aja lugu
3
VANA-LIIVIMAAL
• LINNUSED
• KLOOSTRID
• LINNAD
1223–1225
KP
Viliende, sks Fellin
RP Esmamaining 1224 seoses Talava jagamisega. Võis olla rajatud ka veidi varem. Puitlinnus. 1350ndatel ehitati arvatavasti samale kohale Smiltene kivilinnus (vt Smiltene II *150, 14. saj keskpaik).
Ehitati vana muinaslinnuse kohale (IV kivilinnus Eestis). Kujunes üheks võimsaimaks ordulinnuseks Eestimaal. Koos eeslinnustega oli võrreldav Tallinna Toompea linnusega ja oli suurem kui ordupealinn Võnnu Lätis. Oli 1470/71 ordumeistri ametlik residents (tihti ka mitteametlikult). Poolakate piiramise käigus 1602 lasti osa linnusest õhku piiratavate rootslaste poolt. Lõplikult jäi linnus varesse 1657, kui rootslased ise õhkisid viimasedki suuremad kaitseehitised kartuses, et need võivad langeda venelaste kätte.
VILJANDI LINN. Linnamüüriga ümbritsetud kindluslinn. Linnaks hakkas kujunema kohe linnuse ehitamise järel. Linnaõigused sai arvat juba 13. saj I poolel, kuid ametlik ürik on teada alles 1283. Linnamüür ehitati 13/14. saj. Hansa Liidu liikmeks sai 14. saj. 15. saj rajati linna ka kindlustatud klooster (vt *212, 1466). Sõdades purustatud linn kaotas linnaõigused 17. saj. Uued linnaõigused sai alles 1783.
Piiskopilinnuse ehitatust vana muinaslinnuse kohale alustati 1224. See oli V kivilinnus Eestis. Tartu piiskopiriigi residents alates ~1230/34. Nii linn kui ka linnus lasti õhku venelaste poolt 1708 ja seda ei taastatud.
TARTU LINN (sks Dorpat, vn Derpt). Linnamüüriga ümbritsetud kindluslinn. Linnaks sai kohe kivilinnuse ehitamise järel. Linnaõigused (Riia õigus?) sai arvat 1230ndatel (raadi esmamaining 1262). Oli Tartu piiskopiriigi pealinn. Hansa Liidu liige 13. saj. Linnamüür 13/16. saj. Linnas oli ka 4 kindlustatud kloostrit. Keskaegne võimas linn purustati 1708 Peeter I käsul. Pea täielikult hävis vanalinn 1775 tulekahjus.
On arvatud,et Valmiera oli kroonikas mainitud Beverin. Kaevamiste käigus on hilisema ordulinnuse alt küll avastatud vana puitlinnuse jäänused, kuid need kuulusid orduaega. Beverin oli arvatavasti hoopis Trikata (Vt * 89; 1284). 1283 rajati Mõõgavendade ordu puitlinnuse peale uus Liivi ordu kivilinnus (vt Valmiera II *88, 1283). *1224? 1283 †
Rajati arvatavasti semgalite vana muinaslinnuse kohale, mille ordu põletas 1220. Ehitati taas puidust üles 1220ndatel ja oli 1225–51 Semgallia piiskopkonna keskuseks. Taas semgalite käes 1260...72 ja 1280...90. Arvatavalt põletati ka siis. Uue puitlinnuse ehitas ordu 1321, mille leedukad põletasid 1345. Tegelikult polegi asi nii lihtne. 700 m lõuna pool asub veel teinegi linnamägi – Vinakalns, mis oli samuti sel ajal kasutuses. Kumb oli semgalite linnus, kumb ordu oma?
Teadusteatmikud kirjutavad erinevat lugu. Kontrollimatu Vikipeedia ja turismitahvlid suurendavad segadust veelgi.
Põlengumärk ei tähenda alati tulekahju. Osadel juhtudel on tegu müürivaringutega kahuritules, püssirohuplahvatustes vms
Üsna tõenäoline, et selle linnuse jäänused võivad asuda Smilteni kivilinnuse (nn Smiltene II) varemete all.
Järel on vaid vare mõningate kõrgemate müürilõikudega. Müüre on 20. saj jooksul konserveeritud, kuid üldpilti endisaegsest võimsast linnusest on raske saada.
Atraktiivne Eesti väikelinn. Säilinud on küll keskaegne tänavastruktuur kuid keskaegne hoonestu on hävinud. Linnamüür lammutati lõplikult 19. sajandil.
Linnus on maatasa. Vaid kõrge küngas Toomemäel, mille peale on ehitatud 19. sajandil tähetorn.
Ligilähedane keskaegne linnastruktuur on säilinud, kuid vana hoonestu peale kirikute puudub. Juba 18. saj purustatud linnamüüri vared lammutati 19. sajandil. Säilinud on vaid mõned müürilõigud. Selles ilusas Eesti linnas on käesoleva teose autor elanud ja koolis käinud 1970–1975.
Ordu vana puitlinnuse säilmed on jäänud hilisema kivilinnuse alla. Neid on avastatud arheoloogiliste kaevetööde käigus.
Maatasa. Vaid küngas jõe kaldal. Pole selge täpne asukoht. Lähestikku on kaks küngast, millest Vinakalns arvatakse olevat alglinnuse, suur küngas aga hilisema ordulossi ase, aga võib
olla oli ka vastupidi.
Võõrvõimude ehitatud linnused Vana-Liivimaal
1223...1225
VILJANDI
ORDULINNUS
Raske on nüüdisajal ette kujutada, et see oli kunagi ordu võimsaim linnus VanaLiivimaal. Püsti on vaid mõned müürilõigud. Vt linnuvaadet linnusele ja linnale Viljandi linn lk 220.
Linnuse vare jääb joonistusel vasakule.
TARTU PIISKOPILINNUS
Pealinnuse kohale ehitati 1810. a Tartu tähetorn.
(nüüdne Toomemägi)
Hilisem püssirohukelder 1768
TARTU PIISKOPILINNUSE PLAAN
Plaani alused: rootslaste 17. saj plaanid, Hermann, Alttoa/Vaiksoo 2017 jm. Vt ka Tartu linn linnade rubriigis lk 193.
Kreem, Alttoa/Vaiksoo 2018 jm.
Vt ka Viljandi linn.
VILJANDI
ORDULINNUSE PLAAN
Plaani alused: rootslaste 17. saj plaan, Raadik, Valk, Haak,
Piiskopilinnus on maastikus täielikult hävinud. Varasemaid linnusesaari eraldavasse orgu ehitati 1768. a püssirohukelder.
Johann Brotze vaade Viljandi linnale 1787.
piiskopilinnuse linnuvaade Tartu kunagise (Vaiksoo 2017).
• Kärkna tsistertslaste mungaklooster [42]
• Lihula tsistertslaste nunnaklooster [82]
• Lihula frantsisklaste mungaklooster? [241]
• Narva dominiiklaste mungaklooster [246]
• Padise tsistertslaste mungaklooster [115]
• Pirita birgitlaste nunnaklooster ja seal ka augustiinlaste mungaklooster [188]
• Pärnu dominiiklaste klooster? [242]
• Rakvere frantsisklaste mungaklooster [243]
• Tallinna dominiiklaste mungaklooster [44, 58]
• Tallinna tsistertslaste Mihkli nunnaklooster [61]
• Tallinna Püha Vaimu konvent (klarissid)? [238]
• Tallinna antoniidide konvent? [237]
• Tartu dominiiklaste mungaklooster [102]
• Tartu frantsisklaste mungaklooster [214]
• Tartu tertsiaaride Püha Vaimu konvent [245]
• Tartu tsistertslaste nunnaklooster [101]
• Viljandi frantsisklaste mungaklooster [213]
LÄTIS
• Aizpute frantsisklaste nunnaklooster [220]
• Dünamünde (Daugavgriva) tsistertslaste mungaklooster [6]
• Koknese frantsisklaste klooster [219]
• Lielvarde antoniinide klooster? [244]
• Limbaži frantsisklaste mungaklooster [215]
• Limbaži augustiinlaste klooster? [239]
• Rauna nunnaklooster (begiinid, klarissid?) [240]
• Riia dominiiklaste mungaklooster [4, 45]
• Riia frantsisklaste mungaklooster [70]
• Riia toomkloostri augustiinid [19]
• Riia tsistertslaste Maria Magdaleena nunnaklooster [69]
• Riia naisfrantsisklaste (klarisside) Püha Vaimu nunnakonvent [5, 106]
• Viļaka kindlustatud mungaklooster? [96]
• Üksküla (Ikškile) augustiinlaste mungaklooster? [1]
Nurksulgudes
Pirita kloostri nunnade konvendi pitser 1537
kloostri munkade konvendi pitser 1418–1527
Tallinna dominiiklaste kloostri konvendi pitser 1314–1482
Mihkli kloostri abtisside pitser 1350–1373
Riia toomkiriku (ja -kloostri) pitser 1225
Riia dominiiklaste kloostri pitser 1291
Riia frantsisklaste kloostri konvendi pitser 1366
Riia tsistertslaste kloostri Magdaleena kloostri abtisside pitser 1336
Riia Püha Vaimu naiskonvendi pitser 16. saj (klarissid)
529* (Püha Benedictuse Ordu; esimene mungaordu, Benediktiinid *paavsti ametlik kinnitus alles u 1216).
Liivimaal benediktlaste kloostreid polnud.
1059* (Püha Augustinuse Ordu; *paavsti ametlik kinnitus ja Augustiinid koguduste ühendamine 1244). Liivimaal elati augustiinlaste reeglite järgi
Üksküla algkloostris [1], hiljem Riia toomkloostris [19], Pirita kloostri munkade-poolses konvendis [188] ja arvatavalt ka Limbaži II kloostris [239].
1095* (nimi St-Antoine kloostri järgi Prantsusmaal; *kinnitus Antoniidid 1218). Nad olid hospitaliidid, kes tegutsesid üldjuhul seegihaiglate juures ja klassikalisi kloostrihooneid neil tavaliselt polnudki. Liivimaal tegutsesid nad Tallinna Niguliste kiriku juures [237], ka Narvas. Lätis on Lielvarde antoniidide konventi lausa kloostriks nimetatud [244].
Kiviloo kloostrimaja? (Fegefeuer
Koluvere kloostrimaja? (Lode)
Vigala kloostrimaja? (Fickel)
LIHULA (Leal)
PIISKOPKOND
1098 (nimi rajatud Citeaux’ algkloostri järgi). 12/13. saj
Tsistertslased toimus ordu kiire levik üle Euroopa ja selle mõju-sfääri jäi ka 13. saj ristiusustatud Liivimaa. Esimene klooster liivlaste alal oli 1205 Dünamünde Väina jõe suudmes [6]. Järgnevad kloostrid rajati juba Eestisse Kärknasse [42] ja Padisele [115].
1125 rajati kloostri haruna Prantsusmaal ka esimene nunnaklooster, millede arv kõrgajal 15. saj lõpus oli suuremgi kui mungakloostritel.
Eestis olid naistsistertslaste kloostrid Tallinnas [61], Lihulas [82] ja Tartus [101].
1180* (hospidaliordu; *paavsi kinnitus 1198). Väga
Püha Vaimu ordu segase ajalooga poolilmalik konvent, mille hooneid nimetati „majadeks”. „Ordu” pidi vastutama haiglate eest Euroopas, kuid ei saavutanud kunagi suurt tunnustust. Liivimaal oli kõikides suurlinnades Püha Vaimu kirikud ja kloostri sarnane hoonestu selle ümber. Arvatakse, et ordus polnudki suurt liikmeskonda ja seekides toimetasid hoopis poolilmalikud nunnad (begiinid, naisfrantsisklastest II ordu klarissid või samuti naisfrantsisklastest III ordu tertsiaarid).
*Begiinid (”hallid õed”). Poolilmalikud naised, kes tegelesid haigete põetamise ja vaestehooldega. Paavsti poolt kinnitatud ordut nad kunagi ei moodustanudki, kuid mängisid suur osa Liivimaa usuelus 13.–16. saj, tegutsedes mitmete konventide ja seekide juures. Süüdistatuna ketserluses, oli "ordu" 1311–21 lausa keelustatud. Tavanunnadest erinesid nad sellega, et iga begiin võis soovi korral konvendist lahkuda ning abielluda.
1209* (Püha Assisi Franciscuse Ordu; *ametlik kinnitus Frantsisklased 1223, nn minoriidid)
Liivimaal rajati I frantsisklaste (minoriitide) klooster Riiasse juba 1258 [70]. Edaspidi tuli liivimaalaste ränk vastasseis ja järgnevad kloostrid rajati Liivimaale alles 15. saj ja nende rajajaks juba frantsisklaste nn kolmas ordu (tertsiaarid).
Liivimaal olid sellised hilised kloostrid Viljandis [213], Tartus [214], Limbažis [215], Kokneses [219] ja Rakveres [243]. Mingi maining on sellise kloostri rajamise kohta ka Lihulas [241], kuid see pole kindel. 1212 loodi ordu juurde Püha Franciscuse õe Püha Clara poolt ka nunnaordu – nn II ordu ehk klarissid. Liivimaal tegutsesid nad peamiselt Riia Püha Vaimu konvendis [106] ja võib olla ka Tallinnas [238] Püha Vaimu kiriku juures (viimase kohta puuduvad tõestusandmed). Klarissid tegutsesid ka Aizputes [220] ja võimalik, et ka Raunas [240].
Seega oli frantsisklastel keskajal kolm ordut: ordu –meesfrantsisklased ehk minoriidid; II ordu – naisharu klarissid, III ordu –tertsiaarid, mis hõlmas poolilmalikke nii mehi kui ka naisi.
Naistertsiaarid tegutsesid kindlasti Tartus Püha Vaimu kiriku juures [245], võimalik, et ka Tallinnas.
1215* (Püha Dominicuse Ordu; *paavsti ametlik kinnitus Dominiiklased 1216). Liivimaal olid kloostrid Riias [45], Tallinnas [44], Tartus [102] ja Narvas [246].
1346* (Püha Birgitta ordu; *paavsti kinnitus 1370; esimene
LÄÄNEMERI (Balti
KURESSAARE (Ahrensburg)
Pärnu (Pernau) Narva Rakvere (Wesenberg) Paide Weissenstein)
LIIVI ORDU
Orajõgi
KURAMAA PIISKOPKOND
Kuldiga (Goldingen) Ventspils (Windau)
LIIVI ORDU
–1305 (lv Daugavgriva)
Liivi orduriik
RIIA PEAPIISKOPKOND (Riga)
(Ronneburg) Lielvarde
KOKNESE (Kokenhusen)
Taani kuninga valdus (alates 1346 ordule)
Riia peapiiskopi riik
Tartu piiskopiriik
Saare-Lääne piiskopiriik
Kuramaa piiskopiriik
tähtsamad ordu- ja piiskopilinnused ning kloostrita linnad
KUST SAID ALGUSE KRISTLIKUD KLOOSTRID EUROOPAS?
Püha Antonius (Antonius Suur; *u 251– 356).
Elas Egiptuse kõrbes askeesis väidetavalt 105 aastaseks.
Ei rajanud ise küll ühtegi kloostrit, kuid lõi esimese erakute kogukonna ja aastal 306 munkluse alused.
Temast pole eluajal tehtud kujutist, kuid keskajal on teda kujutatud väga paljudel freskodel ja maalidel.
Püha Benedictus (u 480–547).
Lõi munkluse (benediktlaste) kloostrireeglid ja rajas
529 Euroopa esimese kloostri – Monte Cassino Itaalias. Nimetatud lääne kloostri isaks
Seega võib öelda, et ristiusu klooster kui institutsioon sai alguse Monte Cassino kloostri ehitusega 529. teadaolevad kloostrid oletuslikud konvendid kloostrimõisad ja oletuslikud "kloostrimajad"
Riia ja Tallinna vabalinnade alad
Venemaa vürstiriigid (alates 1501 Moskva)
Leedu suurvürstiriik
Saksa (Teutooni) ordu ala (alates 1328)
KINDLUSTATUD KLOOSTRID JA KLOOSTRIMÕISAD KESKAJA LÕPUS 16. saj alguses (enne 1524. a reformatsiooni)
Liivimaal on keskajast teada kindlalt vähemalt 26/30 kloostrit , kuid see arv pole päris õige. Ürikutest on teada veel mitmeid kaudseid maininguid kloostritest ja konventidest, mille asutamispaberid pole säilinud. Nyenstede L vimaa kroonikas 1609 on Eestimaa ma nitud mitmeid endiseid kivikloostreid. Nende seas lisaks teadaolevatele Kiviloo, Koluvere ja Vigala Nende kohta pole annaalides mingeid muid andmeid.
Ja lisaks... Mingi kloostrikorraldus oli ka kõikide piiskoppide pealinnuste juures. Vana-Pärnu, Kuressaare, Haapsalu, Tartu, Riia, Piltene ja Aizpute. Juriidiliselt neid kloostriteks nimetada ei saa, kuid kõik need olid üles ehitatud arhitektuurselt kloostrikonvendina ning mungad neis mingis „konvendis” kindlasti elasid. Piiri juriidiliste paberitega kloostri ja mingi konvendi vahele tõmmata on väga raske.
Tallinna
Kärkna kloostri abtide pitser 1532
Padise kloostri konvendi pitser 1383
Roma, Kärkna ja Padise kloostriõued Tallinnas
Ordu Kastna enklaav mõisaga oli ajutiselt kinke teel Padise kloostri rendil 1320–1364
Pedetsi
LINDANISE LAHING JA DANNEBROG 1219
Legend Taani rahvuslipu saamisloost on üldtuntud. Lahingus eestlastega 15. juunil 1219. a pöördunud õnn taanlaste kasuks alles siis, kui taevast langes nende leeri valge ristiga punane lipp Dannebrog. Kunstnik Christian August Lorentzen (1809). Legend on üles kirjutatud 1500. a paiku: „Kristlased olid Lindanise all lahingut kaotamas. Vana peapiiskop Anders Sunesen palvetas põlvitades künkal. Kui ta käed taeva poole sirutas, tungisid taanlased peale; kui ta väsimusest käed langetas, taganesid kristlased. Abilised ruttasid tema käsi toetama. Kui lahing oli haripunktis, laskis Jumal taevast langeda punasel valge ristiga lipul. See andis taanlastele jõudu juurde ning nad võitsid lahingu. Kuningas kuulutas selle ristilipu riigilipuks”.
Dannebrog arvatakse olevat Euroopa vanim riigilipp. Taanis teab iga koolipoiss, et nende lipu sünnikoht on Eestis, täpsemalt Tallinnas. Siiski on see ilus legend. Ristilippu on kujutatud juba tunduvalt varem.
Taani Kuninga Valdemar (1154–1182) penn u 1160. Mündil kujutatud ristilipp on u 60 aastat Lindanise lahingust varasem ja seega pole Dannebrogi Tallinna legendil ajaloolise tõe alust ja see mõeldi välja tunduvalt hiljem.
Valdemar II „Võitja” (Taani kuningas 1202–1241). Tema oli see, kes vallutas 1219 Lindanise (Tallinna).
Fresko Ringsted’i benediktlaste kloostri Püha Bendt’i kirikus Taani suurimal saarel Sjaelland’il. Kirikusse on maetud Waldemar II, paljud kuningad ja nende pereliikmed enne ja pärast teda. Fresko on pärit ilmselt aastast u 1300 ja kõiki varasemaid kuningaid on seal kujutatud üsna sarnastena.
Tallinn on Eesti vabariigi pealinn Soome lahe lõunakaldal. Linnas elas 2022 a u 438 000 inimest. Ehkki kümmekond aastat tagasi veel elanike arv linnas suurenes, siis nüüd see arv väheneb. Nõuka aja lõpus 1990 oli Tallinnas 480 000 inimest. Põlisrahva (eestlaste) protsent linnas on 53%.
Muinasaegne eestlaste linnus ja kauplemiskoht (kroonika Lyndanise) vallutati taanlaste poolt 1219. a. Arvatavasti oli Taani kuninga eesmärgiks rajada uus kaubalinn, sest siin vermiti juba 1220 esimesed mündid. Esimest korda sai linn Riia linnaõiguse
Mõõgavendade ordult tõenäoliselt 1227. a (nagu samal aastal Riia linn piiskopilt). Lübecki linnaõiguse andis linnale 1248. a Taani kuningas. Lõplikult vabanes raelinn Toompea ülemvõimust 1265. All-linn oli täiesti iseseisev üksus, kuhu ei ulatunud keskajal ei kuninga-, ordu- ega piiskopivõim.
13.–14. saj ehitati taanlaste abiga linnamüür. 1346 müüs Taani kuningas Põhja-Eesti Tallinnaga Saksa ordule ja see omakorda vaheltkasuga alad Liivi ordule.
Ordu ajal olid raelinn ja Toompea pidevalt vaenujalal. 1456 ehitas raelinn kahe vaenutseva linna vahele eraldusmüüri Faktiliselt
ühendati Toompea Tallinnaga juba Rootsi ajal 1561, juriidiliselt aga alles 1878/89.
1561 alistus linn ja Põhja-Eesti rüütelkond vabatahtlikult Rootsile, mis oli väga tark otsus. Tänu sellele ei suutnud Ivan IV venelaste vaenuväed linna vallutada 1570/71 ja 1577 piiramistel. Järgnevaks 150 aastaks jäi Tallinn Rootsile alluva Eestimaa hertsogkonna keskuseks.
1710 piiras ja vallutas linna Peeter I vägi. Linnas möllas katk. Tallinn ja Eesti jäid 200 aastaks Vene keisririigi võimu alla. Tallinnast sai aja jooksul üsna tähtsusetu provints keskus (peakeskus liikus Riiasse).
Vaba Eesti pealinnaks sai linn alles 1918 II maailmasõjas hävis osa vanalinna venelaste pommirünnakutes (9.03.1944). 1944 sisenesid Tallinnasse Punaväed ja nii linn kui riik jäid pea 40 aastaks nõukogude võimu alla. Eesti taasiseseisvus 1991 ja Tallinn sai taas riigi pealinnaks.
Tallinna kronoloogia vt täpsustavalt järgnevatel lehekülgedel.
Oli see lipu langemine legend või mitte, on Põhjala riikide kõik hilisemad ristilipud alguse saanud Dannebrogist – Taani ristilipust.
Põhjamaad (poeetiliselt ka Põhjala) on piirkond, mis hõlmab Islandi, Norra, Rootsi, Soome ja Taani koos Ahvenamaa, Fääri ja Shetlandi saartega.
See „Dannebrogi rist” kandus hiliskeskajal ka linna pitserile ja võiski olla Tallinna tegelikuks linnavapiks(?). Joonisel on kaks linnapitserit Tallinna nn väikese vapiga. Teadaolevas kasutuses 1523–52 ja 1553. Esimese pitseri tekst „reva” on 1553 asendunud tekstiga „revl”.
Jääb mulje, et seda ristiga sümboolikat kasutas nii Kanuti gild, Suurgild kui ka linn. Varaseim selline teadaolev kujutis on Suurgildi hoone fassaadil 1410. Palju on puna-valget risti kasutatud Hermen Rode altarimaalil (1481) Niguliste kirikus (ilmselt nii Suurgildi kui ka linna vapina segiläbi).
Kõrvaloleval fotol on see vapp Suurgildi hoone trepikäigu ukse paekivist sillusel 1551 (värvid on ilmselt hilisemad).
1. Eestlaste muinaslinnuse arvatav asukoht (11. saj; taanlaste alglinnus samal kohal 1219).
2. Püha Vaimu (ka Pühavaimu) kirik (13. saj; puitkiriku asukoht võis olla varasem).
3. Püha Ventseli kabel (1219; 1420 rekonstrueeriti/suurendati tsistertslaste kloostrikirikuks).
4. Püha Neitsi Maarja toomkirik (algselt 1219 ja arvatavasti puidust, seejärel mõni aasta dominiiklaste kloostrikirik 1229–1233; peakirikuks (toomkirikuks) pühitseti 1240).
5. Orduloss (pealinnus ehk nn Väike linnus, alustatud 1227).
6. Püha Nikolause (Niguliste) kirik (algkirik arvat 1230 saksa kolonistide uusasunduses).
7. Püha Olavi (Oleviste) kirik (alustatud 13 saj; puitkirik skandinaavlaste asunduses võis olla varasem).
8. Vene (Püha Nikolai?) vana kirik (13. saj?–1420ndad; puitkirik venelaste kaubahoovis võis olla varasem).
9. Dominiiklaste Püha Katariina kloostrikirik (alustatud1246 – tulekahju1531).
10. Vene Püha Nikolai (uus) kirik (1420ndad?).
11. Püha Barbara kabel ja surnuaed (14. saj I pool –1535; väljaspool linnamüüri).
12. Püha Gertrudi kabel ja surnuaed (1455–1540; see oli ka sadamakabel väljaspool linnamüüri).
KLOOSTRID ja KLOOSTRIKONVENDID
A. Dominiiklaste algklooster (1229 –1233; asukoht oletuslik).
B. Dominiiklaste Püha Katariina uus klooster (1246 –1525).
C. Naistsistertslaste Püha Mihkli (Miikaeli) klooster (1249 –1629).
D. Püha Vaimu seek (ja konvent?) Pühavaimu kiriku juures (13. saj?–1641).
E. Gotlandi tsistertslaste Roma mungakloostri krunt (nn kloostriõu; 13. saj?–1519).
F Antoniinide konvent (?) ja seek Niguliste kiriku juures (15. saj II pool?–1525).
See on hüpotees ja tõestamata. Vana seegi kohale ehitati 1525 nn Uus seek
PROFAANHOONED
a. Raekoda (13. saj; praegune ilme1404).
b. Raevangla (1370).
c. Kanuti gild (13. saj?).
d. Olevi gild (14. saj; pidusaal 1422).
e. Suurgild (1410).
f. Mustpeade maja (16. saj algus).
l. Raeapteek (14. saj. lõpp).
m. Vana vaekoda (13. saj?).
n. Uus vaekoda (1554).
o. Hobuveski.
p. Vesiveskid.
g. Preestrimajad ja begiinide maja.
h. Linna vana tööhoov ehk marstall (asukoht 13. saj –1370ndateni).
i. Uus tööhoov alates 14. saj (valukoda, tall, müntla, relvakoda jms).
j. Timuka maja. k. Kaak.
Tallinna väike vapp nüüdisajal. Vt ka Tallinna suure vapi lugu järgnevatel lehtedel.
TOOMPEA „LINNA” TERRITOORIUM (nn Toomalev,1348–1878/89)
UUSLINN, nn Kanne müüriga piiratud ala 1310–1345
MARINO SANUTO (SANUDO) MAAILMAKAART u 1320
MAINITUD KA KUI PIETRO VESCONTE KAART
SANUTO/VESCONTE KAARDI FRAGMENT PÕHJALAST u 1320
Kaardil on näidatud Liivimaa (II korda), Eestimaa (I korda) ja kaardi mõningatel versioonidel esimest korda isegi Tallinn-Reval ja Riia (II korda)
Et kaardid oleksid arusaadavamad, olen neid pööranud 90° päripäeva (suunaga põhja). Originaalasendis on üleval idakaar
Punase sõõriga on märgitud Eestimaa ligikaudne asukoht
Kahtlematult oli see kaart suur samm edasi maailma kartograafias. Autori näol oli tegu väga targa ja erudeeritud inimesega. Kuid, nagu paljude varaste kaartidega, on ka siinse autorlusega väga segased lood. Kaardi aluse on üsna kindlalt joonistanud Genuas sündinud hilisem veneetslane Pietro Vesconte (eluaastad teadmata, tegutses u 1310 – 1325). Autorlust kinnitab paar signeeringut tema kaartidel. Kuid tema oli vaid joonistaja. Kaardi väljamõtlejaks oli siiski tolle aja rändur ja geograaf, veneetslane Marino Sanuto (u 1260–1338), kes avaldas neid skitse ka oma manuskriptides.
Sanuto oli laia silmaringiga ja rännanud läbi pea kogu Vana Maailma. Seda kirjeldas ta ka oma kroonikates. Segadust erinevate säilinud kaardierimite vahel vahet teha, lisab veel see, et uuenduslik kaart leidis laialdast kopeerimist modifikatsioonidega ka hilisemal ajal. Ehkki kaart oli väga uuenduslik, oli see endiselt "kinni" varasemates nn T-O kaartides, kus Jeruusalemm asus maailma keskpunktis. Ameerika avastas Kolumbus 170 a hiljem 1492 ja alles siis muutus maailm „laiemaks”.
Rutenia [Venemaa]
[Karjala]
Dacia [Taani] Finlatia [Soome?]
Noruegia [Norra]
Gotia [Götamaa] Scotia [Šotimaa]
PSALTER u 1265
Jutia [Jüütimaa]
Et varased keskaegsed kaardid oleksid arusaadavamad, olen teinud nende põhjala osast võrdlevad ümberjoonistused. Kui Psalteri ja Herefordi kaardiga on asi ühene –neil puuduvad keskaegsed koopiad, siis Sanuto/Vesconte kaarte anti 14. saj I poolel välja mitmeid ja Põhjalat (eeskätt Skandinaaviat) on kujutatud üsna erinevalt.
Sanuto/Vesconte erinevate käsikirjaliste väljaannete modifikatsioonid
Selliseid manuskripte kaardiga on teada vähemalt 10. Varaseimal variandil on Skandinaavia veel ühes tükis Jüüti poolsaarega. Siis muutub Skandinaavia mandriühenduseta saarestikuks. Viimasel versioonil näeb Skandinaavia välja juba üsna tänapäevase poolsaarena, kuid ka siin on veel erimeid.
Kaartide valmistamise täpne aeg pole teada. On arvatud, et esimene neist valmis 1311(?). Samas on interneti artiklites väidetud, et kõik need käsikirjalised kaardid on välja antud enam-vähem samal ajal u 1320/1321. Kes muutis kaarte? Võib vaid oletada, et Sanuto nägi neid käsikirju ja tegi pidevaid muudatusi-täiendusi. Kaardid ei saanud valmida ühel ajal. Kõikidel variantidel on väga suur geograafiline erinevus.
HEREFORD u 1280...1300
SANUTO II u 1320? SANUTO III u 1325?
Estonia [Eesti]
