist. Ta oli pärinud retsepti, nii möödaminnes, tühipaljasse lobinasse käänutades, kuid tarkused, millest ise lõigata kasu, salastas Konukokk naeratusvirve taha. Alati veetlevana koogutas ta idamaiselt šefi lähedusse ja räksis välgumihklit. Parajasti sattus Molk II vajama seda, olgu et ei teadnud ise. „Muidugi õpib noorhärra Jommo meie osakonnas elu tundma, muidugi minu vastutusel ja muidugi, šeff, annate teie talle vabaduse.“ Molk II nurrus. „Kabinetiraibe olgu poisiraipel …“ „Äsja meil muidugi vabanes üks, mis muidugi ühendatakse fuajee ja kahe naaberkabinetiga. Mis armas komplektkompleks muidugi!“ „Ja ta raibe teeb kõvasti tööd nagu mina nooruses. Mõningate möönduseraibetega ...“ Möönduslik koht ootas, väärt Molk II ettenägelikkust, vaid korrus allpool tema pühamut, neljateistkümnendal, büroo nagu ballisaal. Veertesse rivistas Jommo barbid ja sportautod vuhistasid reipalt seinast seina. Üks Tallinn City äriuulitsaisse kiikav sein moodustus tervenisti klaasist. Sinna ronis Jommo alatasa vahtima, tibid kaenlas, autod muljukil, mille otsa ta oli 17

tõusnud enam nägemaks. Õppekavade tingimused täideti: laps hoitud, nooruk valvatud, eeltäiskasvanu rakendatud.

Malbuses libises aastaid mööda ja saigi Jommost mees.

Raske uskuda, tõsi ikka – ennistisest vibalik, pojulik, tihti lennul Konukoki hõlmas, kes talle elukunsti tutvustas, esitles teda parema käena ja kasvatas oma tulusid, mida võimaldab parasjagu noorbossile annustatud vabadus. Üleöö Jommoga arvestati, nagu oleks tal muutunud kümnendi number. Petturlikult vähe huvitasid ent teda ta ümber keerlevad näod. Kes talle lootis, panustas illusioonile, kui ei hõisanud Jommoga kaasa, mis toredasti riietab ta barbisid monokiinidesse. Töökorralduses juhtus erinevus. Jommo võis nüüd vabalt aknasse molutada, inimsipelgate ja autopõrnikate maailma. Kellegi keelamata kõlkusid talvelgi ta jalad aknast, mille kuulikindlusse ainult tema visaduse ehk jonniga murti auk. Tüdines ta vaatepildist, sõitis Jommo ringi kontoritooliga, juhhuutas ja ohhootas, kirjutuslaua tooli läks ent magama. Seda täisiga tähendabki, et teed, mis tahad, tappa saamata. Kaasnes küll ebameeldivusi, kohatuid karistusi. Sekretär käis sagedamini, aiva kandik õieli kohviga, mille asemele kärkis Jommo komme.

Ehkki talv kimbutas ja jääpurikad venisid Jommo augustatud akna kantides, vabanes sekretär ikka pidevamalt rõivastest, koguni huugas Jommoga põsekuti liibudes, nii juhuslikult, et kuumalaine olla teda niitnud. Kuumalaine üle Tallinn City!

Kas Jommotki? Vilistades keeras noor boss pilgu põhjatusse.

Selsamal hetkel sibas seal kontserni peaukse kaarvõlvist varjutatuna kübemesuuruke tütarlaps. Kes tast aru sai, vanamoorgi võis olla teine, kuid just talle kiindus Jommo huvi, milles sekretär aimas isegi professionaalsust. Pikk vile märgistas Jommo avastust, teadmata, et varsti ta tüdrukuga kohtub eriti kummalistel, kuid äärmuseni moodsatel asjaoludel.

18