Agnes ja unenägude võti

Proloog Täpipealt kell 18.11 pirises muuseumi uksesumisti. Katariina Härkönen hakkas parajasti oma talvejope lukku kinni tõmbama. „Ah sa koduvana,“ pomises ta. Valvur ja giid olid juba tükk aega tagasi koju läinud ja Katariina oli terves majas viimane. Ta ohkas ja läks eesukse poole.

Muuseumi ees tänaval oli peatunud kullerifirma pakiauto, kuller seisis uksel, käes väike pakk. „Kuidas ma saan aidata?“ küsis Katariina. „Kas …“ alustas mees ja uuris paberilt, „muuseumi­ töötaja Katariina Härkönen on siin?“ „Mina olen,“ vastas Katariina. „Teile on pakk,“ ütles kuller. „Saatja nõuab isiklikku kinnitust. Kellelegi teisele ei tohi üle anda.“ „Imelik! Noh, ma kirjutan alla.“

7

Katariina kirjutas allkirjalauale oma nime ja sai pihku pruuni paberisse keeratud paki. Kuller noogutas hüvasti­ jätuks ja läks.

Katariina keerutas pakki käes. See tundus raske ja kõva, ja tema nimi oli kirjutatud pakkepaberile vanaaegse kalli­ graafilise käekirjaga. Kellelt see pakk on?

Ta läks oma kabinetti tagasi ja istus, õueriided seljas, kirjutuslaua taha. Ta otsis lauasahtlist paberinoa ja asus ettevaatlikult pakki avama. See ei olnudki nii lihtne: kolm kihti paberit oli kõvasti kinni teibitud ja paberi all oli veel mullikile. Kes see saatja ka oli, ta oli tahtnud oma saadetist hästi kaitsta.

Katariina lõikas viimased teibid katki ja kääris mullikile lahti. Ta õhkas vaimustusest. „Kui ilus!“ Laual keset pakkepaberit ja mullikilet seisis peen hõbe­ dane ehtekarp väikestel jalgadel, mis meenutasid lõvi­ käppasid. Värviliste kividega kaunistatud kaane külge oli teibiga kinnitatud ümbrik, millel oli kiri „Juhtnöörid“.

Katariina võttis kirja kaane küljest lahti ja proovis kaant avada. Karp oli lukus. Võti on kindlasti ümbrikus, mõtles ta ja lõikas ümbriku ettevaatlikult paberinoaga lahti. Ümbrikus oli siiski ainult hoolikalt kokkumurtud paberileht, täis ühtlast ilukirja. Katariina kortsutas laupa, aga voltis paberi lahti ja hakkas lugema.

8

Hea Katariina Härkönen Me olime varemgi ühenduses, kui te tulevaks suveks näitust kokku panite. Laenasin teie muuseumile siis hulganisti oma suguvõsa vanu esemeid. Tookord jätsin selle vana ehtekarbi veel endale, sest sellel on minu silmis eriline emotsionaalne väärtus. Karp kuulus kunagi minu vanaema vanaemale, kes sai selle 1828. aastal pulma­ kingiks. Sellest peale on seda karpi suguvõsas edasi pärandatud ja selle põhjale on graveeritud kõigi seda kasutanute nimed ja sünniaasta, kõige viimasena minu omad.

Katariina võttis karbi kätte ja keeras tagurpidi. Ta luges nimed kokku, neid oli viis. Kõige viimasena oli sinna kirju­ tatud „Agnes Maria 1920“. Katariina pani karbi uuesti lauale ja luges edasi.

Tahan nüüd esitada palve, mis võib paista imelik. Ma palun, et te asetaksite selle karbi muuseumis kohale, kus iga muuseumi­ külastaja seda kergesti näeb. Rõhutan: on väga tähtis, et see oleks nähtavas kohas. Karp on praegu lukus. Ärge püüdke seda avada.

Kuid kui muuseumisse tuleb inimene, kellel on võti, mis passib karbi lukku, siis kuulub karbi sisu talle.

Katariina naeratas. Kas kirjutaja on vanadusest juba pisut nõder? Muuseumisse ei saa ometi jätta lukus müsteeriumi­ karpe, et keegi neile siia järele tuleks. Katariina võttis karbi 9

uuesti kätte ja raputas ettevaatlikult. Sisu ei kolisenud ega kaalunud õieti midagi. Võib-olla oli karp tühi.

Ta luges edasi.

Ma tean, et mu aeg hakkab otsa saama. Ma ei vaja enam suuremat osa asjadest, millel varem oli minu silmis suur väärtus. Seepärast pakun teile vahetuskaupa: tänutäheks selle eest, et te asetate selle karbi nähtavale kohale ja tegutsete minu juhtnööride järgi, kingin teie muuseumile terve esemekogu, mis ma olen teile juba teie näituse jaoks laenanud. Kui olete mu ettepanekuga nõus ja teil ei ole midagi kingituse vastu, saadab minu advokaat teile kõik vajalikud dokumendid.

Katariina kulmud kerkisid hämmastusest. Uskumatu! See oli kõige tähelepanuväärsem annetus, mille Harmala muuseum oli kunagi saanud. Muidugi poleks muuseumil annetuse vastu midagi! Ta luges veel viimased read.

Tahan rõhutada, et kingitus ei puuduta siiski seda karpi. Soovin teie näitusele ja muuseumile kõike kõige paremat!

Lugupidamisega A. M. Brycknen, Ruusulaakso hooldekodu Katariina pani kirja lauale. Tal käis mõttest läbi kõik, mille vana proua oli ühe kirjaga muuseumile kinkinud. Ta peab helistama muuseumi juhatajale, võib-olla ka ajalehte.

10

Katariina võttis karbi kätte ja uuris seda hoolega. See oli peen hõbesepa töö. Muidugi panevad nad selle välja, täpselt nii, nagu saatja oli soovinud. Ükskõik millistel kummalistel tingimustel.

1. Haud Hiljem mõtles Agnes, et kõik sai alguse sellel päeval, kui ta vana kalmistu leidis ja selle sepisväravast sisse astus. See juhtus kolm päeva pärast kolimist. Ainult kolm päeva! Kõik oli toimunud kohutavalt kiiresti.

Kolimispäeva seis oli kiiresti üles lugedes niisugune: • Ema ja tema ei tundnud Harmalas mitte kedagi.

• Uus kodu oli täis kolimiskastide hunnikuid.

• Ema tahtis otsekohe ridaelamunaabritega tutvust teha, sest „inimene vajab karja“.

• Naabritega saab tuttavaks nende uksekella tiristades.

• Kõik naabrid ei ole kogu aeg kodus, sest neil võib ka muud elu olla.

• Need, kes siiski on kodus, võivad olla väga vanad koeraomanikud, kes ei jaksa enam oma koeraga väljas käia.

12

• Sellest härdunud ema võib lõpuks hüüatada: „Aga armas aeg, otse loomulikult võib meie Agnes teie koeraga jalutamas käia!“ • Ja sedaviisi võib vana naabrimees jõuda otsuseni, et palkab Agnese (11 aastat vana) suveajaks oma koera jalutama.

Jah, nii võib juhtuda. Agnesest oli saanud koerajalutaja, kuigi ta polnud elu sees koeraga kahekesi väljas käinud.

Aga ega jalutamas käimine saa ju väga raske olla? Koer oli paistnud naabri esikus väike ja väga vana. Isegi tema koon oli üleni hall.

Pealegi oleks koeraga jalutamisest mitut pidi kasu.

Ka Agnes saaks värskes õhus liikuda. Tal oleks põhjust Harmalas ringi kõndida ning kõik teed ja rajad selgeks õppida. Kui tal veab, leiab ta ehk koolimajagi enne suve­ vaheaja lõppu üles! See oleks küll vältimatult vajalik, sest ema oli öelnud, et neil on kavas elada siin veidras väikeses külas terve talve, järgmise kevadeni välja. Siis mõtlevad nad edasi, mida teha tahavad.

Agnes oli otsustanud, et jalutab Ossiga iga päev ise teed. Esimesel päeval kõndisid nad uue kodu ümbruses.

Teisel päeval suundusid uurima Harmala pisikest keskust.

Kolmandal päeval valis Agnes väikese liivaraja, mis sukeldus otse nende maja taga metsa. Rada viis läbi kõrge kuusiku 13

ja lõppes siis järsku vana samblase kivi­ müüriga. Müüris oli ilustustega raud­ värav ja iidne silt: „Kalmistu“.

Agnes rõõmus­ tas. Talle olid surnu­ aiad alati meeldinud.

Võimalus, et koeraga ei tohi surnuaeda minna, ei tulnud talle pähegi. Ta meelitas Ossi värava juurde ja seejärel väravast sisse.

Agnes mõistis kohe, et see pole mingi tavaline surnu­ aed. Ta vaatas vaimustusega ringi. Koht oli ilmselgesti igivana. Tohutu suured kühmulise tüvega vahtrad ja tiheda võraga tammed sirutusid peaaegu taevani ja nende lehed heitsid maapinnale salapäraseid liikuvaid varje. Oli väga vaikne. Kuskil ei paistnud ühtki inimest. Kitsad liiva­ sed teerajad jooksid risti-rästi läbi laia, hästi hooldatud muruplatsi, kus seisid rivis samblasse kasvanud haua­ kivid. Agnesele tundus, nagu oleks ta koos Ossiga astu­ nud teise aega. Või ehk pigem kuskile, kus aeg oli hoopis peatunud. „Tule, Ossi, kõnnime natuke,“ ütles Agnes.

14

15

Koer vantsis imelikult vastutahtsi Agnese kannul, aga Agnes asus tähelepanelikult lugema hauakividesse gravee­ ritud nimesid, vanu sünni- ja surmakuupäevi. Kes need inimesed olid olnud? Kuidas nad välja olid näinud, mida oma eluajal teinud? Iga nime taga oli terve elu, täis üksikasju.

See tundus uskumatu.

Agnes märkas eemal küngast, mille ümber oli madal aed. Hauakivid aia sees olid väikesed ja mitte rivis nagu teistel haudadel, vaid poolkaares. Need seisid seal samblaga kaetult justkui unustatuna. „Ossi, lähme vaatame neid,“ ütles Agnes ja sikutas õrnalt rihmast. Nad läksid künka juurde ja astusid üle madala aia.

Agnes kummardus hauakive uurima. „Heikkinen, lapsuke“ oli kirjutatud esimesele kivile. „Aalto, pisitüdruk“ seisis teisel. Need on väikeste laste hauad, taipas Agnes hämmastusega. Nii väikeste, et kividel ei olnud isegi nimesid. Ta vaatas lapsukese sünni- ja surmaaega.

Nende vahel oli ainult üks päev. Lapsuke oli elanud kõigest ühe päeva!

Agnes vaatas järgmist hauakivi. Seal oli vaid üks kuupäev. Mida see tähendas? Kas pisitüdruk ei olnud isegi ühte päeva elanud? Võib-olla oli ta sündinud surnult. Agnes oli kuulnud, et vahel võis nii juhtuda. See tundus hirmus.

Ossi istus maha ja hakkas väsimusest lõõtsutama. Agnes kummardus kolmandat kivi vaatama. Selle kirjad olid 16

17

samblakihi all peidus, aga kui seda küünega kraapida, tulid tähevaod vähehaaval nähtavale. Kullatis oli juba ammuilma maha pudenenud.

Agnes vedas sõrme mööda vagusid ja luges: „RETHA 1938“ Retha? Kummaline nimi, mõtles ta, ja kraapis edasi.

Nimi kasvas tähthaaval pikemaks ja hakkas arusaadavaks muutuma. „MARGARETHA,“ luges Agnes. Siin puhkas keegi kaua aega tagasid surnud väike Margaretha. Oli kurb, et keegi ei paistnud enam Margaretha haua eest hoolitsevat. Agnes kraapis edasi. Äkki tuli sammal ühe suure tükina lahti ja kukkus maha. Kiri oli nüüd tervenisti näha.

Agnese ahmis õhku. Ta tundis, kuidas süda jättis löögi vahele ja ihukarvad tõusid püsti. „AGNES MARGARETHA,“ luges ta vaikselt. „* 2.8.1838, surn. 3.8.1938, Puhka Issanda rahus, laps.“

2. Pulla Harmala turuplats oli täis värvilisi müügikioskeid ja rõõm­ said inimesi. Ema oli öelnud, et maal käivad kõik inimesed laadal, ja arvatavasti oli tal õigus. Vaevalt Harmalas väga palju rohkem inimesi oligi.

Ema loovis inimeste vahel nagu kala roostikus ja Agnes üritas tal sabas püsida. Ema otsis maasikaid, sest neil oli uues kodus sügavkülmik ja ema tahtis sügavkülmutada. Ükskõik mida, aga kõige meelsamini maasikaid. Agnes seevastu tahtis emaga rääkida, ent see oli keerulisem, kui ta oli arvanud. „Ema, see oli minu nimi,“ kordas ta ema seljale. „Ei, see oli ainult peaaegu sinu nimi. Peaaegu, aga mitte päris. Sina oled Agnes Margareetta, mitte Agnes Margaretha.“ Ema ei võtnud vaevaks isegi seisma jääda. Agnes ohkas ärritunult.

19

„Ema, päriselt ka. Mitut Agnes Margareettat sa tunned?

Mina küll ei ole iial kohanud kedagi teist peale iseenda.

Ja pealegi oli sellel hauakivil minu sünnikuupäev. Teine august.“ Ema naeris ja heitis Agnesele üle õla pilgu. „Aga sina ei sündinud aastal 1938!“ „Muidugi mitte, aga ikkagi! Kas see ei ole sinu meelest siis kuidagi imelik? Minu meelest on,“ jätkas Agnes. „Imelik ja natuke õudne.“ Lõpuks ometi jäi ema seisma. Ta pööras ringi ja vaatas Agnest uurivalt. „Nojah, muidugi on see kummaline. Imelik juhus. Aga sul on vanaaegsed nimed, need on ju pandud vanaemade järgi. Sellest tuleb ka, et sul on vanaemade vanuseid nime­ kaimusid. Ja isegi vanemaid! Kui see sulle hirmu nahka ajab, ei tasu ehk minna surnuaeda kõndima!“ „Ema, ega ma seda ei mõelnud,“ pahvatas Agnes, aga ema jätkas: „Agnes, sa saad ju ometi aru, et see ei ole sinu haud ega midagi sellist.“ Agnes vaatas ema ärritunult. „Ema, sa oled tobu!“ hüüatas ta. „Muidugi saan ma aru, et see ei ole minu haud! Ma olen ju ilmselgelt elus, või kuidas? Aga sellegipoolest tahaksin ma teada, kelle haud see on. Kellel on sama nimi ja sünnikuupäev kui minul. Ja 20

miks just sellel hauakivil ei ole perekonnanime? Kõikidel teistel on.“ „Küllap sa pead selle välja selgitama. Lahendama haua­ kivi müsteeriumi.“ „Aga kuidas?“ küsis Agnes. „Võiksid sa aidata? Toimetajad ju lahendavad müsteeriume, on ju?“ Ema hakkas naerma. „Müsteeriume! Toimetajad ei lahenda müsteeriume.

Toimetajad kirjutavad artikleid!“ „Igatahes te selgitate välja segaseid asju,“ jätkas Agnes visalt. „Asju peab ju ikka natuke uurima, et neist kirjutada.“ Ema muutus tõsiseks. „Nojaa, see on muidugi tõsi. Ma ei ole küll kunagi kirjutanud ajalehte artiklit vanast hauakivist. Aga ma võin homme toimetuses küsida, kas keegi teab sellest midagi.

Toimetajatele koguneb sageli igasugust kentsakat infot.“ Ühtäkki hüüatas keegi sealsamas: „See peab küll paika!“ Ema ja Agnes võpatasid. Nende kõrvale oli ilmunud pikk ja kõhukas mees, kellel olid jalas tohutu suured viigipüksid, seljas valge triiksärk ja nende peal traksid. Ta nägi välja nagu mustvalge tummfilmi tegelane, ainult kõvakübar puudus.

Agnes vahtis meest imestusega, aga ema rõõmustas. „Jussi! Mida sina laadal teed?“ Mees viipas käega enda ümber ja muigas.

21

„Kas kõik teised pole kah siin?“ Ema naeris. „On tõesti.“ Ta pöördus Agnese poole ja ütles: „Agnes, Jussi on Harmala Sõnumite peatoimetaja. Ehk teisisõnu minu uus boss.“ „Eriline rõõm tutvuda,“ ütles Jussi pidulikult ja sirutas oma suure käe. „Sina oled niisiis Ulla tütar.“ Agnes noogutas ja haaras ettevaatlikult Jussi tohutu suurest kämblast. Tema käsi kadus tervenisti selle sooja pigistuse sisse. „Ja kas ma sain õigesti aru, et sa lähed kuuendasse klassi?“ küsis Jussi. Agnes noogutas. „Te olete siis Pullaga ühevanused,“ noogutas Jussi. „Pullaga?“ kordas Agnes. „Pullaga jah! Pulla on minu poeg. Te lähete kindlasti samasse klassi, siin on ainult üks kool. Oot-oot, kus ta …“ Jussi vaatas enda ümber ringi ja alles siis märkas Agnes Jussi selja taga väga peenikest tumedate silmadega poissi.

Poiss vaatas Agnese poole ja noogutas tervituseks. „Seal sa oledki!“ hüüatas Jussi. „Ega sa ennast ära ei peitnud? Minu selja taha? Noh, olgu. Aga vaata, siin on Agnes, meie uue toimetaja tütar, ja te olete ühevanused.

Kindla peale lähete sügisel samasse klassi!“

22

23

„Isa, mul on kõrvad peas. Sa juba ütlesid seda,“ vastas Pulla.

Agnes naeratas. Ta ei olnud oodanud, et poiss midagi säärast ütleb. Või et poiss üldse midagi ütleb. Esimese mulje järgi oli ta paistnud kuidagi norgus. „Ah et kõrvad!“ pahvatas Jussi ja puhkes mürinal naerma. Siis pöördus ta Agnese ema poole ja jätkas: „No nii, mis infot te otsite?“ Ema heitis pilgu Agnesele, kes alustas: „Ma tahaksin teada ühe vana haua kohta, mille ma leidsin.“ „Mida sa teada tahad?“ „Näiteks seda, et kes seal hauas on.“ „Kas just selle pärast ei raiuta hauakividele nimesid?“ küsis Jussi ja müristas jälle naerda. Agnes nägi, kuidas Pulla isa selja taga silmi pööritas. Mõnes mõttes oli täiesti aru­ saadav, miks. „Selge see,“ vastas Agnes. „Aga see nimi mind huvi­ tabki. Haud on väga vana, aga seal on minu nimi ja minu sünnikuupäev.“ „Tähendab peaaegu sinu nimi,“ parandas ema rõhuga, aga Agnes jätkas: „Ja perekonnanime ei ole seal üldse.“ „Perekonnanime pole?“ küsis Jussi huvitunult. „See on küll imelik. Kui vana see haud on?“ 24

„Sellel on aastaarv 1938,“ vastas Agnes. „See on nii sünni- kui ka surma-aasta.“ Jussi vidutas mõtlikult silmi. „Jaa-jaa. Harmala Sõnumid hakkasid ilmuma aastal 1932.

Kõik lehed on arhiivis olemas. Sealt võiks midagi leida.“ „Sa mõtled surmakuulutust?“ küsis ema.

Jussi noogutas. „Näiteks. Sedakaudu saaks vähemalt perekonnanime teada. Arhiiv ei ole küll avalikuks kasutamiseks, aga vahel oleme teinud erandeid. Ainult põhjendatult muidugi. Vanad lehed on õrnad, nendega peab ettevaatlikult ringi käima, nagu te kindlasti mõistate.“ Jussi heitis Agnesele pilgu, nagu oleks hinnanud, kas ta oskab vanade ajalehtede pudedaid lehti piisava ette­ vaatlikkusega keerata. „Ma olen väga, väga ettevaatlik,“ ütles Agnes rõhukalt.

Jussi noogutas ja vaatas siis Pulla poole. „Pulla võiks ju aidata!

Ta on ennegi arhiivis käinud ja teab, kuidas seal asjad käivad.

Ja Pullal pole ka mingit kiiret, sest on ju suvevaheaeg.“ Pulla nägi pisut kannataja moodi välja, aga Agnese ema rõõmustas. „Suurepärane! Millal sinna arhiivi võiks minna?“ „Ma uurin järele,“ vastas Jussi. „Mulle sobib kas või homme, või õigupoolest ükskõik millal,“ ütles Agnes kiiresti.

25

„Väga hea,“ noogutas Jussi heakskiitvalt. „Sul paistab olevat uurija kalduvusi. Võib-olla saab sinust toimetaja nagu su ema.“ Pulla tegi nägusid, aga Agnest ajas asi juba naerma.

Jussi oli nagu suur mõmmik. „Ja toimetajana võid siis müsteeriume lahendada,“ lisas ema ja Agnes turtsatas.

Jussi ei saanud naljast aru, aga otsis taskust kortsus rahatähe ja ulatas selle Pullale. „Minge, lapsed, ja ostke näiteks jäätist,“ pani ta ette. „Samal ajal saate omavahel tuttavaks.“ Pulla ei kõhelnud, vaid napsas raha pihku. „Aitäh, isa,“ ütles ta ja seejärel Agnesele: „Läki.“ Seda öelnud, pööras ta ringi ja kadus kiiresti inimeste vahel põigeldes silmist. „Kuule, oota nüüd natuke!“ hüüatas Agnes ja tormas talle järele.