13 Sest sina valmistasid mu neerud ja kudusid mind mu ema ihus.
14 Ma tänan sind, et olen nii kardetavalt imeliselt loodud. Psalm 139: 13-14
IGAS MAAPEALSES LOOMAS JA TAIMES PEITUB HÄMMASTAV ILU: TAMME MAJESTEETLIKKUS, liblikatiiva õrn muster, gaselli graatsia, vaala vägevus ja muidugi meie –inimesed – oma seguga imedest ja saatuslikest puudujääkidest. Kust kõik see pärit on? Ajalugu on täis lugusid, mis pakuvad vastuseid esitatud küsimusele. Maiade pärimuses on vastuseks mais, teised kultuurid pakuvad allikaks mitmesuguses vormis mune (munarakke – toim ). Paljudes on päritolu allikaks teatav savilaadne materjal, mida vormib võimsa entiteedi (olemuse) jõud ja kujutlusvõime ehk elujõud [lad vis vitalis ].
Just see täidab algmaterjali eluga. Algushetkele järgneb paljunemine ja maa saab asustatud, kuigi üksikasju asustamise käigu kohta jagatakse napilt.
Viimase sajandi jooksul oleme avastanud elu alguse materiaalse seletuse, mis ei vaja jumalikku sekkumist ja pakub kõigi olemasolevate või kunagi eksisteerinud olendite tarvis eoone (geoloogilise ajaarvamise suurimat ühikut) läbivat lõimelõnga, milleks on desoksüribonukleiinhape (DNA).
USA riikliku inimgenoomi uurimisinstituudi sõnastatuna: „Teie genoom [DNA] on kõiki juhiseid sisaldav kasutusjuhend, mis aitas teil areneda ainsast rakust selliseks inimeseks, nagu te täna olete“. Ehkki ei ole erilist kahtlust geenide seotuses meie olemis- ja kujunemislooga, on siiski raske anda selget vastust küsimusele, milline on geenide täpne roll kõiges senini toimunus.
Uurides lähemalt geenide tööd ja nende rolli, võrrelduna sellega, mida nad väidetavasti suudavad saavutada, pole ehk päris korrektne väita, et just genoomis on kirjas meie või mis tahes muu elusolendi kasutusjuhend. Mis puudutab organismide loomist, siis oleme tähelepanuta jätnud – või õigemini unustanud – veel ühe väe (teguri). Käesolev raamat räägibki tolle erilise väe päritolust ja võimust: juttu tuleb meie rakkudest.
INDIVIIDINA EI TEE TEIST JA MINUST INIMEST MITTE AINULAADNE DNA, VAID RAKKUDE ja nende elutegevuse eriline korraldus. Heaks näiteks sobib siinkohal lugu uut neeru vajanud viiekümne kahe aastasest naisest Karen Keeganist. Pärast arstidega konsulteerimist mõistis Karen, et doonori neer peab olema talle geneetiliselt võimalikult lähedane, vähendamaks tõenäosust, et tema enda immuunsüsteem lükkab neeru kui võõrkeha tagasi. Arstid olid naisele öelnud, et tal on vedanud. Kolme täiskasvanud poja emana oli väga tõenäoline, et sobiv doonor leitakse tema lähisugulaste hulgast.
Geneetilise pärandumise reeglite kohaselt jagavad kõik lapsed emaga umbes poolt oma DNA-st, tehes neist kõigist head doonorid. Parima sobivuse selgitamiseks ehk lähtudes sellest, millise DNA on pojad temalt pärinud, oli vaja vaid teha vereanalüüs. Testi tulemustega tabas Karen Keeganit aga šokk: arstide sõnul ei saanud kaks tema kolmest pojast olla tema lapsed, sest nende DNA ei langenud piisavalt kokku ema DNA pildiga. Test peab olema vigane, protesteeris Karen. Ta oli ise kandnud ja sünnitanud kõik kolm poega: ta oli kogenud loote lööke oma üsas ja laste kasvamist.
Haigla transplantatsioonilise meditsiini spetsialist Lynn Uhl tundis Karenit ja teadis, et lapsed oli ilmale toonud Karen. Tõenäosus, et mitte ainult üks, vaid kaks Kareni poegadest olid sünnitusjärgselt ekslikult vahetusse läinud, oli äärmiselt ebatõenäoline. Sama ebatõenäoline oli vereproovide segimineku võimalus laboris. Uhl otsustas kõhutunde põhjal võrrelda vereproovi Kareni mõnest teisest kehaosast pärit koeprooviga. Uus test lahendas mõistatuse: Kareni rakkudes ei olnud
ühte kindlat DNA järjestust ehk genoomi. Tema eri rakkudes oli kaks erinevat genoomi.
Viiskümmend kolm aastat varem, Kareni ema raseduse alguses, oli viljastatud kaks erinevat munarakku, mille tulemusel arenesid kaks embrüot, mõlemal oma iseloomulik DNA. Mingis munaraku viljastamisele järgnenud kiires rakkude jagunemise ja paljunemise protsessis ühinesid need kaks rakurühma üheks embrüoks. Kaksikuteks arenemise asemel kujunes neist Karen, kelle mõlema (arengu algetappidel liitunud) embrüo rakud olid juhuslikult jaotunud üle areneva organismi, hiljem üle kogu naise keha. Kuigi enamiku Kareni kehast moodustasid ühest algsest rakurühmast pärinevad rakud, juhtus ometi nii, et kaks tema poegadest pärinesid teise rühma poolt alguse saanud munarakkudest1.
Kui inimese või looma rakkudes on mitu erinevat täisgenoomi varianti, nimetatakse selliseid indiviide kimäärideks. Nimi pärineb Kreeka mütoloogias tuntud tuldsülgavalt lõvilt, kelle keha keskosa moodustas kits, kimääri seljast kasvas välja kitse pea, ja sabaks oli madu. Selle mõistega tähistatakse rohkem kui ühe olendi omavahel liitunud rakukombinatsioone. Karen ei ole ainuke looduslik kimäär. Esimene inimkimäär tuvastati aastal 1953, samal aastal, mil kirjeldati esmakordselt DNA kaksikspiraalset (kaksikhelikaalset) ehitust. Mõnede teadlaste hinnangul on tänapäeval umbes 15 protsenti inimestest kimäärsed. Mõnikord võivad erineda pärilikkusaine poolest üksnes vererakud, kuid – nagu Kareni puhul – esineb juhtumeid, mil hakkavad arenema erineva geneetilise päritoluga munarakud ehk kaks eraldi viljastatud munarakku. Seejärel liituvad embrüonaalse arengu käigus varased embrüod ja ühe organismi sees moodustuvad erineva geneetilise taustaga rakukogumid, koed ja organid.
Alates 1953. aastast, mil James Watson ja Francis Crick esitlesid esmakordselt DNA struktuuri ehk DNA kaksikheeliksi mudelit, on elatud geenide diktaadi all, justkui orjuses elavad vangid ehk träälid (orjad või pärisorjad viikingiaegses Skandinaavias – toim). Arvame, et iga tahk
1 Karen Keegani juhtumit uuris tema arst Lynn Uhl. Tegemist oli n-ö ema kimäärsusega, kus tõenäoliselt oli algselt viljastunud kaks munarakku, aga varaste jagunemiste juures olid kahest sügoodist arenenud embrüo rakud omavahel liitunud. Kuna Karen oli HLA (inimese leukotsüütide antigeen) suhtes kimäärne, oli ühel tema poegadest ema vererakkudega sama genotüüp, kuid kaks teist venda omasid hoopis teist HLA tüüpi, mis esines Kareni mõnede teiste kudede rakkudel, s.t järglaste rakkude genotüübid erinesid ema esialgu selgunud genotüübist. Toim.
inimesest on DNA poolt ette määratud, alates silmade värvusest kuni kalduvuseni teatud haiguste tekkeks. Mõnede arvates määrab DNA isegi inimese intellektuaalse võimekuse või temperamendi: kõik see on tema geenides, ütleb vanem oma lapse kohta. Võetakse tampooniga rakuproov põse limaskestalt ja lastakse oma DNA-d testida, saamaks teada, „kes me oleme“, justkui ütleks geenide päritolu jälgimise test midagi inimese praeguse mina kohta. DNA on hõivanud identiteeditunnetuses nii keskse rolli, et seda kasutatakse isegi sotsiaalsete organisatsioonide metafoorina: see on kellegi DNA-s nagu ettevõttes – kui kasutada tegevjuhi sõnu – või kui meeskonnas – nagu ütleb treener. Ometi on kimäärid vaid üks looduse moodus näidata, et inimese olemust ei määratle üksnes DNA. Karenit ei määratle üks DNA-järjestus: tal on neid kaks. Inimese genoomi avalikustamine juhatas sisse ajastu, mil inimesed arvavad, et enamikul mitteinfektsioossetel haigustel on mingi geneetiline alus, rõhutades sel moel seost DNA ja meie vahel. Ühe geeni veaga seotud haiguste puhul – nagu tsüstiline fibroos, hemofiilia või sirprakuline aneemia – võimaldab DNA-le keskendumine teadlastel peaaegu kindlasti välja töötada ravimeid. Viimasel ajal on sellised tipptasemel tehnoloogiad nagu CRISPR – nn geneetilised käärid, mis võimaldavad DNA-d soovi korral kohandada ja muuta – pakkunud hulgaliselt võimalikke ravimeetodeid. Näiteks on tõestatud, et CRISPR-meetodi (akronüüm väljendist „clustered regular interspaced short palindromic repetas“ ehk klasterdunud regulaarsed lühikesed palindroomsed kordusjärjestused) abil tehtav geenitöötlus parandab üheainsa, sirprakulist aneemiat tekitava beetaglobiini geeni ( HBB ) DNA muutuse ja taastab seeläbi üksikisiku tervise. Edasised uuringud on käimas. Kuid isegi sellistel juhtudel tekib probleeme. Tavaliselt ei ole seos geeni muutuste ja talitlushäirete vahel nii lihtne kui sirprakulise aneemia puhul. I või II tüüpi rinnavähi (vastavalt BRCA1, BRCA2) geeni mutatsioon muudab tõenäolisemaks keha suutmatuse toota rinnanäärmekoes vähirakkude tõhusaks hävitamiseks vajalikke funktsionaalseid valke, kuid see ei tähenda, et haigestutakse vähki. Geenimuutuste ja rakkude talitlushäirete seostamine võib aidata mõista, mis juhtub vigase või puuduva geeni korral, kuid sagedamini kui võib arvata, ei ütle vaatlus, kuidas rakud kasutavad geeni normaalset vormi normaalsete kudede ja elundite loomiseks. Õigupoolest ei ole üle 60 protsendi sünnipärastest kõrvalekalletest seostatavad konkreetsete geenidega. Paljud kroonilised haigused ei ole põhjustatud geneetilisest eelsoodumusest, vaid rakkude reageerimisest
keskkonnale – sealhulgas ka rinnavähi puhul, kus ainult kolmel protsendil diagnoositutest on BRCA1- või BRCA2-geen muteerunud ehk suutmatu võitlema rakkude vohamise vastu.
Loomulikult kannavad geenid endas inimese olemuse kujunemisele kaasaaitavat teavet. Identsed kaksikud on selles osas klassikaline näide, sest nad jagavad sigitamishetkest saadik kogu oma DNA-d ja näevad välja hämmastavalt sarnased. Samas võivad ühes kodus kasvanud identsetest kaksikutest kujuneda erinevad isiksused, neil võivad tekkida erinevad tervisehäired ja mõnikord võivad nad ka füüsiliselt erineda. Küsimus ei ole mitte DNA seotusest indiviidi välimuse või käitumisega, vaid pigem sellest, kuidas ühine DNA võib sõltuvalt tingimustest täita mitmesuguseid konkreetseid rolle.
ON KUMMALINE, KUIVÕRD PÕHJALIKULT OLLAKSE END ALLUTANUD GEENIKESKSELE arusaamale elust. Rakkude toimimisest ollakse teadlikud juba kauem kui sajand2 ning aastatepikkuse uurimise käigus on jõutud nende sisu ja korraldust üksikasjalikult tundma õppida. Mõnda rakupopulatsiooni tuntakse kui olulist funktsionaalset üksust. Immuunsüsteem koosneb infektsioonide vastu võitlevatest ja erinevaid vigastusi tervendavatest rakkude armeest, samas kui neuronid töötlevad liikumist ja mõtlemist genereerivat ja kontrollivat teavet. Hiljutised edusammud teadlaste võimekuses uurida rakkude struktuure ja tegevust on näidanud, et tegu on dünaamiliste, aega ja ruumi luua ja hävitada suutvate üksustega. Taolist vastastikust toimimist on filmitud ja jälgitud, kuidas rakud töötavad organismide ülesehitusel ja korra säilitamisel rühmiti. On saadud teada, et elusorganismide kehad on pidevas muutumises, kuna kehi moodustavad rakud on ise pidevas muutumises. Vaadeldes elu üksikraku vaatenurgast, avaneb ruumiliselt ja ajaliselt täiesti uus ja hingemattev koreograafia.
Autor A. M. Arias on oma karjääri pühendanud uurimisele, kuidas rakud loovad koostoimes elundeid ja kudesid loomariigis alates puuviljakärbsest ja hiirest kuni inimeseni. A. M. Arias on hariduselt geneetik: Ta on suure osa oma karjäärist olnud Cambridge’i ülikooli geneetikaosakonna
2 Inglise füüsik Robert Hook (1635–1703) avastas algelise mikroskoobiga rakud juba 1665. a, uurides hallitusseene Mucor sp. rakke. Enamasti teatakse, et R. Hooke avastas rakud, uurides taime korkkoe surnud koe rakke, kus ta tuvastas tänases mõistes vaid taimeraku kesta (ingl cell wall), kus paljude rakkude kestad meenutasid ehituselt mesilaskärge. Toim.
professor, kes on kasutanud geeniteadust otsimaks vastuseid bioloogia suurtele küsimustele. Aga Ariast häirib üha enam asjaolu, et geene süüdistatakse sellistes asjades, millega neil ei ole tegelikult mingit pistmist. Geneetika on andnud inimkonnale olulisi teadmisi loomade ja taimede arenguprotsessidest, kuid geenide roll on olnud ületähtsustatud. Kõike ei saa seletada geenidega!
Põhjus on lihtne. Geneetikud on olnud funktsionaalsetes geenides muutuste leidmisel nii edukad, et on langetud korrelatsiooni ja põhjusliku seose võrdsustamise lõksu. Meetod on muudetud seletuseks. Elu uurimise vahendid on muudetud elu arhitektiks ja loojaks. Ent kui eemaldada mõned tellised maja kandekonstruktsioonist ja maja kokku kukub, ei tohi arvata ühtäkki nagu oleksid tellised selle põhjuseks, vaid viga on hoopis maja joonistes ja projekti loojates. Mispärast siis arvata, et kui eemaldame genoomist ühe geeni ja organism lakkab arenemast või toimimast, siis on geenid elu ehitusplaani koostajad ehk arhitektid?
Kuulus prantsuse matemaatik Henri Poincaré 3 oleks võinud selle mõtte sõnastada nii, et rakud on sama vähe geenide tulem, kui maja on hunnik telliskive.
Paljud väidavad, et öeldus ei ole midagi, mis seaks kahtluse alla arengu ja evolutsiooni geenikeskse vaatenurga. Lõppude lõpuks on rakud nende genoomides peituvate geenide tegevuse ja koostoimete vältimatu tagajärg.
Mõningane tõde siin esineb, kuid tõsiasjaks jäävad rakkude võimed ja nende võimalused arengus, millest DNA ei oska unistadagi. DNA ei saa anda rakkudele korraldusi liikuda kellegi kehas paremale või vasakule või paigutada südant ja maksa rindkere vastaspooltele, samuti ei saa DNA mõõta kellegi käte pikkust ega anda juhiseid silmade sümmeetriliseks paigutamiseks näo keskjoone suhtes. See on teada põhjusel, et iga organismi igas rakus on üldiselt sama, ühe ja sama monotoonse struktuuriga DNA muster. Nagu näha, võivad keharakud tegelikkuses saata korraldusi, mõõta pikkusi ja teha veel palju muudki. Karen Keegani taoliste kimääride puhul peavad rakud läbirääkimisi ühe keha loomiseks olukorras, kus kokku on toodud rakud koos kahe genoomi vaheliste erinevustega.
3 Jules Henri Poincaré (1854–1912) oli Prantsuse matemaatik, astronoom, füüsik ja teadusfilosoof. Poincaré uurimisvaldkonnad on olnud väga mitmekesised, mistõttu on teda tihti nimetatud matemaatika viimaseks universaaliks. Henri Poincaré sõnastas aastatel 1904–1905 sõltumatult A. Einsteinist realtiivsusteooria põhivõrrandid. Toim.
Et saavutada üheskoos meisterliku käsitöö tulemusena valmis organism, peavad rakud kasutama geene, valides ja otsustades, millal ja kus konkreetne geene sisse või välja lülitada, millal ja kus geeniprodukte, s.t valke kasutusele võtta. Organism on rakkude ühistöö tulemus. Geenid pakuvad vaid tööks vajalikku infot.
Käesolevas raamatus esitatud arusaam bioloogiast on autoril kasvanud aastate jooksul, kuid see teadmine on muutunud ilmselgeks tema ja mõnedes teistes laborites mõttekaaslaste poolt tehtud katsete käigus, milles rakud on ilmutanud hämmastavaid võimeid. Katsed algasid püüdest mõista, miks rakud käituvad kultuuris ja arenevas organismis (embrüos) kasvades erinevalt. Leiti, et kui hiire embrüo teatud tüüpi tüvirakud – s.t rakud, millest võivad areneda mis tahes elundid või koed – jäetakse Petri tassile teatud koekultuuri tingimustes kasvama, hakkavad nad üksteisest eristuma, tekitades erinevaid, embrüot moodustavaid rakutüüpe, kuid koekultuuri rakud teevad seda korrastamata viisil. Kui aga needsamad, samade geenidega rakud paigutada varajasse embrüosse, panustavad nad usaldusväärselt embrüo edasisse arengusse. Samad rakud, samad geenid. Seega peab embrüo loomisesse olema kaasatud midagi muud peale geenide. Jätkati tekkinud arusaama tõestamist, luues laboris tingimused, kus rakud imiteerivad embrüo arengus mitmeid esmase kehakuju tekkeni viivaid protsesse. Võimalus kasutada rakke kudede, organite ja isegi embrüosarnaste struktuuride loomiseks laboris, kujutab endast uut liiki inseneriteaduse (ingl genetic engineering) sündi, mis võimaldab rakkudel näidata, mida nad vajavad organismide ülesehitamiseks, kasutades selleks omi vahendeid ja järgides omi reegleid.
Tänu mainitud uurimistööle on hakatud mõistma bioloogia keskmes olevat geenide ja rakkude vahelist loomingulist koostööd. Rakud mitte üksnes ei paljune, reguleeri, suhtle, liigu ega uuri, vaid ühtaegu arvestavad, tunnetavad jõudu ja geomeetriat, loovad kuju ja isegi õpivad. Keegi pole kunagi olnud lihtsalt geen või pelgalt geenide kogum. On võimalik julgelt oma päritolu jälgida kuni esimese üksikrakuni oma ema-isa (vanema) ihus. Niipea, kui see esimene rakk oli loodud, hakkas ta tegema asju, mida ei ole DNA-sse kirja pandud. Paljunedes lõi rakk ruumi, kuhu tekkivad uued rakud võtavad endale identiteedi ja rolli, vahetavad teavet ja kasutavad omavahelist paigutust selleks, et ehitada üles kudesid, kujundada elundeid ja luua lõpuks terviklik organism ehk imetaja, inimene.
JÄRGNEVATEL LEHEKÜLGEDEL RÄÄGITAKSE RAKKUDEST – NENDE PÄRITOLUST, suhetest geenidega ja omavahelisest suhtlusest ning ka sellest, kuidas rakkudel õnnestub lõimida kokku individuaalne põimend (uue elu algus –toim ), mida nimetatakse embrüoks. Raamat koosneb kolmest osast. Esimeses osas tutvustatakse rakku ja raku edasist suhet geenidega: mis on geenid ja kuidas on hakatud aktsepteerima geene kui saatuse määrajaid ehk ettekuulutajaid. Näidatakse, kuidas evolutsiooniloos – olles omandanud võime geenide abil püsivalt koostööd teha ja üksteisega suhelda –arenesid ürgsetest alamatest rakkudest taimed ja loomad. Väljakutse on bioloogias üldtuntud isekate geenide vaatenurga käsitlus4, samuti kui uudse vaatevinklina kõlav alternatiiv inimkeskse maailma kirjeldamiseks rakkude vaatevinklist. Teises osas sukeldutakse rakkude ja geenide vaheliste suhete üksikasjadesse ning õpitake tundma keelt ja tehnikaid, mida rakud kasutavad embrüo arenguloos – mõnikord varjatult ja salaja, nagu ka inimesed oma tegemistes. Nendes peatükkides avatakse tee, kuidas rakud loovad embrüo, ja õpitakse tundma, mil moel on inimeste endi individuaalne elulugu peidetud oma emade üska. Viimaks käsitletakse ühte märkimisväärset hiljutist avastust, mille põhjal saab väita, et inimesel pole mitte üks genoom, vaid mitu – sama palju kui on erinevaid rakke ja rakutüüpe ja tõenäoliselt rohkemgi. See mõte purustab arusaama, et inimese ja tema teatud kindla genoomi vahel on tugev ja põhjuslik seos. Raamatu kolmandas osas näidatakse, kuidas üksikraku vaatevinklist on inimene oma individuaalse arengu (ontogeneesi) lõpptulemina igal ajahetkel erinev. Räägitakse tüvirakkudest ja tutvustatakse hiljutisi edusamme tüvirakkude somaatilise (keha, kreeka σῶμα, sôma) uuendamise eriliste vahendite ja meetodite kasutamisel ning selgitatakse, kuidas tüvirakkude uurimine paljastab üllatava potentsiaali, mida saab rakendada elundite, kudede ja embrüote rekonstrueerimiseks labori tingimustes. Rakuline vaade elule tõstatab küsimusi inimese identiteedist ja loomusest, millega tuleb tegelda, sest ees ootab tulevik, kus rakkudega manipuleerimine võib luua mitte ainult tarindeid ja võimalusi inimese keha parandamiseks, vaid üllataval kombel ka võimaluse luua terveid organisme ja ehk ühel hetkel ka inimesesarnaseid olendeid.
Käesolevas raamatus jutustatav lugu ei ole kaugeltki kõikehõlmav. Autori eesmärk ei ole pakkuda rakubioloogia kiirkursust või õpetlikku
4 Richard Dawkins. The Selfish Gene. Oxford University Press, 1976. Eesti keeles: Richard Dawkins. Isekas geen. Varrak, 2016. Toim.
ülevaadet rakkude või organismide maailmast. Pigem on selle raamatu eesmärk näidata, et teaduslikes ja meditsiinilistes diskussioonides identiteedi, tervise ja haiguste vallas võiks ja peaks esiplaanil olema rakk, ning oluline on rõhutada raku üliolulist rolli kõigi elusorganismide elu põhiaspektides.
Seepärast ei saa seatud eesmärkide saavutamine olla laialivalguv, vaid selgitusi andes peab olema lakooniline ja näidete osas valiv. Raamatu lõpus on huvilistele toodud soovitused edasiseks lugemiseks ja enimkasutatud mõistete ja terminite loend.
Raamatu ühe eripära tõttu peab autor siiski vabandama: raamatus on taimede arvelt keskendutud suurel määral loomadele. Osalt tuleneb valik autori kui loomade arengut uuriva arengubioloogi eriteadmistest ja mõneti ka huvist inimeste päritolu ja identiteedi uurimise vastu. Lisaks eelöeldule tundus rõhuasetus loomsetele rakkudele ülemaailmse koroonaviiruse pandeemia kontekstis eriti oluline. Ajal, mil raamatu autor Barcelonas neid ridu kirjutas, näib SARS-CoV-2 oma haaret maailmas lõdvendavat ja selle lootuse põhjus ei peitu mitte niivõrd viiruste eriilmelises bioloogias (peamiselt valgukapslis oleva ribonukleiinhappe – RNA – paljunemine), vaid inimeste endi rakkude bioloogias. Miljonid COVID-19 kätte surnud inimesed hukkusid organismi ülereageerimise tõttu rakkusid haaravale nakkusele. Samas, just needsamad rakud päästsid inimese nakkuse käest. Vaktsiinide toimel puutuvad immuunrakud kokku piisava hulga viirusega, et tekiks organismi mälu antud viiruse suhtes ja järgmine kord, kui sama RNA-lõiku sisaldav pärilikkusaine satub organismi, hävitavad keha enda immuunrakud võõr-RNA kandja ja nurjavad viiruse kavatsuse vallandada mõnede rakkude rünnaku omaenda peremeesorganismi vastu juba eos. Mõne aasta vanune mRNA vaktsiinide loomise ja tootmise tehnoloogia oli küll uudne, kuid ometi ei tohiks unustada, et tänada tuleb hoopis inimeste endi organismi rakke.
Tulevik, mis põhineb üha täpsematel teadmistel rakkude geenikasutusest ravimeetodite väljatöötamisel, on paljude teiste haiguste ravi perspektiivis üpris paljutõotav. Muutus nõuab nihet kõigi – teadlaste ja mitteteadlaste –viisis elust rääkida ja mõelda. DNA, geenid ja CRISPR on õigustatult muutunud osaks inimeste tavakeelest. Lähiaastatel peaksid ka rakud, embrüod ja areng saama igaühe sõnavara ja keelekasutuse tarvilikuks osaks, sest need puudutavad tähtsaid teemasid, nagu kust me tuleme, kes me oleme ja kelleks muutume.
Mõte kirjutada käesolev raamat sündis autori soovist jagada tema enda aastate jooksul loomade arengut uurides kogutud teadmisi loodusest.
