* Aasta oli 2006. Jõuluaeg oli jälle saabumas. Minule olid need juba kaheksakümne kuuendad jõulud. Mind rõõmustas loomulikult, et rohke lumi kattis maad. Puude oksad olid paksu lumekorraga kaetud. Looduse ilu lummas ja meelitas ühtelugu välja seda nautima minema. Tundsin ennast väga hästi selles meelepärases olukorras. Tahtsin lõputult lapsepõlve meenutavast väga lumisest talvest rõõmu tunda. Kui aga külm kippus kimbutama ja pimedus pärale saabus, siis oli selge, et nüüd on minu koht toas. Mulle meenus, kuidas ema läks talvel mu venna ja õega metsa leivateenimiseks puid lõikama, aga mina jäin koju. Ma ei käinud veel koolis, sest olin alles seitsmene, aga koolikohustus algas kaheksaselt. Meie pere lastest kõige vanem Milvi ütles enne kodust lahkumist: „Volli, sa võiksid ahju soojaks kütta, kui meie vihume palehigis külma käes tööd teha.“ Temast paar aastat noorem Kusti toetas teda: „Loomulikult on meil sooja tuppa mõnusam tulla kui külma.“ Ema lisas: „Ma ei sunni sind ahju kütma, aga küllap tuleksid sellega toime. Oled ju mind selles töös abistanud. Sul tuleb aga kütmisel –9–