Pariisis on märtsikuus kell 6.40 jahe, eriti külm tundub aga hommik mehele, keda ootab ees mahalaskmine. 1963. aasta 11. märtsi hommikul seisis nimetatud kellaajal Prantsuse Armee Õhujõudude kolonel Fort d’Ivry vangla peaõues rõskesse kruusa kaevatud tulba ees ja vahtis aeglaselt kustuva uskumusega, kui ta käsi posti taha kinni seoti, kahekümne meetri kaugusele ülesrivistatud sõdureid. Jalg nihutas ennast kruusakividel, pinge hetkeline lõtvumine, ja kolmekümne viie aastase kolonelleitnant Jean-Marie Bastien-Thiry silmade ette seoti side, mille taha kadus ta elu viimane valgusekuma. Preestri sõnadepomin oli mannetu kontrast kahekümne vintpüssi luku raginale, kui sõdurid padruni rauda lükkasid ja karabiinid vinnastasid.
Müüri taga andis suur veoauto signaali ja nõudis läbipääsu kesklinna poole suunduvalt väiksemalt sõidukilt, mis tahtis tema teed lõigata; kaikuv tuututus mattis laskekomando ohvitseri käskluse: «Püssid palge!» Vintpüssitule raksatav kogupauk ei häirinud virguvat suurlinna rohkem, kui peletas korraks õhku tiibu plagistava tuviparve. Coup-de-grâce’i üksik sume plaks mõnikümmend sekundit hiljem kadus vangla müüride taga elavneva liikluse mürasse. Mahalastud ohvitser oli juhtinud Prantsuse armee salajase organisatsiooni OAS-i atentaadikomandot ja üritanud oma grupiga tappa Prantsusmaa presidenti. Tema surm pidanuks lõpu tegema presidendi elule kallale kippumise katsetele. Tegelikult tähistas see aga saatuse kapriisi tõttu uut algust, ja et seletada, miks just uut algust, on tarvis esmalt seletada, miks rippus tollel märtsihommikul Pariisi äärelinnas asuva sõjaväevangla hoovil posti küljes kuulidest läbipuuritud surnukeha…
Lõpuks ometi vajus päike palee müüri taha ja hoovi viirutavad pikad varjud tõid mõnusat kergendust. Tolle aasta kõige kuumemal
päeval oli õhutemperatuur isegi veel õhtul kella seitsme ajal kakskümmend viis kraadi Celsiuse järgi. Linnaleitsakus toppisid pariislased torisevaid naisi ja kisavaid lapsi autodesse ning rongivagunitesse, et nädalalõpuks maale sõita. Oli 22. august 1962 – päev, mil linnaservas ootava käputäie meeste otsuse kohaselt pidi surema Prantsusmaa president kindral Charles de Gaulle.
Linnarahvas valmistus kuumuse eest jõgede ning mererandade suhtelisse jahedusse pagema, Élysée palee ornamentiderohke fassaadi taga aga jätkus valitsuse istung. Kollakaspruuni kruusaga sillutatud eesõuel, mida nüüd vilutas mõnus vari, seisis kuusteist musta Citroën DS-i, ühe nina teise sabas, moodustades kolmest küljest hoovi piirava kaare.
Jahedamat paika otsinud autojuhid tegid läänemüüri ääres, kuhu vari oli kõigepealt langenud, aega parajaks ja tögasid suusoojaks üksteist nagu ikka inimesed, kes suurema osa tööpäevast peavad oma isemeelseid leivaisasid ootama.
Jõuti nuriseda sellegi üle, et valitsuse nõupidamine tavaliselt pikaks venib. Siis aga, hetk enne poolt kaheksat ilmus rinnaketti ning aumärke kandev uksehoidja palee kuueastmelise trepi päitsesse klaasukse taha ja andis valvuritele märku. Autojuhid viskasid lõpuni suitsetamata sigaretid maha ning vajutasid kruusa. Julgeolekumehed ja valvurid tõmbusid peavärava kõrval putkadesse sirgu ja massiivsed raudvarbadest väravapooled lükati lahti.
Kui esimene rühm ministreid klaasuksele ilmus, istusid kõik autojuhid oma limusiinides rooli taga. Uksehoidja avas uksed ja valitsuseliikmed valgusid trepist alla, soovides veel viimasel minutil üksteisele kosutavat nädalalõppu. Eelisõiguse järjekorras veeresid autod treppi, uksehoidja avas kummardusega tagumised uksed, ministrid ronisid igaüks oma limusiini ja sõitsid auandvatest Garde Républicaine’idest mööda Faubourg Saint Honoréle.
Kümne minutiga olid ministrid lahkunud. Hoovi jäid kaks pikka musta Citroën DS-19, mis liuglesid aeglaselt treppi. Esimene kandis Prantsuse Vabariigi presidendi vimplit ja seda juhtis François Marroux, politseiautojuht Satoryst, kus asus Gendarmerie Nationale’i
staaplaager ja politseikool. Vaikne iseloom oli teda ministrite autojuhtide lõõpimistest hoovinurgas eemal hoidnud, terasnärvid ja oskus kiiresti ning ohutult sõita olid temast de Gaulle’i isikliku autojuhi teinud. Peale Marroux’ ei olnud autos kedagi. Ka teist DS-19 juhtis Satory sandarm.
Kell 19.45 ilmus klaasuste taha uus grupp inimesi ja taas jäigastusid mehed palee ees valveseisangusse. Seljas, nagu tavaliselt, kaherealine tumehall ülikond, kaelas tume lips, ilmus klaasi taha Charles de Gaulle. Vana Maailma viisakusega juhtis ta madame Yvonne de Gaulle’i uste vahelt läbi, võttis tal seejärel küünarnukist kinni ja viis trepist alla ootava Citroëni juurde. Auto kõrval läksid nad lahku. Presidendi abikaasa sisenes esimesse sõidukisse vasakpoolsest tagumisest uksest, president järgnes talle paremalt küljelt.
Nende väimees kolonel Alain de Boissieu, kes oli Prantsuse Armee Soomus- ja Ratsavägede tolleaegne staabiülem, kontrollis, kas mõlemad tagumised uksed on korralikult kinni, ja istus siis Marroux’ kõrvale ette.
Kaks meest sellest funktsionääride grupist, kes olid presidendipaari trepist alla saatnud, võtsid teises autos istet. Henri d’Jouder, tolle päeva turjakas ihukaitsja, Alžeeriast pärit kabiillane, istus autojuhi kõrvale ette, sättis raske püstoli vasaku kaenla all mugavamasse asendisse ja nõjatus seljatoele. Sellest hetkest peale ei olnud ta lakkamatult vilav pilk suunatud mitte ees kihutavale autole, vaid kõnniteedele ja tänavanurkadele, kust nad mööda sööstsid. Andnud valvesolevale julgeolekutöötajale, kes maha jäi, viimase korralduse, puges teine mees üksinda tagaistmele. See oli komissar Jean Ducret, presidendi ihukaitseülem.
Kaks valge kiivriga mootorratturit lõid läänemüüri ääres masinatele hääled sisse ja sõitsid varjust aeglaselt värava poole. Väljapääsu ees jäid nad teineteisest kolme meetri kaugusel seisma ja vaatasid selja taha. Esimene Citroën, mida Marroux juhtis, hakkas trepi juurest liikuma ja suundus kaarega värava poole, kus mootorrattaeskort ootas. Teine auto järgnes. Kell oli 19.50.
Uuesti lükati raudvärav valla ja väikene korteež vuhises tikksirgetest valvuritest mööda Faubourg Saint Honoréle ja sealt Avenue de Marignyle. Kastanite all seisva motorolleri sadulast jälgis valge kiivriga noormees eskordi möödumist, keeras siis kõnnitee äärest sõiduteele ja järgnes limusiinidele. Liiklus oli augustikuu nädalalõpule tavaline ja presidendi väljasõidust ei olnud eelhoiatust antud. Ainult huilgavad mootorrattasireenid teatasid postil olevatele liikluspolitseinikele valitsuseautode lähenemisest ja politseinikel tuli kõvasti kätega vehkida ning vilistada, et teisi sõidukeid õigel ajal seisma saada.
Autod lisasid puudehämaral avenüül kiirust ja sööstsid siis päikesepaistelisele Place Clemenceau’le, et sealt väljakult otsejoones Pont Alexandre III poole suunduda. Motorollerile, mis riigipea autode järel sõitis, ei teinud nende sabas püsimine mingit raskust. Ületanud silla, suundus Marroux mootorratturite kannul Avenue General Gallienile ja sealt avarale Boulevard des Invalides’ile. Noormehel motorollerisadulas oli seega vastus käes – nüüd teadis ta, kustkaudu väljub de Gaulle Pariisist. Enne puiestee ja Rue de Varennes’i ristumiskohta keeras ta gaasi maha ja pööras ratast kallutades nurga peal asuva kohviku ette. Kohvikusse astunud, võttis ta taskust väikese metallžetooni, sammus kiiresti kohviku tagaseinas oleva telefoni juurde ja valis ühe linnanumbri.
Kolonelleitnant Jean-Marie Bastien-Thiry ootas Meudoni äärelinnas. Ta oli abielus, kolme lapse isa, ja töötas õhujõudude ministeeriumis. Selle leibateeniva perekonnapea konventsionaalse fassaadi taga vindus aga kibe pettumus, sest ta uskus, et Charles de Gaulle oli Alžeeria loovutamisega Alžeeria rahvuslastele reetnud Prantsusmaa ja need mehed, kes 1958. aastal kindrali võimule tagasi kutsusid.
Isiklikult ei olnud ta Alžeeria kaotamisega midagi kaotanud, isiklikud motiivid teda ei ajendanud. Enda silmis oli ta patrioot,
mees, kes uskus end oma armastatud kodumaad teenivat, kui aitab tappa mehe, keda ta kodumaa reeturiks pidas. Tol ajal jagasid paljud tuhanded Bastien-Thiry vaateid, kuid Armee Salajasse Organisatsiooni – Organisation de l’Armée Secréte (lühendatult OAS) –, mille liikmed olid vande andnud de Gaulle surmata ja tema valitsus kukutada, kuulusid neist vähesed fanaatikud. Bastien-Thiry oli selline mees.
Kui telefon helises, timmis ta õlut. Baarimees ulatas talle toru ja läks ise baari teise otsa televiisorit keerama. Bastien-Thiry kuulas paar sekundit, pomises siis vastuseks: «Väga hea, suur tänu,» ja riputas toru hargile. Õlu oli ette makstud. Ta astus baarist kõnniteele, võttis kaenla alt kokkukeeratud ajalehe ja tegi selle pikkamööda kaks korda järjest lahti.
Teispool tänavat laskis noor naine oma esimese korruse korteri akna ees pitskardina otsa alla, pöördus kaheteistkümne mehe poole, kes toas aega viitsid, ja ütles: «Teine marsruut.» Viis noorukit, amatöörid mõrtsukatöö alal, jätsid pildi keerutamise ja kargasid jalule.
Ülejäänud seitse olid vanemad ja vähem närvilised. Kogenenum neist atentaatide alal ja Bastien-Thiry järel ülevalt poolt teine mees rühmas oli leitnant Alain Bougret de la Tocnaye, ultrakonservatiivsete vaadetega maa-aadliku võsu. Ta oli kolmekümne viie aastane, abielus, kahe lapse isa.
Kõige ohtlikum mees tolles toas oli aga kolmekümne üheksa aastane Georges Watin, laiade õlgade ja kandilise lõuaga OAS-i fanaatik, kes oli omal ajal Alžeerias põllumajandusinsener olnud, viimase kahe aastaga aga OAS-i üheks kõige ohtlikumaks tukimeheks tõusnud. Aastate eest oli ta jalast haavata saanud ja seepärast kutsuti teda Lombakaks.
Kui naine oli marsruudi teatavaks teinud, väljus kaheteistkümnemeheline salk tagauksest kõrvaltänavale, kus seisis kuus autot, kõik kas varastatud või üüritud. Kell oli 19.55.
Bastien-Thiry oli atentaadi koha isiklikult valinud, kulutanud selleks päevi, arvutanud tulistamisnurki, mõõtnud liikuvate
autode kiirust ja kaugust, määranud tulejõu, mis on nende peatamiseks vajalik. Koht, mille ta välja valis, oli pikk sirge teelõik Avenue de la Libérationil, mis suundus Petit-Clamart’i ristmikule. Plaani järgi pidi esimene grupp, kuhu kuulusid vintpüssiga snaiperid, umbes kakssada meetrit enne ristteed avama presidendi autole tule. Mehed pidid varjuma sõidutee ääres pargitud suure furgoonauto taha ja hakkama lähenevaid sõidukeid väga madala nurga alt tulistama.
Bastien-Thiry arvutuste järgi pidanuks juhtauto enne furgooniga kohakuti jõudmist saama umbes sada viiskümmend kuuli. Kui presidendi auto on peatatud, sööstab kõrvaltänavalt välja teine
OAS-i meeste grupp ja teeb julgeolekupolitsei auto lähedase maa pealt kahjutuks. Mõlemad grupid kulutavad veel mõne sekundi presidendi saatjaskonna hävitamiseks ja põgenevad seejärel kolme autoga, mis ootavad teises kõrvaltänavas.
Bastien-Thiry, kolmeteistkümnes atentaadist osavõtja, pidi isiklikult operatsiooni alustamiseks märku andma. Kell 20.05 olid mõlemad grupid positsioonidel. Kavandatava kallaletungi paigast sadakond sammu linna pool seisis Bastien-Thiry ajalehega bussipeatuses. Ajalehe lehvitamine pidi furgoonauto kõrval passivale esimese grupi juhile Serge Bernierile signaaliks olema. Temalt järgneb otsekohe tulistamiskäsklus sealsamas rohus lamavatele püssimeestele. Bougret de la Tocnaye istus auto rooli taga, mis pidi julgeolekupolitsei rivist välja lööma; Lombakas-Watin tema kõrval hoidis püstolkuulipildujat süles.
Kui Petit-Clamart’i lähedal tee ääres püsse vinnastati, oli kindral de Gaulle’i eskort Pariisi südalinna tiheda liikluse selja taha jätnud ja äärelinna avaramatele avenüüdele jõudnud. Siin tõusis kiirus ligi sajale kilomeetrile tunnis.
Ees avanes lai sõidutee, François Marroux heitis pilgu käekellale, tajus selja taga vana kindrali tõredat kärsitust ja lisas veelgi
kiirust. Kaks eskortivat mootorratturit lasksid autod mööda ja jäid ise konvoi lõppu. De Gaulle ei kannatanud oma auto ees uhkeldavat saatesalka ja katsus neist võimaluse korral alati lahti saada. Selles järjestuses suunduski presidendi korteež Avenue de la Division Leclercile. Kell oli 20.17.
Poolteist kilomeetrit eespool koges Bastien-Thiry oma suure vea esimesi ilminguid. Siis ta seda veel ei mõistnud, alles mitu kuud hiljem, juba surma mõistetuna sai Bastien-Thiry politsei käest teada, milles ta oli eksinud. Atentaadi ajakava koostades oli ta kalendrit uurinud ja leidnud sealt, et 22. augustil hakkab Pariisis hämarduma kell 20.35, seega küllalt hilja ka sel juhul, kui de Gaulle oma tavalisest päevaplaanist kinni ei pea (mis tollel päeval juhtuski). Aga see kalender, mida õhujõudude kolonelleitnant oli vaadanud, oli 1961. aasta kalender. 22. augustil 1962. aastal hakkas hämarduma juba kell 20.10. Need kakskümmend viis minutit otsustasid Prantsusmaa edasise saatuse. Kell 20.18 märkas
Bastien-Thiry autosid Avenue de la Liberationil saja kümne kilomeetrilise tunnikiirusega tema poole sööstmas. Meeleheitlikult hakkas ta ajalehega lehvitama.
Sadakond sammu kaugemal teisel pool avenüüd vahtis vihane Bernier videvikuhämus ähmast kogu, kes bussipeatuses seisis. «On kolonel lehte juba lehvitanud?» küsis ta, pöördumata otseselt mitte kellegi poole. Aga vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui presidendi auto sihvakas ninaots bussipeatusest mööda ta nägemispiirkonda välgatas. «Tuld!» karjatas ta maas lamavatele meestele. Need avasid tule, aga juba oli auto nendega kohakuti ja lasta tuli üheksakümnekraadise nurga all saja kümne kilomeetrilise tunnikiirusega mööda kihutavat märklauda.
Et kaksteist kuuli sellegipoolest autot tabasid, annab selget tunnistust tapjate laskmisoskusest. Enamik kuule tulistati Citroënile tagant järele. Kaks rattakummi lasti läbi, ja kuigi need olid isesulguvad kummid, võttis ootamatu surve langus neis kihutava auto vänderdama ja esimese otsa libisema. Nüüd oli François Marroux see, kes president de Gaulle’i elu päästis.
Kummid laskis läbi endine leegionär, täpsuskütt Varga, teised tühjendasid oma magasinid kaugeneva tagaakna suunas. Mõned kuulid tungisid auto korpusest läbi, üks mõrastas tagaakna, möödudes paari tolli kauguselt presidendi ninast. Ees istuv kolonel de Boissieu pööras ümber ja röögatas oma naisevanematele: «Heitke maha!» Madame de Gaulle peitis pea abikaasa sülle. Kindral tõi kuuldavale iroonilise hüüatuse: «Mis, juba jälle?» ja keeras ennast, et tagumisest aknast välja vaadata.
Marroux hoidis rappuvast roolirattast kinni ja vajutas gaasi maha võttes sujuvalt pidurit. Hetkelise kiiruselanguse järel sööstis
Citroën uuesti edasi, kõrvaltänava Avenue du Bois’ ristumiskoha poole, kus OAS-i meeste teine rühm neid ootas. Marroux’ sabas takles julgeolekuauto, mida ükski kuul ei olnud tabanud.
Lähenevate autode kiirus andis Bougrenet de la Tocnaye’le, kes käivitatud mootoriga Avenue du Bois’l ootas, selge valikuvõimaluse: söösta oma autoga presidendi autosse ja sooritada enesetapp või lasta siduripedaal pool sekundit hiljem vabaks. Ta valis viimase võimaluse. Kui ta oma auto kõrvalteelt presidendi konvoiga ühte suunda sõitma keeras, ei sattunud ta kohakuti de Gaulle’i autoga, vaid sellega, kus istusid snaiperist ihukaitsja d’Jouder ja komissar Ducret.
Vööst saadik auto paremast küljeaknast väljakummardunud
Watin tühjendas püstolkuulipilduja ees kihutava Citroëni perra, kus mõranenud klaasi taga paistis de Gaulle’i kõrk profiil.
«Miks need idioodid vastu ei tulista?» küsis de Gaulle tigedalt.
D’Jouder püüdis OAS-i mõrtsukatele pihta saada, kelle auto oli nende omast vaid kahe-kolme meetri kaugusel, kuid politseinikust autojuhi keha varjas ta vaatevälja. Ducret hüüdis autojuhile, et see presidendi kannul püsiks, ja hetk hiljem olid OAS-lased kaugele maha jäänud. Mõlemad eskortivad mootorratturid, kellest ühe oleks de la Tocnaye’ ootamatu sööstmine kõrvalteelt äärepealt sadulast maha paisanud, toibusid ruttu ja kihutasid autodele järele. Konvoi tuiskas täies koosseisus Petit-Clamart’i ringliiklussõõri, läbis selle ja jätkas teed Villacoublay suunas.
Kallaletungipaigas ei olnud OAS-i meestel aega ebaõnnestumise süüdlaste väljaselgitamiseks. Seda tehakse hiljem. Jätnud kolm operatsioonis kasutatud autot maha, hüppasid nad põgenemiseks varutud sõidukitesse ja kadusid laskuvasse pimedusse.
Komissar Ducret kutsus autos oleva raadiosaatjaga Villacoublay välja ja teatas lühidalt, mis oli toimunud. Kui konvoi kümne minutit pärast kohale jõudis, käskis kindral de Gaulle otseteed lennuväljal ootava helikopteri juurde sõita. Betoonrajal peatunud autot ümbritses sõjaväelaste ja ametiisikute summ. Avati autouksed ja aidati šokiseisundis madame de Gaulle jalule. Teisest uksest väljus kindral ja raputas pintsakuhõlmalt klaasikilde. Jätnud ehmunud ohvitseride murelikkuse tähele panemata, läks ta auto tagant ringi ja võttis oma naisel küünarnukist kinni.
«Tule, kallis, me läheme koju,» ütles ta ja teatas samas õhujõudude staabiohvitseridele oma hinnangu OAS-i kohta: «Nad ei oska lasta.» Seejärel talutas ta naise helikopterisse ja istus tema kõrvale. D’Jouder tuli nendega kaasa ja helikopter tõusis õhku, et viia presidendipaar nädalalõpuks maale.
Angaari ees seisvas autos istus tuhkhalli näoga François Marroux endiselt rooli taga. Mõlema parempoolse ratta kummid olid lõplikult üles ütelnud ja Citroën oli viimase osa teest sama hästi kui velgede peal sõitnud. Ducret pomises talle paar õnnitlussõna ja jätkas auto esialgset ülevaatamist.
Sel ajal kui ajakirjanikud kogu maailmas atentaadikatset arutasid ja parema puudumisel lehti oma väljamõeldistega täitsid, alustas prantsuse politsei Sûreté Nationale’i juhtimisel ja salateenistuse ning sandarmeeria toetusel Prantsusmaa ajaloo kõige suuremat politseioperatsiooni. Peagi muutus see suurimaks tagaotsitavate ajujahiks, mida selles riigis oli iial ette võetud. Oma ulatuselt jäi see maha üksnes tollest hilisemast jälitusoperatsioonist ühe teise salamõrtsuka leidmiseks, kelle lugu peidab
saladuskate, kuid kes politseiarhiivis esineb koodnime «Šaakal» all.
Esimene niit hakkas hargnema 3. septembril, ja nagu see politseitöös sageli on, kandis vilja just rutiinne kontroll. Pariisist Marseille’sse kulgeval peateel Lyonist lõuna pool Valence’i linna lähedal peatas politseipatrull eraauto, kus oli neli meest. Sel päeval oli juba sadu inimesi kinni peetud ning nende isikutõendeid kontrollitud, aga nüüd satuti autole, kus ühel mehel puudusid igasugused dokumendid. Ta oli need oma jutu järgi ära kaotanud. Nii tema kui kolm teist meest viidi Valence’isse rutiinseks küsitluseks.
Valence’is tehti kindlaks, et kolm meest olid selle dokumentideta neljanda tee äärest peale võtnud ega tundnud teda. Nad lasti lahti. Neljandalt mehelt võeti sõrmejäljed, mis saadeti Pariisi, lihtsalt et selgust saada, kas on ikka tegemist sellesama isikuga, kes tundmatu väitis enda olevat. Vastus saabus kaheteistkümne tunni pärast: sõrmejäljed kuuluvad kahekümne kahe aastasele Võõrleegioni jooksikule, keda sõjaväevõimud taga otsivad. Aga nimi, mille ta oli andnud, oli õige – Pierre-Denis Magade.
Magade viidi Lyoni Police Judiciare’i regionaalsesse peavalitsusse. Kui ta ooteruumis ülekuulamist ootas, küsis üks politseivalvur temalt naljatades:
«Noh, kuidas seal Petit-Clamart’is oli?»
Magade kehitas abitult õlgu.
«Hea küll,» vastas ta, «mida te teada tahate?»
Magade «laulis» kaheksa tundi. Jahmunud politseiohvitserid kuulasid teda, stenografistide pliiatsid täitsid ühe ploki teise järel. Lõpuks olid politseil nimepidi teada kõik Petit-Clamart’i atentaadi sooritajad, pluss üheksa muud isikut, kes olid vandenõu kavandamisjärgus või varustuse hankimisel väiksemaid osi etendanud. Kakskümmend kaks inimest ühtekokku. Ajujaht algas, ja seekord teadis politsei, keda otsida.
Politsei haardest suutis minema lipsata ainult üks vandenõulane, keda ei ole siiani kätte saadud. Georges Watin laskis jalga ja elab oletatavasti Hispaanias koos suurema osa OAS-i ninameestega.
Juurdlus ja süüdistuse ettevalmistamine Bastien-Thiry, Bougret de la Tocnaye’ ja teiste vandenõu juhtide vastu lõpetati detsembris ja kohut selle grupi üle peeti jaanuaris 1963.
Kohtuistungeid alles peeti, kui OAS koondas oma jõud uueks totaalseks rünnakuks de Gaulle’i valitsuse vastu ja prantsuse salateenistusel tuli selle tagasilöömiseks teha meeleheitlikke pingutusi. Pariisi meeldiva elu varjus, kultuurilise ja tsivilisatsiooni võõba all käis meie aja ägedamaid ja julmemaid põrandaaluseid sõdu.
Prantsuse salateenistuse ametlik nimi on Service de Documentation Extérieure et de Contre-Espionage, lühendatult SDECE. Selle organi kompetentsi kuulub nii spionaaž väljaspool Prantsusmaad kui ka vastuluure riigis endas, ehkki vajaduse puhul need kaks peaharu võivad põimuda. Esimene osakond tegeleb otseste luureandmete kogumisega ja jaguneb büroodeks, mida tuntakse R-tähe järgi, sõnast Renseignement (informatsioon). Need allosakonnad on järgmised: R 1 – luureandmete analüüs, R 2 – Ida-Euroopa, R 3 –Lääne-Euroopa, R 4 – Aafrika, R 5 – Lähis-Ida, R 6 – Kaug-Ida, R 7 – Põhja- ja Lõuna-Ameerika. Teise osakonna ülesandeks on vastuluure. Kolmas ja neljas tegelevad ühiselt kommunistidega. Kuues on finantsosakond, seitsmes administratiivosakond. Viies osakond kannab lühikest nime – Operatiivteenistus. See osakond oli OAS-vastase võitluse keskus. Pariisi kirdeosa räpases äärelinnas Porte des Lilas’ lähedal Boulevard Mortieril asuvast stiilitu fassaadiga hoonetekompleksist – operatiivteenistuse peastaabist – läks sõtta sadu selle osakonna «kõvu käsi». Need mehed, enamikus korsiklased, olid suurepärasesse füüsilisse vormi treenitud ja seejärel Satory politseikoolis teistest kursantidest eraldi läbi teinud eriõppused, kus neid iga liiki hävitustegevuseks ette valmistati. Nad tundsid põhjalikult väikerelvi, aga samuti relvadeta võitlust nagu karate ja judo. Neile oli õpetatud raadiosaatjate käsitsemist, diversiooni ja sabotaaži, ülekuulamist piinamisega ja piinamiseta, inimeste röövimist, süütamisi ja atentaatide sooritamist.