Ajakiri Märka last november 2017

MTÜ Lastekaitse Liit ajakiri 11/2017 Erinumber alaealiste õigusrikkujate süsteemi muudatustest

Lapsesõbralik õigusemõistmine • Alaealiste õigusrikkujate kohtlemise põhimõtted • Üheskoos kasvamisest • Muutused lastekaitsetöös 2018. aastal • Taastavast õigusest • Alaealiste kohtlemine: ülekuulamisest ärakuulamiseni • Hoiatada, heastada ja kohustada ehk politsei võimalused lapsi õiguskuulekaks mõjutada • Lugu sellest, kuidas me lapse heaolu käsitlevat koolitust läbi viisime • Üheskoos suudame rohkem!

• Mitmedimensiooniline pereteraapia – tugi abivajavate noortele ning nende vanematele • Iga inimese negatiivne käitumine on peegeldus tema sisemaailmast ning enesetundest • Missugust koostööd vajavad laps ja pere?

1

SISUKORD Lapsesõbralik õigusemõistmine 4

Väljaandja: MTÜ Lastekaitse Liit

Alaealiste õigusrikkujate kohtlemise põhimõtted 6 Üheskoos kasvamisest 8 Muutused lastekaitsetöös 2018. aastal 10 Taastavast õigusest 12

Toimetaja: Helika Saar

Alaealiste kohtlemine: ülekuulamisest ärakuulamiseni 15 Hoiatada, heastada ja kohustada ehk politsei võimalused lapsi õiguskuulekaks mõjutada 18

Lugu sellest, kuidas me lapse heaolu käsitlevat

Tehniline toimetaja: Grete Landson grete@lastekaitseliit.ee

koolitust läbi viisime 21

Üheskoos suudame rohkem! 24 Mitmedimensiooniline pereteraapia – tugi

abivajavate noortele ning nende vanematele 26 Iga inimese negatiivne käitumine on peegeldus tema sisemaailmast ning enesetundest 28

Missugust koostööd vajavad laps ja pere? 30

Ajakirja kontakt: ajakiri@lastekaitseliit.ee ajakiri.lastekaitseliit.ee

Eesti kunstnik Marko Pikkat on Lastekaitse Liidu tarbeks

joonistanud palju tabava sisuga pilte, muu hulgas näiteks

Kujundus: Siiri Timmerman

laste õiguste ja heaks kaaslaseks olemise teemal. Käesolevat ajakirjanumbrit illustreerib valik Marko töödest. Võta hetk endale ja naudi tema loomingut ka veebiaadressil pildiloomaaed.ee

Aga Mina sõnumit edastavad erinevate valdkondade eestkõnelejad nii avalikust kui ka erasektorist. Ühistegevuste eesmärgiks on väikeste laste ja nende tugivõrgustike väärtustamine, tervise hoidmine, väärtuspõhiste otsuste tegemine ja turvalise keskkonna loomine.

Esikaas: Marko Pikkat www.pildiloomaaed.ee

Laps ja õigus – koostöös lapse heaks Loone Ots MTÜ Lastekaitse Liit president Novembris, lapse õiguste kuul, esitleme lapse õigusi topelt innuga ja loodame, et ühiskond meie valjemat häält selgemini kuuleb. Sõna õigus sisu on aga lai. Pähe kerkivad fraasid, nagu tõde ja õigus, tugevama õigus, õigused ja kohustused, õigussüsteem ja kümned muudki mõisted.

Riigis tähendab õigus riigi kehtestatud ühiskondlike käitumisreeglite kogumit. Õigust tagab samuti riik. Riik on pigem täiskasvanute asi: kuigi just tänavu said 16aastased kohalikul tasandil valimisõiguse, eeldab õiguse tagamine tarkust ja kogemust. Laps puutub õigusega kokku mitmes kontekstis: vaidlusalusena, kuriteoohvrina ja paraku ka õiguse rikkujana. Selles kontekstis tuleb õigust tagada, alaealise õigusrikkumisi võimalikult ennetades, aga samuti aidates last, et esimene seadusega pahuksisse minek jääks ka viimaseks. Abi, mida anname eksinud lapsele, on abi kogu ühiskonnale, mis ei pea kannatama selle konkreetse lapse, aga varsti juba täiskasvanu, järgmis(t)e õigusrikkumis(t)e all. Õigussüsteemis on laps kui haavatavam grupp erikaitse all. Ometi on mitmed uuringud tõestanud, et laps ei saa õigusmenetluses piisavalt tuge. Toe pakkujatel napib teadmisi, igaüks neist võib olla väga hea spetsialist omas vallas, aga samas mitte näiteks lapse psühholoogia, murdeea murede või teistes lapse eripärast lähtuvates küsimustes. Patt küll, aga isegi lastekaitsetöötaja võib mõnda lapsele tähtsat valdkonda vähem tunda. Tagajärg võib olla valesti mõistetud laps, kes edaspidi keeldub ühiskonda usaldamast, või valesti suunatud laps, kellele pakutud abivariandid ei hakka tööle. See tingib omakorda ohu, et ühiskonda lisandub katkine inimene, kes on rõõmu asemele risk ja oht, kellega tu-

leb töötada kui mitte õigusorganitel, siis ometi meedikutel.

Ja veel. Kui rõhutame pidevalt lapse subjektsust, tema õigust kaasa rääkida ja meie kohustust teda mõistlikkuse piires kuulda võtta, peab laps ka ise oma õigusi rohkem teadma. Täiskasvanutele mõeldud juhised ja teabematerjalid ei sobi alati lapsele – need tuleb kohandada.

Iga panus sellesse, et nii laps kui temaga töötav täiskasvanu oleks õigussüsteemiga kokku puutudes targemad, on hindamatu.

MTÜ Lastekaitse Liit võib ühes Eesti ühiskonnaga rõõmustada, et kaheksa riigi ühise projekti MAPChiPP ehk Multi-disciplinary Assessment and Participation of Children in Child Protection Proceedings raames on koostöös Euroopa Komisjoni, mitme välisorganisatsiooni ja Eesti justiits-, sotsiaal- ning siseministeeriumiga töötatud välja koolituskavad, suurendamaks lapsega lastekaitse- ja õigusvallas suhtestuvate inimeste teadlikkust ja oskusi. Tänu MAPChiPP-ile on praeguseks olemas uued koolitusmoodulid ja väga palju töö- ning abimaterjale spetsialistidele.

Siin jutus on mitu korda kirjas sõna tugi.

Toetades last ja lapse peret, st esmast kasvukeskkonda, saame teha väga palju, et laps oleks halva eest kaitstud ja samas austaks ise ühiskondlikku lepingut, st korda, õigust.

Lastekaitse Liidu aastakonverents „Kuidas elad, Eestimaa laps?“ kannab seekord nime „Koostöös lapse heaks“. Lapse õigus järgida riigis kehtivat õigust on meie kõigi vastutada.

Peame selle eest hoolitsema ühiselt, erinevate erialade esindajate kindlas koostöös. Töö ei ole kerge. See on pigem võitlus. Aga mida targem on võitleja, seda kindlamini tema malev võidab.

3

Lapsesõbralik õigusemõistmine Andres Aru Õiguskantsleri laste õiguste osakonna juhataja Hulk rahvusvahelisi, regionaalseid ja siseriiklikke õigusakte näeb ette, et igasugune õigusemõistmine, milles osaleb laps, peab olema lapsesõbralik. Õigusemõistmise all ei pea ma silmas üksnes kohtumenetlust, vaid ka kohtueel-

tungitel osalenud lapsed ja noored on kirjeldanud toimunut kui ühepoolset hukkamõistvat noomimist, mitte dialoogi, kus püütaks välja uurida juhtunu põhjused.

Noored on tundnud, et nende arvamust ja selgitusi ei kuulata ega mõisteta. Võib-ol-

seid ning muid menetlusi (nt alaealiste komisjonis), kus otsustatakse lapse elu oluliselt mõjutavaid küsimusi. Õigusemõistmine on lapsesõbralik siis, kui täiskasvanud last menetluse ajal hästi kohtlevad, olenemata sellest, miks laps sellesse kaasatud on. Täiskasvanute kohustus on luua keskkond, kus laps tunneb end turvaliselt ja tajub, et teda väärtustatakse. Võrdselt austavalt tuleb kohelda nii kannatanut, tunnistajat, kahtlustatavat kui ka süüdistatavat. Euroopa Inimõiguste Kohus peab oluliseks, et last koheldakse tema vanust, küpsust, intellektuaalseid ja emotsionaalseid võimeid arvestades.

Kohtu hinnangul tuleb aidata lapsel toimuvat mõista ja menetluses osaleda.

Paraku ei ole see tegelikult alati nii.

Näiteks mitmed alaealiste komisjonide is-

la on just sisulise dialoogi puudumine üks põhjus, miks noored võtavad alaealiste komisjonides harva vastutuse oma tegude eest ja mõjutusmeetmed ei anna sageli soovitud tulemust.

Lapse parimad huvid tuleb seada esikohale ning seega peab enne lapse elu oluliselt mõjutava otsuse tegemist selle mõju põhjalikult hindama. Lapsele parima lahenduse leiab siis, kui lubada tal endal oma vajadusi, ootusi, hirme ja soove selgitada.

Selleks et laps saaks menetluses mõtestatult osaleda, peab ta toimuvat mõistma.

Laps vajab talle arusaadavalt esitatud informatsiooni nii konkreetse juhtumi kui ka menetluse kohta. Ta peaks teadma, mida otsustatakse, kes otsustab, kes on menetlusosalised ja mis on nende roll. Sa-

Lapse parimad huvid tuleb seada esikohale ning seega peab enne lapse elu oluliselt mõjutava otsuse tegemist selle mõju põhjalikult hindama.

4

Laps on eriline menetlusosaline – ta vajab täiskasvanuga võrreldes rohkem kaitset ja erikohtlemist muti peaks laps teadma, millised on tema õigused ja kohustused, kuidas tema ütlusi kasutatakse ja kuidas tema öeldu võib mõjutada ta enda ja lähedaste elu. Teavet tuleb anda lapsele arusaadavas keeles ja viisil. Seadusest tehtud väljatrükk lapse teavitamiseks ei sobi. Täiskasvanu peab veenduma, et laps on räägitust aru saanud.

Lapse informeerimine tekitab tihti probleeme. Menetluses osalevad ametnikud ja lapse esindaja ei saa jääda lootma üksnes lapse vanematele. Tihti ei tea vanemad isegi oma õigusi ja kohustusi ning pole kursis, kuidas menetlus käib.

Samuti on vanemad vaidlustes tihti hõivatud omavahelise arveteklaarimisega ja lapse huvid jäävad tagaplaanile. Seega

Lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta saab täiendavalt lugeda: Rahvusvahelised nõuded ja suunised:

ÜRO • • • •

ÜRO lapse õiguste konventsioon ÜRO lapse õiguste komitee üldkommentaar nr 10 ÜRO miinimumreeglid alaealiste kriminaalmenetluse kohta (Pekingi reeglid) ÜRO juhtnöörid alaealiste delinkventse käitumise ennetamise kohta (Riyadh’i juhtnöörid)

Euroopa Nõukogu

• Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon • Euroopa Inimõiguste kohtu praktika • Euroopa Nõukogu ministrite komitee suunised lapsesõbraliku õigusemõistmise kohta

Euroopa Liit

• Euroopa Liidu põhiõiguste harta • Euroopa Liidu põhiõiguste ameti soovitused tegemist on mitteammendava loeteluga „Õiguskantslerilt on sageli küsitud laste ja noorte õiguste kohta kokkupuutel politseiga.

Näiteks on noored küsinud, kas koolis või huviringis tohib laste joovet kontrollida ning kes seda teha võib. Samuti on noored tundud huvi, kas politsei tohib neid läbi otsida.

Lapsevanemad on uurinud, kas ja millal on neil õigus teada, et politsei soovib nende lapsega vestelda ning kas vanemal on alati õigus viibida politsei ja lapse vestluse juures.

Neile ja paljudele teistele küsimustele leiate vastuse õiguskantsleri ametkonna koostatud juhistest lastele ja noortele ning lapsevanematele ja spetsialistidele.”

5

peavad lapse teavitamise eest hea seisma spetsialistid – lapse esindaja, lastekaitsetöötaja, prokurör, kohtunik. Paraku on tulnud ette sedagi, et lapsele määratud advokaat ei ole enne kohtuistungit lapsega kordagi kohtunud ega temaga suhelnud, rääkimata tema teavitamisest ja istungiks ettevalmistamisest. Vahel arvavad menetluses osalevad täiskasvanud, et mõni spetsialist on lapsele menetlust juba selgitanud. Küsimus on vastutuse võtmises. Ülekordamine ei tee ju halba.

Alati on parem, kui laps saab vajalikku infot mitmelt täiskasvanult, kui et ta seda ei saagi.

Lapsele peab selgitama ka tehtud otsust. Ta peab aru saama, miks otsustati just nõnda ja kuidas seejuures arvestati tema arvamusega. Ka menetluse tulemust tuleb lapsele selgitada tema vanust ja arengutaset arvestades.

Kõik menetluses osalevad täiskasvanud peavad alati meeles pidama, et laps on eriline menetlusosaline – ta vajab täis-

kasvanuga võrreldes rohkem kaitset ja erikohtlemist. Ükski laps ei peaks kohtusaalis kuulama, kuidas ametnikud pikalt ja detailselt põhjendavad, kui halb vanem tema ema või isa on olnud ning miks tuleb temalt hooldusõigus ära võtta. Samuti ei peaks laps kuulama oma vanemate vastastikuseid süüdistusi ja solvanguid hooldus- ja suhtlusõiguse üle peetavates vaidlustes. Kahjuks on selliseid olukordi ette tulnud. Kui vaidlevad vanemad ise ei suuda oma lapse õiguste eest seista, tuleb sekkuda spetsialistidel – lastekaitsetöötajal, lapse esindajal ja kohtunikul. Üks Eesti kohtunik on öelnud, et iga last tuleks menetluses kohelda nii, nagu tahaksid, et koheldaks Sinu last. Kui kõik täiskasvanud, kes lapse elu puudutavaid otsuseid teevad, sellest põhimõttest juhinduvad, siis oleme astunud pika sammu lapsesõbralikuma õigusemõistmise poole. Muide, hoiaku muutmine ei maksa midagi ega eelda ühegi seaduse muutmist.

Alaealiste õigusrikkujate kohtlemise põhimõtted Kaire Tamm Justiitsministeerium, kriminaalpoliitika osakonna analüüsitalituse nõunik Lähiaastatel toimub alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteemis hulk muudatusi. Juba uuel aastal peaksid jõustuma menetlusseadustike muudatused, mille eesmärk on vähendada alaealiste korduvaid rikkumisi ja muuta reageerimine alaealiste õigusrikkumistele mõjusamaks. Nende muuda-

tuste ettevalmistamiseks analüüsiti Eesti praktikat ning vaadati teiste riikide tegemisi ja rahvusvahelisi soovitusi. Tutvustame mõnd näidet.

Juhtumi kiire lahendamine

Alaealiste puhul on tähtis, et menetlus oleks kiire. Mida rohkem aega kulub,

6

seda raskem on alaealisel seostada tegu ja tagajärge ehk õigusrikkumist menetluse ja mõjutusvahendiga. Kui menetlus kestab pikalt, satub ohtu see positiivne eesmärk, mida menetluse ja mõjutusvahendiga saavutada sooviti.

häbimärgistamist. Karistamisele keskenduv käsitlusviis ei ole kooskõlas ka ÜRO lapse õiguste konventsiooniga. Kus võimalik, tuleks karistusi vältida ja eelistada reageerimist pere, haridus- või sotsiaalsüsteemi kaudu.

Eriteadmistega menetlejad

Alaealise vastutus

On oluline, et kõigil õigussüsteemis alaealistega tegelevatel spetsialistidel – politseinikel, prokuröridel, kriminaalhooldajatel, kohtunikel ja kaitsjatel – oleks eriteadmised laste õiguste, sobivate küsitlemisvõtete, lastepsühholoogia ning lapsele kohandatud keelekasutuse alal. Sama tähtis on tunda erikohtlemise nõudeid ja võimalu-

Tähtis on, et alaealine saaks aru teo keelatusest ja selle kahjulikust mõjust ohvrile ning oleks valmis tegema ise ea- ja jõukohase pingutuse, et teo tagajärgi kannatanule korvata.

Vanemate kaasamine

Vanemaid tuleb aktiivselt kaasata, et nad saaksid aru oma vastutusest laste käitumise eest. Nad peaksid osalema menetluses, välja arvatud juhul, kui see halvendaks asjade seisu. Kui vanemad ei mõista sellist vajadust, siis peaks neile pakkuma abi ja tuge, näiteks nõustamist ja koolitusi.

si.

Riskid ja vajadused

Kui tunda alaealise õigusrikkuja riske ja vajadusi, on võimalik välja selgitada, mis laadi, kui intensiivset ja kui pikka sekkumist on vaja. Näiteks väikese riskiga õigusrikkujatele tasub reageerida minimaalselt ning põhitähelepanu tuleks pöörata keskmise ja suure riskiga õigusrikkujatele. Vale intensiivsusega reageerimine võib uue rikkumise riski hoopis suurendada.

Igasugune reaktsioon avaldab mõju siis, kui see on vastavuses õigusrikkuja vanuse, küpsuse ja arengutasemega.

Seetõttu soovitatakse alaealiste erikohtlemise põhimõtteid laiendada ka noortele täiskasvanutele. Uuringud on näidanud, et 18aastaseks saamine ei tähenda automaatselt küpsuse saavutamist.

Vähem vabadusekaotuslikke meetmeid

Alaealise vabaduse piiramine on äärmuslik abinõu ja viimane võimalus, mida võib kasutada ainult alaealise kaitseks ja huvides. Vangistuse negatiivsete mõjude tõttu tuleks alati eelistada mõjutusvahendeid või muid alternatiive. Kuigi enamasti pole kinnises asutuses võimalik laste probleemkäitumist edukalt lahendada, on see mõnikord viimane õlekõrs, et päästa laps halvimast. Selleks aga peab töö kinnistes asutustes muutuma avatumaks ja olema korraldatud nii, et kui laps naaseb koju, ei satu ta samasse probleemirägastikku, mis oli tema õigusrikkumisi põhjustanud.

Need põhimõtted ei ole sugugi uued ning nendest tuleb lähtuda ka peatselt jõustuvaid muudatusi ellu viies.

Mõjutusvahendid karistamise asemel

Eesmärk on vältida menetlusega kaasnevat negatiivset mõju alaealisele, näiteks süüdimõistmisest ja karistusest tulenevat

7

Üheskoos kasvamisest Elise Nikonov Sotsiaalministeeriumi laste perede osakonna nõunik Riigi ja kogu ühiskonna üheks oluliseks ülesandeks on tagada kõigi riigis elavate laste õigused ja heaolu. Lapse õiguste ja heaolu tagamine tähendab, et last toetatakse selles, et ta saaks olla võimalikult terve, õnnelik, tark ja ise oma elu juhtiv – nii täna siin ja kohe kui ka aastate pärast.

Täiskasvanud tunnevad enamasti, et nad teavad paremini kui lapsed, mis lastele hea on. Mõnikord on see tunne vale ja tegelikult oleks mõistlikum lapsel lasta teha nii, nagu ta tahab, sundimata peale omapoolseid mõttetuid reegleid.

Paljudel juhtudel on aga see tunne täiesti õige – see, mida laps teha tahab, on temale endale või teistele nii kahjulik, et täiskasvanu peab takistama teda seda tegemast. Osa sellistest tegevustest on ka õigusnormidega keelatud.

See, kuidas saab viia lapse, kes tahab käituda ennast või teisi kahjustavalt, selleni, et ta seda enam ei teeks, on aga omaette küsimus. Tihti on täiskasvanu esimeseks instinktiks last võimupositsioonilt sundida, ähvardada. „Kui sa nii ei tee, siis...“. See ei anna aga häid tulemusi.

Eesti ühiskonnas, mitte ainult spetsialistide, vaid ka avalikkuses, on aina rohkem hakatud väärtustama positiivset vanemlust. Ehk – ei ole ainult kaks varianti, kas diktaatorlik vanemlik sund või siis minnalaskev vabakasvatus. On ka kolmas

tee: hooliv, selge, piire seadev, lapsega kõike läbi arutav, lapsele piisavalt palju otsustusõigust ja vastutust andev kasvatus - lapse kasvatamine koos lapsega.

Tõeline reform ei seisne mitte mingisuguses praegu või hiljem jõustuvas seadusemuudatuses, vaid vaikses liikumises sellise maailma suunas, kus iga last koheldaks eelpool nimetatud viisil. Nii peres tema enda vanemate poolt kui ka kõigi spetsialistide ja riigiasutuste poolt.

Suhtudes lapsesse hoolivalt ja austavalt ning rakendades meetodeid, mis ka tegelikult töötavad. Kõiges selles tasapisi, samm-sammult aina paremaks saades.

8

Õigusrikkumisi toime pannud lapsed ja abivajavad lapsed on keerulised, mitmekesised ja suures osas (kuigi mitte üleni) ühtivad sihtrühmad, kellega seonduvat käesoleva väljaande ülejäänud artiklid erinevate nurkade alt põhjalikumalt analüüsivad. Ja nende jaoks töötab Eestis suur hulk erinevaid spetsialiste, kellel igaühel on oma roll – igaühel oma pusletükk, millest kõigist üks terve pusle kokku peab tulema. Ja neist iga spetsialisti ja iga asutuse roll on ühest küljest teha enda pusletükki aina paremaks ja

teisest küljest vaadata ümberringi, kas äkki vajab keegi teine abi oma tükiga ja mis sellest kõigest kokku tuleb.

Milline see terve valmis pilt on, mida me ehitada püüame? Just see esimeses lõigus öeldu, igakülgselt tagatud õiguste ja heaoluga laps - kes samal ajal ei kahjusta ka teisi, ei sea ülejäänud ühiskonda ohtu. Õigusrikkumisi toime pannud lapse puhul jõuame me selle pildini kõige paremini, kui täidetud on järgmised ülesanded (pusletükid) järgmiste spetsialistide (osapoolte) poolt:

Ülesanne

Osapool

Õigusrikkumisele reageerimine selliselt, et lapsele selgitatakse hoolivalt, miks tema tegu vale on, hoidutakse Politsei, prokuratuur, mõnel juhul ülereageerimisest, pakutakse kohus lapsele positiivset ja motiveerivat suhtluskogemust, korraldatakse lihtsamatel juhtudel kahju heastamist Lapses sügava mõistmise tekitamine tema teoga tekitatud kahjust, kannatanu rahulolu tagamine ja kahju heastamise korraldamine

Lepitaja (Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi)

Kohaliku omavalitsuse üksus Lapse abivajaduse hindamine, lapsele (lastekaitse­töötaja) koostöös teenuse­ abi korraldamine ja abi pakkumine

osutajatega sotsiaal-, tervishoiu- ja haridusvaldkonnast

Hariduse omandamise aina meeldivamaks, lapsesõbralikumaks, kaasahaaravamaks muutmine, nii et laps tahaks koolis käia ja õppida ja laste vahel oleksid koolis head suhted ja probleemid saaks hästi lahendatud

Kool (õpetajad, tugispetsialistid)

Lapsele piisavalt huvitavate vaba aja tegevuste pakkumine

Noorsootöö, huvihariduse ja huvitegevuse pakkujad

9

Muutused lastekaitsetöös 2018. aastal Kadi Lauri Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna arengutalituse nõunik Riigikogu on vastu võtnud sotsiaalhoolekande seaduse muudatused, mis jõustuvad 2018.a alguses ning millega luuakse kinnise lasteasutuse teenus, laiendatakse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenuse sihtrühma, ligipääsu lepitusteenusele ja tunnistatakse kehtetuks alaealise mõjutusvahendite seadus.

tähenduses ning eristada taunitavale teole reageerimist ning lapse abivajaduse tuvastamist. Kindlasti on juhtumeid, kus lapse õigusrikkumine on seotud lapse arenguga seotud piiride katsetamisega ning abivajadust ja sekkumist lastekaitsetööst tulenevalt ei ole vajalik planeerida.

Süütegude menetlemise puhul on tegemist riikliku ülesandega ning selle täitmist ei anta üle kohalikele omavalitsustele. Küll aga on kohalikul omavalitsusel keskne roll abivajava lapse juhtumikorralduses ning selle raames on jätkuvalt lastekaitsetöötaja ülesanne tegeleda lapse abivajadusega hinnates lapse heaolu, planeerides tegevusi ning toetades perekonda.

Lapse heaolu terviklikuks hindamiseks on lastekaitsetöötjale toeks lapse heaolu kolmnurgal põhinev „Lapse heaolu hindamise käsiraamat“, mis on kättesaadav Sotsiaalkindlustusameti kodulehel 2017.a detsembrikuust.

Tagamaks, et riiklikud teenused jõuaksid nende lasteni, kes neid kõige rohkem vajavad, paraneb ligipääs sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele ning lepitusele.

Kohalik omavalitsus saab alates 2018.a

Sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega paralleelselt on alates 2018. a ees seismas muutusi ka süüteo toime pannud alaealiste kohtlemisel kriminaal- ja väärteomenetluses.

Seadusandlikud muutused süüteo toime pannud laste abistamisel ja neile mõjutusvahendite määramisel on lastekaitsetöötajate jaoks tekitanud küsimusi, kas ja missugused saavad olema nende kohustused peale alaealiste komisjonide tegevuse lõppemist.

Lastekaitsetöötajate igapäevatöös jätkuvad tegevused kohalikus omavalitsuses elavate laste ja perede probleemide ennetamisel ning abivajavate laste ja perede abistamisel. Oluline on mõista, et õigusrikkumise toime pannud laps ei pruugi alati olla abivajav laps lastekaitseseaduse

Tagamaks, et riiklikud teenused jõuaksid nende lasteni, kes neid kõige rohkem vajavad, paraneb ligipääs sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele ning lepitusele.

10

suunata lapsi otse sotsiaalse rehabilitatsiooni teenusele. Teenuse vajaduse hindamiseks on Sotsiaalministeeriumi poolt valmimas hindamisvahend rehabilitatsioonivajaduse tuvastamiseks.

Laieneb ka lepitusteenuse sihtrühm, ning teenusest on õigustatud saama ka alla 14-aastased süüteo toime pannud lapsed.

Lisaks tekib kohalikel omavalitsustel võimalus suunata alla 14-aastaseid lapsi multidimensioonilise pereteraapia teenusele.

Sotsiaalhoolekande seaduse muudatustega luuakse kinnise lasteasutuse teenus, mis on suunatud lastele, kes on oma käitumisest tulenevalt endale või teistele ohtlikud ning keda ei ole võimalik aidata ühelgi teisel moel. Kinnise lasteasutuse teenusele paigutamise otsustab kohus kohaliku omavalitsuse avalduse alusel ning avalduse juures peab olema ka Sotsiaalkindlustus­ ameti arvamus kinnise teenuse sobivuse kohta konkreetsele lapsele. Sotsiaalkindlustusametis hakkavad arvamusi koostama lastekaitse osakonna piirkondlikud spetsialistid. Kui Sotsiaalkindlustusamet leiab, et konkreetse juhtumi puhul ei oleks parim viis last abistada tema suunamine kinnise lasteasutuse teenusele, pakutakse

lastekaitsetöötajale tuge ja nõustamist juhtumi lahendamisel.

Seoses seadusemuudatustega on tõusetunud küsimusi ka lastekaitseseaduse alusel sätestatud laste ja perede komisjoni moodustamise võimaluse osas. Mõned omavalitsused on seda ka juba teinud koondamaks valdkondadeüleselt laste ja peredega tegelevad piirkonna spetsialistid. Laste ja perede komisjoni võib moodustada näiteks valla- või linnavalitsuse juurde ning kinnitada selle ülesanded ja töökorralduse määrusega. Komisjon ei tohiks olla alternatiiv alaealiste komisjonile, vaid võiks tegutseda mitmetel eesmärkidel, nt: - lisatoena juhtumimenetluse käigus tehtavate keeruliste otsuste langetamisel; - valdkondadeülese strateegilise võrgustikuna, mis toetab ennetustegevust ning laste õiguste ja heaolu tagamist sektorite üleselt; - osaleda kohaliku omavalitsuse arengukava planeerimisel hinnates laste ja perede heaolu kohalikul tasandil (nt „Laste ja perede heaoluprofiili“ abil) ning toetades kohalikku omavalitsust arengukavas sisalduvate lapse õiguste ja heaolu tagavate põhimõtete järgimisel.

Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osa­ kond toetab kohalikke omavalitsusi lastekaitse juhtumite lahendamisel, lapsele ja perele sobivate meetmete leidmisel ning lapse heaolu toetavate arengukavade koostamisel. Aastal 2018 jätkub ka töönõustamine lastekaitsetöötajatele ja lastekaitsejuhtumite võrgustiku liikmetele. Täpsem informatsioon lastekaitse osakonna tegevusest ja teenustest on kättesaadav Sotsiaalkindlustusameti kodulehel www.sotsiaalkindlustusamet.ee.

11

Taastavast õigusest Jaanus Kangur Religiooni antropoloog, taastava õiguse ekspert

Võiduta õigus

siis oleks maksumaksja, kaasa arvatud minu, kulu olnud veelgi suurem. Lõpuks ei ole keegi võitnud, vaid kord tekitatud kahju on üksnes suurendatud. Mida siis teha?

Eesti kriminaalõiguses on võistleva menetluse mõiste, kus keegi võidab ja keegi kaotab. Võib aga juhtuda, et kaotavad kõik.

Ligi kümme aastat tagasi varastati minult fotoaparaat ja sülearvuti, kahju oli umbes 20 000 krooni. Asjaolud olid selged

Võit - võit õigus?

Aastal 1974 Elmira linnas, Kanadas olid noorukid lõhkunud 24 tänavale pargitud

ja pärast üsna lühikest uurimist mõisteti teo sooritanud alaealine noormees kohtus süüdi. Mina võitsin, õigupoolest võitis prokurör minu huvides. Süüdlase karistuseks oli poolteist aastat tingimisi vangistust ja kahju hüvitamine. Kui mõne aja jooksul mulle kahju hüvitatud ei olnud, pöördusin kohtutäituri poole. Tema ei saanud mind aidata, sest süüdimõistetud noormehel polnud ei vara ega sissetulekut. Minu võit osutus Pyrrhose võiduks.

Maksumaksja, kaasa arvatud minu, raha eest olid tööd teinud uurija, prokurör, kohtunik ja kohtutäitur, ainus kes kogu protsessi ei panustanud oli kahju tekitaja.

Olukord poleks kaugeltki parem olnud, kui ta oleks reaalselt vangi mõistetud, sest

autot. Selle asemel, et saata noored vangi või määrata tingimisi karistus, saatis kohtunik Gordon McConnell noorukid kõigi kannatanute juurde vabandama ja hüvitises kokku leppima. Esmalt võimaldas see kahju tekitajatel võtta otsese vastutuse enda tekitatud kahju eest, vaadata kannatanutele otse silma ja vabandada. Üks noormeestest, Russell Kelly, on hiljem öelnud, et see oli üks raskemaid hetki tema elus. Teiseks hüvitasid kahju tekitajad otsese kahju kannatanutele ning kolmandaks vähendas see protsess märkimisväärselt tõenäosust, et eksinud noorukitest oleksid saanud professionaalsed kurjategijad. Õigupoolest otse vastupidi seesama Russell Kelly tegutseb täna edu-

Taastava õiguse kese on konflikti läbi tekkinud kahju heastamine, kasutades selleks lahendusprotsessi, milles osalevad aktiivselt kõik mõjutatud osapooled ning mille eesmärgiks on kõigi osapoolte tervendamine ning turvalise kogukonna ja üldise rahu loomine.

12

kalt turvalisuse ja õiguse valdkonnas.

Sellist lähenemist nimetataksegi taastavaks õiguseks. See ei ole ennekõike meetod või programm, vaid teatud lähenemisviis sotsiaalsetele konfliktidele.

Taastava õiguse kese on konflikti läbi tekkinud kahju heastamine, kasutades selleks lahendusprotsessi, milles osalevad aktiivselt kõik mõjutatud osapooled ning mille eesmärgiks on kõigi osapoolte tervendamine ning turvalise kogukonna ja üldise rahu loomine.

Ma usun, et ka minu loo puhul oleks palju suurem võit olnud see, kui noormees, kes mulle materiaalset kahju tekitas oleks kas minu heaks töötamise vms viisil mulle kahju hüvitanud. Kui ta oleks mul suve läbi muru niitnud, oleks minu jaoks kahju korvatud ja säärane töökasvatus oleks ka tema jaoks kindlasti mõjusam olnud. See oleks võit-võit lahendus.

Selline lähenemine võib meie õigusruumis tunduda võõras, aga tegelikkuses ju väga lihtne, vähem kulukas, preventiivses mõttes efektiivne ja mis peamine, kannatanu seisukohalt õiglane.

Kaisa Vetemaa lastekaitsetöötaja Tuginedes oma 2016. aasta magistritööle „Taastav õigus töös alaealiste õigusrikkujatega“, leian, et alaealiste õigusrikkujate puhul on oluline reageerida Eesti õigussüsteemis viisidel, mis alaealiste käitumist positiivselt mõjutaks. Noorte ning neid ümbritseva lähivõrgustiku kaasamine protsessi on sageli konfliktilahendamisel mõjusam, kui noore eest otsuse langetamine. Lastekaitsetöötajana leian, et taastava õiguse rakendamine, taastava õiguse põhimõtetest lähtumine, võiks olla alternatiiviks karistuslikule lähenemisele. Lastekaitsetöö tähendab eeskätt tööd perega, last või noort ümbritseva võrgustikuga. Taastavast õigusest lähtumine võimaldab kõigil professionaalidel, kes töötavad laste ja peredega, keskenduda positiivse suhte loomisele, et kutsuda esile muutus, mis omakorda aitab kaasa korduvõigusrikkumiste ennetamisele tuleviku­perspektiivis.

ja karistamine. Taastava õiguse eesmärk on anda konflikt osalistele tagasi, et kõik, kes on konfliktist mõjutatud, saaksid lahendusprotsessis osaleda ning peamine eesmärk oleks tekitatud kahjude heastamine ning suhete taastamine (ing. k. making things right).

Kahjusid heastav, osalisi kaasav ja kuritegevust ennetav õigus

Taastava õiguse kesksed küsimused mistahes konflikti puhul on: - Milline kahju on tekkinud?

Kahju puhul võetakse arvesse nii otsest materiaalset, kuid ka kaudsemat emotsionaalset kahju. Ennekõike vahetu kannatanu, aga samuti kogukonnale ja ka kahju tekitajale endale tekkinud kahju, näiteks suhete katkemine või halvenemine, sotsiaalse staatuse langus jne.

Taastav õigus pole midagi uut ega enneolematut, vaid vahepeal pisut unarusse jäänud vana. Norra sotsioloog Nils Christie on kirjeldanud konflikti kui omandit ning tema sõnul on konflikt osalistelt “varastatud”. Ühel hetkel ajaloos, ei käsitleta enam konflikti kui inimeste vahelist, vaid kui inimese ja riigi vahelist asja. Selle protsessi peamine tagajärg on kannatanu marginaliseerumine. Konflikti keskmesse tõusevad kahju tekitaja

13

Taastav õigus praktikas

- Kes on selle eest vastutav?

Uus-Meremaa maooridel on väljend whanaungathanga, mis tähendab seotust ja suhteid ning kogukondlikku rahu, mille eest on kõik vastutavad.

Taastav õigus baseerub osalt moodsale individualismile ning käsitleb konflikti ennekõike isikute vahelise küsimusena, mis tuleb lahendada nende osalusel ja huvides. Teiselt poolt on taastav õigus kogukondlik ning eeldab kõigi konfliktist mõjutatud osapoolte kaasamist lahendusprotsessi. Oluline on lahendus suunata põhjustele, mitte tagajärgedele. Nii võib olla oluline võtta kogukonnal vastutus selle eest, et kellestki kujuneb kurjategija (mis ei välista ega vähenda kahjutekitaja isiklikku vastutust).

- Kuidas see kahju heastada?

Kahju heastamisel on oluline, et see vastab nii kannatanu vajadustele, kui kahju tekitaja võimalustele. Oluline on, et kahju tekitajale oleks võimalikult otsene ja isiklik võimalus tekitatud kahju heastada (näiteks trahvid on pigem vanematele suunatud, mitte alaealisele õigusrikkujale).

Taastava õiguse levinumaid praktikavormid on lepitus (ing k mediation), taastav nõupidamine (ing k conference või ka family group conference) ning ringid (ing k circles). Euroopas on ilmselt kõige enam levinud lepitus, kus kaks (vahel ka enam) konfliktset osapoolt püüavad jõuda kokkuleppele vahendaja kaasabil. Taastava õiguse elujõule viitab asjaolu, et kui 1970-ndate keskpaigas rakendati seda peamiselt kriminaalõiguses, siis täna rakendatakse taastava õiguse praktikaid koolides, tööl, kogukonnas jne. Samuti saab taastavat õigust rakendada nii konflikti järgselt, kui seda ennetavalt ning ringide metoodikat kasutatakse tihti ka ilma igasuguse konfliktita. Austraalias ja Suurbritannias tegutsevad mitmetes koolides õpilaslepitajad (ing k peer mediator) ja mõnes kõrgkoolis akadeemilise personali lepitajad.

Taastav õigus on levinud paljudesse valdkondades. Selle rakendamiseks on oluline mitte vaadata neile erinevustele, mis meil on mõne teise riigiga, kus neid praktikaid kasutatakse, vaid sarnasusi ennekõike üldinimlikul tasandil. Teiseks ei ole vaja otsida põhjusi, miks see ei võiks töötada. Näiteks, et eesti inimesed on kinnised, vaid pigem tasub leida meile ainuomaseid viise, kuidas taasvat õigus Eestis võiks töötada. Ning viimaks tasub veelkord rõhutada, tegemist pole imerohu või utoopilise ühiskonna loomise kavandiga, vaid pragmaatilise ja efektiivse viisiga kuidas konfliktidest tulenevat kahju ennetada ja/või selle tagajärjel tekkinud kahju vähendada. Taastava õiguse eesmärk on, et selle rakendamisest võidaksid kõik.

Kas taastav õigus on imerohi? Ei ole. Esiteks ei ole seda võimalik rakendada kõigi konfliktide puhul. Peamiselt juhul kui kahju tekitaja ei võta vastutust ning ei ole valmis enda teo eest vabandama ega kahju heastama. Täismahus ei saa ka taastavat õigust rakendada kui kannatanu ei soovi protsessis osaleda. Paljudel juhtudel on aga taastav õigus parem lahendus kui süü ja karistuse keskne konfliktilahendus.

14

Alaealiste kohtlemine: ülekuulamisest ärakuulamiseni Jako Salla Prokuratuuri arendusnõunik Seoses õigusrikkumisi toime pannud laste kohtlemisega on palju jutuks olnud põhimõte, mille kohaselt alates 2018. aastast ei tuleks enam rääkida alaealistest õigusrikkujatest vaid abivajavatest lastest. Sõnad on olulised,

kuratuurist ja kohtust kuni mõjustusvahendite rakendamise, lastekaitse ja karistuste süsteemini neile jätame.

Näägutamiskomisjonid

Alaealise mõjutusvahendite seaduse kehtetuks tunnistamine ning alaealiste komisjonide kaotamine ei saanud algust sellest, et mõjutusvahendeid poleks üldse olnud või oleks komisjonide töö kuidagi tõendatult tulemusetu. Distantsilt vaadates oli süsteem üpriski kaasaegne: komisjonid rakendasid seadusest tulenevalt võrgustikupõhist töömudelit, kaasasid vanemaid, kitsaste ressursside tingimustes leidsid nad abi ka välistelt spetsialistidelt. Kõiki seaduses ette nähtud meetmeid küll alati ei rakendatud ning kättesaadavate kvaliteetsete teenuste osas valitses põud, aga see valdkond polnud ka komisjonide vastutusalas.

Kuigi komisjonide hulgas leidus kindlasti väga head ja eeskujulikku praktikat, siis üheks peamiseks kriitika objektiks oli komisjonide töökultuur, suhtumine lastesse ja vanematesse. Kõrvaltvaatajana komisjonidesse sattunud inimesed ehmusid sageli nähes ähvardamist, alandamist, kollektiivset kiusu ja mis peamine – näägutamist. Seitse täiskasvanud inimest is-

väljendades ideoloogilist lähenemist teemale ning kas soosides või vältides häbimärgistamist.

Arutada võib selle üle, kas iga õigusrikkuja on ikkagi abivajav laps ning kas kõigil abivajavate laste ühtviisi üldise sildiga märgistamine aitab ikka kaasa nende vajadustest ja riskidest lähtuvale kohtlemisele. Võime ka mõelda, kas inimese abivajajaks nimetamine võib olla kuidagi ebameeldiv või märgistav. Äsja kuulsin Norrast, et politsei poolt kuriteos kannatanutele pakutava teenuse puhul välditakse selle seostamist ohvri nimetusega, selle asemel kasutatakse teadlikult neutraalsemat sõna turvalisus. Samuti on paljud ilmselt kuulnud arusaama, et pole ohvreid, vaid on ellujääjad või vastupidajad (inglise keeles not victims but survivors).

Igal juhul on selle kõrval, kuidas me riigi poolt õigusrikkumisi toime pannud lapsi tähistame, veelgi olulisem see, kuidas me neid läbivalt kohtleme ning millise kogemuse alates politseist, pro-

15

Kogemused meilt ja mujalt

tuvad ja võtavad nende ees seisva noore kallal, kes pani oma teo sageli toime juba enam kui poole aasta eest. Alaealise mõjustusvahendite seadus ei ütelnud sõnagi selle kohta, et lapsi tuleks kohelda näiteks austusega, kuid samas ei näinud see ka näägutamist eraldi mõjutusvahendina ette. Ühtegi seadust sedasi ilmselt ei rikutud, kuid kuna komisjonide arendamistöö professionaalsuse suunal oli juba ammu lõppenud, siis võttis võimust kultuur, mis lihtsalt polnud enam ajale vastav ega kohane. Jääb tagantjärgi hinnata, kas elu ilma komisjonideta saab olema parem või on nii, et struktuur muutub, kuid kultuur jääb.

See, kuidas me lapsi ja ka nende vanemaid läbi oma käitumise kohtleme, on väga tähtis. Protseduuriõiguse teooria ütleb, et kui inimesi koheldakse riigi poolt viisakalt, ausalt, austusega, siis tajuvad nad ka nende suhtes tehtud (sh negatiivseid) otsuseid õiglasena ning täidavad võetud kohustusi paremini. Norra politsei on enda jaoks sõnastanud selle suhtumise nii: sina meeldid meile väga, kuid meile ei meeldi see, mis sa tegid.

Kui võrdleme Eesti olukorda paljude teiste riikidega, olgu nendeks mu enda kogemuse järgi kasvõi näiteks Taani, Holland või Hispaania, siis see positiivne mulje, mis paistab õigusrikkumisi

16

toime pannud alaealiste süsteemidest, ei seisne enamasti esmajärjekorras suurepärastes teenustes, uhketes kinnistes asutustes ja tohutus personalihulgas, vaid selles, kuidas prokurör või kohtunik alaealisega suhtleb, kas suhetes politseiga on usaldust, kas õhkkond kinnises asutuses on pingestatud või vaba jne.

Värske vanglatöötaja jagas minuga hiljuti lugu sellest, kuidas ta oli vanglaõuel kinnipeetavale esimesena tere öelnud ning seepeale vanemalt kolleegilt õpetussõnad saanud: „Ära seda küll enam tee, et esimesena teretad, meil siin niimoodi ei tehta. Nemad ikka peavad meid esimesena teretama, vastasel korral kaotame me autoriteedi.“ Vastupidise näite saan tuua Hispaania noortekohtust, kus kohtunik enne istungi formaalse osa algust alati noored süüdistatavad igapäevaste teemade abil nö soojaks räägib, selgitades, et seda on vaja nii noorel, et ärevusest üle saada kui ka tal endal, et tulla kontaktisaamiseks noore tasemele. Veelgi huvitavam oli näha, kuidas kinnises asutuses tulevad noored suure rõõmuga kallistama sedasama prokuröri, kes mõne kuu eest oli kohut vastu nende tahtmist veennud selles, et nende vabadust tuleb vähemalt aastaks piirata ja nad kodust eemaldada. Prokurör selgitas, et noortega tööks on vaja kirge, armastust ja autoriteeti ning eri hetkedel nende balansseerimise oskust. Ta ütles,

nud ka paljudes teistes riikides ning loomulikult ka Eestis heade spetsialistide näitel. Mulle ei meenu täna küll ükski õigusrikkumisi toime pannud lastega töötav asutus, mis ka tervikuna väärtustaks kontakti, suhtlemist ja positiivset suhtumist, aga ma usun ja loodan, et selline suhtumine muutub aegamisi ka meil normiks. Nendes asutustes, mis muutuse teele on juba asunud, pole olnud kerge vanu arusaamu murda.

Lisaks kultuuri ja nõudmiste muutmisele tuleb pöörata ka värbamisel enam tähelepanu isiksusele ning hoiakutele, kuna neid on raske muuta, samas professionaalseid oskusi saab alati täiendada. Kahjuks tuleb praeguses seisus Eestis värbamisel liigagi sageli lähtuda ainult sellest, et kandideerija on täitnud või täitmas minimaalsed professionaalsed nõuded.

Tänu mitmetele inimestele nii kolmandas sektoris kui ka näiteks Viru Vanglas olen õppinud seda, et hea kohtlemine ei tähenda tingimata leebust ning halb kohtlemine karmust. Meie seas on inimesi, kellel on karmid piirid ja ranged vaated, kuid kes on noortega ausad ja avatud ning keda noored austavad. Need inimesed on mulle kinnitanud, et austuse saab välja teenida vaid suhtlemisega, mitte kilbi, nuia ja ähvardustega.

Kokkuvõttes – selle kõrval, mida me õigusrikkumisi toime pannud laste ja noortega teeme, peaksime enam

et enne kui pole isiklikku kontakti, ei saa ka rääkida lapsesõbralikust kohtlemisest ning headest tulemustest.

Kinnitust sellele väitele olen ma näi-

tähelepanu pöörama sellele, kuidas me nendega töötame ning kas me ülekuulamiste kõrval neid ka ära kuulata tahame ja oskame.

17

Hoiatada, heastada ja kohustada ehk politsei võimalused lapsi õiguskuulekaks mõjutada Kadri Ann Salla Politsei- ja Piirivalveamet, arendusosakond, ennetuse ja süüteomenetluse büroo, juhtivkriminaalametnik Ikka ja alati on lapsed - kes mingil moel reegleid rikuvad - lapsevanematele, politseile ja ühiskonnale tervikuna muret valmistanud. Suur osa lastest katsetab enne täiskasvanuks saamist piire, see kuulub kasvamise juurde. Igavene tundub olevat ka küsimus, kuidas lapsi hästikäituvateks kasvatada. Psühholoogid, pedagoogid ja kasvatusteadlased ütlevad, et perekonnas või koolis tuleks eelistada piiride seadmisel ja distsiplineerimisel positiivseid viise.

Täna oleme sama küsimuse esitanud ka politseis: kuidas seadust rikkunud lapsi sanktsioneerimise asemel muul moel õigele teele juhatada?

Politseisse jõuavad laste väga erinevad rikkumised alates helkuri mittekandmisest või punase tulega tee ületamisest kuni peksmiste ja röövideni välja. Politsei küll tegeleb kuritegude uurimisega,

kohus. Pisemate rikkumiste ehk väärtegude puhul on politseil võimalus otsustada, millist lahendit lapse rikkumise osas teha. Eelmisel aastal registreeris politsei enam kui 7000 laste väärtegu, suurem osa neist olid alkoholi või tubaka tarvitamine, pisivargus või liiklusrikkumine.

Samas jõuab politseisse vaid murdosa laste õigusrikkumistest, sest enamikke tegudest lihtsalt ei avastata või politseid sellest ei teavitata. Laste seas läbiviidud uuringud aga näitavad, et iga kümnes teismeline on poest varastanud, üle poole lastest on suitsetanud ning üheksa noort kümnest on proovinud alkoholi. Nii et lapsed sooritavad hulganisti tegusid, mis on keelatud ja karistatavad, aga politsei radarile jõuavad neist vähesed.

Politsei esmane roll ühiskonnas on süütegusid ennetada ja lahendada ning

aga otsuse nendele tegudele järgnevate tagajärgede osas teeb prokuratuur või

korda tagada. Kuigi lapse kasvatamine on perekonna, lasteaia ja kooli vastutuses, annab politsei ka sellesse oma osa.

Politsei mõjutab noort seaduserikkujat eelkõige just nimetatud eesmärke silmas pidades ja valides viisid, mis parimal moel rikkumise lahendavad ja järgnevaid pahategusid ära hoiavad.

Teiste riikide kogemus ütleb, et laste mõjutamiseks sobivad tegevused või programmid, mis aitavad lapsel aru saa-

Perekonnas või koolis tuleks eelistada piiride seadmisel ja distsiplineerimisel positiivseid viise

18

Lähenemist, kus reegleid rikkunud laps kannab vastutust, kannatused saavad korvatud ja õiglus taastatud, nimetame me taastava õiguse lähenemiseks. da rikkumise tagajärgedest, võtta oma käitumise eest vastutus ning tulla toime sellega, mis teda rikkumise poole tõukab.

Oluline on arvestada, et piiride katsetamine käib suurekskasvamise juurde ning väljakutsuv käitumine möödub enamasti iseenesest - seetõttu ei nõua iga rikkumine jõulist reaktsiooni. Küll aga vajavad

tehtud kahju heastamisest. Just viimane on parim viis lapsel oma teo tagajärgedest aru saada ning õppida kandma vastutust: puhastad soditud seina, parandad lõhutud aia, tood tagasi võetud asja või asendad uuega, vabandad kannatanu ees ning teed talle midagi meeleheaks. Sellist lähenemist, kus reegleid rikkunud laps

põhjalikumat sekkumist juhtumid, kus lapse käitumises ja kasvukeskkonnas ilmnevad riskid korduvrikkumisteks.

Seega, et last aidata, peame me esmalt vaatama, mis on lapse käitumise põhjus.

Suuresti jaguneb laste väärkäitumine kaheks: laps käitub halvasti seetõttu, et tal endal on halb – olgu selleks siis probleemid kodus, koolis või sõpradega - või rikub ta seadust mõtlematusest ja uljusest. Esimesel juhul tuleb last tema muredes aidata, sest kui ei kao põhjus, ei saa edaspidi loota ka teistsugust tagajärge.

Korduvalt joobes või varastamiselt tabatud laps on arvatavasti kimpus sügavamate probleemidega ning siin on vaja abi leida sotsiaal- või haridussüsteemist.

15-aastane, kes sõidab ilma jalgrattakiivrita; 16-aastane, kes lõhub pargipingi; 17-aastane, kes proovib õlut või näppab poest ripsmetuši – kui see juhtub korra või paar, võib neid tegusid pidada nooruse rumaluseks. Et sellest õppust võtta, piisab enamasti vahelejäämisest, tõsisest jutuajamisest politsei ja vanematega ning

kannab vastutust, kannatused saavad korvatud ja õiglus taastatud, nimetame me taastava õiguse lähenemiseks.

Rahatrahviga, mis enamasti makstakse vanemate rahakotist ja laekub riigikassasse, ei tõsta me noore vastutust ning ka kannatanu jääb tühjade kätega. Seetõttu lähtub politsei laste kohtlemisel põhimõttest, et karistamisele eelistame mõjutusvahendeid. Sobiva mõjutuse leidmiseks vaatame mitte ainult juhtunu asjaolusid, vaid ka seda, kuivõrd laps saab oma teost aru ning on valmis seda heastama, samuti võtame arvesse riske, mis võivad viia uue süüteo sooritamiseni. Näeme, et lapsel endal ja tema vanemal on siinkohal samuti oluline roll täita ja mõjutus sünnib nendega kokkuleppel, sest meie soov on jõuda sinnamaani, kus laps ja vanem ise olukorra eest vastutuse võtavad.

Alates 2018. aastast saavad politsei käsutuses olema senisest laiemad ja mitmekesisemad võimalused lapse mõjutamiseks. Kui teoga pole kaasnenud kahju, võib politsei piirduda kohapeal suulise

19

hoiatusega: 15-aastase liikleja, kes ei kanna helkurit või jalgrattakiivrit või 17-aastase suitsetaja korrale kutsumiseks piisab enamasti selgitavast vestlusest ja hoiatuse andmisest. Vahelejäämine, kokkupuude politseiga ja tõsine jutuajamine lapsevanemaga on paljudel juhtudel mõjuv, et laps õppust võtaks ja edasistest rikkumistest hoiduks. Kui aga kohapealne hoiatus pole võimalik ja juhtunu asjaolud vajavad selgitamist, siis saab hoiatuse teha ka hiljem süüteomenetluse lõpetamisel.

Kui lapse teo tagajärjel on tekkinud kahju, näiteks poest on näpatud kommipakk või soditud on koolimaja sein, on võimalik kahju hüvitada ja heastada.

Oma teo tagajärgedega silmitsi seismine, kontakt kannatanuga ning tema ees vabandamine, enda taskurahast või tööga rikkumise heastamine on parimad viisid lastele õpetust anda. Tulevikus saab selleks kasutada ka lepitusteenust, kus kahju tegija ja kahju kannataja vahetult omavahel heastamises kokku lepivad.

Kui rikkumise taga on sõltuvusainete kuritarvitamine või lapsevanemate kehvad kasvatusoskused, sobib mõjutamiseks sotsiaalprogramm, näiteks multidimensionaalne pereteraapia. Lisaks on võimalus lapsega kokku leppida kohustuste võtmiseks, näiteks käia tubakanõustamisel, osaleda noortekeskuse

tegevuses, olla kokkulepitud ajal kodus või teha mistahes sobiv kokkulepe lapse mõjutamiseks. Kohtu kaudu võib politseinik edaspidi lapsele taotleda üldkasulikku tööd, liikumispiirangut, sõltuvusravi või kinnisesse lasteasutusse suunamist. Oleme seda meelt, et lapsele rahatrahvi või aresti määrame viimase abinõuna juhul, kui pole paremat viisi kui karistus, et anda signaal noorele tema teo keelatuse kohta ja ühiskonnale märk õiglusest.

Muidugi mõista on juhtumeid, kus sellest ei piisa või see ei mõju. Eks spetsialistid nii politseis kui ka mujal tunnevad muret just nende laste pärast, kes ise nii vastutustundlikud ja koostööaltid pole. Sügavamad põhjused käitumisprobleemide taga või pere toetuse ja vastutuse puudumine näitavad seda, et laps vajab põhjalikumat abi ja toetust sotsiaalsüsteemist. Selliselt juhtudel teavitab politsei lastekaitsetöötajat, kes hindab lapse olukorda ja kavandab vajalikud toetusmeetmed. Spetsialistide koos tegutsemine ja võrgustikutöö saavad senisest veelgi tähtsamaks, sest vaid läbiräägitud, kokkulepitud ja üheaegse sekkumisega erinevates süsteemides on võimalik suunata märatsevaid ja kontrollimatuid noortekampasid või endale ja teistele ohtlikke noorukeid. Paljudes kohtades toimib koostöö politsei, kohaliku omavalitsuse, kooli ja vabaühenduste vahel juba väga hästi ning täidab selle rolli, mida alaealiste komisjonid

Õiguskuuleka ja turvalise ühiskonna loomine sünnib vaid üheskoos.

siiani täitsid, mõnes kohas vajab koostöö veel käima tõmbamist. Õiguskuuleka ja turvalise ühiskonna loomine sünnib vaid üheskoos.

20

Lugu sellest, kuidas me lapse heaolu käsitlevat koolitust läbi viisime Kati Valma Tallinna Linnavalitsuse lastekaitsetöötaja Kristjan Kask Tallinna Ülikooli üldpsühholoogia dotsent MTÜ Lastekaitse Liit alustas 2016. aastal koostööd kaheksa erineva riigiga rahvusvahelise projekti MAPChiPP raames. MAPChiPP (Multi-diciplinary Assessment and Participation of Children in Child Protection Proceedings: training program with modules and tool box, international network) on suunatud valdkondadevahelise lastekaitsetöö edendamisele. Projekti eesmärgiks on eri valdkondade, näiteks sotsiaal- ja tervishoiutöötajate, politsei ja õigussüsteemi, praktikute oskuste suurendamine ja multidistsiplinaarse koostöö edendamine lastega seotud menetlustes. Aastal 2017 valmisid 12 multidistsiplinaarset õppemoodulit, mida hakkasid Eestis koolitama lastekaitsespetsialist Kati Valma ning TLÜ dotsent ning koolitaja Kristjan Kask, kes järgnevas artiklis oma kogemusest räägivad.

Lastekaitse Liit tegi meile huvitava ettepaneku viia läbi erialaspetsialistide seas koolitused edendamaks lastega kokku puutuvate spetsialistide seas koostööd ning julgustama kaasama nii lapsi kui ka lapsevanemaid varasemast enam neid puudutavatesse toimingutesse. Euroopa Liidu poolt toetatud projekt MA-

PChiPP koondab kaheksat erinevat Euroopa Liidu liikmesriigi organisatsiooni, kes töötasid välja koolitusvahendi lapse heaolu multidistsiplinaarseks käsitlemiseks. Koolitus koosneb 12 moodulist, kus käsitletakse erinevaid teemasid nagu lapse parim huvi, lapse väärkohtlemine ja hooletussejätmine, info kogumine ja analüüsimine lapse heaolu hindamisel ja tagamisel, erineva keele- ja kultuuritaustaga lastega suhtlemine, laste kaasamine otsustamisprotsessi ning lapsesõbralik õigusmõistmine.

Käesoleva aasta veebruaris käisime Budapestis kõigi projekti osapooltega tutvumas, et projekti moodulitest paremat aimu saada. On omaette väljakutse koolitada kedagi materjalide põhjal, mida koolitajana ei ole ise välja töötanud. Lastekaitse Liit tõlkis koolitusmaterjalid eesti keelde ning meie aitasime materjale kohandada vastavalt Eesti oludele.

Meie ülesandeks oli Eestis läbi viia kaks koolitust. Ühe koolituse eesmärk oli testida koostöös erialaspetsialistidega koolitusmaterjalide sobivust siinse kultuuriruumi ja seadusandlusega ning edastada tagasiside koolitusmoodulite sisu ja sobivuse kohta nende väljatöötajatele. Märtsi keskel sellise kahepäevase

21

koolituse ka läbi viisime. Osalejaid oli vajab abi erinevate spetsialistide poolt, erinevatest valdkondadest, näiteks kooli siis kuidas pakkuda abi piisavalt, kuid sotsiaalpedagoog, meditsiiniõde, Rajamitte dubleerivalt? leidja keskuse töötaja, lastekaitsetöötaMõlemas koolitusgrupis tekkinud disjad, kohtunik, juristid, politseitöötajad, kussioonid olid harivad ja kohati isegi lasteaia juhataja, haigla sotsiaaltöötajad, tulised. Erinevad spetsialistid võivad üht laste turvakodu töötajad. 9-10. maini toija sama olukorda näha väga erineva nurmus koolitajate koolitus, mille eesmärk ga alt ja omada väga erinevat informatoli koolitada välja 16 koolitajat erinevasiooni lapse kohta. Iga spetsialist puutub test valdkondadest nagu õigus, tervistöös kokku teiste erialade esindajatega, hoid, haridus, lastekaitse jt. Koolitajate aga talle võib jääda siiski teadmata, mida koolitus oli tasuta, kuid osalemise kriteeteised spetsialistid oma töös teevad ning riumiks oli, et koolituse saanud koolitaja kasvõi mis seadusandlus nende tööd realustaks MAPChiPP moodulite koolitamiguleerib. Kui laps satub näiteks lastekaitsega oma valdkonnas. setöötaja vaatevälja, siis võivad temaga Miks on multidistsiplinaarne lähekokku puutuda lasteasutuste töötajad nemine oluline? Lapse abivajaduse ja alates õpetajatest kuni eripedagoogi, sotheaolu hindamisel on sageli vaja kogusiaaltöötaja, psühholoogi ja sotsiaalpedada informatsiooni erinevatelt asutustelt googini, erinevate menetlusasutuste tööja spetsialistidelt, kes lapse ja perega on tajad nagu noorsoopolitseinikud, uurijad kokku puutunud. Kohest reageerimist ja prokurörid või kohtusüsteemi töötajad võivad vajada mitmed olukorrad. Näinagu kohtunikud nii kriminaal- kui tsiKasulikud koolitusmaterjalid kõikidele laste heaks töötavatele spetsialistidele! teks, kui kooli tuleb lastekaitsetöötaja või viilmenetluste raames, tervishoiutöötapolitseiuurija, kes soovib lapsega rääkijad, näiteks pere- ja eriarstid, õed, rehabi12 koolitusmoodulit (koostatud MAPChiPP projekti raames), mis tuginevad da, siis kuidas seda võimaldada? Samuti litatsiooniasutuse töötajad. See loetelu Suurbritannia lapse heaolu hindamisvahendile (The Family Assessment tool) ja on on oluline omavaheline informatsiooni pole kaugeltki ammendav ja võiks veel suunatud multidistsiplinaarse lastekaitsetöö edendamisele. vahetamine ja koostöö. Näiteks, kui laps jätkuda.

Sihtgrupp: sotsiaal- ja lastekaitsetöötajad, psühholoogid, tervishoiutöötajad, õiguskaitseorganid, kooli tugipersonal jt.

1.

2.

3.

4.

5.

6.

7.

8.

9.

10.

11.

12.

Multidistsiplinaarse koolituse raamistik Lapse õigused ja parim huvi Lapse hooletussejätmine, vaimne vägivald Informatsioon ja dokumentatsioon Informatsiooni analüüsimine Sekkumiste planeerimine Lapsega suhtlemise põhimõtted Lapse ja vanema osalus otsuste tegemises Lapsesõbralik menetlemine Multidistsiplinaarse koostöö põhitõed Haavatavus Eetilised aspektid

Koolitusmoodulid ja lisamaterjalid* saate alla laadida www.mapchipp.com Selleks

tuleb

registreeruda

22

MAPChiPP

networki

kasutajaks

(rahvusvaheline

Kati: „Enamus spetsialiste on küll teadlikud, et tuleb koostööd teha, aga kellega, millal, kuidas, milline on oluline informatsioon ja millised on teiste erialade kohustused ja piirangud – mida rohkem on ühe lapse ja pere ümber spetsialiste, seda rohkem need küsimused tekivad.

Samuti võib esile kerkida küsimus, mis on erinevate spetsialistide eesmärk seoses lapsega lähtuvalt nende tööülesannetest. Näiteks, milline on lastekaitsetöötaja roll ning millist abi on temal võimalik

kohati palju pahandust tekitada. Me võime küll teatud teemadest olla teadlikud aga me ei pruugi olla sugugi kindlad, kuidas teiste erialade esindajad täpselt sama olukorda võivad näha. Arusaamatuste ja

lapsele pakkuda? Kui kooli personal näeb lapse käevarrel sinikat või marrastusi, kelle ülesanne on sellest teatada ja kellele ning kas üldse? Mis ajast on lapsele määratud oma esindaja - advokaat? Kas ja kuidas last ära kuulata ning missuguses järjekorras, kui lapsega soovivad rääkida nii kahe erineva omavalitsuse lastekaitsetöötajad, lapsele kohtu poolt määratud esindaja ja kohtunik?

Kati: „Enamus spetsialiste on küll teadlikud, et tuleb koostööd teha, aga kellega, millal, kuidas, milline on oluline informatsioon ja millised on teiste erialade kohustused ja piirangud – mida rohkem on ühe lapse ja pere ümber spetsialiste, seda rohkem need küsimused tekivad.

Kui erinevate erialade abistajaid on palju ja/või nad omavahel koostööd ei tee, võib abivajaja jääda ilma õigeaegsest, asjakohasest ja tõhusast abist. Kuigi kõik justkui tegelevad ja abistavad ... ja igaühel on oma eesmärk.“ Kristjan: „Koolitusi läbi viies jäi mulle silma, et eeldamine ja oletamine võivad

möödarääkimiste vältimiseks tuleb aeg maha võtta ja olukorrad läbi rääkida.“ Kokkuvõtteks võiks öelda, et me näeme koolituse põhilise eesmärgina varasemast paremat infovahetust ja mõistmise suurenemist erinevate erialaspetsialistide vahel. Kui on selgem, mida ja miks erinevad spetsialistid teevad, siis suureneb ka usaldus üksteise vahel – selle tulemusena võidakse tulevikus näiteks julgemalt üksteisega info jagamiseks või nõu küsimiseks ühendust võtta. Koolitusmaterjalidega saab tutvuda registreerides end kasutajaks projekti kodulehel (www.mapchipp.com). Küsi lapse heaolu multidistsiplinaarse käsitlemise koolituste kohta lähemalt infot Lastekaitse Liidu MAPChiPP projekti meeskonnalt (Helika Saar, Helen Saarnik).

Projekti MAPChiPP rahastab Euroopa Komisjon, kaasrahastajad siseministeerium, justiitsministeerium ja sotsiaalministeerium Hasartmängumaksu Nõukogu kaudu.

Üheskoos suudame rohkem!

Kaisa Nurm Noorsoopolitseinik Laste poolt toime pandavate korrarikkumiste ennetamine, menetlemine, tõkestamine ja avastamine ning laste õiguste kaitsmine oma pädevuse piires - selline on ühe noorsoopolitseiniku igapäevane töö.

Karistamine - mis see on, mille eest, kus ja kes karistab? Loomulikult ei taha keegi saada karistatud ega kedagi karistada, aga sellegipoolest on kodus lastel omad reeglid ja karistused, kui mõnda reeglit rikutud. Näiteks on lapsed ise oma karistusena välja toonud koduaresti ja tahvelarvuti või telefoni keelu. Ühe noormehe jaoks oli kõige suuremaks karistuseks see, kui ta pidi oma õe tuba tolmuimejaga koristama.

Ka koolis kehtib kodukord, mida õpilased, õpetajad ja kogu koolipersonal täitma peavad. Nende rikkumisel on olemas koolipoolsed mõjutusvahendid, mida kool rakendada saab. Ühiskonnas kehtivad omad normid ja seadused. Normide vastu eksides vaadatakse meie poole halvustava pilguga. Seadust rikkudes järgneb aga politsei- või hoopis kohtupoolne karistus. Kuid politsei eesmärk ei ole ka-

ristamine vaid pigem probleemi lahendamine vestlemise ja suunamise teel nii, et laps oleks tulevikus ise motiveeritud teistmoodi käituma.

Mured ja probleemid, millega alaealised politsei vaatevälja jõuavad, on väga erinevad. Nendeks võivad olla alkoholi, narkootikumide ja tubaka tarvitamine või liiklusalased rikkumised nagu helkuri või kiivri puudumine. Samuti on probleemiks kodust ära jooksmised, kiusamine koolis, mis paraku tihti muutub füüsiliseks vägivallaks või kiusamiseks internetis.

Murettekitav on, et aina enam hakkavad lapsed üha nooremas eas õigusrikkumisi toime panema. Kui umbes nelja või viie aasta eest olid alkoholi esmatarvitajateks 13-15 aastased noored, siis nüüd me räägime 10-11 aastastest lastest, vahel isegi veel noorematest.

Oma töös lastele karistamisest rääkides alustangi reeglitest, seadustest ja ühiskonnas kehtivatest normidest. Laps peab eelkõige teadma, mis on keelatud tegu. On oluline, et noored saaksid aru, et keelatud teo eest peab rikkuja võtma

Politsei eesmärk ei ole karistamine vaid pigem probleemi lahendamine vestlemise ja suunamise teel nii, et laps oleks tulevikus ise motiveeritud teistmoodi käituma.

24

Võrgustiku eesmärk on olla probleemi lahendamisel ühes infoväljas, et leida lapsele ja ka tema perele ühiselt kõige parem ja kiirem viis probleemi lahendamiseks. ka vastutuse. See ei tähenda, et nad enda teo eest vastutavad rahatrahviga, vaid püüavad kannatanule tehtud teo heastada.

Lastega vesteldes jõuame tihti küsimuseni, et kas alla 14-aastastele lastele on kõik lubatud? Mõned arvavad, et siis tehakse vanematele trahvi, aga päris nii see ei ole. Ka alla 14-aastased lapsed peavad oma teo eest vastutama ning rikkumise heastama.

Alati on olnud üheks karistamise viisiks rahatrahv, kuid see pole lahendus.

Tavaliselt on nende rikkumiste taga mingisugune suurem kompleksne probleem, mida politsei üksi lahendada ei suuda.

Tänapäeval on kahjuks juba liigagi tavapäraseks saanud, et alaealise alkoholi tarvitamise põhjuseks on kodused mured, suhted vanematega, probleemid koolis

või vanemate lahkuminek. Need lahkuminekud võivad täiskasvanute jaoks olla väikesed, kuid laste jaoks on need tähtsad ja suured mured.

Kuressaare politseijaoskond on Saare maakonnas käivitanud võrgustikud eri piirkondades. Ühte võrgustikku kuuluvad selle piirkonna inimesed, kes tegelevad lastega. Näiteks lastekaitsespetsialistid, koolide ja lasteaedade esindajad, noortekeskuse esindaja ja politseinikud.

Võrgustiku eesmärk on olla probleemi lahendamisel ühes infoväljas, et leida lapsele ja ka tema perele ühiselt kõige parem ja kiirem viis probleemi lahendamiseks.

Lahenduse leidmisel on olulisel kohal lapsevanemad ja nende koostöövalmidus erinevate asutuste esindajatega. Üheskoos töötades moodustatakse sünergia, millel on oma jõud!

25

Mitmedimensiooniline pereteraapia – tugi abivajavate noortele ning nende vanematele Piret Varik MDFT terapeut, Sotsiaalkindlustusamet Eestis on reformimisel alaealiste õigusrikkujate kohtlemissüsteem. Uue süsteemi kohaselt pannakse põhirõhk individuaalsele tööle probleemsete noorte ja nende peredega, suurendatakse taastava õiguse meetmete laiemat kasutusele võtmist ning soodustatakse alaealistele sobivamate ja mõjusamate mõjutusvahendite kasutamist eesmärgiga vähendada korduvaid õigus­ rikkumisi. Üheks efektiivseks meetmeks, mida saab kasutada multiprobleemsete ja abivajavate noorte ning nende vanemate toetamiseks on mitmedimensiooniline pereteraapia (MDFT), mida Eestis hakati rakendama 2015. aasta alguses. Eelnevalt on see kasutusel ka Ameerikas, Kanadas ja mitmes Euroopa riigis. Sotsiaalkindlustusameti lastekaitse osakonna koosseisus töötavad nüüdseks neli piirkondlikku meeskonda - keskustega Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis, vangla meeskond tegutseb Viru vangla noorteüksuses.

MDFT on multiprobleemsetele (õigusrikkumised, alkoholi ja uimastite tarvitamine, koolikohustuse mittetäitmine, käitumis- ja suhteprobleemid jt) noortele ning nende peredele suunatud perepõhine sekkumisprogramm. MDFT terapeut

töötab muutuste saavutamiseks ja säilitamiseks süsteemselt nii noore, tema vanema, perekonna kui ka perevälise võrgustikuga, sealhulgas haridus-, sotsiaal-, (vaimse) tervise- ja õigusvaldkonnas, tutvusringkonnas. Teraapia on intensiivne, kestusega neli kuni kuus kuud, ning selle peamiseks eesmärgiks on peresuhete parandamine ning alaealiste korduvkuritegevuse vähendamine ja kinnistesse asutustesse sattumise vältimine. MDFT programmi suunajad on praegu kohus, prokuratuur, kriminaalhooldus, politsei ja alaealiste komisjon. Alaealiste komisjonid küll lõpetavad oma tegutsemise järgmisest aastast, kuid kohalikel omavalitsustel on võimalus noor vajadusel ja sobivusel programmi suunata.

Olen MDFT terapeudina töötanud üle kahe aasta. Kindlasti on mulle õpingute ja praktiseerimise ajal kasuks tulnud psühholoogiaalane haridus ning eelnev töökogemus laste rehabilitatsioonikeskuses ja kriminaalhoolduses. Tänaseks saan enda ja kolleegide töökogemusele tuginedes kinnitada, et MDFT teraapiavormina tõesti töötab ja annab positiivseid tulemusi ka Eestis. Samuti julgen väita, et teraapia õnnestumise võtmeks on terapeudi ja perekonna vahelise usal-

26

sellest, mis on halvasti ja puudu, kuid enda ja pere tugevuste väljatoomisega jäävad sageli hätta. Oleme valmis kriisideks ja tagasilöökideks, mis on meie töö puhul nii tavapärane, et kriisisituatsioonid on terapeudile omaette tööriistadeks teraapiaprotsessi sisulisel kujundamisel.

MDFT on pereteraapia, seetõttu on kesksel kohal töö pereliikmetega ja eesmärgiks see, et teraapia lõppedes on noore ja vanema(te) vahelised suhted saanud parema kvaliteedi: rohkem on armastust, lähedust, toetust ja mõlemapoolset vastutust.

Samas on väga oluline tähelepanu pöörata spetsialistidele pere ümber: me süveneme nende muredesse, infosse ja ettepanekutesse, üritame läbi jõustamise ning nende töö väärtustamise tugevdada koostööd perega, et leida ühiseid eesmärke ja lahendusviise. MDFT terapeut suhtleb vajadusel erinevate ametnike ja asutustega, osaleb koosolekutel ja ümarlaudadel, saab ja jagab infot. Kindlasti ei ole MDFT terapeudi roll olla ainult pere poolel ja vastanduda perevälisele, võrgustikutöö eesmärgiks on soodustada ja toetada produktiivsete koostöösuhete loomist, mis jätkuvad ka peale teraapia lõppemist.

Julgustan probleemsete noortega tegelevaid töötajaid kaaluma ühe võimaliku abinõuna MDFT programmi. MDFT ei ole võluvits, kuid võib osutuda tõhusaks mõjutusvahendiks, mis parandab noore ja perekonna suhete kvaliteeti ning vähendab probleeme perevälises süsteemis.

Noorel ja vanemal tekib usaldus terapeudi suhtes ainult siis, kui nad tunnetavad väärtustamist ja lugupidavat suhtumist. dusliku suhte loomine ning tihe koostöö ja infovahetus perevälise võrgustikuga.

Teraapias osalevaid perekondi iseloomustab sageli see, et algusfaasis puudub neil sisemine motivatsioon programmis osaleda. Ollakse kaitseasendis ja väsinud suhtlemast erinevate spetsialistide, ametnike ja asutustega. Kuidas luua usalduslikku suhet inimestega, kes on kogenud oma elus palju ebaõnnestumisi ning ka süüdistamist ja kriitikat? Kuidas tekitada neis usk, et muutused on võimalikud ning tulevik ei pea tähendama pidevat ebaedu ja läbikukkumist? Oma töökogemuse põhjal saan öelda, et kõige aluseks on empaatilisus ja inimlikkus. Positiivne, soe ja austav suhtumine inimestesse aitab neil üle saada vastumeelsusest, alaväärsuse-, lootusetuse- ja häbitundest.

Programmis osaleja peab saama säilitada oma eneseväärikuse hoolimata sellest, millises kriisis hetkel on tema ja ta perekond. Noorel ja vanemal tekib usaldus terapeudi suhtes ainult siis, kui nad tunnetavad väärtustamist ja lugupidavat suhtumist. Teiseks tuleb murede ja negatiivsete tunnete rägastikust üles leida pereliikmete tugevused, oluline on pöörata tähelepanu sellele, millega keegi tegeleb, millest huvitub ning milline on tema mõtte- ja tundemaailm. See võib võtta aega, sest meie kliendid räägivad küll vilunult

Loe rohkem: https://www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/lapsed-ja-pere/ lastekaitse/mitmedimensiooniline-pereteraapia-mdft

27

Iga inimese negatiivne käitumine on peegeldus tema sisemaailmast ning enesetundest Triin Hermann Mitmedimensiooniline pereteraapia (MDFT) terapeut, Sotsiaalkindlustusamet Töötades igapäevaselt MDFT terapeudina noortega, kes on toime pannud erineva raskusastmega õigusrikkumisi, näen ma peale vaadates üht mürsikut. Last, kes tekitab kodus, koolis ja ühiskonnas palju peavalu ning nõutust – tema sõnavara mõistmiseks jääb vahel ka kõikvõimsa Google abist väheseks ning see on tema käitumise võib-olla isegi leebeim osa.

Töötades igapäevaselt ka nende inimestega, kes nimetatud noorega erinevatel põhjustel kas on seotud või kokkupuutes, näen ma peale vaadates kõige lihtsamalt öeldes vastandumist. Vastandumine võib väljenduda sõnades, tunnetes, käitumises, suhtumises ja kõigis väljatoodus korraga.

Sealt edasi tulevadki küsimused, et mida olukorraga peale hakata? Esimene mõte, mis mul terapeudina alati üle huulte tuleb on, et püüame hetkeks mõelda, kui see mida me ühe noore käi-

tumises näeme ja kogeme on nii vastuvõetamatu, siis mis peab toimuma selle lapse sees, et ta sellisel viisil käitub?

Terapeudina on minu jaoks iga inimese negatiivne käitumine peegeldus tema sisemaailmast ning enesetundest. Nimetame seda mõistmiseks. Viimane on aga üks olulisemaid lähtepunkte, kust alustada, et saavutada kontakt nii noore kui ka perega, mis võimaldaks edasist tööd ja muutuste esile kutsumist.

Mõistmisest muidugi üksi ei piisa, aga see on hea stardipositsioon. Praktika näitab, et kui noor ja pere tunnetavad terapeudi või ükskõik millise spetsialisti siirast huvi, usku ning mõistmist, siis on rajatud ka hea pinnas kontaktiks ning muutuste võimalikkuseks.

Meenub üks näide, kus nooruk ütles, et tema pereseansile ei tule ja isegi, kui tuleb ja temast hakatakse seal midagi rääkima, siis ta lihtsalt kõnnib minema. Vesteldes temaga edasi ning süüvi-

Praktika näitab, et kui noor ja pere tunnetavad terapeudi või ükskõik millise spetsialisti siirast huvi, usku ning mõistmist, siis on rajatud ka hea pinnas kontaktiks ning muutuste võimalikkuseks.

28

lapsed, kuidas üks või teine olukord on kedagi mõjutanud, milliseid tagajärgi tekitanud ja mis selle kõige all sügavamal tasandil neis endis peitub. See oli algus, pika teekonna algus, sest kui mingid negatiivsed tunded ja sündmused on olnud igapäevaelu lahutamatu osa aastaid, siis tundide ja päevadega ei toimu ükski muutus.

Terapeudina saan ma näha iga noore, pere ja inimese ressursse ning tuua need nähtavale ka neile endile läbi selle, et ma toetan neid nende väljakutsetes, kuid ei võta ära vastutust. Aitan neil paremini saada kontakti iseendaga ning näha ja mõista nende suhtlemis- ja käitumismustreid, kuid lasen neil toimivate lahendusteni ise ja üheskoos jõuda.

Lasen ka eksida, kuid toetan ja tunnustan nende väiksemaidki edusamme, sest need on olulised.

Töö kõige haavatavama sihtrühmaga nõuab sügavamat vaadet. Kui keskenduda üksnes sellele, mida on võimalik silmaga näha, siis võibki kinni jääda taltsutamatu mürsiku ning vastanduvate täiskasvanute kuvandisse.

des sellesse, mis tema väljaöeldu taga peitus, selgus peagi, et ta tunneb end üksikuna, sest tema käest ei küsita kunagi, mis on tema lugu või kui ka küsitakse, siis ei usuta. Ta tundis hirmu, lootusetust, väsimust ja kandis tohutut süükoormat, sest sisimas ta mõistis, et tema teod on olnud väga tõsised, kuid veel sügavamal sisimas vajas ta mõistmist ja seda, et keegi näeks kasvõi kordki teda eraldiseisvalt tema tegudest. Pärast seda, kui ta oli esimese kogemuse ja teadmise saanud selles osas, kuidas tema enesetunne koos mõtete ja tunnetega mõjutab tema käitumist ning millised tema rahuldamata vajadused nende all tegelikult peituvad, oli ta nõus osalema pereseansil, et neist rääkida ka oma pereliikmetega. Antud pereseanss oli esmakordne kogemus kõigi liikmete jaoks – olla koos ning rääkida avatult rasketest olukordadest, mis on tekitanud väga tugevaid negatiivseid emotsioone kõigis ning mis omakorda on kahjustanud väga suurel määral omavahelist suhtlust ning kontakti. Kohtumise järel mõistsid nii vanemad kui ka

29

Missugust koostööd vajavad laps ja pere?

Evi Vilgats Pereterapeut ja rehabilitatsioonimeeskonna juht, MTÜ Papaver Mittetulundusühingus Papaver oleme rehabilitatsiooniteenust alaealiste komisjonist suunatud lapsele ja tema pere- ning ametnikevõrgustikule osutanud 11 aastat, puudega lastele kolm aastat.

Papaveris on kõige olulisemaks väärtuseks perekond. Mõistmine, ausus, hoolimine ja professionaalsus on väärtused, mis aitavad luua usalduslikku ja võrdväärset suhet kliendiga. Peale esmase kontakti loomist on vajalik kokku leppida, mis on eesmärk, mille suunas hakkame koos minema.

Erineva tasandite koostöö puhul on esmatähtis nõustaja/terapeudi poolt suhte loomine lapse ja tema pereliikmetega, lasteaia või kooli ja kohaliku omavalitsuse töötajatega jt võimalike koostööpartnerite vahel.

Klientide tagasisides on olulisemaks peetud seda, et Papaveri meeskonna spetsialistid kuulasid neid ja mõistsid, suhtusid neisse kui võrdsesse partnerisse ja uskusid, et on võimalik ellu tuua muutusi ning leidsid põhjust tunnustada, oskasid leida tugevaid külgi ja õpetasid oskusi neid kasutada.

Selleks, et aidata lugejal veidigi paremini mõista, kuidas tunnevad end lapsed ja nende pered, kes jõuavad rehabilitatsiooniteenusele toon järgnevalt välja koonda-

tud iseloomustuse. Sagedasti on lapsevanemad saanud lasteaias või koolis teada, kui halvasti on nad oma last kasvatanud, et nende võsuke käituda ei oska kaasõpilaste ja õpetajatega, lapse õppeedukus on enamasti mitterahuldav, palju on põhjuseta puudumisi või kooli mitte jõudmist mitme veerandi vältel, esineb juhtumeid, kui politsei on teinud trahvi alkoholi tarbimise või suitsetamise eest, mõni laps on löönud õpetajat või kakelnud kaaslasega nii, et politsei on pidanud sekkuma. Lastel on soovitatud lasteaeda või kooli vahetada ja suunatud neid koduõppele. E-kooli ei julge lapsevanemad avada, sest sealt saab lugeda enamasti märkusi. Rehabilitatsiooniteenusele jõudes on neil peredel läbi käidud mitu ümarlauda koolis, kohtumised lastekaitsespetsialistiga, alaealiste komisjoni istung ja võib-olla kohtumine ka Rajaleidja spetsialistidega. Enamasti on pered teadmatuses ja segaduses, missugust kasu toob neile määratud järgmine nii öelda komisjon. Laps ja pere on tõrksad, kaitsepositsioonil ja lootusetud, motivatsioon muutuseks puudub või on väga väikene.

Minu 2015. aastal kaitstud magistritöö uuringu tulemustest selgub, et suurel osal, mis moodustab 70- 80% teenusele suunatud lastest, on probleeme vaimse tervisega. Vaimse tervise probleemidega laste

30

Juhtumikorralduslik kompleksne teenus ja võrgustiku ühine töötamine võib olla üheks abinõuks ette tulevate probleemise lahendamisel. selline osakaal on tõsine märguanne, mis vajab võimaluste leidmist nende laste ja peredele süsteemseks ning pikaajaliseks teenuse osutamiseks.

Papaveri teenuseosutamise mudeli järgi alustab perega tööd juhtumikorraldaja, kes on enamasti sotsiaaltöötaja ja lisaks kaks spetsialisti. Kontakti ja usaldussuhte loomine võib võtta isegi kuni kolm kuud.

Teenuste sagedus ja intensiivsus sõltub eelkõige pere vajadustest ja võimalustustest, kohtumisi võib olla kuus kaks kuni neli korda. Meeskonnas töötavad kõikide erialade nõustajad / terapeudid, kellel on lubatud teenust osutada riikliku rehabilitatsiooniteenuse raames. Juhtumikorraldaja võib olla perele nii öelda advokaadi rollis, suheldes erinevate võrgustikega.

Oleme Papaveri meeskonnaga täheldanud, et nõustamises nagu ka elus, viib parimate tulemusteni koostöö, mille käigus tekib sünergia. Näiteks nõustaja ja kliendi vahelises usaldussuhtes, kahe kolleegi omavaheliste nõupidamiste või hoopis erinevate võrgustikuliikmete kaasamise näol. Igal juhul tähendab koostöö jõudmist ühiste eesmärkideni just koos töötades. Arvestades individuaalseid erinevusi ja austades neid.

Papaveri juhtumikorraldaja ja sotsiaaltöötaja Angela Aljase 2016. aastal kaitstud magistritöös uuritud klientide tagasiside annab kinnitust ja jõudu, et teeme tööd nii, et see toob enamasti kliendi ellu oo-

datavad muutused. Positiivsena tuuakse välja teenusel olles enda tundmist spetsialistide koostööpartnerina, mis väljendus ühise eesmärgi nimel töötamises, tasakaalustatud suhetes, koos otsuste tegemises ning avatud ja mõistvas suhtumises spetsialistide poolt. Lapsevanemate ja laste hinnangul on teenuse juhtumikorralduslik lähenemine kasuks oma koordineeriva tegevuse, individuaalse lähenemise, paindliku, süsteemse ja jätkusuutliku korraldusega. Lisaks mõjutas võrgustikukohtumistel teistes institutsioonides rehabilitatsioonimeeskonna spetsialistide kohalolek kohtumist rahulikuma ja konstruktiivsema õhkkonna suunas.” (Aljas, 2016: 71-71). Antud uuringust tuleb ka välja, et kõige rohkem tehakse lapsevanemate poolt ettepanekuid võrgustikutöö tõhustamise ning arendamiseks, et koostööpartnerid tegutseksid ühise eesmärgi nimel ning kooskõlastatult.

Juhtumikorralduslik kompleksne teenus ja võrgustiku ühine töötamine võib olla üheks abinõuks ette tulevate probleemise lahendamisel. Eesmärkide ja kokkulepete seadmine erinevatel tasanditel annab võimaluse edasi minna nii, et eelkõige lapse, nooruki ja tema pere vajadused oleksid austatud ja hoitud kõikide partnerite poolt.

Aitäh kõigile partneritele, kellega koos töötades oleme jõudnud paljude klientide ellu tuua soovitud muutused!

31

MTÜ LASTEKAITSE LIIT MTÜ Lastekaitse Liit on katusorganisatsioon, mis aitab kaasa lapse õiguste tagamisele ja lapsesõbraliku ühiskonna kujundamisele.

MTÜ Lastekaitse Liit, mis on asutatud 2. oktoobril 1988, tegutseb aktiivselt paljudes siseriiklikes ja rahvusvahelistes võrgustikes. Liikmesorganisatsioonid tegutsevad üle Eesti.

MEIE VÄÄRTUSED

MEIE TEGEVUSED:

• Kasvame koos!

• tegeleme aktiivselt huvikaitsega lapse õiguste edendamisel

• Samal poolel – lapse poolel!

• mõjutame ühiskonda, sh osaledes õigusloomeprotsessis

• Lapse hääl!

• teavitame ja nõustame • korraldame koolitusi ja teavitusüritusi • anname välja infomaterjale ja trükiseid

Meie väärtused on õnneliku lapse silmades!

MEIE MÄRKSÕNAD • Märka last!

• Ära löö last – ka sõnadega!

• Targalt internetis!

• Kiusamisest vabaks!

• viime läbi erinevaid programme ja projekte (sh rahvusvaheliselt) • koostame ülevaateid ja analüüsime laste olukorda ning arvamusi

MTÜ Lastekaitse Liit lähtub oma tegevuses ÜRO lapse õiguste konventsiooni neljast üldpõhimõttest: ebavõrdse kohtlemise keeld, lapse huvide esikohale seadmine, lapse ellujäämise ja arengu tagamine ning lapse seisukohtadega arvestamine.

KASULIK TEADA Külasta kodulehte: www.lastekaitseliit.ee Vaata kasulikku infot: www.targaltinternetis.ee www.kiusamisestvabaks.ee Loe veebiajakirja „Märka Last“: http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/ Liitu ja ole kursis: www.facebook.com/Lastekaitseliit Tutvu lastelaagritega: www.lastelaagrid.eu

MTÜ Lastekaitse Liit Aadress: Endla 6-18 Tallinn 10142 Telefon: 631 1128 Kodulehekülg: www.lastekaitseliit.ee Toeta meie tegevusi: EE652200221001192369 Swedbank