Ärev põlvkond

N E W YO R K T I M E S I M E N U K

Ärev põlvkond Kuidas lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine põhjustab vaimse tervise epideemiat

Jonathan Haidt

Ärev põlvkond

Sissejuhatus. Lapsepõlv Marsil

9

I osa. Tõusulaine 1. peatükk. Kannatuste epideemia

25 27

II osa. Taustalugu.

Mängupõhise lapsepõlve kadumine 2. peatükk. Mida lapsed vajavad 3. peatükk. Avastamisrežiim ja ohtlike mängude vajalikkus 4. peatükk. Murdeiga ja takistused täiskasvanuks saamisel

51 53 69 95

III osa. Suur Ümberprogrammeerimine.

Nutiseadmepõhise lapsepõlve tulek 109 5. peatükk. Laste arengu neli peamist takistust: unepuudus, suhete puudus, tähelepanu killustatus ja sõltuvus 111 6. peatükk. Miks sotsiaalmeedia on tüdrukutele kahjulikum kui poistele 136 7. peatükk. Mis toimub poistega?

164 8. peatükk. Nutiseadmepõhises elus manduva meele ülendamine 187

7 Jonat h an Haidt

Sisukord

IV osa. Üheskoos parema lapsepõlve nimel 9. peatükk. Valmistumine ühistegevuseks 10. peatükk. Mida riigid ja tehnoloogiafirmad saavad kohe teha 11. peatükk. Mida koolid saavad kohe teha 12. peatükk. Mida lapsevanemad saavad kohe teha

205 207 213 231 249

Lõppsõna. Toogem oma lapsed Maale tagasi

268

Tänuavaldused Bibliograafia Märkused Register

274 277 320 377

O

letame, et kui te tütar sai kümneaastaseks, ilmus välja keegi visionäärist miljardär, kes tegi talle ettepaneku saada üheks esimestest inimestest, kes asuvad alaliselt Marsile elama. Koha Marsi koloonias kindlustasid talle õpitulemused ja ka tema geenide analüüs, mille tegemiseks te enda teada luba andnud ei olnud. Teile teadmata oli te laps oma nõusoleku Marsile kolimiseks juba andnud, sest talle meeldib kosmos ja pealegi olid seda ka kõik ta sõbrad teinud. Ta anub teid, et laseksite tal minna.

Otsustate, et on vaja rohkem teada. Saate teada, et lapsi värvatakse sellepärast, et nad kohanevad Marsil valitsevate ebaharilike oludega ja eelkõige sealse vähese raskusjõuga täiskasvanutest kergemini. Kui lapsed läbivad puberteedi ja sellega kaasneva kasvuspurdi Marsil, kohaneb nende keha lõplikult Marsi oludega; täiskasvanute puhul oleks lugu teine. Vähemalt selline on teooria. Pole teada, kas Marsil üles kasvanud lapsed saavad Maale tagasi tulla.

Kartmiseks on teisigi põhjuseid. Esiteks kiirgus. Maa floora ja fauna on arenenud kilbina kaitsva magnetosfääri all, mis peab kinni või suunab eemale suurema osa päikesetuultest, kosmilisest kiirgusest ja muudest kahjulike osakeste voogudest, mis me planeeti pommitavad. Marsil sellist kilpi ei ole, mis tähendab, et te lapse keha iga raku DNAd läbistaks tunduvalt suurem hulk ioone. Marsi-projekti juhid on oma asundusele rajanud kaitsekilbid, mis on välja töötatud täiskasvanud astronautidega tehtud uuringute põhjal. Nendes on selgunud, et täiskasvanute vähirisk suureneb ühe kosmoses veedetud aasta jooksul pisut.1 Lapsed aga ei ole täiskasvanud, nende rakud arenevad ja mitmekesistuvad palju kiiremini. Seega oleksid

9 Jonat h an Haidt

Lapsepõlv Marsil

Ärev põlvkond

Sissejuhatus

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

10

nende rakukahjustused palju suuremad. Kas Marsi-projekti juhid sellega on arvestanud? Kas nad laste ohutust on üldse uurinud? Teie teada ei ole.

Ja mööda ei saa vaadata ka raskusjõust. Maal on iga elusolend evolutsiooni tulemusel välja arenenud eluks siinses raskusjõus. Iga siin elava olendi luustik, lihaskond ning südame-veresoonkond areneb sünnist peale vastavalt siinsele raskusjõule, mis on muutumatu. Kui see konstant kaotada, on sellel me kehale tohutu mõju. Kuude kaupa kaaluta olekus viibivate täiskasvanud astronautide lihased jäävad nõrgemaks ja luud hõredamaks. Nende kehas koguneb vedelikku kohtadesse, kuhu see Maal olles ei kogune, nagu näiteks koljuõõnde, mis avaldab survet silmamunadele ja muudab nende kuju.2 Raskusjõud on ka Marsil olemas, aga see moodustab Maa omast ainult 38%. Marsi nõrgas raskusjõus üles kasvavatel lastel võib väga suure tõenäosusega tekkida luustiku, südame, silmade ja aju väärareng.

Kas Marsi-projekti juhid selle ohuga on arvestanud? Teie teada ei ole.

Niisiis, kas te ikka laseksite oma lapsel minna?

Muidugi mitte. Te saate aru, et see mõte on täielik totrus: saata lapsed Marsile, kust nad arvatavasti kunagi tagasi ei tule. Miks peaks ükski lapsevanem sellise asjaga nõusse jääma? Firma, kes on projekti taga, üritab iga hinna eest teistest varem Marsile jõuda. Paistab, et firma juhid ei tea laste arengust midagi ega hooli laste turvalisusest. Ja mis veel hullem: too firma ei nõudnud registreerunud lastelt isegi tõendit vanemate nõusoleku kohta.

Laps pidi vaid tegema linnukese märkeruutu, mis ütles, et tal on vanemate nõusolek olemas, ja juba ta võiski Marsile lennata.

Aga ükski firma ei saa meilt lapsi ära võtta ega neid ilma meie nõusolekuta ohtu panna, eks? Kui nad seda teeksid, ootaksid neid ju rängad karistused?

Aastatuhande vahetuse paiku tõid USA läänerannikul tegutsevad tehnoloogiafirmad välja hulga maailma muutvaid tooteid, mis tuginesid kiiresti arenevale internetile. Valitses üleüldine tehno-optimism: need tooted tegid ju inimeste elu lihtsamaks, lõbusamaks ja produktiivsemaks. Mõni neist aitas inimestel omavahel suhelda ja seepärast tundus, et neist saab õnnistus üha enamatele demokratiseeruvatele riikidele. Kõik see juhtus üsna varsti pärast raudse eesriide langemist. Tundus, et on alanud uus ajastu. Nende firmade asutajaid peeti sangariteks, geeniusteks ja heategijateks, kes tõid nagu Prometheus inimkonnale jumalatelt kingitusi.

Ärev põlvkond

11 Jonat h an Haidt

Tehnoloogiafirmad ei muutnud aga ainult täiskasvanute, vaid juba varsti ka laste elu. Lapsed ja noorukid olid küll alates 1950. aastatest palju telerit vaadanud, kuid uued seadmed olid kaasaskantavad ning telerist palju isiklikumad ja põnevamad. Lapsevanemad said sellest juba varakult aru. Ma ise taipasin seda 2008. aastal, kui mu kaheaastane poeg õppis mu esimest iPhone’i käsitsema. Paljud lapsevanemad avastasid enda kergenduseks, et nutitelefon või tahvelarvuti võib lapsele tundideks tegevust anda. Kas see ka ohutu oli? Keegi ei teadnud, aga kuna kõik seda tegid, siis eeldati, et küllap on.

Tehnoloogiafirmad ei olnud aga oma toodete mõju laste ja noorte vaimsele tervisele peaaegu üldse uurinud ning ka selle teemaga tegelevatele teadlastele nad oma andmeid ei andnud. Kui siis hakkas ilmuma üha rohkem tõendeid selle kohta, et nende tooted on lastele ja noorukitele kahjulikud, hakkasid nad enamasti eitama, hämama ja suhtekorralduskampaaniaid tegema.3 Kõige hullemad neist olid firmad, kes kasutavad noorte hoidmiseks oma saitidel psühholoogilisi trikke. Nad tegid lapsed oma sõltlasteks nende õrnas arengustaadiumis, kui nende aju veel välistele stiimulitele reageerides kiiresti edasi arenes.

Sellised firmad olid muu hulgas sotsiaalmeediafirmad, kes tegid kõige rohkem kurja tüdrukutele, ning videomängu- ja pornofirmad, kes võtsid oma konksu otsa enamasti poisse.4 Pakkudes lastele pidevalt sõltuvust tekitavat sisu ning tõrjudes seeläbi kõrvale füüsilise mängimise ja vahetu suhtluse, on need firmad kogu lapsepõlve ümber programmeerinud ja peaaegu mõeldamatult inimese arengut muutnud. Kõige intensiivsemalt toimus see ümberprogrammeerimine aastatel 2010–2015, kuigi lugu, mida jutustada kavatsen, algab 1980. aastatel, kui üha enam lapsevanemaid muutus oma laste puhul liiga kartlikuks ja hoolitsevaks, jätkub COVID-19 pandeemiaga ning kestab tänapäevani.

Kui palju on tehnoloogiafirmade tegevust seni reguleeritud – kas üldse ongi? USAs, kellest on saanud enamiku teiste riikide eeskuju, piirab tehnoloogiafirmade tegevust kõige rohkem laste internetiprivaatsuse kaitse seadus (Children’s Online Privacy Protection Act, COPPA), mis jõustus 1998. aastal. See seadus näeb ette, et kui alla 13-aastased tahavad mõnel internetisaidil avada konto ja sõlmida selleks asjaomase firmaga lepingu (ehk nõustuda selle kasutustingimustega), millega nad loovutavad firmale oma andmed ja mõned õigused, peavad nad selleks vanematelt nõusoleku küsima. See tähendab, et USA lapsed on internetis „täisealised“ juba 13-aastaselt, kuigi nende turvalisuse või vaimse tervisega ei ole sel mingit pistmist.5 Samal ajal on see seadus sõnastatud nii, et firmadel ei ole mingit

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

12

kohustust nende saite kasutavate laste vanust kontrollida. Kui laps on võimeline mis tahes veebisaidil pärimise peale väitma, et ta on piisavalt vana (või sisestama vale sünnikuupäeva), võib ta vanemate teadmata või nõusolekuta kõikjal internetis surfata. USAs on viimase seisuga Instagramis konto 40%-l alla 13-aastastest,6 kuid föderaalseadusi pärast 1998. aastat sellegipoolest muudetud ei ole. (Ühendkuningriigis ja ka mõnes USA osariigis seevastu on pisut samme astutud.7) Mõned kõnealustest firmadest käituvad nagu tubakafirmad, kes on oma tooted teinud ülimalt sõltuvust tekitavaks ja hiilivad alaealistele müümist keelavatest seadustest mööda. Neid saab võrrelda ka naftafirmadega, kes on võidelnud bensiinis pliilisandi kasutamise keelustamise vastu. 20. sajandi keskpaigas ilmus nimelt järgemisi tõendeid selle kohta, et ainuüksi USA autod paiskavad igal aastal atmosfääri sadu tuhandeid tonne pliid, mis pärsib kümnete miljonite laste aju ja kognitiivset arengut ning paneb neid üha rohkem antisotsiaalselt käituma. Sellegipoolest jätkasid naftafirmad oma toodete tootmise, turustamise ja müügiga.8 Tänapäeva suurte sotsiaalmeediafirmade ja näiteks 20. sajandi keskpaiga suurte tubakafirmade vahel on muidugi tohutu vahe. Sotsiaalmeediafirmad toodavad tooteid, mis on kasulikud täiskasvanutele: need aitavad leida infot, tööd, tuttavaid, sõpru, armastust ja seksi, hõlbustavad ostlemist ja poliitilist organiseerumist ning teevad elu veel mitmel tuhandel moel lihtsamaks. Tubakata maailma vastu ei oleks enamikul inimestel midagi, kuid sotsiaalmeedia on palju väärtuslikum, kasulikum ja paljudele täiskasvanutele isegi kallis. On täiskasvanuid, kel on sotsiaalmeedia- jms veebisõltuvus, kuid nagu alkoholi- ja tubakasõltuvuse puhul, eeldatakse, et küll nad sellega ise hakkama saavad.

Sama ei saa öelda alaealiste kohta. Kui inimese aju see osa, mis otsib tasu, saab küpseks võrdlemisi vara, siis otsmikusagar ehk aju see osa, mis juhib inimese võimet end ise kontrollida, tasu saamist edasi lükata ja kiusatustele vastu panna, saab „valmis“ alles 20. eluaastate keskpaigas ning senikaua on alaealised nendes valdkondades eriti haavatavad. Murdeeas tunnevad nad end sotsiaalsetes olukordades sageli ebamugavalt, neile loeb palju eakaaslaste arvamus ja neid ahvatleb kõik, mis pakub võimalust endale teiste silmis tunnustust leida. Me ei luba oma alaealistel suitsu või alkoholi osta ega kasiinos käia. Võrreldes täiskasvanutega läheb eelkõige sotsiaalmeedia kasutamine noortele eriti kalliks maksma, samal ajal kui kasu sellest on

13 Jonat h an Haidt

See raamat räägib sellest, mis on juhtunud pärast 1995. aastat sündinud põlvkonnaga,9 keda nimetatakse ka Z-põlvkonnaks või lihtsalt zuumeriteks – ehk põlvkonnaga, kes järgneb Y-põlvkonnale (aastatel 1981–1995 sündinud). Mõni turundustegelane väidab, et Z-põlvkond lõpeb u 2010. aastaga ja et sellele järgneb Alfa-põlvkond, kuid mina arvan, et Z-põlvkond ehk ärev põlvkond lõpeb alles siis, kui me muudame oma laste lapsepõlve nii, et nad ei oleks enam nii ärevad.10 Tänu sotsiaalpsühholoog Jean Twenge’i suurepärasele tööle on nüüdseks teada, et see, mis põlvkondi üksteisest eristab, ei sõltu ainult lapsepõlves kogetud sündmustest (nt sõjad ja majandussurutised), vaid hõlmab ka muutusi lapsepõlves kasutatud tehnika arengus (raadio, siis televisioon, personaalarvutid, internet, iPhone).11 Z-põlvkonna vanimad esindajad jõudsid murdeikka u 2009. aastal, kui mitu suundumust tehnika arengus kokku sulasid: kiire interneti ulatuslik levik 2000. aastatel, iPhone’i turuletulek 2007. aastal ja uus üliviraalse sotsiaalmeedia ajastu. Viimane algas 2009. aastal laikimis- ja jagamisnuppude tulekuga, mis muutis põhjalikult sotsiaalset dünaamikat internetimaailmas. Enne 2009. aastat oli sotsiaalmeediast kasu ennekõike neile, kes tahtsid oma sõprade-tuttavate elu ja tegemistega kursis püsida. Võimalusi kohe tagasisidet ja vastukaja anda oli vähem, tänapäeva toksilisusest rääkimata.12 Mõni aasta hiljem algas neljas suundumus ja see tabas tüdrukuid palju raskemini kui poisse: kui 2010. aastal ilmusid nutitelefonidele esikaamerad ja Facebook ostis 2012. aastal ära Instagrami (mis tegi viimase populaarsemaks), hakati üha rohkem postitama pilte iseendast. Sellega kasvas tunduvalt nende noorukite hulk, kes avaldasid oma eakaaslastele ja võõrastele oma elust hoolikalt kujundatud pilte ja videoid – ja mitte ainult vaatamiseks, vaid hindamiseks.

Z-põlvkonnast sai esimene põlvkond inimkonna ajaloos, kel oli puberteedi ajal taskus, s.o kõikjal kaasas portaal, mis tõmbas neid lähedaste juurest eemale alternatiivsesse maailma, mis oli põnev, sõltuvust tekitav, ebastabiilne ning, nagu veel näitan, lastele ja noorukitele sobimatu. Et tolles maailmas sotsiaalselt hakkama saada, pidid nad oma n-ö brändi pidevalt haldama, milleks kulus suur osa nende teadvusest, ajast rääkimata. Seda oli vaja selleks, et saada

Ärev põlvkond

väga vähe. Laskem oma lastel kõigepealt Maal üles kasvada, enne kui nad Marsile saadame.

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

14

eakaaslastelt tunnustust, mis on noorukitele nagu hapnik, ja vältida häbisse langemist, mis on noorukitele tõeline õudusunenägu. Z-põlvkonna teismelised kulutasid sõprade, tuttavate ja kaugete mõjuisikute libaõnnelike postituste läbikerimisele iga päev tunde. Nad vaatasid teiste kasutajate videoid ja voogedastatud meelelahutust, mida tuli aina juurde ning mida soovitasid mitmesugused funktsioonid ja algoritmid, mille eesmärk oli tagada, et nad istuksid netis võimalikult kaua. Palju vähem aega kasutasid nad selleks, et sõprade, sugulaste ja lähedastega mängida, rääkida, neid puudutada või isegi neile silma vaadata, mistõttu said nad palju vähem suhelda kehaliselt, mis on inimese arenguks põhjapaneva tähtsusega.

Z-põlvkonna esindajad on seega nagu mingid imeloomad, kes kasvavad üles täiesti uut moodi, kaugel tõelisest suhtlusest väikestes kogukondades, kus inimeste areng on seni toimunud. Seda nimetangi lapsepõlve Suureks Ümberprogrammeerimiseks ehk protsessiks, mis teeb neist justkui esimese Marsi põlvkonna.

Lapsepõlve Suur Ümberprogrammeerimine ei seisne ainult muutustes, mis toimuvad lapsi mõjutava tehnika arengus. Asi on ka selles, et lapsevanemad on samal ajal muutunud, küll heade kavatsustega, ent siiski katastroofiliste tagajärgedega liig hoolitsevaks ja piiravad liiga palju laste iseseisvust. Lapsed peavad arenemiseks palju vabalt mängida saama. Seda on näha kõigi imetajate hulgas. Probleemid ja tagasilöögid, mis mängimise ajal tekivad, on nagu vaktsiin, mis aitab lastel hilisemas elus toime tulla palju suuremate katsumustega. Mitmesugustel ajaloolistel ja sotsioloogilistel põhjustel hakati aga 1980. aastatel laste vabadust piirama; 1990. aastatel süvenes see tendents veelgi. USAs, Ühendkuningriigis ja Kanadas hakkas üha enam lapsevanemaid arvama, et kui nad jätavad oma lapse väljas kas või hetkeks järelevalveta, satub see mõne röövli või ahistaja ohvriks. Laste vabadust iseseisvalt väljas mängida hakati järjest rohkem piirama ajal, kui personaalarvutist sai järjest tavalisem ja kutsuvam kodus aja veetmise vahend.* *

On usutavaid tõendeid, et ülehoolitsemise, tehnika kasutamise ja vaimse tervise suundumused, mida siin kirjeldan, tekkisid üldjoontes samal ajal kõigis ingliskeelsetes maades (USA, UK, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa; vt Rausch ja Haidt, 2023, märts). Arvan, et neid leidub kõigis või peaaegu kõigis arenenud lääneriikides, isegi kui erinevustega sõltuvalt sellest, kuidas ja kuivõrd on igaühes arenenud individualism, integratsioon ja muud kultuurilised muutujad. Kogun praegu andmeid mujal maailmas tehtud uurimustest ja kavatsen teistes maades olemas suundumustest kirjutada After Babelis.

• • • •

Lapsed: 0–12.

Noorukid: 10–20.

Teismelised: 13–19.

Alaealised: alla 18-aastased. Mõnikord kasutan „alaealiste“ puhul ka sõnu „lapsed“ ja „noorukid“, kuna need ei kõla nii formaalselt ja tehniliselt.

See, et laste ja noorukite vanuserühmad mu arusaamas kattuvad, on kavatsetud: 10–12-aastased ei ole enam päris lapsed, aga ka mitte veel päris noorukid; nad on alles teismeliseks saamas ja seepärast nimetatakse neid eesti keeles mõnikord ka kainikuteks. (Inglise keeles nimetatakse seda perioodi ka varajaseks noorukieaks.) Nad on küll veel sama mänguhimulised kui neist nooremad lapsed, kuid samal ajal on nende psüühika ja suhted muutumas noorukitele omaselt komplekssemaks.

Sedamööda, kuidas nutitelefonid liivakaste ja mänguväljakuid üha rohkem kõrvale tõrjusid, polnud enamikul lastel ja noorukitel tuppa jäämise ja internetis surfamise vastu midagi. Kuid sellega jäid nad ilma neid proovile panevatest füüsilistest ja sotsiaalsetest kogemustest, mida vajavad kõik noored imetajad selleks, et eluks vajalikud põhioskused omandada, kaasasündinud hirmud ületada ja iseseisvaks saada. Virtuaalne suhtlus eakaaslastega seda kogemuskadu täielikult ei korva. Lisaks eksis üha rohkem internetis

Ärev põlvkond

15 Jonat h an Haidt

Teen ettepaneku pidada ajaks, kui algas üleminek mängupõhiselt lapsepõlvelt nutiseadmepõhisele, 1980. aastate lõppu. Lõppes see üleminek alles 2010. aastate keskpaigas, kui enamikul noortel oli oma nutitelefon.

Kasutan sõna „nutiseadmepõhine“ laias tähenduses ja loen selle alla kõik internetiühendusega elektroonikaseadmed, millega noored oma aega veedavad, näiteks süle- ja tahvelarvutid, mängukonsoolid ning ennekõike muidugi nutitelefonid oma miljonite äppidega.

Ka sõna „lapsepõlv“ kasutan laias tähenduses: pean sellega silmas nii lapsi kui ka noorukeid (et mitte kirjutada iga kord täpselt välja „nutiseadmepõhine lapsepõlv ja noorukiiga“). Arengupsühholoogias peetakse üleminekut lapsepõlvest noorukiikka sageli murdeeaks, ent kuna lapsed jõuavad murdeikka eri aegadel ja see on viimastel aastakümnetel alanud varem, ei ole enam õige võrdsustada noorukeid teismelistega.13 Määratlen vanuserühmi selles raamatus järgmiselt:

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

16

mängivaid ja suhtlevaid lapsi täiskasvanute kohtadesse, kus nad tarbisid täiskasvanutele mõeldud sisu ja suhtlesid täiskasvanutega, millel oli neile sageli kahjulik mõju. Nii et isegi kui lapsevanemad püüdsid kõigest väest teha nii, et pärismaailm oleks lastele ohutum (ja neil oleks seal vähem vabadust), andsid nad lastele, sageli endalegi teadmata, täieliku vabaduse virtuaalmaailmas ning osaliselt just sellepärast, et enamik vanemaist ei saanud seal toimuvast päriselt aru ega teadnud ammugi, mida seal piirata ja kuidas.

Minu põhiväide selles raamatus ongi, et need kaks suundumust – ülehoolitsemine pärismaailmas ja alahoolitsemine virtuaalmaailmas – ongi peamine põhjus, miks pärast 1995. aastat sündinutest on saanud ärev põlvkond.

Mõni märkus mõistete kohta. „Pärismaailma“ puhul pean silmas suhteid, mida iseloomustab neli tunnust, mis on püsinud miljoneid aastaid: 1. Nad on kehalised, st me kasutame suhtlemisel oma keha, oleme teadlikud teiste kehadest ja reageerime teiste kehadele nii teadlikult kui ka alateadlikult.

2. Nad on sünkroonsed, st nad toimuvad korraga ehk samal ajal, kusjuures voorud ja nende järjekord kujunevad alateadlikult.

3. Nad on enamasti üks ühele või üks mitmele vormis, kusjuures igal hetkel toimub alati ainult üks suhtlus.

4. Nad toimuvad kogukondades, kus kehtivad suured nõuded kuuluvusele, mistõttu on inimestel suur huvi arendada olemasolevaid suhteid ja parandada katkisi. „Virtuaalmaailma“ puhul seevastu pean silmas suhteid, mida iseloomustab neli tunnust, mis on püsinud kõigest paar aastakümmet: 1. Nad on kehatud, st suhtlemiseks ei ole vaja keha, vaid ainult keeleoskust. Teine pool võib olla (ja juba ongi) tehisintellekt (TI).

2. Nad on väga asünkroonsed ning toimuvad tekstipõhiste postituste ja kommentaaride kaudu (videokõnedega on teine lugu – need on sünkroonsed).

3. Nad on sageli üks paljudele vormis, st oma sisu levitatakse publikule, mis võib olla väga suur. Korraga võib toimuda mitu suhtlust.

See raamat koosneb neljast osast. 1. osas kirjeldan suundumusi, mis näitavad noorukite vaimse tervise halvenemist alates 2010. aastast. 2. osas selgitan, milles lapsepõlv seisneb ja kuidas me oleme ta ära rikkunud. 3. osas räägin, mismoodi uus nutiseadmepõhine lapsepõlv lastele kurja teeb. Ja 4. osas kirjutan, mis tuleks peredes, koolides ja ühiskonnas praegu ära teha, et tekitatud kahju heastada. Üheskoos tegutsedes on muutused võimalikud.

1. osa koosneb ühestainsast peatükist, kus esitan faktid teismeliste vaimse tervise ja heaolu halvenemise kohta 21. sajandil. Need näitavad, kui laastav mõju on olnud üleminekul nutiseadmepõhisele lapsepõlvele. Teismeliste vaimse tervise halvenemisele viitab tõsiasi, et alates 2010. aastate algusest on nende hulgas üha rohkem levinud ärevus, depressioon ja enesevigastamine, kusjuures kõige enam puudutab see tüdrukuid. Poiste puhul on pilt keerulisem. Nende hulgas on enamik neist näitajatest kasvanud vähem (v.a enesetappude arv) ja mõni näitaja on hakanud kasvama pisut varem.

2. osa annab taustaloo. 2010. aastate vaimse tervise kriisi juured on 1990. aastates, kui lapsevanemad hakkasid oma laste pärast üha rohkem kartma ja seetõttu nende eest üle hoolitsema. Näitan, kuidas nutitelefonidest said

17 Jonat h an Haidt

Praktikas on piirid muidugi hägused. Mu enda peresuhted on vägagi tõelised, isegi kui kasutame suhtlemisel ka palju FaceTime’i, SMSe ja e-posti. Samal ajal näiteks oli kahe 18. sajandil ainult kirja teel suhelnud teadlase suhe pigem nagu virtuaalne. Määrav on suhtele (ja selle toimimisele) pühendumine. Kui inimene kasvab üles kogukonnas, kust tal ei ole nii lihtne lahkuda, teeb ta seda, mida me eellased on teinud miljoneid aastaid: ta õpib oma suhteid hoidma ning ennast ja oma tundeid nende tähtsate suhete nimel valitsema. Ka internetimaailmas on kindlasti palju kogukondi, kus saab luua tihedaid suhteid ja tugevat kuuluvustunnet, kuid üldjuhul on siiski nii, et kui lapsed liiguvad üleskasvamise ajal paljudes muteeruvates võrgustikes, kus nad ei pea isegi oma pärisnime kasutama ja kust nad võivad kõigest nupuvajutusega lahkuda, siis vaevalt nad seal need oskused omandavad.

Ärev põlvkond

4. Nad tekivad kogukondades, kus on väikesed nõuded kuuluvusele, mistõttu kiputakse siis, kui asi enam ei meeldi, teisi lihtsalt blokeerima või ise lahkuma. Need kogukonnad on enamasti lühiealised ja suhted neis tähtsusetud.

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

18

koos ülehoolitsemisega „kogemuste blokeerijad“, mille tõttu oli lastel ja noorukitel raske omandada kehalisi sotsiaalseid kogemusi, mida nad vajavad kõige rohkem – alates ohtlikest mängudest ja kombestike õppimisest kuni siirderiituste ja romantiliste suheteni.

3. osas tutvustan uurimusi, millega on tõestatud, et nutiseadmepõhine lapsepõlv häirib lapse arengut neljal moel: see põhjustab unepuudust, suhete puudust, tähelepanu killustatust ja sõltuvust. Seejärel vaatlen lähemalt tüdrukuid* ja näitan, et sotsiaalmeedia kasutamine ei ole vaimse tervise probleemidega ainult korrelatsioonis, vaid ka põhjustab neid mitmel moel, ning tutvustan empiirilisi tõendeid selle kohta. Seejärel kirjutan, et poiste vaimne tervis on halvenenud pisut teisiti. Näitan, kuidas Suur Ümberprogrammeerimine on üha enamatele poistele tekitanud kasvuraskusi, mis ei lase neil saada vastutustundlikeks täiskasvanuteks. 3. osas jagan oma mõtteid selle kohta, kuidas nutiseadmepõhine elu muudab meid kõiki – lapsi, noorukeid ja täiskasvanuid – ning toob meid nähtuse juurde, mida saan nimetada vaid hingemaailmaks. Kirjeldan kuut iidset hingetava, millest võib meile kõigile veel tänapäevalgi abi olla.

4. osas räägin sellest, mida me saame teha ja mida peamegi kohe tegema.

Annan teaduslikku nõu selle kohta, mida tehnoloogiafirmad, riigid, koolid ja lapsevanemad saavad teha mitmesuguste „ühiselu probleemide“ lahendamiseks. Ühiselu probleemid on lõksud, mida sotsioloogid on uurinud juba ammu. Nendega peetakse silmas olukordi, kus inimesel on üksi raske, kuid teistega koordineerides ja koostööd tehes lihtsam teha otsuseid ja valikuid, millest on pikas perspektiivis rohkem kasu kõigile.

New Yorgi Ülikooli professorina, kes õpetab tudengeid ja esineb paljudes teisteski kõrgkoolides, olen avastanud, et Z-põlvkonna esindajatel on mitu tugevat omadust, mis aitavad neil muutusi positiivsesse suunda lükata. Esimene neist seisneb selles, et nad ei kipu tõe ees silmi kinni *

Märkus sugude kohta: poisid ja tüdrukud kasutavad platvorme (keskmiselt) erinevalt ning ka nende vaimse tervise probleemid on üldjoontes erinevad, mistõttu käsitlen asjakohaseid suundumusi ja protsesse raamatu suuremas osas (eriti 6. ja 7. peatükis) poiste ja tüdrukute puhul eraldi. Märkimist väärib ka tõsiasi, et üha rohkem Z-põlvkonna esindajaid peab end mittebinaarseks. Mitmes uurimuses on järeldatud, et mittebinaaridel on isegi suuremad vaimse tervise probleemid kui eakaaslastest poistel ja tüdrukutel (vt Price-Feeney jt, 2020).

Seda rühma on seni vähe uuritud ja loodetavasti see tulevikus muutub. Enamik selles raamatus tutvustatud uurimusi hõlmab siiski kõiki noorukeid. Näiteks eespool kirjeldatud neli põhiprobleemi on sooidentiteedist olenemata kõigil noorukitel.

Ärev põlvkond

Ma olen sotsiaalpsühholoog, mitte kliiniline psühholoog ega meediateadlane. Noorukite vaimse tervise halvenemine on aga pakiline ja kompleksne teema, mida ei saagi käsitleda ainult ühe teadusala perspektiivist. Uurin oma töös moraalsust, tundeid, kultuuri. Seejuures olen omandanud võtteid ja perspektiive, mida kasutan laste arengu ja noorukite vaimse tervise teemade käsitlemisel.

Olen positiivse psühholoogia valdkonnas aktiivselt tegutsenud ning rahulolu ja õnne põhjusi „taga ajanud“ juba alates 1990. aastate lõpust, kui see teadusharu sündis. Oma esimeses raamatus „The Happiness Hypothesis“ (2006) käsitlen kümmet iidsetes ida ja lääne kultuurides avastatud „suurt tõde“ õnneliku elu kohta.

Sellele raamatule tuginedes õpetasin Virginia Ülikooli psühholoogiaprofessorina (kuni 2011. aastani) õnnelikkust ning praegu õpetan selle versioone New Yorgi Ülikooli Sterni Ärikoolis bakalaureuse- ja magistritudengitele. Mu tudengite hulgas on olnud nii klapptelefonidega Y-põlvkonna esindajaid kui ka nutitelefonidega Z-põlvkonna esindajaid ning olen näinud, kuidas ärevus ja nutiseadmesõltuvus nende hulgas on kasvanud. Nad on rääkinud ausalt oma vaimse tervise probleemidest ja keerulisest vahekorrast tehnikaga ning see on mulle palju õpetanud.

Oma teises raamatus „Õiglane meel“ (2012; eesti keeles 2023) tutvustan oma teadustöö tulemusi moraalsuse arenenud psühholoogiliste aluste teemal. Käsitlen küsimust, miks poliitika ja religioon häid inimesi lõhestavad, pöörates erilist tähelepanu inimeste vajadusele kuuluda moraalsetesse kogukondadesse, mis annavad nende elule ühise mõtte. See töö valmistas mind ette nägema, et interneti suhtlusvõrgustikud võivad küll aidata täiskasvanutel oma eesmärke saavutada, kuid samal ajal ei asenda nad päriselulisi kogukondi, milles on lapsi sadu tuhandeid aastaid kasvatatud.

19 Jonat h an Haidt

pigistama. Nad tahavad saada tugevamaks ja tervemaks ning enamik neist on avatud uut moodi suhtlusele. Nende teine tugevus seisneb selles, et nad tahavad muuta kogu süsteemi, et muuta maailm õiglasemaks ja hoolivamaks, ja nad on osavad selle nimel organiseeruma (jah, sotsiaalmeedia kaudu). Viimase u aasta jooksul olen kuulnud üha rohkem noorte kohta, kes pööravad tähelepanu sellele, kuidas tehnoloogiafirmad neid ekspluateerivad. Organiseerudes leiavad nad kindlasti uudsemaidki lahendusi kui need, mida selles raamatus pakun, ja viivad need kindlasti ka ellu.

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

20

Otseselt noorukite vaimse tervise teema juurde jõudsin aga alles oma kolmandas raamatus. Mu sõber Greg Lukianoff oli üks esimesi, kes märkas, et ülikoolides on midagi väga järsku muutunud, sest tudengid olid hakanud kasutama noidsamu moonutatud mõtlemise malle, mida ta ise oli pärast üht 2007. aastal toimunud raske depressiooni episoodi õppinud kognitiivse käitumisteraapia kursusel avastama ja ümber lükkama. Greg on jurist ning USA üksikisiku õiguste ja väljendusvabaduse sihtasutuse (Foundation for Individual Rights and Expression) president, kellena ta on juba pikemat aega aidanud tudengitel oma õigusi tsensuurihimuliste ülikoolibürokraatide eest kaitsta. 2014. aastal märkas ta midagi veidrat: tudengid olid hakanud ise nõudma, et ülikoolid kaitseksid neid „ohtlike“ raamatute ja esinejate eest. Greg arvas, et kognitiivseid moonutusi, nagu näiteks paanitsemine, mustvalge mõtlemine ja tundepõhine argumenteerimine, õpetavad tudengitele kuidagimoodi ülikoolid ise ning et see ongi põhjus, miks tudengite hulgas üha rohkem ärevust ja depressiooni tekib.

2015. aasta augustis avaldasime selle kohta ajakirjas Atlantic koos artikli „The Coddling of the American Mind“ („Ameerika vaimu poputamine“).

Meil oli õigus, aga ainult osaliselt: mõnes ülikoolis ja uudses õppekeskkonnas14 õpetati tõepoolest tahtmatult kognitiivseid moonutusi. 2017. aastaks oli aga selge, et depressiooni ja ärevuse levimus on suurenenud paljude riikide noorukite hulgas kõigil haridustasemetel, kõigis ühiskonna­ klassides ja kõigi rasside esindajate hulgas. 1996. aastal ja hiljem sündinud olid mõni aasta hiljem sündinutest psühholoogiliselt erinevad.

Otsustasime Atlanticu artiklit edasi arendada ja andsime välja sama pealkirjaga raamatu. Selles analüüsime Jean Twenge’i raamatule „iGen“ (2017) tuginedes praegust vaimse tervise kriisi. Tol ajal aga olid peaaegu kõik tõendid korrelatsioonis: varsti pärast seda, kui teismelised said endale iPhone’i, olid nad üha rohkem tujust ära. Kõige rohkem olid seda need, kes kasutasid oma seadet kõige rohkem, samal ajal kui nende vaimne tervis, kes suhtlesid teistega vahetult, näiteks sportides või usutalitustes, oli kõige parem.15 Kuna aga korrelatsioon ei ole põhjuse tõend, manitsesime lapsevanemaid olemasolevate teadustõendite põhjal järske meetmeid mitte võtma.

Nüüd, 2023. aastal, kui seda raamatut kirjutan, on seda teemat nii korrelatsioonide kui ka eksperimentide tasandil palju rohkem uuritud ja on välja selgitatud, et sotsiaalmeedia on noorukitele kahjulik, eriti aga

1. Nutitelefonid peaksid lubatud olema alles põhikoolis. Lapsevanemad peaksid oma laste juurdepääsu internetile piirama ja neile enne 9. klassi (u 14. eluaastani) ainult lihtsa telefoni andma, st sellise, kus on vähe äppe ja millega ei saa internetis surfata.

21 Jonat h an Haidt

Meil on rohkem kui sajandi jagu kogemusi, millega saame maailma oma laste jaoks ohutuks muuta. Autosid hakati järjest rohkem soetama 20. sajandi alguses ja neis sai surma kümneid tuhandeid lapsi, kuni neis muudeti kohustuslikuks turvavöö (1960. aastatel) ja turvatool (1980. aastatel).17 Kui ma ise veel 1970. aastate lõpus põhikoolis käisin, tegid paljud õpilased suitsu, mida sai vabalt kooli müügiautomaadist osta. Lõpuks keelati need ära, mis tegi suitsetajatest noorukitel elu raskemaks, kuna edaspidi pidid nad suitsu järele käima poes, kus küsiti neilt vanust.18 Paljude aastakümnete jooksul oleme õppinud lapsi kaitsma, jättes samal ajal täiskasvanute ellu sekkumata. Siis järsku lõime virtuaalmaailma, kus täiskasvanud saavad teha kõike, mida tahavad, ent kus lapsed on peaaegu täiesti kaitsetud. Nüüd kui on järjest rohkem tõendeid, et nutiseadmepõhine lapsepõlv kahjustab laste vaimset tervist, tõrjub neid päriselust eemale ja muudab nad sügavalt õnnetuks, kas me lepime sellise olukorraga? Või saame lõpuks aru, nagu 20. sajandil, et mõnikord tuleb lapsi kaitsta isegi siis, kui see tekitab täiskasvanutele ebamugavusi?

4. osas pakungi olukorra muutmiseks palju ideid, mille kõigi mõte on parandada kaks me suurt viga: laste eest ülehoolitsemine pärismaailmas (kus neil on vaja omandada palju vahetuid kogemusi) ja alahoolitsemine virtuaalmaailmas (mis on neile eriti ohtlik murdeeas). Minu ettepanekud põhinevad 1.–3. osas tutvustatud teadustöö tulemustel. Kuna teadustööde tulemused on sageli komplitseeritud ja mõnikord vaieldavad, võib olla kindel, et ma mõnes punktis eksin. Seepärast püüan kõiki oma vigu parandada selle raamatu veebilisas. Sellegipoolest on neli muudatust, mida pean niivõrd tähtsaks ja millesse mul on nii palju usku, et pean neid põhimõttelisteks. Need peaksid digiajastul aluse panema tervemale lapsepõlvele ja on järgmised:

Ärev põlvkond

murdeeas tüdrukutele.16 Avastasin selle raamatu teemasid ette valmistades ka, et probleemi juured on palju sügavamal, kui olin algul ise arvanud.

Asi ei ole ainult nutitelefonides ja sotsiaalmeedias, vaid inimese lapsepõlve enneolematus muutumises. See mõjutab poisse ja tüdrukuid ühtmoodi.

Ärev põlvkond Jonat h an Haidt

22

2. Sotsiaalmeedia kasutamine peaks lubatud olema alles alates 16. eluaastast. Laskem oma laste ajul välja areneda, enne kui me nad pideva üksteise võrdlemise ja algoritmidega valitud mõjuisikute jõgedesse lubame.

3. Koolid olgu nutiseadmevabad. Kõigis alg- ja põhikoolides peaksid õpilased oma telefonid, nutikellad jm seadmed, millega saab tekstsõnumeid saata, koolipäeva ajaks kappi, seifi vms kohta hoiule panema.

Ainult nii jätkub neil tähelepanu üksteisele ja õpetajatele.

4. Lastele tuleb anda palju rohkem iseseisvust. Nii õpivad lapsed loomulikult suhtlema, oma ärevusest üle saama ja täiskasvanuna iseseisvalt toime tulema.

Neid muudatusi ei ole raske teha, kui paljud meist teevad neid korraga. Nad ei maksa peaaegu midagi. Nad on kasulikud isegi siis, kui seadusandja meile appi ei tule. Kui enamik lapsevanemaid ja koole teeks ära kõik neli muudatust, siis usun, et me noorukite vaimne tervis oleks juba kahe aasta pärast tunduvalt parem. Arvestades, et TI ja segareaalsuse seadmete (nt Apple’i uued Vision Pro prillid) levikuga omandab virtuaalmaailm me elus veel suurema osa ja tekitab suuremat sõltuvust, arvan, et parem oleks juba kohe alustada.

Kui kirjutasin raamatut „The Happiness Hypothesis“, avastasin endas suure lugupidamise meile eelnenud põlvkondade avastuste ja tarkuste vastu.

Mida ütleksid muistsed targad me tänapäeva nutiseadmekeskse elu kohta?

Nad ütleksid, et peaksime oma seadmed kõrvale panema ja taas ise oma õnne sepaks hakkama. Juba Vana-Kreeka filosoof Epiktetos kurtis 1. sajandil m.a.j, et inimestel on kalduvus lasta teistel oma emotsioone juhtida: Kui su keha antaks kellele iganes, siis see kindlasti ei meeldiks sulle. Miks sul ei ole aga enda pärast häbi selle pärast, et oled oma meele andnud igaühe valda, kes sind kritiseerib, nii et sa sellepärast kohe häiritud oled?19

Iga inimene, kes on sotsiaalmeedias jälginud või isegi otsinud, mida tema kohta on „mainitud“ või postitatud, saab Epiktetose mõttest kindlasti aru.

Ja isegi need inimesed, kellele sotsiaalmeedias tähelepanu ei pöörata ning kes ise ainult teiste inimeste tegemisi ja ütlemisi kirjeldavat otsatut jada läbi kerivad, hindavad kindlasti nõuannet, mille Vana-Rooma keiser Marcus Aurelius andis 2. sajandil m.a.j iseendale:

23 Jonat h an Haidt

X-põlvkonna ja varasemate esindajate hulgas ei ole kliinilist depressiooni või ärevust alates 2010. aastast palju rohkem olnud,21 kuid uus tehnika ning katkestused ja häiringud, mida see pidevalt tekitab, on paljud meist ära kurnanud ja segadusse ajanud. Võib arvata, et kui TI loob järjest realistlikumaid pilte, videoid ja uudislugusid, tekitab elu virtuaalmaailmas veel rohkem segadust.22 Aga sellega ei pea tingimata leppima. Me saame kontrolli oma mõistuse üle tagasi võtta.

See raamat ei ole kirjutatud ainult lapsevanematele, õpetajatele ja teistele, kes lastest hoolivad. See on mõeldud igaühele, kes tahab aru saada, miks ajaloo kiireima inimsuhete ja inimteadvuse ümberprogrammeerimise tõttu on meil kõigil raskem mõelda, keskenduda ja end piisavalt palju unustada, et saaksime teistest hoolida ja sisukaid suhteid luua.

See raamat räägib sellest, kuidas anda kõigile inimpõlvedele tagasi inimlik elu.

Ärev põlvkond

Ära veeda ülejäänud osa elust kujutlustes teistest inimestest, kui sa ei suhesta seda millegi üldkasulikuga; sest sa jääd teisest tegevusest ilma, kujutledes, mida see ja see teeb ja mille pärast, ja mida ta räägib, mida haub, mida sepitseb ning veel palju muud sellist, mis eksitab sind omaenda sisimat juhtijat jälgimast.20

Mida me teame noorte vaimse tervise kokkuvarisemisest? Kuidas anda neile tagasi tervem ja vabam lapsepõlv?

Erinevate uuringute põhjal halvenes noorukite vaimne tervis 2010. aastate alguses järsult. Depressiooni, ärevust, enesevigastamist ja enesetappe oli üha rohkem, vahel juhtumite arv enam kui kahekordistus. Miks?

Sotsiaalpsühholoog Jonathan Haidt esitab faktid teismeliste vaimuhaiguste epideemia kohta, mis tabas korraga paljusid riike. Ta uurib lapsepõlve olemust, seda, miks laps peab mängu ja maailma omal käel avastama, et küpseda taiplikuks täiskasvanuks, kes tuleb eluga toime. Autor tutvustab mehhanisme, mille abil nutitelefonid lapsepõlve ümber programmeerisid. Selle tulemus on häired laste sotsiaalses ja neuroloogilises arengus alates unepuudusest kuni tähelepanu killustatuse, sõltuvuse, üksilduse, sotsiaalse võrdluse ja perfektsionismini. Ta selgitab, miks sotsiaalmeedia kahjustab tüdrukuid rohkem kui poisse ning miks poisid on reaalsest maailmast virtuaalmaailma tõmbunud, millel on katastroofilised tagajärjed neile endale, peredele ja ühiskonnale.

Mis tähtsaim, Haidt esitab selge üleskutse. Ta diagnoosib ühiselu probleeme, mis meid lõksu püüdsid, ja pakub seejärel neli lihtsat reeglit, mis võivad sellest vabastada. Ta kirjeldab samme lapsevanematele, õpetajatele, koolidele, tehnoloogiaettevõtetele ja valitsustele, et lõpetada noorte vaimse tervise epideemia ja taastada inimlikum lapsepõlv.