Kameeleon Värvik, nagu teisedki sisalikud, sündis siia ilma munast. Lihtsalt pistis ühel heal päeval pea koore seest välja ja hakkas uurima, mida põnevat tema ümber toimub. Ümberringi toimus palju põnevat – kõik aina sibasid ringi, häälitsesid ja askeldasid. Hiireema kutsus hiirepoegi, tuviema toitis tuvipoegi, rebaseema silitas rebasepoegi. Kameeleonipojukest ei poputanud keegi. Ta oli sellest nii solvunud, et muutus oranžiks.
„Kus siis minu ema on?“
Ei jäägi väikesel Värvikul muud üle, kui asuda teele. Teele, mis on täis ohtusid ja ootamatusi, et leida oma ema. Erinevad uued situatsioonid tekitavad uusi tundeid, hirmu ja segadust. Värvik õpib hakkama saama üksinduse, pimeduse, kõrgusekartuse, esinemishirmuga… Kõigist hirmudest aitavad tal üle saada abivalmid metsaloomad, kuni lõpuks leiab Värvik oma ema.
Lisaks liigutavale ja õpetlikule Värviku loole pole siiski tegu üksnes juturaamatuga, vaid iga hirmu kohta, millega kameeleon rinda pistab, leiab raamatust ka vahelehe harjutustikuga, kuidas sellises
