Page 1

ON

NAGU

ON


JAAK

JÕERÜÜT ON

NAGU

ON

Küsimused Aita Kivi


Jaak Jõerüüt. On nagu on (2017) Küsimused esitanud Aita Kivi Kujundanud Rein Seppius Toimetanud Aita Kivi Keelelised toimetanud Velve Saar Fotod: Jaak Jõerüüdi arhiiv, Voldemar Maask, Jüri Hain, Kalju Suur, Toivo Tasa, Ajakirjade Kirjastus (Daisy Lappard), Ekspress Meedia (Sven Arbet, Alar Truu, Raigo Pajula), Rahvusarhiivi filmiarhiiv (S. Migdal) Kaanefoto Toomas Volmer Trükk OÜ Print Best Trükikoda AS Ajakirjade Kirjastus Kõik õigused kaitstud ISBN 978-9949-39-294-0


See raamat on p체hendatud mu veresugulastele, kelle nimed olid Hella Asman, Sigurd-Hans Jemm, Helmi M채ns, Ernst Konstantin Asman, Hilda Grant, Eduard Gustaw Joseph Jemm, Emilie Sophie Beckmann, Julius Bernhard M채ns, Hans Jemm, Julie Gr체nwald, Johan Asman, Katharina Uttopert, Otto Grant.


ON NAGU ON • 7

EESSÕNA

Alguses oli ajakirjaintervjuu. Olen andnud palju intervjuusid, poliitilisi ja kirjanduslikke, erinevatel puhkudel ja erinevatele küsijatele. Sellist olukorda polnud mul varem küsimustele vastates olnud, et vastused ei taha kuidagi ammenduda mõne lausega, et ammu juhtunud draama haakub vastust kirjutades tänase päeva iroonilise reaalsusega või et Stalini-aegne lapsepõlvekogemus haakub 21. sajandil mõeldud mõtetega, nagu seegi, et elu väikeriigis haakub laia ja pulbitseva maailma probleemidega. Polnud juhtunud sedagi, et vastused hakkavad oma tekstielu elama, et teinekord tekivad vastuste sisse omaette novellid või miniatuurid. Aita Kivi oli saatnud küsimused ja mina alles hakanud vastama, kui äkki märkasin, et täheruumilugeja ekraani allservas näitab viitkümmet tuhandet. See tähendas, et pakutud ajakirjapind oli ühe hingetõmbega kolmekordselt täis kirjutatud. Uurisin, kas küsijal jäi küsimusi üle ja kas kirjastus on huvitatud raamatust. Nii see läks. Ma olen Aita Kivile selle raamatu sünni eest väga tänulik. Küllap ta tunneb ajakirja lugejat ning esitas lisaks iseenda omadele just neid küsimusi, mida nemad oleksid tahtnud esitada. Küsimustest oli tunda tagamaid, oli tunda, et kusagil on olemas huvi minule oluliste teemade ja elunähtuste vastu. Oli selge, et vastata on vaja pikemalt ja põhjalikumalt kui tavaliselt. Nn elulooraamatuid on palju ja isiklik muutub üldinimlikuks paradoksaalsel viisil ainult siis, kui see on ausalt isiklik. Eesti ajalugu on kirjeldamatult suurel määral kujundanud ajalooliste kustutuskummide traumaatilised kustutusjäljed. See puudutab ka 20. sajandit. Need kustutuskummid on teeninud unustust ja vägivalda, on teeninud ajude amputeerimise võigast eesmärki.


8 • JAAK JÕERÜÜT

Seepärast kätkeb iga isiklik elulugu siin maal siiski ka midagi üldist, on osa eestlase elust ja loost. See õigustab minu arvates ka väikeste episoodide jutustamist, sest kõik on seotud kõigega. Mida vähem on ühiseid mäluauke, seda enam on lootust tulevikule. Kirjutamise käigus süvenesin aja eesriide taha vajunud nähtustesse, kuid asjasse puutuvatesse sõnadesse teinekord isegi rohkem. Sõnad, kui neid kirja pannakse, on alati selle hetke omad, millal need kirja pannakse, aga nähtused, mida kirjeldatakse, on alati pärit minevikust. Kuidas neid ühendada? Hakkasin tajuma ka üht olemuslikku tekstilist vahet seda tüüpi eluraamatu ja traditsioonilise ilukirjanduse vahel. Lihtsustades, aga ainult õige napilt lihtsustades, võib öelda, et kui mistahes romaan, novell, näidend, luuletus on valmis, on lõpetatud, siis jääb tunduma, et seda konkreetset teost saigi kirjutada ainult ühtmoodi, nii nagu see nüüd meie ees paberil on. Kui punkt on pandud, siis on igav liiv ja tühi väli või sõda ja rahu just sellised, nagu need on, igavesti. Muutumatud. Elu(loo)raamat aga ei saa kirjutaja eluajal mitte kunagi valmis.


ON NAGU ON • 9


ON NAGU ON • 11

Milline mälestus lapsepõlvest meenub teile kõige sagedamini? On Stalini-aegne pime talveõhtu Tallinna äärelinnas, Kivimäel. Ma olen viieaastane, üksi kodus, istun köögis laua taga. Krobelised krohvitud, aga värvimata seinad on kasarmupruunid. Vaatan ringi ja üle pea lööb masenduselaine. Tajun teravalt, et kõik on ajutine, nii see köök kui mina selles ja ka kõik see mulle veel tundmatu, mis laiub kusagil seal akende taga, ja ma imestan, kuidas mina siia sattusin. Ma üllatun oma ilmutusliku tajumishetke üle, sest see on mulle enneolematu kogemus. See jääb igaveseks meelde.

Ühe inimese kõik mälestused kokku on kui üksainus mälestus, üks väike täpp inimkonna aegruumis. Lähedalt vaadates võib see paista nagu talumatult kirev kogum kõigest läbisegi, kaugemalt vaadates on tegu ainult ühe hõõguva sädemega lõputus avaruses. Ma ei suuda tõmmata ajateljele joont ja öelda, et just seal lõppes lapsepõlv, just sealt algas täiskasvanuaeg. Kui Itaalias öeldi mulle, et Roomast algab Aafrika, siis ütlesin mina vastu, et järelikult algab sealt ka Euroopa. Nii tunnen mina, ja arvan, et nii on paljude teistegi inimestega, aga kas kõigiga, selles ma kahtlen. Seadused võivad ju määrata, millal saab inimene valimisõiguse või autojuhtimisõiguse või relvaloa, aga see ei tähenda midagi. Mõnes asjas on väikestel lastel pilk terasem kui täiskasvanutel ning teinekord õnnestub kaheksakümnestel rikkumatult säilitada lapselik uudishimu ja muretu meel. On näha ka vastupidist, kümneaastasi valmis vanainimesi, kes jäävad elu lõpuni samaks. Mõni täismees on terve elu ikka veel kuuendas b-s, koos oma tiinekanaljade ja kompleksidega.


12 • JAAK JÕERÜÜT

Emaga 1950. aastal, olen umbes kahe ja poole aastane.

Minuga on nii, et varajased mälupildid vahelduvad – kord kerkib üks, kord teine põhjast üles, tõuseb ja ilmub silmade ette. Selle juures mängib kaasa elufaas, milles ma parajasti olen. Vahel tekivad kummalised seosed mõne ammuse sündmusega, näen peegeldusi üle aastakümnete. Mõni ammune juhtum saab alles neljakümne aasta möödudes tagantjärele selgituse. Mõni mällu talletunud lapsekogemus kulub kuuekümneselt marjaks ära, et paremini mõista seda, mis parajasti toimub iseenese ja ümbritseva maailmaga. Olen sageli rõhutanud, et olen viiendat põlve tallinlane. Maavanaema heinamaa, õunaaia, marjapõõsaste, kanamunade ja suitsusingi puudumist kahetsesin lapsena vahetevahel, aga ma olen võtnud linnast seda, mida linn annab. Tallinn on lõppude lõpuks väike linn, rääkimata sellest, et rohelises äärelinnas, kus tol ajal oli autoliiklus hõre, oli tegutsemise ala avar, iseäranis minusugusele, kellele jalgratas ja suusad olid endastmõistetavad liikumisvahendid.


ON NAGU ON • 13

Mu esimene teadlik ja klaar mälupilt on pärit 1950. aastast. Olin siis kahe ja poole aastane. Olime – ema, isa ja minust kuus aastat vanem vend Teet – kolinud Rahumäelt Vabaduse puiestee äärest Kivimäele Voolu tänavale. Praegu on see tavaline äärelinna tänav. Aga siis, alates kahekordsest kortermajast, kus elasime, kuni Sihi tänava nurgani, kuhu aastaid hiljem ehitati Kivimäe saun, ei olnud meie pool tänavat peaaegu mitte midagi, seal laius tühermaa suvaliste aukude ja kraavidega. Mullakiht on sealkandis õhuke, kollakasvalge liiv ehk vana merepõhi paljastub kergesti, kraabi ainult; ja ma mäletan neid liivalaike kuivanud männiokaste, nirude murulappide ja juhusliku prügi vahel. Eemal tänavanurgal kõrgus mingi palkidest ehitatud sõrestiktorn. Ühel hiliskevade päeval, kui lumi oli läinud ja maa juba tahedam ning mind lasti vabalt õue, ma talletasingi selle vaate. Mind üllatas koht, kuhu olin sattunud, võimalik, et tsiviliseeritud, aga kindel ei saanud selles veel olla. Vaikus, mis valitses, ei olnud sõbralik. Ma võtsin selle kõik teadmiseks suhteliselt külmavereliselt, aga jätsin meelde. Teine varajase lapsepõlve hetk, mida ma vahel meenutan, ongi seesama alguses markeeritud, elu esimene eksistentsiaalne kogemus. On Stalini ajastu, on üks pime talveõhtu meie Kivimäe korteris, ma olen viieaastane, üksi kodus ja istun köögis laua taga, loen raamatut. Isa oli alustanud köögi remonti ja seinad on juba kaetud masendavalt kasarmupruuni tooni ebatasase krohviga. Vaatan äkki ümberringi, minu peale valgub nagu laine imelik tunne, et see, mida ma silmadega näen ja see, mida ma sisimas tunnen, ei ole teineteisega mitte sugugi ühendatud. Olen sattunud võõrasse kohta. Köögikapi õhuke, valge värviga kaetud ja kulumisjälgedega uks on minust vasemal, see on nagu uks väiksesse tuppa, kappi ma mahuksin kergesti ja ruumi jääks kõvasti üle. Seal kapis on igapäevased lauanõud, kausid, kastrulid ja kõige harilikumad toiduained. Seal hoitakse ka kaneelipulbrit, KAWE vabriku sildiga plekkpurgis, kus kunagi ammustel aegadel ema lapsepõlvekodus olid olnud Pätsu-aegsed kommid. Mulle meeldib mõnikord segada kaneeli peensuhkruga ja seda segu otse kruusist lusikaga süüa. Kapi põhjas seisab paraja koera kõrgune klaaspurk, millest poole täidavad soolalõhetükid. Isa on selle eluka


14 • JAAK JÕERÜÜT

püüdnud äsja, kusagilt jõest, seda on köögipõrandal roogitud ja tükeldatud, purki pannes on soolale lisatud salpeetrit, see teeb lõhe liha eriti punaseks. Vajutuseks on kalatükkide seljas puupulgad ja nendel pirakas kivi. Mu selja taga seisab pliit, mille all parajasti tuld ei ole. Pliidisuu ees katab põrandat õhuke raudplekk, mille peal on kasehalgudest pilpaid taotud ja nii on plekk pragusid täis nagu lõhkilõigutud kalts. Pleki servad on teravad, plekiotsad on püsti ja võivad jalgu lõhkuda, seda olen ma juba kogenud. Pliidi vastas seisab seina ääres väike punasest väärispuidust lauake, peente, alt kitsenevate jalgadega. Selle plaat on kaheks kokku pandud, pikk vasest hing on näha. Ma tean, et kui selle plate igasugu köögivärgist puhtaks kraamida ja laud lahti käänata, siis paljastub ilus tumeroheline riie. See on kunagi olnud kaardilaud – viski, sigari ja uimastavate odööride järele lõhnavate salongide kaunitar –, aga sel õhtul ma seda nüanssi veel ei tea. Mulle on see lihtsalt üks lauake, mille alla on laotud mustjaspruune turbabrikette. Laua ja kapiukse vahel on malmist kraanikauss, seest enam-vähem korraliku valge emailiga kaetud, väljastpoolt ebamäärast sinist värvi, kulunud ja kriimuline. Kraan on vasest, sellest tuleb puhast jääkülma vett, seda ma joon tihti. Hiljem saan teada, et vesi tuleb otse puurkaevust. Kui istudes otse ette vaatan, siis näen kaheks jaotatud akent. Keskele raami külge on väljapoole löödud pikk jäme nael, mille otsa torgatakse talvel tükk seapekki. Kui rasvatihased, sinitihased ja tutttihased seda nokivad, siis muutub siledate külgedega pekitükk aja jooksul narmaliseks. Silmad haaravad kogu tuttava köögi hetkega, aga pildi juurde kuuluvad ka lõhnad, mida sel hetkel köögis ei ole, aga mis siin alati läbisegi kummitavad: pekiga praetud kartulite lõhn, praetud ja suhkruga segatud kaerahelveste lõhn, hapukapsasupi lõhn, searasvas hautatud ahjukaalikate lõhn, kohviubade röstimise lõhn. Ümbruse ja mu sisemuses peituva tunde vahel kasvab kuristik ikka sügavamaks ja laiemaks, mind tabab minu kui enamasti heatujulise lapse kohta ebatavaline masendus, mis sellisena mitte kunagi hiljem enam ei kordu. Nagu raske merelaine vajuks peale. See kestab ainult minuti või paar. See on mulle täiesti uus kogemus ja ma üritan aru


ON NAGU ON • 15

saada, mis on selle põhjus. Ja saangi aru, et ma tahan siit korterist ja siinsest elust välja pääseda. Tajun teravalt, intuitiivselt, et see kõik on ajutine ja imestan, kuidas ma siia sattusin. See imestus ajab mind hetkeks segadusse. Aga ma ei tea muidugi, kui ajutine see kõik on ja mida see ajutisus üleüldse võiks tähendada. Lõpuks ma üllatun oma ehmatavalt selge, ilmutusliku tajumishetke üle. Masendus, ära tahtmise soov ja selle tugevus ning üllatus jäävad igaüks eraldi meelde, jäävad teravalt meelde.

Elu läks mõne minuti pärast jälle edasi, ma oleksin justkui saabunud tagasi reaalsesse kööki, nagu oleksin vahepeal reisil käinud, masendus oli kadunud. Teadsin nüüd, et pääsen ära. Aga muidugi ei olnud mul õrna aimugi, mida ilmutusega kaasas käinud pääsemislootus üleüldse tähendab. Vanematele ei rääkinud ma sellest ilmutusest kunagi, aimasin, et nad ei mõistaks mind ja mina ei oskaks tegelikult üldse selgitada, mis toimus. Üks sügis, mil olin sellest korterist ja vanemate elust äkki, ühe ropsuga lahkunud, nii et nad ei teadnud, kuhu ma läksin ja mis edaspidi saama hakkab, see 1969. aasta sügis oli veel kaugel ees. 1991. aasta august, mis pani sellele ärapääsemissaagale totaalsema ja otsustavama, ajaloolise, riikliku ja rahvusliku punkti, oli samuti veel mõõtmatus kauguses, see jäi esialgu apokalüptilises kuumuses virvendava horisondi taha. Nagu kirjeldatud, on see õhtune eksistentsiaalne hetk meeles koos kõikide köögidetailide, värvide, lõhnadega, jah, ka turbabriketi lõhnaga – sellega köeti pliiti, lisaks kasehalgudele. Tumepruunid, tugevad briketid, läikivate külgedega, need põlesid hästi, aga tuhka tekkis palju ja seda tuli alatasa pangega õuele ehitatud suurde prügikasti tassida. Toad olid täis kuhjatud kodanlike esivanemate hinnalist mööblit, madalatest, äärelinna vaese maja lagedest rippusid alandlikult alla massiivsed pronksist saalilühtrid ja suured kallid Pärsia vaibad katsid odava tumepruuni värviga võõbatud laudpõrandaid äärest ääreni, olid servadest isegi kahekorra keeratud. Toad meenutasid katkestatud ajalugu, need asusid köögist vaadates täiesti teises ajastus. Aga meeles on, et sel eksistentsiaalsel hetkel olid toad lihtsalt kadunud, tänases sõnastuses kadunud kui teise dimensiooni, jäänud oli ainult depressiivne köök, kust kõik inimesed peale minu olid igaveseks lahkunud.


16 • JAAK JÕERÜÜT

Milline mälestus on sillaks lapsepõlve ja kõige järgneva vahel?

Raamatute lugemine. Igast eluperioodist on mul võtta mingi selge ja tugev lugemismeenutus, ka väga varastest lapseaastatest. „Laste rõõm”, „Sõit mustikametsa”, „Helene lapsukesed”, „Mäger Urask”, „Vasjok Trubatšov ja tema sõbrad”, „Lemuuria”, „Kolm musketäri”, „Huvitav füüsika”, Federico Garcia Lorca, Max Frisch. Albert Camus. Ja ikka nii edasi. Hakkasin lugema vähemalt kolmeselt, see juhtus iseenesest. Huvitav, et ka vanematel ei olnud hiljem sellest mitte midagi jutustada, nad olid vaid ükspäev tähele pannud, et ma loen, kuid sellele on olemas lihtne seletus. Need olid Stalini aja metsikud lõpuaastad, täis ettearvamatuid ahistavaid sündmusi, hirmu, vaesust ja lootusetust. Liiati oli Eesti elanud siis, kui mina kaheseks sain ehk 1949. aastal, üle järjekordse suurküüditamise ja 1950. aasta märtsis viidi nõukogudevastasuse eest vangi mu vanaema Hilda Granti kaks venda. Vanaisa oli juba niigi vangis. Vanaema kolmas vend oli mõni aasta varem kesklinna Saarise maja ehk hilisema kirjastusemaja liftišahtist alla lükatud, samadel poliitilistel põhjustel. Nii et lapse varane ja justkui iseenesest tekkinud lugemisoskus kui üllatus mattus erakordsete rahvuslike ja perekondlike tragöödiate alla, vanematel ei jätkunud jõudu üllatuda. Algul võtsin ette kodus olevad raamatud, neid oli õnneks palju, siis kohaliku raamatukogu Pääsküla ja Kivimäe vahel Pärnu maantee ääres ja ühtlasi kooli raamatukogu, mille olin lõpuks sõna otseses mõttes läbi lugenud. Osa mu lasteraamatutest olid eestiaegsed, „Looduse lasteraamatu” ja „Looduse kuldraamatu” sarjadest, oli ka ajakirja „Laste rõõm” aastakäike. Aastakäigud 1924 ja 1931 seisavad riiulis tänaseni, kumbki kõvade šokolaadpruunide Pätsu-aegsete originaalkaante vahel. Minu vanavanaisa Julius Bernhard Mäns oli Tallinna Eesti KirjastusÜhisuse asutajate hulgas ja pärast ka Päewalehe ärijuht. Oma kirjastuse väljaandeid säilis emal kodus imekombel, kõigist pommitamistest, sõjatulekahjudest ja sundkolimistest hoolimata. Aga oli ka palju muud omaaegset, olid Marie Underi, August Gailiti, Henrik Visnapuu raamatud pühendusega mu vanaemale. Mulle oli see loomulik maast madalast. Emapoolne suguvõsa oli ajakirjanduslik ja kirjastuslik. Aga mainitud vanavanaisa oli vanasti ka ise hulga raamatuid tõlkinud.


ON NAGU ON • 17

Viimane pressiball Tallinnas enne sovetiokupatsiooni (20. jaanuar 1940, Mustpeade maja). Keskel vanaema Helmi Asman (eestistatult juba Avarand) koos August Gailitiga.

Isapoolsed vanaema ja vanaisa olid samuti haritud inimesed ning nende raamatukogudes, nagu näen vähestest läbi hullude aegade säilinud raamatutest mu kodusel riiulil, esinesid Johann Wolfgang von Goethe ja Heinrich Heine saksa keeles, Romain Rolland prantsuse keeles jne. Vene ja inglise keel kuulusid samuti elu juurde. On ka oma aja moodsaid filosoofe saksa keeles, Oswald Spenglerit ja isegi Max Schelerit. Raamatud on kallilt köidetud, juugendiaja parimate vinjettidega ilustatud, samssnahast selgade või punasest läiknahast kaanenurkadega. Isa ja ema haaras õnneks endaga kaasa sovetiaja üldrahvalik raamatusarjade tellimise vaimustus, nii et „Suuri sõnameistreid” ning „Seiklusjutte maalt ja merelt” rivistusid esimestest köidetest peale meie kodu riiulitele. Raamatud kui lugemisvara kuulusid minu juurde teadliku elu algusest peale ning raamatuseljad kui visuaalsed objektid kuulusid mu elu juurde alati, sisendades tunnet, et nii on olnud ja nii jääb. Et raamatud on sõbrad.


Dokumendipildid aastatest 1960–1975.

9789949392940