Esimene peatükk
Pea meeles:
1. Söö rohkem sidrunit. (Hea kõhredele, hammastele, erksusele ja eluea pikkusele!)
2. Helista Angelale kell 10 hommikul (Selleks ajaks peaks tal ometi tehtud olema? Kui kaua lahutuspaberite allkirjastamine ikka aega võtab?)
3. Palu Fritzil tõstukit vaadata.
4. Osta vähemalt kaks salaamit (Albini taasavastatud lemmikhommikusöök).
5. Osta kaks kilo sidrunit. Vähemalt.
6. Tänane õhtusöök: kotletid sibulaga. Juurde praetud või keedetud kartul?
Viska peast:
1. Intressimäärad. LÕPETA KOHE intressimäärade peale mõtlemine. (Iga korraga, kui sa mõtled intressimääradele, väheneb oodatav eluiga nelja nädala võrra.)
2. Surm. (Eluea pikkuse seisukohast pole mõtet mõelda surmale. Söö vähemalt kaks sidrunit iga kord, kui mõtled surmale.)
3. Lapsed kasvavad üles, lahkuvad kodust, alustavad oma elu, jagavad oma saladusi teiste inimestega ega jaksa enam sinu kõnedele vastata.
Simona nõjatub köögilauale, närib pliiatsit ja laseb silmad selle päeva nimekirjadest üle. Akna taga on sel varasel aprillihommikul ikka veel pime ja külm. Ahjus seisab aga juba soojas pehme sidrunikook (Palju C-vitamiini! Hea juhuks, kui ta peaks päeva jooksul surmale mõtlema), kohvimasin luriseb, kõik köögi tööpinnad on hoolikalt puhtaks nühitud ja raadios antakse teada, et kell on kuus ja uudiste aeg.
Uudistelugeja hoiatab puukide eest, kes on juba hakanud välja ilmuma ja levitavad nüüd rohkem õudusi kui kunagi varem. Ent samal ajal kui puuke aina lisandub, pole orangutane Indoneesias enam
peaaegu üldse. Rääkimata mandrijääst, see sulab rekordilise kiirusega.
Purunevad ka jõuguvägivalla ägenemise rekordid. Issand jumal, ainus asi, mida maailmas juurde tuleb, on puugid ja jõukudevaheline vägivald, kõike muud jääb vähemaks. Siis soovivad piirkondlikud uudised kõigile head päeva jätku ja annavad järje üle kohalikele uudistele. Kohalikes uudistes teatatakse, et üks siinne järv on täielikult saastunud, tulemuseks kalapüügikeeld, ja toimunud on autoõnnetus, mis sulges kogu 52. maantee.
Simona lisab oma peast visatavate asjade nimekirja veel ühe punkti.
4. Mandrijää sulamine, puugirünnakud, autoõnnetused, söögikõlbmatu kala ja ahvid, keda varsti ei olegi enam olemas.
Nüüd läks pilt natuke segaseks, ühe ja sama punkti all on mitu asja, mis tuleks peast visata. Kuid tegelikult kuuluvad need samasse suurde ärevusgruppi – tulevikufraktsioon. Oh, see ammendamatu murefraktsioon! Maailmasõda, absoluutne üksindus, majanduskriis, insult koos ühe kehapoole halvatusega, lapsed, kes saavad suureks ja kolivad jube kaugele, või veel hullemad asjad, mis võivad lastega juhtuda ja mida ei tohi isegi ette kujutada.
Simona vaatab veel viimast korda nimekirja. Siis hingab ta sügavalt sisse ja surub selle prügikasti, sest nüüd ta sellele enam ei mõtle.
Selle asemel paneb ta vilunult valmis hommikusöögikandiku. Kaks tassi kohvi (üks piimaga ja üks ilma), kaks väikest klaasi jogurtit ja müsli, neli võileiba juustu, singi ja kurgiga (kolm Albinile ja üks Simonale), suur klaas õunamahla Albinile ja veel suurem klaasi sidrunivett talle endale. Äh, mis mõttes. Simona lõikab sidruni neljaks ja sööb ära nagu apelsini, nägu tõmbub krimpsu nagu vaakumpakend. Veel paar viimast lapikaart üle kraanikausi ja siis haarab ta kandiku.
Viisteist aastat on ta igal hommikul Albinile hommikusööki voodisse viinud. Esimesel korral oli poiss neli aastat vana. Siis tegi Simona seda selleks, et … noh, et kõik ei tunduks nii kohutav. Sest sellele hommikule eelnes kohutav öö. See öö troonis mitu aastat viska-peast-nimekirjade
Hamberg
Nüüdseks on Albin sellest voodist juba ammu välja kasvanud. Ta lamab 120 sentimeetri laiuses voodis, paneb huuletubakatoose öökapile ja soovib hommikul musta kohvi. Simona läheb endiselt igal hommikul kandikuga üles ja käib koos Albiniga läbi uue päeva olulised asjad. Selle, mis tuleb päeval saeveskis ära teha ja mida nad õhtuks söövad. Kuid viska-peast-nimekirjadest ei kuule Albin kunagi sõnagi.
Albin kulistab õunamahla alla, pühib suu puhtaks ja võtab lusikaga jogurtit.
„Ma arvan, et me teeme praekartuleid,” ütleb ta.
Simona noogutab tugitoolist. Jah, tal on Albini toas oma hommikusöögitool. See on tema lemmikpaik terves majas. Ühele poole jääb suur kaarjas väikeste ruutudega aken, aknalauale saab ta asetada oma kohvitassi ja siis välja vaadata. Maja asub künkal ja siit on näha kogu Väike-Kopa. Suur-Kopa on teisel pool järve ja see ei paista. Jah, koppasid näeb tõesti siinkandis palju. Rääkimata kobrastest, Väike- ja SuurKopa vahelised kanalid lausa kubisevad neist. Paljud nimetavadki seda küla Kopraks. Albin näiteks, Simona aga jääb Kopa juurde. Maitseasi.
Armastuse idioodid 7 tipus. Kohe selle kannul Marita ja Bollnäs. Kuidas saab nii intensiivselt vihata naist, kellega sa pole kunagi kohtunud, ja linna, kus sa pole kunagi käinud. Viisteist aastat tagasi tundusid Marita ja Bollnäs ikka mitu korda hullemad kui sulav mandrijää. Võib-olla ei olnud kogu maailm hukka saamas, kuid Simona maailm sai igatahes hukka. Albinile kandiku katmine ja tema juurde kõndimine oli ainus, mida ta sai teha, et Bollnäsi mitte maha põletada. Albini väikese voodi juures põrandal istumine, vaatamine, kuidas ta niisked väikesed käed kohmetult kibuvitsakisselli ja küpsistega toimetasid. Sel perioodil ei soovinud poiss midagi muud süüa ja mis seal ikka. Ega Simona rumal olnud, muidugi teadis ta, et väikesel lapsel pole arukas alustada päeva magusa kibuvitsakisselliga. Kuid palju asju ei ole väikestele lastele head – Marita ja Bollnäs on tuhat korda ohtlikumad kui suhkruga kibuvitsakissell. Isad, kes kaovad sama kiiresti kui orangutanid Indoneesiast, ei ole samuti head.
Siit näeb ta põlde, mis on mõne nädala pärast rapsist helekollased, maanteed, mis on praegu lihtsalt hall sopp, kuid üllatavalt varsti on see ääristatud rukkilillede ja erkpunaste moonidega, taamal paistab Kopajärv koos kõigi oma kanalitega, ja kui ta end veidi kergitab, võib ta aimata Väike-Kopa imepisikest keskust. Teisel pool saab ta välja vaadata Albini avatud magamistoauksest ja näha läbi suure kaarja koridoriakna saeveski katust. Otse ette vaadates näeb ta oma jalgu, mis toetuvad Albini voodi äärele. Samas voodis istub Albin paarile padjale toetudes ja sööb aplalt hommikusööki.
Jah, see on Simona lemmikkoht majas.
Ta vaatab oma mobiiltelefoni kalendrit, mis on üles ehitatud väga peente värvikoodide alusel.
„Meil läheb täna välja suur partii põrandaliiste, tead sa, kas Fritz on seda asja korraldanud? Sa rääkisid ju temaga eile, eks?”
Albin pressib pool võileiba korraga suhu ja vastab täis suuga.
„Kõik on pakitud ja valmis. Ta pani Axvalli talu liistud ka valmis.”
„Väga hea. Angela tuleb kindlasti pärastlõunal läbi ja peab siis väga kaua oma lahutusest rääkima, seega oleks hea, kui sa saaksid mind siis katta. Sest sul lõppeb kool täna vist varakult.”
Albin võtab lonksu kohvi. Loomulikult ütleb ta jah. Muidugi ta aitab. Tegelikult iga kord, kui Simona palub. Tore, kui on midagi ettekäändeks tuua. Üksikema, kellel on kohustused saeveski ees, on maailma parim ettekääne.
Igal hommikul sõidab ta autoga Skavsta transpordikooli, nii on see käinud peaaegu kolm aastat. Või noh, esimesed kaks aastat käis ta väiksema võimsusega A-traktoriga, nüüd on tal vana Ford Escape. Tegelikult ei ole ta autodest kuigi huvitatud, see nagu lihtsalt läks nii. Tema sõbrad valisid edasiõppimiseks sõiduki- ja transpordisuuna, nii ka Albin. Tal olid üsna head hinded ja ta oleks võinud valida mingi teoreetilisema suuna, aga miks peaks sinna üksi minema? Albin tegi nii nagu kõik teised. Sai kaheksateistkümnendal sünnipäeval juhiloa, laskis Volvo madalamaks, nii et see õõtsus nii imeliselt, kasvas
madaldatud Volvost välja, ostis kehvas seisus Ford Escape’i, vuntsis selle üles, hängis ööpäev läbi Jonte garaažis – välja arvatud suvel, kui sai sõita järve äärde, õlled tagaistmel. Ujuda, grillida ja vabadust tunda. Või oot, selle viimase, vabaduse-osaga pole ta vist tegelikult päris nõus. Kummaline asi see vabadus. Kõik tema kaaslased tunnevad end siin Kopras vabalt. Vabadus tähendab nende jaoks võimalust sõita salajastel kruusastel metsateedel nii kiiresti, kui nad tahavad, seda, et kool on peaaegu läbi, et kohe pärast kooli lõpetamist saab tööle hakata, et saab magada mõne normaalse tüdrukuga, kes magab vastu ka. „Kurat, siin pole küll millestki puudust, kõik on olemas,” ütleb Jonte. Kõik on nõus. Ka Albin. Nii ta ütleb. Ja mõnes mõttes on see tõsi. Ta ei tunne millestki puudust. Sest ta ei tea, millest puudust tunda. Kuidas sa tead, mis sul puudu on, kui sa ei tea, mis sulle meeldib? Inimestel näib olevat selline … kontrollitud juhtimine. Seda asja ma tahan, sinna pean ma saama, ja siis sõidavadki nad sinnapoole. Albin on varsti professionaalne autojuht, ta võib sõita ükskõik millise sõidukiga, kuhu iganes tahab. Anna talle Scania 540 ja ta sõidab sellega, kuhu iganes vaja. Aga kui ta peaks sõitma sinna, kuhu ta ise tahab, siis kuspool see asub?
„Mida sa mõtled, sa nagu kadusid ära?” küsib Simona.
„Kui keegi ütleks sulle, et sa võid sõita kuhu iganes sa tahad, ja teha seda, mida sa tahad, kuhu sa siis läheksid?”
„Ma ei saa veskit maha jätta.”
„Ma tean, aga kujuta ette lihtsalt! Oletame, et mina hoolitsen saeveski eest, nii et sa ei pea selle pärast muretsema.”
Simona vastab, pilk telefonis ja kogu saeveski tellimissüsteem silme ees.
„Siis ma teeksin kiire tiiru siinsamas, ümber Väike- ja Suur-Kopa, tuleksin tagasi saeveski juurde ja jooksin koos sinuga kohvi.”
See ei ole tõsi. Simona sõidaks Bollnäsi. Seal annaks ta kõigepealt Rogerile vastu vahtimist ja seejärel Maritale kõrvakiilu. Seda pole ta kunagi teinud, niisiis oleks tegu põneva väljasõiduga. Koduteel pööraks ta Sundborni sisse ja vaataks Carl Larssoni talu.
„No kuule, sa ei sõidaks ometi lihtsalt siin Kopras ringi?”
Simona tõstab pilgu.
„Vabandust, mul on nii kehv kujutlusvõime. Võib-olla sõidaksin kuu peale?”
„Kuu peale? See on kõige igavam vastus. Täiesti fantaasiavaene!”
„Kuhu sina siis läheksid?” küsib Simona.
„Ma ei tea.”
„Ei tea või?”
„Ei, ei tea. Ma ei tea nagu õieti midagi.”
„Sa tead väga palju, ma ei saa aru, mis juttu sa ajad.”
Nad istuvad mõnda aega vaikides. Mugivad oma võileibu.
„Aga äkki sa ei taha kuhugi minna?” jätkab Simona. „Sa võib-olla tahad ka ainult teha tiiru Kopa ümbruses ja siis koju tagasi tulla. See on okei. Me võime koos sõita, kui sa tahad, laseme Fritzil saeveski eest hoolitseda!”
Simona kihistab naerda, toksab jalaga Albini voodit ja naaseb tellimissüsteemi juurde. Albinil on raske vastu naerda. Selline unistuste reis on nende mõlema jaoks tõele natuke liiga lähedal.