Öövarju baar näidisleheküljed

PROLOOG

OLI REEDE ÕHTU, kuid Chicago politseiniku Jim Regani jaoks polnud selles midagi erilist. Aastas oli viiskümmend kaks reedet ja tema oli viiskümmend kaks aastat vana. Seega oli tema elus olnud juba… juba... Ah kuradile. Ta ei kavatsenudki arvutama hakata.

Sest oli reede õhtu.

Tavaliselt lõpetas ta tööpäeva, vahetas vormi erariiete vastu ja läks koos teistega kahekümnendast jaoskonnast Mustlase Püssi, et öö läbi juua. Täna aga oli ta kaaslastest lahku löönud ning lonkinud lõuna poole Ravenswoodi, kus asus Öövarju baar. See oli nurgapealne urgas, mida ta paarimees oli talle kord maininud, koht, kus kedagi ei huvita, et ta oma seersandieksamil viis korda läbi kukkus.

Jim kulistas alla oma viskiga allveelaeva ning virutas klaasi letile nii, et tühi pits samuti tühja õlleklaasi sees kõlises. „Hea rüübe,” müristas ta kõigile kolmekümne meetri raadiuses, kuigi tal polnud ühtegi kuulajat. Kell oli juba üks öösel ning baar oli enamjaolt tühi. Ta lõi käega baariletile: „Võtaks ühe veel reispassiks.”

VIIMANE RING ÖÖVARJU BAARIS 7

Baarmen vaatas teda läbi kandiliste raamidega prillide. „Minu meelest sulle piisab,” sõnas ta.

Jim vaatas vastu. Mees oli noor, veel lapseohtu, ning kandis valget üleskeeratud varrukatega triiksärki ning särginööpide vahele pistetud lipsu nagu õige baarmen kunagi. On siga. „Ole nüüd,” ütles Jim rahakotti välja tõmmates. „See on ju tee peale kaasa. Lase olla, eks?”

Baarmen raputas pead. „Meie joogid ei kao kuhugi. Äkki tuled homme õhtul tagasi ja ma teen sulle esimese välja? Kutsun sulle takso.” Noormees tõmbas taskust telefoni veel enne, kui oma jutu lõpetas. Jim rehmas eitavalt käega. „Lasolla,” ütles ta. „Ma’i pea trahvi pärast muretsema.

Ma olen ise võmm.”

Noormees muigas. „Teades, kui vähe te palka saate, teen sulle järgmine kord kaks ringi välja. Aga praegu kutsume sulle takso.”

Jim rehmas taas eitavalt käega. „Hoia endale see kuradi takso,” ütles ta kulmu kortsutades. „Võin jala ka minna.” Ta vinnas end jalule ning vaatas üle õla. Ilmselt olid tööpäeva õhtul joodud viski ja õlu ta meeli tuhmistanud, sest alles nüüd märkas ta, et härra Pintsaklipslane oli leti taga üksi. „Kuule,” küsis ta, „kuhu tüdruk jäänud on?” Sõbraliku olemisega punapea, kel oli kena näolapp ja mitte just kõige hullem figuur, oli teda alati rõõmuga teenindanud.

Poiss tõmbas paar mahvi kujuteldavast sigaretist.

Jim krimpsutas nägu. Halb harjumus, mida ta polnud kunagi üles korjanud. Politseinikuna patrullimine oli piisavalt riskantne. Ta viskas letile viieka, kuid ei suutnud piisavalt keskenduda, et poisile saaks osaks ärateenitult kuri pilk. „Ütle talle aitäh tegemata töö eest.” „Jõua turvaliselt koju, härra konstaabel.”

8 PAUL KRUEGER

Jim Regan tuigerdas välja, iga sammu juures süngelt pomisedes.

Konstaabel. Mitte et ta oleks meeleheitlikult pürginud järgmiseks politseiülemaks, pagan võtaks; ta lihtsalt tahtis mõnda triipu oma varrukale. Tänapäeval aga trügisid juhtivatele kohtadele sellised ülbed pärdikud, nagu see seast baarmen siin.

Suvi Chicagos oli lämmatavalt palav. Jim jõudis jalutada vaid kolm tänavavahet, enne kui ta särk higist mustaks tõmbus. Ta jäi seisma ja kaalus võimalusi. Uus plaan: saata kõndimine kus kurat ja minna bussiga.

Lähimasse peatusse jõudmiseks tuli minna üle Montrose silla Horneri pargis, see oli isegi tema jaoks piisavalt lühike jalutuskäik.

Aeglaselt kaherealise silla poole liikudes jäi Jimi pilk peatuma selle roostetavatel käsipuudel. Milline kuradi üllatus, mõtles ta; siin linnas vajab miski mehekätt. Päevast, mil ta politseitööd alustas, oli ta näinud kuut linnapead tulemas ja minemas ja iga uus põlvkond kesklinna paberimäärijaid suutis leida viisi, kuidas midagi täiesti tuksis olevat veel rohkem tuksi keerata.

Tänavavalgustid värelesid. Miski kiirustas ta selja taga, mitte auto – hääl ei meenutanud rataste vuramist.

Pigem nagu samme.

Jim keeras ümber ja tardus.

Oh ei. Jumal küll. Püha issand jeesus, ei. Ärge näidake hallutsinatsioone. Mitte praegu. Jim võis olla küll joodik, isegi alkohoolik, kuid ta oskas piiri pidada. Piiri pidamine oli ainus, mis teda oma vanamehest lahutas, sellest päris sopajoodikust, kes kukkus kokku, värises ja higistas kõik särgid läbimärjaks. Karjus ja küünistas õhus asju, mida seal polnud. Nagu see siin.

Jim pilgutas silmi, kuid asi seisis ikka omal kohal.

See polnud hiiglaslik, võib-olla keskmist kasvu koera suurune, kuid see oli kohutavat verise naha värvi, just-

VIIMANE RING ÖÖVARJU BAARIS 9

kui oleks see tehtud nülitud lihastest. Ja see roomas edasi.

Jim heitis meeleheitliku pilgu enda ümbrusele. „Seis!” ütles ta, kui see hiiglasliku sammu võrra lähemale liikus. „Politsei!” Kuid olend pilgutas vaid oma kollast silma ja tegi veel ühe sammu. Ta proovis uuesti: „Seis! Politsei!”

Inetu põrguline ei löönud korrakski vankuma. Tänavavalgustus võbeles kiiremini, kui olend sammu kiirendas, liikudes ta suunas nagu lihakas krabi. Olendi pea oli vaid könt, põlevate kassisarnaste silmadega ning jõletuid hambaid täis verilihal suuga. Jumal küll, sel asjal olid kihvad.

Jim jooksis.

Spordiklubi liikmekaart, mõtles ta ähkimise vahepeale, homme hommikul esimese kuradima asjana. Näitan neile - äh, äh – raseeritud rinnaga ilueedidest kollanokkadele, mida tõelised mehed teha suudavad.

Asi liikus ikka tema poole. Siksakitades, mõtles ta. Nii peaks pääsema karude ja krokodillide ja mille iganes käest, eks?

Ta hakkas vasaku jalaga paremale astuma… … ja kukkus näoli maha. Ta sõrmed kaevusid maasse.

Maailm pöörles ja kõik vajus kreeni ning iiveldamapanev karje kostis läbi öise õhu: metall lohises asfaldil nagu auto küljest kukkunud summuti. Ainult et läheduses polnud ühtegi autot. Vaid Montrose’i avenüü tänavalambid ja olendi kriipivad hääled ta selja taga ning kaugusest paistvad sädemed...

Sädemed. Jim upitas end püsti. Miski liikus tema poole, oma teel sädemeid pildudes. „Politsei!” karjus ta selle vähesega, mis ta kopsumahust alles oli. „Tehke tänav tühjaks! Politsei!” Ta võis olla viiekümnendates ja mitte veel seersant, ent kui ta pidi surema, siis tahtis ta seda teha politseiniku vääriliselt.

Ta nägi kedagi - üht tõmmut rastapatsidega pikka tüdrukut – kes lohistas enda järel liiklusmärki, mille küljes

10 PAUL KRUEGER

oli kamakas betooni. Naine tõstis selle jooksu pealt üles, kuigi tema kõhnu käsivarsi nähes ei tundunud see võimalik, ning sädemed ja müra katkesid. „Pol-” Jim ei suutnud sõna väljagi öelda, kui tüdruk juba hüppas – üle tema pea – ja raius liiklusmärgiga nagu timukakirvega olendi kõri läbi.

Pea põrkus pimedusse ning tüdruk maandus pehme mütsatusega. Olend vaarus, kukkus kintsudele ning paiskus paksu, inetu suitsupilvena õhku.

Jim kukkus põlvili ja oksendas.

Viis viskiga allveelaeva ja poolseeditud pitsatükk maandusid happeliste piiskadena teeäärel. Ta võpatas, kui miski ta õlga riivas, kuid see oli vaid tüdruk. Liiklusmärk Jimi kõrval maas tärises endiselt. „Võta jalad alla.” Tüdruku hääletoon oli lõikav kui habemenuga. „Kuidas sa...” Ta raputas oma valutavat pead, üritades hoiduda niutsumisest. „...mis kuradi asi see oli?”

Tüdruk, või pigem naine, arvas Jim, vaatas külma pilguga teele jäänud kõrbenud laiku. „Tremens*.”

Jim raputas pead. „Pole võimalik. See polnud silmamoondus.” „Ei, mitte päris.” „See asi… see oli päriselt olemas,” lausus Jim ebalevalt, oma teooriat testides, kuid naine ei vaielnud vastu.

Olend polnudki ta väärastunud aju ettekujutus. „Aga see… see on ju eluohtlik.” Ta vaatas metsiku pilguga ringi. Kõrbenud koht, kus tremens oli haihtunud, särises veel. „Neid võib veel olla. Pean politseiülemale helistama…” „Neid ongi veel,” ütles ta. „Aga sina ei pea selle pärast muretsema.” „Aga...” * Vihje mõistele delirium tremens - alkoholi võõrutusseisundis esinevad nägemishallutsinatsioonid.(Siin ja edaspidi tõlkija märkused, kui pole märgitud teisiti.)

VIIMANE RING ÖÖVARJU BAARIS 11

„Konstaabel,” küsis naine, „kust te praegu tulete? Öövarjust?” „Kuidas sa...” „Ma töötan baaris,” ütles ta. „Ma tean selliseid asju.”

Ta ulatas käe. „Tule kaasa. Valan sulle mõned joogid ja seletan kõik ära.”

Konstaabel – mitte seersant – Jim Regan neelatas. Tal olid prioriteedid. Pidi tuvastama, mis asjaga on tegu ja andma sellest teada kapten Hardingile kahekümnendast jaoskonnast. Kaasata tuli loomakontroll. Võib-olla on vaja sild lindiga piirata.

Esimest korda sel päeval suhtus üks neist noortest nolkidest temasse austusega ja seda ei saanud ta ignoreerida.

12

PAUL KRUEGER