Märka Last november 2019

MTÜ Lastekaitse Liit ajakiri November 2019

• Parim abivahend kiusamise vastu on laps, kes saab olla tema ise •

• Märka last: Tuleviku ilmingud on tänases päevas • • Vanusest ja vastutusest laste ja täiskasvanute pilgu läbi • • Lapsesõbralik tervishoid • Kuidas rääkida lapsega seksist ja kaitsta teda seksuaalse väärkohtlemise eest? • Lasteabitelefoni kogemused läbi 10 aasta • • Kuidas laste mured on muutunud • Lastekaitsetöötaja argipäev • • Lapse digikuva “kaaperdamise” juhtumid Eestis • 1 • Lapse õiguste filmiprogrammi „Lapse õigus olla tema ise“ tutvustus •

SISUKORD 5 Parim abivahend kiusamise vastu on laps, kes saab olla tema ise 11 Märka last: Tuleviku ilmingud on tänases päevas 17 Vanusest ja vastutusest laste ja täiskasvanute pilgu läbi 25 Lapsesõbralik tervishoid 30 Kuidas rääkida lapsega seksist ja kaitsta teda seksuaalse väärkohtlemise eest?

35 Lasteabitelefoni kogemused läbi 10 aasta 39 Kuidas laste mured on muutunud 43 Lastekaitsetöötaja argipäev 47 Lapse digikuva “kaaperdamise” juhtumid Eestis 54 Lapse õiguste filmiprogrammi

„Lapse õigus olla tema ise“ tutvustus

Väljaandja: MTÜ Lastekaitse Liit

Ajakirja kontakt: ajakiri@lastekaitseliit.ee ajakiri.lastekaitseliit.ee

Toimetaja: Mart Valner mart.valner@lastekaitseliit.ee

Kujundus: Katrin Nõu

Kasutatud pildid: pixabay.com freepik.com

Mida oleme aastatega oma laste heaks teinud? Õiguskantsler lasteombudsmani rollis ja tema büroo jälgivad seaduste mõju ja vastavust laste vajadustele. Riigi ja kohaliku omavalitsuse tasandil töötavad kõrge empaatiatundega koolitatud lastekaitsetöötajad.

Arvukad lastekaitseorganisatsioonid ja –ühendused õpetavad vägivalda ja ülekohut märkama, käituma kaaslaste suhtes empaatiliselt ja toetavalt, koolitavad lapsevanemaid oma last mõistma ja toetama. Kooli õppeprogramm, hoolimata selle sagedasest muutmisest, on kasvatanud Pisa testi andmetel suurepäraste teadmistega põlvkonna.

Ja ometi on veel väga palju teha.

Lapse õiguste konventsioon – 30 aastat!

Ene Tomberg MTÜ Lastekaitse Liit president 1989. aastal juhtus midagi erakordset Ühinenud Rahvaste Organisatsioon võttis vastu laste oma seaduse, mille kohaselt lapsed ei ole objektiks, kes kuuluvad oma vanematele, vaid täieõiguslikud ühiskonna liikmed oma õiguste ja kohustustega. Lapse esimesed 18 eluaastat on tema jälgimise, arengu toetamise ja suunamise, mängu ja õppimise aeg. Konventsioon kohustab riike muutma seadusi ja strateegiaid laste huvidest lähtuvalt, et tagada neile arenguks vajalik puhas keskkond ja võimalused, tervislik toit, hoolitsus tervise eest.

2019. aastal Tallinna 15-16-aastaste õpilaste seas läbiviidud küsitlus näitas, et täiskasvanu poolset vaimset väärkohtlemist on küsitletuist kogenud 23,7%, füüsilist vägivalda 12%, koos kambaga on kedagi kiusanud vähemalt korra 16%, 35.5% on õppimisest tüdinud ja 31% on end elu jooksul tahtlikult vigastanud. Madalale enesehinnangule viitab seegi, et 31% noortest peavad end inetuks ja ebameeldivaks. Üksindus ja vaimne vägivald on tõusnud probleemiks. Kuidas siin aidata? Olulisim lahenduse algus on märkamine ja kuulamine.

Oleme liiga hõivatud oma igapäevaelu

Eesti ühines konventsiooniga 1991. aastal tunnustades dokumendi 54 artiklit. Oleme jõudnud oma lastekaitseseaduseni, mille esimene versioon kopeeris suuresti konventsiooni erinevaid artikleid. 2014. aastal vastuvõetud lastekaitseseadus toetub juba konventsiooni põhimõtetele meie riigi eripära arvestades.

3

probleemidest, et märgata enesesse tõmbunud ja sotsiaalmeediasse sukeldunud last.

Kui sageli me last kiidame või tema arvamust ühiskonnaelu küsimustes kuulame? Meie jaoks on ta ikka veel laps, kes nn täiskasvanute teemadel kaasa ei räägi. Aga ta on meist targem kõigis 21. sajandi tehniliste edusammude kasutamises, informatsiooni hankimisel kiirem ja oma arvamuse väljendamisel sageli ka konkreetsem. Tema muretseb oma tuleviku, puhta keskkonna ja kliimamuutuste pärast rohkem kui meie. Ühendagem siis teadmised ja oskused nende küsimuste konkreetseks lahendamiseks! Üksteise mõistmine, austamine ja arvestamine viib meie kõigi poolt soovitud tulemusteni.

“Tänase ajakirja numbri oleme pühendanud tegevustele, mida Lastekaitse Liit on 31 aasta jooksul teinud koos arvukate partnerite ja kaasamõtlejatega.

Igal lapsel on õigus õnnelikule lapsepõlvele ja ainult koos saame neile selle tagada.”

Tänase ajakirja numbri oleme pühendanud tegevustele, mida Lastekaitse Liit on 31 aasta jooksul teinud koos arvukate partnerite ja kaasamõtlejatega. Igal lapsel on õigus õnnelikule lapsepõlvele ja ainult koos saame neile selle tagada.

4

Parim abivahend kiusamise vastu on laps, kes saab olla tema ise Auli Andersalu-Targo

Koolipsühholoog, „Kiusamisest vabaks!“ programmi, Gordoni Perekooli ja PREP-koolitaja

Heade suhete tähendus on aktuaalseks teemaks nii lastegruppides kui täiskasvanute kooslustes, see on tähtis teema nii kodude kui haridussüsteemi jaoks ja mõjutab kõiki ühiskondlikke suhteid. Järjest enam on tähelepanu all kiusamise ennetamine ja kiusamisjuhtumid, mis on alati seotud inimestevaheliste suhetega.

5

Heades suhetes olemist on vaja õppida ja lapsed vajavad selleks enda kõrvale täiskasvanuid, kes neid turvaliselt ning oskuslikult juhendaksid. Kui soovime näha lapsi kasvamas kiusamisvabas keskkonnas, peame täiskasvanutena alustama enda teadlikkuse kasvatamisest. Tähtsaim on, et iga täiskasvanu oleks teadlik enda eeskujust, olgu ta lapsevanem, lapsega tööalaselt kokku puutuv spetsialist või keegi, keda laps mingil muul viisil näeb või kuuleb. Oluline on igal hetkel teadvustada, milliseks eeskujuks me oma suhtumiste ja suhetega lastele oleme.

See teadlikkus on oluline, sest alati ei ole kerge olla lapsele parimaks eeskujuks.

Lisaks enda jälgimisele saavad täiskasvanud teha veel palju selleks, et lastes areneksid kiusamist ennetavad oskused ja omadused.

Lapse positiivne minapilt kujuneb tema vastastikuses mõjus teiste inimestega.

See tähendab, et vajalik on suhelda lapsega eelkõige nii, et täiskasvanu kuulab teda huvitatult, julgustab last väljendama oma arvamust, jagab lapsega oma mõtteid ning tunnustab ja toetab lapse suhteid teiste lastega.

Positiivse minapildi kujundamist toetab näiteks see, kui võtta igapäevaselt enne magamaminekut lapsega aeg jutuajamiseks sellest, mille üle ta täna enda juures uhkust tunneb, mille üle endaga seoses rõõmustab või mida just täna endas armastab. Ka lapsevanem ise peaks endas leidma midagi rõõmustavat ja seda lapsele väljendama. Kui sellist tegevust igapäevaselt korrata, kujuneb lapses harjumus panna enda juures tähele positiivset ja ennast kiita. Lapsed, kes oskavad endas tunnetada head, on ühtlasi tähelepanelikumad ka teiste inimeste heade omaduste suhtes ja see omakorda aitab ennetada kiusamist.

Heades suhetes on kergem olla lastel, kes on enesekindlad ja positiivse minapildiga, sest ennast hästi tundes on lapsed ka empaatilisemad ja teiste inimeste suhtes hoolivamad.

Lapse enesekindlus ja enesehinnang sõltub sellest, kas teda ümbritsevad täiskasvanud teda ka päriselt näevad ja kuulevad ja sellest lapsele teada annavad. Laps saab rahulikult areneda ja õppida heades suhetes olemist siis, kui saab endale toetavat sõnalist ja mittesõnalist tagasisidet nii pereliikmetelt, eakaaslastelt kui teda ümbritsevatelt 6

täiskasvanutelt. Selleks peegelduseks sobivad väga hästi lihtsad lühikesed laused, nagu näiteks “Ma näen, et sa praegu pingutasid”, “Mulle tundub, et sa võid nüüd küll endaga rahul olla”. Laps vajab positiivset, innustavat ja toetavat tagasisidet, mis tähendab positiivses sõnastuses tunnustavaid lauseid lapse tegemiste kohta. Eriti mõjusad on sellised laused, kus vanem väljendab veel ka oma tunnet lapse käitumise suhtes, näiteks “See, kuidas sa matemaatika ülesanded ise ära tegid, rõõmustab mind väga, sest ma nägin, kui raske see sulle oli”, “Mul on tõesti väga hea meel, et sa oma väikest venda tema mänguasjade koristamisel aitasid, kuigi sa vist väga ei tahtnud seda teha”. Lapsele adekvaatse ja konkreetse tagasiside andmine tähendab esmalt millegi positiivse välja toomist, seejärel tähelepanu juhtimist sellele, mida laps peab veel õppima või oma käitumises muutma ning tagasiside lõpetamist mõne tunnustava sõnumiga.

Selliselt käitub vanem, kes vastab lapse tähelepanusoovile näiteks viisil: „Mulle väga meeldib see, et sa tahad mulle rääkida oma päevast. Teeme nii, et praegu ootad sa, kuni ma lõpetan issiga jutu, sest tema tuli minuga esimesena rääkima ja siis ma kuulan sind, sest sinu jutt huvitab mind väga. Sa oled mulle väga kallis!“

“Lapse enesekindlus ja enesehinnang sõltub sellest, kas teda ümbritsevad täiskasvanud teda ka päriselt näevad ja kuulevad ja sellest lapsele teada annavad.”

7

Enesekindluse saavutamiseks vajab laps seda, et täiskasvanud õpetaksid talle teadlikult igapäevaeluga seotud suhtlemisoskusi. Seda peaks vanem tegema nii, et esmalt räägib ta lapsele, mida laps peaks tegema, seejärel näitab ise selle oskuse ette ja siis palub omakorda lapsel sõnastada, mida laps vanema jutust kuulis ja mida nägi teda tegemas. Seejärel peaks laps proovima uut oskust ise ja pärast seda peab vanem ütlema lapsele, kuidas ta olukorraga hakkama sai ning kiitma teda hästi või uutmoodi sooritatud käitumise eest. Lühidalt öeldes on uute oskuste omandamisel väga oluline neist rääkida, neid lapsele ette näidata, lasta lapsel endal käitumist harjutada ja teda seejärel kindlasti pingutuse eest tunnustada.

Sellisel moel saab õpetada ja õppida näiteks oma paha tujuga hakkama saamist, hädas oleva kaaslase aitamist või sõpradega tülide lahendamist. Ka eneseregulatsioonioskuste arendamisel on sellisest õpetusest palju kasu. Lapse oskus püüelda oma eesmärkide poole, keskenduda ülesannetele, kohaneda muutuvate olukordadega ja kontrollida oma impulsiivsust arenevad just siis, kui last ümbritsevad täiskasvanud teda teadlikult juhendavad.

“Lapse sotsiaalsete oskuste oluline osa on oskus tajuda, kuidas teised inimesed teda mõjutavad ja kuidas tema omakorda mõjutab end ümbritsevaid inimesi. Vajalik on võimalus süvendada teadmisi iseendast ja oma reaktsioonidest.”

8

Lapse sotsiaalsete oskuste oluline osa on oskus tajuda, kuidas teised inimesed teda mõjutavad ja kuidas tema omakorda mõjutab end ümbritsevaid inimesi.

Vajalik on võimalus süvendada teadmisi iseendast ja oma reaktsioonidest.

Lapsed saavad sõprussuhete loomise selgeks siis, kui nad saavad harjutada eakaaslastega koos olemist ja õppida heaks kaaslaseks olemist täiskasvanu juhendamisel. Eriti olulised on oskused sõpra hoida, suhtuda temasse austavalt ja hoolivalt, astuda julgelt sõbra ja enda eest välja ning olla salliv ka siis kui kaaslane on eriarvamusel. Empaatilised ja teineteist hoidvad suhted aitavad last läbi terve elu tulla toime stressirohkete olukordadega, need suhted toetavad eneseregulatsiooni oskusi ja aitavad vältida sotsiaalset isolatsiooni, mis on seotud mitmete vaimse tervise probleemidega.

erinevad tegelased võivad ennast tunda, millest nad võivad puudust tunda, mis pani neid sellisel moel käituma, millised nende vajadused võivad olla rahuldamata või mida nad oma elus oluliseks peavad. Lugusid oleks kasulik ka läbi mängida, teha seda erinevates rollides ja mõeldes lugudele erinevaid lõppusid.

Kindlasti tuleb pöörata lapse tähelepanu tunnete teemale. Oma emotsioonide mõistmise ja negatiivsete emotsioonide reguleerimise oskus annab lapsele suurema tunnetega seotud sõnavara ja võime mõista paremini oma kaaslaste tundeid. Selleks on vajalik, et lapse ümber olevad täiskasvanud peegeldaksid tema tundeid, öeldes näiteks “Ma näen, et sa oled pahane selle pärast, mida ma sulle ütlesin”, “Mulle tundub, et sa oled väga pettunud, et sul see joonistus

Empaatia arendamiseks on hea rääkida lapsele ja arutada koos lapsega lugusid, milles laps ja täiskasvanu saavad võrdselt oma arvamust avaldada. Lugudeks sobivad nii juhtumised päriselust, muinasjutud, lood raamatutest kui ka filmid ja multifilmid. Loo rääkimisel ja arutelus on hea kasutada teadlikult valitud küsimusi, mis puudutavad lugu ennast või tema tegelasi.

Kasulik on arutada, mis võis juhtuda enne ja mis võiks saada pärast, kuidas

“Empaatia arendamiseks on hea rääkida lapsele ja arutada koos lapsega lugusid, milles laps ja täiskasvanu saavad võrdselt oma arvamust avaldada. “

9

välja ei tulnud”, “Sa vist oled kurb ja igatsed oma sõpra”, “Sul võib olla natuke hirmus minna seda ülesannet täitma”. Lapsega koos on vaja rääkida erinevatest võimalustest ja ka sellest, mida teha siis, kui on raske või paha olla. Mõned lapsed tahavad siis eemale tõmbuda, teised tahaksid pigem kellegi lähedusse hoida, et end paremini tunda, paljudele on vaja oskusi end ise rahustada, näiteks joonistades, lugedes, midagi mudides või millegi toreda peale mõeldes. Ja kõige olulisem on see, et lapsel tekiks oskused ja harjumus paha tuju korral oma tunne rahulikult ja selgelt sõnastada ning lähedastelt abi küsida.

“Lapsed vajavad täiskasvanu hoolimist ja armastust kõige rohkem nendel hetkedel, kui nad käituvad kõige ebasobivamal moel, sest just siis on neil vaja täiskasvanu toetust, et end paremini mõista ja juhtida.”

Lapsed vajavad täiskasvanu hoolimist ja armastust kõige rohkem nendel hetkedel, kui nad käituvad kõige ebasobivamal moel, sest just siis on neil vaja täiskasvanu toetust, et end paremini mõista ja juhtida. Täiskasvanu peab püüdma mõista, mida laps oma halva käitumisega tegelikult väljendada püüab ja mis on tema sõnumi tegelik sisu, sest laps käitub halvasti või lausa kohutavalt siis, kui ta ise end just selliselt tunneb.

Kui laps on saanud mõistva ja toetava täiskasvanuga koos olemisest positiivseid kogemusi, on ta õppinud olema samamoodi hooliv ja toetav oma kaaslaste suhtes.

10

MÄRKA LAST: Tuleviku ilmingud on tänases päevas Dagmar Kutsar ja Kadri Soo Tartu Ülikooli ühiskonnateaduste instituudi lapsepõlveuurijad

11

Eelmise aasta aprillis ilmus Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) hariduse arengusuundadele viitav dokument The Future of Education 2030, milles on öeldud: „Koolide ees on keeruline ülesanne valmistada õpilasi ette kiireteks majanduslikeks, keskkondlikeks ja sotsiaalseteks muutusteks, ametiteks, mida pole veel loodud, tehnoloogiateks, mida pole veel välja töötatud ja senitundmatute sotsiaalsete probleemide lahendamiseks“.

Kutsudes üles haridussüsteemi muutuma, näevad nad lapses ja tema toimevõimekuses (agentsuses) tuleviku vormimise „materjali“.

augustis Tartus (www.isci2019.org/ key-note-speakers/), me mõistame uusi arenguid ühiskonnas alles siis, kui nad on (enamvähem) välja kujunenud. Sama on lapsepõlvega: me vaatame sellele tagasi kui olnule. Kuid lapsena tuleb elada ettepoole, läbi suhtlemise iseenda ja erinevate keskkondadega oma isiklikku elu igapäevaselt luues. Tekib küsimus, kas täiskasvanutes on piisavalt tarkust hariduse uuendamiseks?

Kas laps saaks sellele kuidagi kaasa aidata?

LAPSE TOIMEVÕIMEKUS Uue lapsepõlvekäsitluse kohaselt on laps loomupäraselt aktiivne ja eesmärgipärane, oma vanusele, teadmistele ja kogemusele vastava sotsiaalse kompetentsusega ja tal on võime anda hinnanguid nii enda kui ka teda ümbritseva kohta. Toimevõimekus eeldab arusaamist iseendast ja olukordadest enda ümber, selgust eesmärkides ja nende saavutamise võimalustest ning valikutest – osadust ja informeeritust.

OECD Haridus 2030 dokumendis on öeldud, et tänased õppijad on muutuste kandjad. See eeldab, et nad on uuenduslikud, vastutust võtvad, kõrge teadlikkuse ja eneseregulatsiooni oskustega toimevõimekad subjektid.

Lapsed, kes lähevad täna kooli, on ligi kahekümne aasta pärast noored täiskasvanud hoopis teistsuguses sotsiaalses, tehnoloogilises, majanduslikus jne keskkonnas. Ka Eestis on viimasel ajal palju arutelusid haridusuuenduse teemal, käesoleva aasta esimesel poolel avaldati visioonidokument Haridus Eestis 2035, momendil käib tuline vaidlus lasteaia riikliku õppekava ümber ja eriarvamusi on lõpueksamite, laste sportlike tulemuste avalikustamise jne asjus.

Tuleviku ilmingud on tänases päevas.

Viidates professorite Asher Ben-Ariehi ja Ivar Frønesi peaettekandele laste heaolu konverentsil käesoleva aasta 12

LAPSED KANNAVAD UUENDUSLIKKUSE ENERGIAT Ben-Arieh ja Frønes oma Tartu konverentsi ettekandes leidsid, et lapsed suheldes erinevates keskkondades, kannavad endas uuenduslikkuse energiat. Nende väitel on tänase lapsepõlve väljakutseks sotsiaalsete protsesside mõistmine tulevikku vaatavalt ja lapsed on uuenduste varasalved. Et täiskasvanutena mitte ainult oma kogemusele lootma jääda, on tähtis rääkida lastega.

Haridusega seoses on ühelt poolt selge, et süsteem toimib hästi, kuna PISA testis on lapsed rahvusvaheliselt väljapaistvad. Järelikult on hariduses tehtud õigeid valikuid. TÜ lapsepõlveuurijad on aga rahvusvahelises laste heaolu uuringus Children’s Worlds küsinud lastelt kooli eri aspektide toimimise kohta ja näidanud, et laste kriitilisus kooli suhtes teisest kuuenda klassini süveneb märkimisväärselt. 12-aastaste laste hinnangutest on ilmnenud, et 15% on vanusegrupis selliseid, kelle enesetunde hinnangutes on võimendunud apaatsus, väsimus ja kurvameelsus. Nende laste elus on probleemid kuhjunud nii kodus, koolis kui ka mujal. Positiivse hinnanguga lastega (41%) võrreldes on nende hulgas enam selliseid, kes ei tunne end kodus ega koolis hästi ja kelle arvamust ei kuulata eriti, neil on vähem sõpru ja nad kogevad sageli eakaaslaste narrimist

“Lapsed, kes lähevad täna kooli, on ligi kahekümne aasta pärast noored täiskasvanud hoopis teistsuguses sotsiaalses, tehnoloogilises, majanduslikus jne keskkonnas.”

13

ning tõrjumist. Umbes kolmandik nendest lastest ei ole ka oma tuleviku suhtes optimistlikud.

(informeeritust, kaasatust) protsessides, mis puudutavad tema elu. Seega lasub täiskasvanutel vastutus laste kuulamiseks ja nende arvamustega arvestamiseks, seda nii igapäevategevustes kui ka tulevikusuundade kavandamisel.

On selgunud, et lapse subjektiivne heaolu hakkab „murenema“ väljaspool kodu, st koolis, kus ta veedab suurema osa päevast. Lapse kodu on heaoluloomes aga kõige vastupidavam. Järelikult, täiskasvanute poolt loodud näivalt hästi toimiv haridussüsteem sisaldab aspekte, mis süsteemi sihtgrupile ei ole sobivad ning vajavad uuendamist.

Uuenduslikke ideid saabki siin lastelt.

Näiteks on lapsed rääkinud uurimuse läbiviijatele ebaõiglasest kohtlemisest koolis. Lapsed saavad anda selgitusi, mis on nende jaoks ebaõiglane kohtlemine, tuua oma kogemustest ja tähelepanekutest näiteid, rääkida sellest, kuidas nad õpetaja poolse ebavõrdse kohtlemise olemasolu on omaalgatuslikult koolis testinud ning millist kohtlemist nad õpetajatelt ootavad.

MILLEL PÕHINEB LAPSE UUENDUSLIKKUSE ENERGIA? Täiskasvanud teevad otsuseid tavaliselt juba kogetu ja olnu põhjal, samuti otsivad nad häid lahendusi näiteks rahvusvahelistest praktikatest, mis on samuti uue loomine olnu põhjale. Kuna lastel on vähe minevikku (elatud elu) ja kogetud kogemust, tuleb neil seni teadmata lahendusi ise luua. Üheks võimaluseks on mäng. Ben-Arieh ja Frønes väitsid Tartu konverentsil, et lapsed ei vaja mängimist mitte sellepärast, et nad on lapsed, vaid sellepärast, et lapsepõlv on eluperiood, millal inimene vajab mängu. Mäng ei ole lihtne etteantud rollide imiteerimine, vaid mängu läbi arenevad lapse suhtlemisalased ja uuenduslikud kompetentsid. Mängu uuenduslik olemus seisneb lapse erilises mõtlemise viisis ja sisemises motiveerituses ning toimevõimekuses. Seega, laps subjektina juhib evolutsiooni läbi uuendusliku kohanemise, nii mängides kui ka igapäevases suhtlemises erinevates keskkondades ja erinevate inimeste, nii laste kui ka täiskasvanutega.

Laste uuenduslikkuse energia ei ole piisav olemasolevate sotsiaalsete probleemide lahendamiseks, juhul kui nad ei saa seda suhetes täiskasvanutega avada. Laste heaolu uurimused (Children’s Worlds, Laste ja vanemluse monitooring) on näidanud, et laste osalusõigused on teiste õigustega võrreldes vähem laste elus realiseerunud. Samas, aktiivse toimevõimeka subjektina vajab laps osalust 14

Reaalsuses on oht, et lapsed on kaotamas võimalust vabaks mänguks ja loominguks, eriti siis, kui nende elu on liigselt täiskasvanute poolt juhitud.

Nii kahaneb ka võimalus uuendusliku energia rakendamiseks vaba mängu olukordades ja uuenduslike ideede loomeks ning laps saab „juba olnu“ kordamise kaasosaliseks. Kuid ka lihtsalt vabast mängust on uuenduste märkamiseks vähe. Oluline on, et täiskasvanu oleks lapse jaoks olemas ja suhtlemisel lapsega märkaks lapse uuenduslikke ideid. Häid näiteid on mitmeid: Tartu TERA lasteaed, kus õueala laste tehtud kavandi järgi vanematega koos välja ehitati või Tartu Katoliku lasteaed, kus lapsed kavandasid Tähtpere pargi, mis kaasava eelarve konkursil sai teise, rahastatava koha. Tore oli näha lapsi Tartu kesklinnas oma pargi ideest möödujaid teavitamas ja ideele toetust küsimas.

lapsed. Joonisel on näha 12-aastaste laste vastuste jaotus kahele küsimusele, kuivõrd Eestis täiskasvanud hoolivad lastest ja kuivõrd nende õigustega arvestavad. Selgub, et jaotused on väga sarnased: üle neljandiku lastest on väidetega täiesti nõus ning umbes 10% ringis on pigem mittenõustuvad.

“Reaalsuses on oht, et lapsed on kaotamas võimalust vabaks mänguks ja loominguks, eriti siis, kui nende elu on liigselt täiskasvanute poolt juhitud. Nii kahaneb ka võimalus uuendusliku energia rakendamiseks vaba mängu olukordades ja uuenduslike ideede loomeks ning laps saab „juba olnu“ kordamise kaasosaliseks.”

KAS TÄISKASVANUD HOOLIVAD LASTEST JA ARVESTAVAD NENDE ÕIGUSTEGA? Lapsed on tänapäeva ühiskonnas kõrgelt väärtustatud, usuvad uurijad täiskasvanute hinnanguid analüüsides.

Järelikult võib arvata, et väärtustades lapsi nad ka lastest hoolivad ja nende õigustega arvestavad. Kuivõrd väärtustamine teoks saab, oskavad vastata 15

Täiskasvanud Eestis hoolivad lastest

28

44

19 7 2

Ma arvan, et täiskasvanud arvestavad laste õigustega

28

40

20 9 2

0% Täiesti nõus

Peaaegu nõus

100% Teatud määral nõus

Natuke nõus

Üldse ei ole nõus

Joonis. 12-aastaste laste vastuste jaotus küsimustele „Täiskasvanud hoolivad lastest“ ja „Ma arvan, et Eestis täiskasvanud arvestavad laste õigustega“ (Children’s Worlds, 2018)

et täiskasvanud neist hoolivad, samuti leiavad, et neid koheldakse õiglaselt, vähest hoolimist kogevatest vaid 39% nõustuvad sellega, et neid koheldakse õiglaselt.

Edasisest analüüsist selgub, et lapsed, kes leiavad, et täiskasvanud lastest hoolivad, usuvad enamuses ka, et täiskasvanud arvestavad laste õigustega.

Lapsed, kes nõustuvad täielikult väitega, et täiskasvanud lastest hoolivad, on ise seda kogenud läbi positiivsete tundmuste nii kodus, koolis kui ka sõprade seltsis ning nemad on optimistlikud ka oma tuleviku suhtes.

Et tuleviku ilminguid märgata ja mõistlikke otsuseid täna teha, on lisaks iseenda tarkusele oluline avada lapse uuenduslike ideede varasalv, nii läbi mängu, õppetöö kui ka igapäevase suhtlemise.

Lapse poolt avaldatu on sageli ootamatu, ei haaku täiskasvanu väärtuste ja subjektiivsete kogemustega ning esmapilgul tundub otstarbetu. Kuid selles ongi uuenduslik idee, midagi sellist, mis loob uusi väljavaateid ja kinnitab uusi suundumusi, mida täiskasvanu ei teadnud.

Lapse uuenduslikkuse energia avaneb täiskasvanule, kui lapse jaoks olemas olla, teda kuulata ja kuuldut mõista ning sellega arvestada, st lapse arvamuse usaldamisest ja tõsiselt võtmisest.

Küsides samas uuringus 12-aastastelt õiguste realiseerituse kohta nende elus selgus, et ohtlikult vähe toimib laste elus õigus õiglasele kohtlemisele ka olukordades, kui laps midagi valesti teeb.

Analoogse tulemuse saime 2018.aasta andmetega võrreldes ka 1997.aastal, kui samu küsimusi küsisime 14-aastastelt lastelt. Ilmneb, et lapsest hoolimine hakkab „murenema“ oskusest last õiglaselt kohelda. Lastelt saadud andmed näitavad, et 69% lastest, kes usuvad, 16

Vanusest ja vastutusest laste ja täiskasvanute pilgu läbi Andra Reinomägi Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna nõunik

17

2018. aastal korraldatud Lapse õiguste ja vanemluse uuring (vt ka uuringu täpsemat metoodikat ja tulemuste kokkuvõtet) keskendus teadlikkusele lapse õigustest ning lapse õigustega seotud arvamustele ja kogemustele.

Küsitleti nii lapsi kui ka täiskasvanuid.

lasteasutuse riikliku õppekava näeb ette, et 6-7aastasele lapsele peaks olema selge, mis võib olla tervisele kasulik või kahjulik ning kuidas ohutult käituda.

Perekonnaseaduse järgi on vanemal õigus ja kohustus hoolitseda oma alaealise lapse eest. Kõik lapsesse puutuvad otsused teeb lapsevanem, kes peab need lapsega eelnevalt läbi rääkima ja lähtuma eeskätt lapse parimatest huvidest. Iga sellise otsuse langetamisel peab lapsevanem hindama oma lapse küpsust ja individuaalset eripära, samuti kaaluma seda, kas last puudutav otsus on turvaline ning lapse parimates huvides.

Uuringu valim hõlmas 1110 last (11-.4. klass) ja 1248 täiskasvanut. Muu hulgas küsiti neilt, millisest vanusest alates võiksid lapsed olla valmis erinevate eluliste teemadega iseseisvalt toime tulema. Küsimused puudutasid näiteks laste otsuseid toitumise, treeningute ja ravi kohta, üksi ühistranspordiga sõitmist ja perearsti juures käimist, aga ka näiteks nooremate õdede-vendade hoidmist või üksi koju jäämist.

Iga lapse vajadused, oskused ja toimetulek on erinev. Uuringutulemuste põhjal ei saa teha järeldust, et lastele võibki sellest vanusest alates sellised ülesandeid usaldada. Oluline on rõhutada, et iga vanem vastutab oma lapse eest. Tundes oma lapse võimeid ja temaga asju arutades saab vanem hinnata, kas laps on valmis ise vastutust kandma. Ja lõpuks vastutab ikkagi vanem oma lapse eest kuni tema täiskasvanuks saamiseni.

Olgu siinkohal rõhutatud, et seda, kas ja millisest vanusest alates võib lapse näiteks ajutiselt üksi koju jätta, õigusaktid sõnaselgelt ei käsitle. Õiguskantsler on öelnud, et selliseid küsimusi peab otsustama lähtudes konkreetsetest asjaoludest ja konkreetse lapse küpsusastmest. Siiski sätestab seadus mõned vanusepiirid, mis seonduvad lapse iseseisvuse ja iseotsustusõigusega. Nii näiteks on kooliküpsus seotud iseseisva tegutsemise oskusega. Kooliküpseks loetakse põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse kohaselt laps, kes on saanud enne 1. oktoobrit 7-aastaseks. Koolieelse 18

TÄISKASVANUTE ARVATES VAREM VALMIS

1. juunist kuni 31. augustini – on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kella 5.00 –24.00. Kohalik omavalitsus võib öist liikumispiirangut ajutiselt lühendada, st mõnes linnas või vallas võib näiteks noortele suunatud ürituste toimumise ajal kehtida leebem kord.

Uuringutulemusi vaadates peegeldub eelöeldu ka laste hinnangutes. Ilmneb, et nii mõnegi teema puhul eeldavad täiskasvanud lastelt vastutust varem, kui lapsed ise on valmis võtma. Nii näiteks arvavad täiskasvanud, et lapsed ja noored on valmis oma tuba korras hoidma 5,3-aastaselt, samas kui lapsed hindavad selleks vanuseks keskmiselt 6,8 aastat. Kui täiskasvanud arvavad, et laste ja noortega võib seksist rääkida 12,8-aastaselt, siis lapsed ise leiavad, et selleks vanuseks on 14,5 aastat. Ka valmisolekut mõneks ajaks üksi koju jääda ja ühissõidukiga üksi sõita hindavad lapsed üldjuhul pigem tagasihoidlikumalt kui täiskasvanud. Nii leiavad lapsed, et mõneks tunniks üksi koju jääma on lapsed ja noored valmis 8,1-aastaselt, samas kui täiskasvanute arvates on see vanus keskmiselt 7,3 aastat. Ühissõidukiga üksi sõitmiseks on lapsed valmis 8,9-aastaselt, täiskasvanute hinnangul aga 8,2-aastaselt. Vahed on küll väikesed, kuid nende suund on siiski selge.

Laste valmisolek nooremaid õdesidvendi hoida võiks küsitlustulemuste järgi täiskasvanute keskmiste hinnangute alusel olla 9,7-aastaselt, kuid laste arvates on nad selleks tegevuseks keskmiselt valmis 10,3-aastaselt. Ka üksinda perearsti juures käimist hinnatakse erinevalt: täiskasvanute arvates võiks see olla 13,4-aastaselt ja laste arvates 13,7-aastaselt. Õiguskantsler on laste tervisega seotud otsuste puhul rõhutanud, et võlaõigusseaduse järgi võib patsiendi läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes juhul, kui ta on sellega nõus. Lapspatsiendi võib läbi vaadata ja talle tervishoiuteenust osutada üksnes tema enda nõusolekul, kui ta on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma (võlaõigusseadus, § 766 lg 4). Kui laps ei ole võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma, on otsustusõigus tema vanematel (või muul seaduslikul esindajal).

Eelöeldu juurde on asjakohane märkida lastekaitseseaduses toodud öise aja liikumispiirang: selle järgi on alla 16-aastasel alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikus kohas kella 23.00–6.00. Suvisel ajal – 19

Lapse kaalutlusvõimet hindab tervishoiutöötaja. Seda tuleks teha näiteks juhtudel, kui laps tuleb arsti vastuvõtule või protseduurile üksi, tema vanematega ei ole võimalik ühendust saada või kui laps ei soovi oma vanemaid otsustamisse kaasata. Samuti võib kaalutlusvõime hindamine osutuda vajalikuks näiteks juhul, kui laps ja tema vanemad ei jõua ravi suhtes üksmeelele. Kaalutlusvõimelisuse eelduseks on see, et lapse mõistab oma haiguse olemust, võimalikke ravivalikuid ning neist keeldumise tagajärgi. Ka siis, kui laps ei ole tervishoiutöötaja hinnangul kaalutlusvõimeline, tuleb ta kaasata otsustamisse ja aruteludesse nii palju kui võimalik.

Eesti õigusruumis valitseb tervisega seotud küsimustes aga vastuolu. Kui raviga seotud küsimusi (sh vaktsineerimise, hambaravi ja reproduktiivtervise, sh abordiga seotud otsused) saavad võlaõigusseaduses toodud põhimõtete kohaselt otsustada alaealised ilma vanemata, siis näiteks psühhiaatrilise abi saamiseks on seaduses kehtivate põhimõtete järgi vajalik alaealise enda tahe ja seadusliku esindaja ehk vanema nõusolek. Õiguskantsler on rõhutanud, et kuigi üldjuhul tulekski psühhiaatrilise abi saamiseks vanemad kaasata, esineb erandeid, mil see ei ole võimalik (lapsevanem on näiteks sõitnud välismaale) või see ei ole lapse huvides (laps on näiteks perevägivalla ohver). Neil juhtudel ei saa tänast õigusruumi arvestades õigeaegselt aidata depressiooni, söömishäire või sõltuvuse käes kannatavat 17-aastast noort, kes on abi saamiseks ise psühhiaatri poole pöördunud, kelle abivajadus on meditsiiniliselt põhjendatud ja kes on psühhiaatri hinnangul nõusoleku andmiseks piisavalt küps.

LASTE ARVATES VAREM VALMIS Raviga seotud teemad on Lapse õiguste ja vanemluse uuringu tulemuste järgi üks valdkond, mille osas täiskasvanud hindasid lapse vastutusvalmidust keskmiselt hilisemaks ja lapsed ise varasemaks. Näiteks vastupidiselt perearsti juures käimisele on otsuste puhul, kuidas haiguse korral ennast ravida, laste arvates keskmiselt neil valmisolek olemas 15-aastaselt. Täiskasvanud leiavad, et keskmiselt on laste puhul selleks vanuseks 16,3 aastat.

Laste ja vanemluse uuringus küsitud toitumisvalikuid puudutava otsuse osas (näiteks taimetoitlaseks või veganiks hakkamine) leiavad lapsed, et kesk miselt on nad valmis neid küsimusi iseseisvalt otsustama 12,5-aastaselt, samas kui täiskasvanud hindavad selleks vanuseks 13,8 aastat.

20

Laste ja täiskasvanute hinnangud erinevad ka suhtlusvõrgustike kasutajaprofiilide ja täiskasvanuteta elamise küsimuses. Küsimusele, millisest vanusest alates on lapsed või noored valmis endale suhtlusvõrgustikes (nt Facebook, Instagram) kasutajaprofiili looma, pakkusid lapsed keskmiseks vanuseks 11,7 aastat, täiskasvanud aga 12,9 aastat. Sarnased on hinnangud ka pikemat aega täiskasvanuteta elamise kohta (nt kui ema või isa töötavad välismaal): laste hinnangul on siin keskmine vanus 14,7, täiskasvanute hinnangul aga 15,9 aastat.

“Selgituseks tuleb lisada, et laste isikuandmed vajavad erilist kaitset, kuna laps ei pruugi täielikult mõista andmetöötlusega kaasnevaid ohtusid, tagajärgi ja kaitsemeetmeid. Seda ka internetis ja suhtlusvõrgustikes. Seepärast annab alaealise andmete töötlemiseks nõusoleku tema lapsevanem või eestkostja.”

Selgituseks tuleb lisada, et laste isikuandmed vajavad erilist kaitset, kuna laps ei pruugi täielikult mõista andmetöötlusega kaasnevaid ohtusid, tagajärgi ja kaitsemeetmeid. Seda ka internetis ja suhtlusvõrgustikes.

Seepärast annab alaealise andmete töötlemiseks nõusoleku tema lapsevanem või eestkostja. Erand on ettenähtud seoses infoühiskonna teenuste (interneti vahendusel kasutatavad teenused) osutamisega. Andmekaitse üldmääruse artikkel 8 sätestab üldreeglina vanusepiiriks 16 aastat, lubades liikmesriikidel seda vanust langetada kuni 13 aastale. Eestis peab isikuandmete kaitse seaduse järgi infoühiskonna teenuste (näiteks sotsiaalmeediakonto avamine, e-posti 21

konto loomine, muusikavoo tellimine vmt) kasutamiseks ja vastava nõusoleku andmiseks olema kasutaja vähemalt 13-aastane. Vanema või eestkostja nõusolekul on see võimalik ka nooremate puhul.

vahekorras olemise küsimuses hindavad lapsed selleks vanuseks keskmiselt 17 aastat, täiskasvanute vastuste keskmine on aga 16,9 aastat.

Viimase teema puhul tuleb märkida, et vanusepiiri, millal seksuaaleluga alustada tohib, pole seaduses määratud. See on eraeluline küsimus, mis seostub noorte küpsuse, teadlikkuse ja valmisolekuga. Küll aga tuleb lapsi kaitsta igasuguse väärkohtlemise, ka seksuaalse väärkohtlemise eest. Selle kohta on karistusseadustikus sätestatud vastavad kuriteokoosseisud ning oluline on rõhutada, et kui ka tegu ei loeta kriminaalkuriteoks, ei tähenda see veel, et see oleks soovitatav või ühiskonnas heaks kiidetud. Seega ühest vastust sellele ei ole.

Samas tuleb suhtlusvõrgustike puhul rõhutada lapse õigust privaatsusele ning austada lapse soovi keelata täiskasvanul näiteks interneti suhtlusvõrgustikes avaldada last puudutavat infot ja andmeid (sh fotosid). Nii peaksid lapsevanemad, kes last puudutavat infot sotsiaalmeedias avaldada soovivad, kaaluma, kas see ikka on lapse parimates huvides ning millist mõju võib see avaldada lapsele nii avaldamise ajal kui ka tulevikus.

ÜHTE LANGEVAD ARVAMUSED

KOKKUVÕTTEKS

Suhtlusvõrgustike ja interneti teemaga haakub ka nutiseadmete kasutamise küsimus. Lapsed ja täiskasvanud hindavad nutiseadmete kasutamise vanust üsna ühtmoodi: laste arvates on selleks sobilik vanus 8,1 aastat, täiskasvanute hinnangul 8,4 aastat. Laste ja täiskasvanute arvamused ühtivad vanuse osas ka otsuste puhul, millises trennis käia ja milliste hobidega tegeleda: laste hinnangul võiks see vanus olla 7,4 ja täiskasvanute hinnangul 7,9 aastat. Esimest korda seksuaal-

Kuigi üldine teovõime tekib 18-aastaselt, on olulisi verstaposte ka nooremas eas. Näiteks karistusseadustiku järgi on süüvõimelised 14-aastased ja vanemad. Töölepinguseadus reguleerib töötamist ja lubab näiteks 13-aastastel ja vanematel noortel koolivaheajal töötada seitse tundi päevas ja 35 tundi nädalas. Kutseõppes praktikat tegev vähemalt 15-aastane noor ja koolikohustuse täitnud noor võib töötada täistööajaga, st kaheksa tundi päevas 22

ja 40 tundi nädalas. Kohalike omavalitsuste volikogude valimistel saavad osaleda 16-aastased ja vanemad.

Tervishoiutöötaja hinnangul kaalutlusvõimelised noored saavad iseseisvaid raviga seotud otsuseid langetada juba enne täisealiseks saamist.

noored oma arvamuse selgelt välja: vanuse kasvades soovivad nad küll rohkem võimalusi ise otsustada, kuid vastutust ei ole nad siiski veel valmis enda peale võtma. Noorte arvates võiks vanuse ja küpsuse kasvades lubada lapsega usalduslikus suhtes olev vanem lapsel endal otsuseid langetada, kuid lõplik vastutus lasub noorte arvates kuni 18. eluaastani siiski täiskasvanul.

Samas tuleb aga ette juhtumeid, kus kool ei aktsepteeri gümnaasiumiastme täisealiste õpilaste selgitusi koolist puudumise kohta ning nõuab lapsevanema selgitusi, kuigi 18-aastastel on täielik õigus otsustada kõiki endasse puutuvaid küsimusi ise.

“Samas tuleb suhtlusvõrgustike puhul rõhutada lapse õigust privaatsusele ning austada lapse soovi keelata täiskasvanul näiteks interneti suhtlusvõrgustikes avaldada last puudutavat infot ja andmeid (sh fotosid).”

Uuringus käsitletud teemade ja arvestuslike keskmiste vanuste puhul tuleb veel kord rõhutada, et iga laps on erinev, iga lapse ja tema vanema arvamused on erinevad. Täiskasvanu ülesanne on hinnata otsuseid lapse parimaid huve arvesse võttes. Küll aga on küsitluse tulemusi huvitav vaadata täiskasvanute ja laste lõikes eraldi. Saadud vastuseid analüüsides saab kinnitust arvamus, et oluline on küsida laste endi hinnanguid, sest nagu näha, et pruugi need täiskasvanute arvamusega kokku langeda.

Täiskasvanute arvamus ei saa asendada laste endi hinnanguid.

Arutades vanusega seotud õiguste ja vastutuse teemat lasteombudsmani nõuandva kogu liikmetega, ütlesid 23

Tabel 1. Küsimusele „Millisest vanusest alates on lapsed või noored sinu hinnangul valmis selleks, et…“ vastanute keskmised hinnangud.

Millisest vanusest alates on lapsed või noored sinu hinnangul valmis selleks, et ...

Vastajate hinnangute põhjal leitud keskmine vanus

Märgi igale reale vanus, millest alates on lapsed järgmisteks tegevusteks valmis

LAPSED/ TÄISKASVANUD

1

hoida oma tuba korras

6,8 aastaselt/ 5,3aastaselt

2

sõita üksinda ühistranspordis (bussis, rongis, trammis, trollis)

8,9 aastaselt/ 8,2 aastaselt

3

hoida oma nooremaid õdesid-vendi

10,3 aastaselt/ 9,7aastaselt

4

jääda üksi mõneks tunniks koju

8,1 aastaselt/ 7,3 aastaselt

5

otsustada toitumisvalikute üle (nt taimetoitlaseks või veganiks hakata)

12,5 aastaselt/ 13,8 aastaselt

6

otsustada, millises trennis käia ja milliste hobidega tegeleda

7,4 aastaselt/ 7,9 aastaselt

7

luua endale kasutajaprofiil suhtlusvõrgustikus (nt Facebook, Instagram)

11,7 aastaselt/ 12,9 aastaselt

8

käia üksinda perearsti juures

13,7 aastaselt/ 13,4 aastaselt

9

hakata kasutama nutiseadmeid (telefon, tahvelarvuti)?

8,1 aastaselt/ 8,4 aastaselt

10

elada kodus pikemat aega ilma täiskasvanuteta (kui ema või isa töötavad näiteks välismaal)

14,7 aastaselt/ 15,9 aastaselt

11

otsustada, kuidas haiguse korral ennast ravida

15,0 aastaselt/ 16,3 aastaselt

12

rääkida seksist

14,5 aastaselt/ 12,8 aastaselt

13

olla esimest korda seksuaalvahekorras

17,0 aastaselt/ 16,9 aastaselt

Allikas: Lapse õiguste ja vanemluse uuring 2018.

24

Lapsesõbralik tervishoid Kristi Paron Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte õiguste osakonna vanemnõunik

25

Euroopa Nõukogu korraldatud lapsesõbralikku tervishoidu puudutava uuringu käigus küsiti 22 riigi lastelt (sealhulgas Eesti lastelt ), mida nad tahaksid muuta tervishoiusüsteemis. Lapsed vastasid, et soovivad oma terviseküsimuste lahendamisel rohkem osaleda. Laste arvates peaksid tervishoiutöötajad: olema nendega sõbralikumad (54,6% vastanutest ), nendega rohkem rääkima (60,3% vastanutest) ja neid rohkem kuulama (67,8%). Samuti leidis enamik küsitletuist (80,9%), et nad vajavad põhjalikumaid selgitusi.

Sarnaselt on see reguleeritud ka mitmes teises Euroopa riigis, näiteks Austrias, Saksamaal, Belgias ja Rootsis.

Seega peab tervishoiutöötaja vajaduse korral hindama lapse võimet iseseisvalt oma tervist puudutavaid küsimusi hinnata. Millal selline hindamise vajadus tekib? Tavaliselt käib laps arsti vastuvõtul koos vanemaga või vanema heakskiidul ning laps ja vanem on ühel meelel, mida tuleks ette võtta.

Sellisel juhul ei ole vaja lapse iseseisvat kaalutlusvõimet hinnata. Lapse iseseisvat kaalutlusvõimet tuleks hinnata eelkõige siis, kui laps tuleb arsti vastuvõtule või protseduurile üksi ning tema vanematega ei ole võimalik ühendust saada, või ei soovi laps mingil põhjusel oma vanemaid asjasse pühendada.

Samuti võib kaalutlusvõime hindamine osutuda vajalikuks näiteks juhul, kui lapsel ja tema vanematel on ravi küsimustes erinev arvamus.

Lapse õigus osaleda teda puudutavate otsuste tegemisel tuleneb ÜRO lapse õiguste konventsioonist. Mõistagi sõltub lapse osalus tema vanusest ja küpsusest.

Mida vanem on laps, seda suurem kaal tuleb anda tema arvamusele. Teatud vanusest omandab laps küpsuse, mis võimaldab tal iseseisvalt oma elu puudutavaid küsimusi otsustada.

Lapsevanematel tekib siin põhjendatud küsimus: kas nemad ei saagi enam oma lapse tervise ja ravi üle otsustada. Vastus sellele küsimusele sõltub lapse vanusest ja konkreetsest olukorrast. Perekonnaseadus sätestab põhimõtte, mille järgi peavad vanemad last kasvatades arvestama, et lapse võime ja vajadus iseseisvalt ja vastutusvõimeliselt tegutseda suureneb pidevalt. Kui lapse arengu-

Eesti seadusandja on jätnud arsti hinnata, kas konkreetne laps või noor on nii küps, et ta suudab ravi üle iseseisvalt otsustada. Nimelt sätestab võlaõigusseadus põhimõtte, et lapspatsiendile kuuluvad patsiendiõigused (õigus teabele ja õigus anda nõusolek) niivõrd, kuivõrd ta on võimeline poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma.

26

tase seda võimaldab, tuleb kasvatusküsimused lapsega läbi arutada. Laps ei saa iseseisvaks ja vastutusvõimeliseks 18. sünnipäeval. Iseseisvumine on järk-järguline protsess ja selleks, et laps õpiks oma elu eest vastutama, peavad vanemad andma talle võimaluse harjutada otsustamist ja erinevate otsuste vahel kaalumist.

Vanemad peavad lapsi puudutavaid otsuseid tehes lähtuma lapse parimatest huvidest, mitte enda huvidest.

Vahel võivad need mitte kokku langeda.

Kui lapsel on vanematega usalduslikud suhted, siis otsustataksegi lapse elu puudutavaid küsimusi pereringis, kõigi pereliikmete huve arvestades. Kui aga usaldus puudub või polegi vanemad oma lapsi kasvatades nende parimaid huve silmas pidanud, võib juhtuda, et laps on sunnitud oma elu eest üksi vastutama. Näiteks tuleb ette, et 16-17aastane noor elab vanematest eraldi, suhted vanematega on halvad ning noor vastutab ise oma elu korraldamise eest. Kas selline noor peaks mandlioperatsioonile minekuks vanema haiglasse kaasa võtma, et too saaks alla kirjutada haigla nõusolekuvormile, või ootama täisealiseks saamist, teades, et vanem nagunii ei hooli. Sellisel juhul piisabki arsti jaoks noore enda nõusolekust, kui arsti hinnangul on noor võimeline kõiki poolt- ja vastuväiteid vastutustundeliselt kaaluma. Arstid on toonud oma praktikast näiteid, kus laps või noor on konkreetses tervist puudutavas küsimuses informeeritum ja teadlikum kui tema vanemad.

Seadused sätestavad alla 18-aastastele mitmeid õigusi ja kohustusi. Näiteks loetakse 14-aastane noor karistusõiguses süüvõimeliseks, mis tähendab, et ta peab kandma vastutust oma tegude eest. 16-aastane noor on hääleõiguslik linna ja valla volikogu valimistel. Kohus peab ära kuulama vähemalt 10-aastase lapse teda puudutavas perekonnaasjas ning 14-aastasel on iseseisev kaebeõigus teda puudutavas perekonnaasjas antud kohtumääruse peale.

27

Hea meel on tõdeda, et üha enam suhtuvad arstid lapspatsientidesse kui partneritesse ja arutavad nendega ravivalikute üle. Üks lapsevanem kirjeldas kogemust, kui käis oma 14-aastase lapsega perearsti juures: „Seal oli resident, kes suhtles otse lapsega (14-aastane), mind ta üldse tähele ei pannudki. See oli nii äge. Kõik asjad said nad omavahel aetud. Mind ei olnudki vaja. Ma polnud varem kogenud sellist asja.“

Laste ja vanematega tehtud intervjuude põhjal võib väita, et lapsi saaks paremini kaasata, neid rohkem kuulata ja nendega rohkem rääkida. Küsitletud lapsed olid tihti kogenud, et arsti juures või haiglas ei ole neile piisavalt selgitusi jagatud. 15-aastane tüdruk rääkis: “Kui ma olin 12, pidin kõhuvaluga EMO-sse minema. Pidin kaks tundi ootama ilma, et mulle oleks midagi selgitatud – mis toimub või mida ma peaks ootama“.

10-aastane poiss tunnistas intervjuul: „Mulle meeldivad arstid, kes lapsega suhtlevad, räägivad ja teevad nalja.

Mulle ei meeldi minu perearst, sest ta ei räägi minuga üldse, ta vaatab ainult arvutisse. … Ükskord oli mul operatsioon ja tuli narkoosi teha. Ma tahtsin enne küsida selle kohta, aga nad panid lihtsalt mulle maski nina ja suu ette ja hoidsid seda, ma läksin täiesti paanikasse.“ 13-aastane tüdruk rääkis: „Ma käisin silmaarsti juures, ta pani mulle mingeid tilkasid silma ja ei öelnud, et pärast ma ei näe hästi.“

Hoolimata sellest, kas laps saab ise otsustada või mitte, tuleb ta maksimaalselt otsustamisprotsessi kaasata. Euroopa Nõukogu lapsesõbraliku tervishoiu juhendmaterjali järgi tähendab osalus seda, et lastele tuleb anda teavet, nendega tuleb rääkida ja neid tuleb kuulata; neile tuleb anda võimalus avaldada oma arvamust, sõltumata oma vanemate arvamusest, ja nende arvamusega tuleb arvestada.

Tean, et rääkides laste iseotsustusõigusest, ütlevad kriitikud kohe, et kui laps saab ise otsustada, siis ta keeldub kõigest, mis on vähegi ebameeldiv. See on müüt. Lapsed on loomupäraselt koostööaltid. Laste ja lastearstidega peetud vestlused kinnitavad, et lapsed on üldjuhul mõistlikud ja saavad aru,

28

kui neid on vaja ravida. Näiteks vastas 7-aastane tüdruk küsimusele raviprotseduuride üle otsustamise kohta „Kui see on tähtis asi ja teeb su elu paremaks, siis peab seda tegema, siis ei saa laps ise otsustada.“ 10-aastane tüdruk rääkis: „Kui see on selline asi, mis ei ole nii hull, siis võiks edasi lükata. Aga kui on selline asi, mida on kindlasti vaja teha, siis tuleb ikkagi ära teha.“ 30-aastase töökogemusega lastearst kinnitas autorile, et ei mäleta oma praktikast ühtegi juhtumit, kus teismeline oleks arsti vastuvõtult või haiglast lahkunud.

25-aastase kogemusega hambaarst meenutas oma pikast praktikast üksikuid juhtumeid, mil laps on protseduurist keeldunud, enamik keeldujatest on olnud väikelapsed (eelkooliealised). Seejuures kinnitas sama hambaarsti kogemus, et hiljemalt kolmandal visiidil saab lapse nõusse. See kinnitab ilmekalt, et lapsed vajavad ettevalmistuseks aega ja neile tuleb anda võimalus arstiga kohaneda.

Mõistagi on võimalus lapsele kohanemisaega anda erinev kriisiolukorras ja tavavisiidil.

uuringuandmeid selle kohta, et laste osalemine otsuste tegemises parandab otsuste kvaliteeti ja ravi tulemuslikkust.

Märkus: autor kaitses 2018. aastal Genfi Ülikoolis magistritöö teemal „Child’s Informed Consent to Medical Intervention – Illusion or Reality? The Estonian Experience“ („Lapspatsiendi teavitatud nõusolek – illusioon või tegelikkus. Eesti kogemus). Magistritöö raames intervjueeris autor lapsi, lapsevanemaid ja arste.

“Tean, et rääkides laste iseotsustusõigusest, ütlevad kriitikud kohe, et kui laps saab ise otsustada, siis ta keeldub kõigest, mis on vähegi ebameeldiv.

See on müüt.“

Oma tervist puudutavate otsuste vastuvõtmises osalemine või teatud vanusest ka üksi otsustamine ei ole üksnes õigus või privileeg. See on vastutuse võtmine oma tervise eest. Euroopa Nõukogu lapsesõbraliku tervishoiu juhendmaterjali kohaselt on olemas piisavalt 29

Kuidas rääkida lapsega sek ja kaitsta teda seksuaalse väärkohtlemise eest?

Maarja Kärson Sotsiaalministeeriumi laste heaolu osakonna nõunik Anna Frank-Viron Sotsiaalkindlustusameti lastemajateenuse juht

Igal lapsel on õigus tervisele ja arengule ning olla kaitstud vägivalla ja väärkohtlemise eest. Nende õiguste tagamine on esmajoones lapsevanema või hooldaja ülesanne. Väikese inimese igakülgseks ja turvaliseks arenguks tuleb talle anda ka seksuaalkasvatust ning ühtlasi rääkida sellega seotud ohtudest, sh seksuaalsest väärkohtlemisest. Aga kuidas teha seda lapsele sobival moel ja mitte liigselt hirmutades?

30

ksist e

31

VÄIKESE LAPSE SEKSUAALKASVATUS ON KEHA-, TUNDEJA TURVALISUSEÕPETUS

Oluline on lapse kehast, seksuaalsusest ja sellega seotud turvalisusest kõneleda viisil, mis on mugav nii lapsele kui täiskasvanule endale. Loomulikult võivad ka ema, isa ja õpetaja vajada toetust ja oskuste arendamist, et olla kindel, millest lapsega rääkida ning kuidas olla valmis vastama ka lapse ebamugavatele küsimustele, et aidata lapsel seda tundlikku teemat mõista. Siin saavad abiks olla näiteks õppe- ja juhendmaterjalid lapse seksuaalse arengu toetamiseks.

Seksuaalkasvatus on lapsele teadlikult õige info andmine ja käitumise õpetamine ning nende teemadega seoses lapses turvatunde kujundamine, samuti lapse kaitsmine seksuaalse väärkohtlemise eest. Suurim roll lapse teadmiste ja suhtumise kujundamises on lapsevanemal, aga lapsed õpivad kogu aeg ja kõikjal ning seetõttu on iga lapsega tegelev täiskasvanu ühtlasi tema seksuaalkasvataja.

RÄÄGI LAPSEGA AVATULT JA KA SIIS, KUI TA ISE EI KÜSI Kõige tähtsam on, et täiskasvanu ei eiraks ega naeruvääristaks lapse küsimusi, kui too julgeb nendega välja tulla.

Vanem ei tohiks valetada, keerutada ega kurjustada. Kui täiskasvanul tekib häbitunne (nt kui väike laps esitab küsimuse poe kassajärjekorras), tuleks võtta enne vastamist hetk selle tundega tegelemiseks ja enda kogumiseks. Kui lapsevanem midagi ei tea või ei ole valmis kohe vastama, saab võita aega, kinnitades lapsele, et tegemist on väga olulise küsimusega. Last võiks kiita ja tänada, et ta tuli selle teemaga sinu juurde. Võib ka öelda otse, et sa ei oska kohe tema küsimusele vastata, aga uurid kindlasti välja ja te vestlete sel teemal uuesti (ja siis tuleb seda lähiajal kindlasti ka teha).

Seksuaalkasvatus algab juba väikelapseeas, mil lapsed õpivad tundma enda ja teiste kehasid ja sellega seotud käitumisreegleid. Vanem ei tohiks keelata või halvustada lapse uudishimu. Samuti on oluline lastele õpetada õigeid kehaosade nimetusi.

Erinevad suguelundite asendusnimetused võivad tekitada lapses tunde, nagu oleks nendes kehaosades midagi halba, aga laps ei tohiks kindlasti pidada oma keha või seksuaalsust negatiivseks või varjamisväärseks. Lisaks ebaterve süütunde tekitamisele võib selline arvamus takistada lapsel väärkohtlemise ohu korral end kaitsta ja ka juhtunust rääkida.

32

Laps võtab üle vanemate hoiakud ka seksuaalteemadel – seda isegi siis, kui lapsevanemad temaga neid teemasid ei käsitle. Lapsevanem võib end mõistagi pisut ebamugavalt tunda lapsega seksuaalteemasid arutades (mis tahes vanuses lapsega), kuid tähtis on meeles pidada, et just täiskasvanud saavad lapsevanemana või õpetajana lapseni viia õiget infot, et too ei peaks seda hankima teistelt lastelt, reklaamidest ja internetist.

“Seksuaalküsimustes teadlikkuse tõstmine ei toimu ainult ühe jutuajamisega, vaid peab olema osa kogu kasvamise teekonnast.

Laps peab saama vastused oma küsimustele vormis, mis vastavad tema arengule ja eale.”

Samal ajal võiks lapsevanemad ära kasutada seda, et meedia toob teemad arutamiseks kandikul ette. Näiteks filmis nähtud suudlus või koguni voodistseen, tampooni- või kondoomireklaam – need on head võimalused vestluse alustamiseks. Vahel võib seda teha ka laps ise, eriti eelkoolieas. Vanema lapse puhul võib täiskasvanu ise algust teha: „Huvitav, kas nad on seal teki all päriselt ka paljad?“. Huumorit on alati hea kasutada, et pisut jääd sulatada ning ennast ja last julgustada. Ükskõik kas vestlus on ootamatu või planeeritud, on vanema võimuses luua õhkkond, kus laps tunneb, et temaga ollakse valmis seksuaalteemadel avatult vestlema.

Seksuaalküsimustes teadlikkuse tõstmine ei toimu ainult ühe jutuajamisega, vaid peab olema osa kogu kasvamise

33

Väikesele lapsele saab teemat avada ujumisriiete reegli abil (ujumisriiete alla jäävad kehaosad on isiklikud) ning rääkida sobivatest ja ebasobivatest puudutustest. Oluline on anda lapsele teadmine ja enesekindlus, et tema keha on tema oma ja tal on õigus otsustada, kes ja kuidas seda puudutab. See käib nii meeldivate kui ebameeldivate puudutuste kohta – lapsel on õigus keelduda ka sõbra või lapsevanema kallistusest! Samuti tuleks last õpetada ütlema „Ei!“, vajadusel ka kõvahäälselt, ning julgustada teda ebameeldivast olukorrast või inimese juurest lahkuma ning rääkima juhtunust usaldusväärsele täiskasvanule.

teekonnast. Laps peab saama vastused oma küsimustele vormis, mis vastavad tema arengule ja eale. Alati lapsed ei küsigi, seega võiks lapsevanem aeg-ajalt ise uurida, mida laps juba teab ning kust on teadmised saanud.

Ikka leebelt ja turvaliselt, soovitavalt kasutades avatud küsimusi (kes? mis? kus? kuidas?). Lapsel võib juba olla infot ja ta võib olla sellest teinud valed järeldused, mille vanem saab siis kummutada.

KUIDAS RÄÄKIDA LAPSEGA SEKSUAALSEST VÄÄRKOHTLEMISEST? Laste kaitsmiseks seksuaalse vägivalla ja väärkohtlemise eest tuleb neile ausalt rääkida ka seksuaalsusega seotud ohtudest, mõistagi arvestades lapse vanust ja arengutaset. Vägivallast ja eriti seksuaalvägivallast rääkimine võib olla täiskasvanu jaoks ebamugav, võib tekkida kartus last liigselt hirmutada. Tegelikkuses ei taju lapsed seda sugugi nii hirmsana, sest neil puuduvad täiskasvanule sarnased seksuaalsed kogemused ja kujutluspildid. Lapsega on võimalik väärkohtlemisest rääkida eakohaselt, kasutades lapsele arusaadavaid mõisteid ja võrdlusi.

Lihtsaid ja praktilisi juhiseid annavad Tervise Arengu Instituudi ja TÜ seksuaaltervise uuringute keskuse lühikesed õppevideod väikese lapse keha- ja tundekasvatusest, kus ühe teemana käsitletakse ka seda, kuidas rääkida lapsega seksuaalsest väärkohtlemisest. www.tarkvanem.ee/seksuaalkasvatus/

34

Lasteabitelefoni kogemused läbi 10 aasta Ada Ojasaar lasteabitelefoni konsultant

35

Tänaseks on lasteabitelefon 116111 saanud 10-aastaseks.

Isiklikult olen olnud seotud lasteabitelefoniga umbes kaheksa aastat, liitusin, kui lasteabi oli tegutsenud kaks aastat. Mis on muutunud selle aja jooksul? Kõigist muutustest kirjutades oleks vaja mitmeid lehekülgi eraldi teemadega, kuid toon välja enda arvates tähtsama.

Valdavalt kasvavad lapsed koos enda vanematega, kes tihtipeale tuginevad lapse kasvatamises oma lapsepõlvele ja vanematelt õpitud kogemustele, tehes seda nii hästi, kui nad seda oskavad.

Kuid üsna sageli võib juhtuda, et hoitakse kinni kramplikult mineviku põhimõtetest, harjumustest, vahel ka dogmadest.

Mitmeid põlvkondi kestnud hoiakuid ei saa muuta paugupealt. Nagu näiteks nüüdseks seadusega keelatud laste väärkohtlemist, sh füüsilist karistamist.

Päris suur hulk lapsevanemaid on nõutud, kuidas siis last korrale kutsuda, kui ta ei allu. Nii me õpimegi läbi isiklike kogemuste ja teiste läbielatu põhjal, kuidas paremini läbi saada. Ja seda ilma vitsata. See toob sageli lapsevanemate mõttemaailmas kaasa segaduse. Ei julgeta või ei taheta aru saada, et laps ei ole lihtsalt laps – laps on väike inimene oma tunnetega ja vajadustega. Ükski laps ei sünni halvaks ega jonnivaks lapseks, tal ei jäägi muud üle kui ennast nähtavaks ja kuuldavaks teha lapsele omasel moel. Olen mõelnud, et lapsevanemad on unustanud või tahavad unustada ja mitte mäletada aega, mil nad ise olid lapsed. Kui nad tuletaksid meelde, mida nemad lapsena soovisid või tundsid, siis oskaksid ka täiskasvanud palju enam lapse isiksust arvestada. Usun, et seeläbi väheneks oluliselt laste ja vanemate vaheliste ebakõlade hulk ning väheneks depressioonis olevate laste arv.

Nagu kasvav laps, nii ka lasteabitelefon areneb ja õpib ajas läbi kogemuste ning koos lasteabile pöördujatega. Lastekaitse valdkond üldisemalt on teinud selle aja jooksul suure arenguhüppe.

Aasta-aastalt on nii lastega töötavate spetsialistide, kuid ka laste ja lapsevanemate teadlikkus kasvanud lapse õigustest, arengust ja seda toetavast keskkonnast. Ükski muutus ei sünni üleöö. Hea meel on tõdeda, et laste kaitseks on hakatud ennetama või lahendama probleeme võimalikult varakult.

36

Ise lapsevanemana tean, et iga laps on erinev. Siis kui minu lapsed väiksed olid, ei saanud valida lasteabi numbrit ja kurta oma muret lapsevanemana. On olukordi, kus tõesti ei oska ja tõesti ei jõua. Ja käsiraamat, kuidas olla teatud eas lapse ema ja mis vastaks igati just sinu keerulisele olukorrale, ei anna vastuseid. Oluline on mõista, et laps ei ole alluv täiskasvanule – laps vajab lapsevanema kohalolekut. Kindlasti ei saa süüdistada vanemaid, et nad ei tegele lastega piisavalt – vaja ju tööl käia, kodused toimetused teha –, aga me saame teha kasvõi natukenegi, et olla pisut rohkem laste jaoks olemas. Muidugi on mugav anda lapsele nutitelefon ja sealt multikaid näidata, mis on lihtne viis lapse tegevusse suunamiseks. Tegemist on aga libeda teega, sest lapsele tundub see kõik uus ja huvitav ning täiskasvanudki teavad, et netiavarustesse on võimalik ennast tundideks unustada.

Täna vaatavad multikaid ning homme ajame lapsi jõuga arvutitest ja nutitelefonidest eemale – ja uued probleemid ootavadki ukse taga.

“Lasteabi algusaastatel pöörduti vähem hooldusõiguse ja vanemate lahutuse teemadel, mis viimastel aastatel on saanud lapsevanemate pöördumistes üheks põhilisemaks teemaks.”

37

Lasteabile saabunud kõnede ja veebivestluste arv on aastatega kasvanud. Tänu seni tehtud ja jätkuvale teavitustööle on laste ja lapsevanemate teadlikkus lasteabist tõusnud. Samuti on aidanud laste pöördumiste arvu suurendada lasteabi chat ehk veebivestlus, mis on populaarne just laste hulgas ja kus saab reaalajas konsultandiga vestelda.

Lasteabi algusaastatel pöörduti vähem hooldusõiguse ja vanemate lahutuse teemadel, mis viimastel aastatel on saanud lapsevanemate pöördumistes üheks põhilisemaks teemaks. Lapsi mõjutavad oluliselt vanemate lahutus ja sellega seotud suhted. Lastel oleks palju kergem vanemate lahkuminekut taluda, kui vanemad suhtuksid peale lahutust teineteisesse austusega ja suhtleksid omavahel ilma vaenuta, sest laste jaoks on olulised nii ema kui isa ning nad soovivad armastada mõlemat vanemat.

Võrreldes varasemate aastatega, on laste kõnede ja sõnumite iseloom muutunud tõsisemaks, vähem helistatakse nalja või nö testimise eesmärgil, kui sooviti proovida, kas teenus tõesti töötab. Lapsi huvitab järjest enam lisaks iseendaga seotud küsimustele ka, kuidas hädas sõpra aidata või kuidas kodus vanematega paremini läbi saada.

Erinevad suhetega seotud teemad ongi laste ja noorte pöördumistes põhilisteks teemadeks ning püsinud läbi aja enam-vähem sarnased: kodune olukord ja suhted vanematega, suhted teiste lastega, kartus suhelda ja rääkida võõraste inimestega, teismelistel mured seltskonda sobitumisega ja enesekindlusega.

38

Kuidas laste mured on muutunud Anneli Tõru lasteabitelefoni konsultant

Paljud lapsed ja lapsevanemad teavad, kuhu vajadusel helistada või kirjutada – seda nii suure mure puhul või olukorras, kus on soov lihtsalt kellegagi rääkida ja arutada. Rääkida julgetakse oma murest kellegi erapooletuga, kes ei anna hinnanguid, kuid on siiski olemas.

39

Kui varem olid pöördujateks enamjaolt lapsed ja lapsevanemad, siis tänasel päeval on tihe koostöö nii lastekaitseametnike, politsei, õpetajate, psühholoogide kui ka meedikutega. Nii lasteabitelefon kui ka lastekaitse on muutunud ning on endiselt muutumas järjest kindlameelsemaks ja süstematiseeritumaks, liikudes järjest rohkem lapsi kaitsvama ühiskonna poole. Lastele ja peredele ning ka lastega töötavatele spetsialistidele on loodud tugivõrgustikud, et iga küsimus ja mure võimalikult kiirelt ja valutult lahendada. Täna kasvavatest lastest saavad tulevikus täiskasvanud ja lapsevanemad, mistõttu kujundab täiskasvanute suhtumine lastesse ees ootavat ühiskonda.

Tänapäevane kiire elutempo ja kõikidele vabalt kättesaadavate kanalite kaudu kontrollimatult tulvav info on loonud situatsiooni, kus me täiskasvanutena ei märka aidata lastel selles kõiges orienteeruda. Ja nii nad leiavadki ise seletusi ja tõlgendavad teavet oma arengule ja eale vastavalt. Ühed kurioossemad ja ka kõrvalseisjatele varjatumad teemad on interneti kasutamine ja pornograafia, nii koos- kui eraldivõetuna.

Liiga sagedasti on lasteabi konsultantidel vaja lohutada internetikiusamise ohvriks sattunud last ning leida tekkinud olukorrale lahendus. Olgu tegemist siis kas laimavate sõnumite, kompromiteerivate piltide või identiteedi kasutamisega, mis lõhuks turvatunde meil kõigil, liiati siis lastel, kelle abiotsimise taga on tohutu hirm, häbi- ja süütunne.

Lapsed ongi loomult siirad ja usaldavad ning kahjuks on ühiskonnas palju neid, kes seda oma eesmärkide saavutamiseks ära kasutavad mõtlemata vähimalgi määral tagajärgedele.

Laste usaldusega manipuleerides suunatakse nad tegema asju, mida nad muidu ehk ei teekski, näiteks saatma endast paljastavaid pilte lootuses saada vajalikku tähelepanu. Ja sellele järgneb tavaliselt väljapressimine, kas siis vaimne, teinekord ka materiaalne. Üsna sagedased lasteabi poole pöördumise põhjused on valenime all esinenud internetituttava ähvardused

Lasteabitelefonile tulnud pöördumiste põhjal saab välja tuua, et peamised probleemid puudutavad oskamatust suhteid luua ja hoida ning suutmatus tekkinud olukorrale lahendusi leida.

40

avalikustada heauskselt saadetud pildid intiimsetest kehaosadest. Selle karmi reaalsuse juures on ka üks rõõmu valmistav aspekt – mitmetel juhutudel on ühendust võtnud ohvriks langenud lapse vanemad, mis näitab, et lastel on julgust nendel teemadel kodus rääkida ning vanemad on agarad olukorra lahendamiseks abi otsima. Internetiturvalisust ja küberkiusamist puudutavad lood või küsimused on võimalik edastada veebikonstaablitele, kes teevad selles valdkonnas tänuväärset tööd ning panustavad pahatahtlike suhete loojate tabamisse ja internetis varitsevate ohtude teadlikkuse tõstmisesse.

“Liiga sagedasti on lasteabi konsultantidel vaja lohutada internetikiusamise ohvriks sattunud last ning leida tekkinud olukorrale lahendus. Olgu tegemist siis kas laimavate sõnumite, kompromiteerivate piltide või identiteedi kasutamisega, mis lõhuks turvatunde meil kõigil, liiati siis lastel, kelle abiotsimise taga on tohutu hirm, häbi- ja süütunne.”

Tehnoloogia arengu ja tehnoloogiliste lahenduste kättesaadavuse suurenemisega on seotud ka laste varajasem kokkupuude teemadega, mida nende arenguline küpsusaste ei võimalda veel täielikul määral mõista. Seetõttu hakatakse teadmatusest ise katsetama või otsitakse vastuseid mitteusaldusväärsetest allikatest. Kasvamise käigus saavad lapsed ja noored järk-järgult uusi teadmisi ja neil kujuneb seoses inimese keha, lähisuhete ja seksuaalsusega oma ettekujutus, väärtused, hoiakud ja oskused.

Kuid märkimisväärne osa seksuaalsuse alasest õppimisest toimub väljaspool asjatundjate mõjuulatust ja see võib lapse jaoks kaasa tuua tagajärjed, 41

millega hakkama saamiseks ta valmis ei ole või mis võivad saata teda kogu edasise elu. Siia alla liigitub pornograafia, mis tänu hõlpsale kättesaadavusele on muutunud seksuaalalaste teadmiste ammutamise kohaks. Kui lapsel ei ole usalduslikku suhet vanematega, kes aitaks nähtut-kuuldut tõlgendada või puudub toimiv peremudel, võibki tal välja kujuneda arusaam, et porno ongi nö normkäitumine. Sellest lähtuvalt hakatakse hindama ka inimsuhteid ja prioriteediks muutub füüsilise kire rahuldamine, mitte hooliva ja arvestava lähisuhte loomine. Lapse vaimne areng ei jõua tema seksuaalsele aktiivsusele järele, identiteedi kujunemine saab häiritud, millest omakorda võivad olla tingitud mitte kõige õigemad valikud.

“Kuid märkimisväärne osa seksuaalsuse alasest õppimisest toimub väljaspool asjatundjate mõjuulatust ja see võib lapse jaoks kaasa tuua tagajärjed, millega hakkama saamiseks ta valmis ei ole või mis võivad saata teda kogu edasise elu.”

Lasteabi konsultantide käest küsitakse väga palju nõu suhete loomise ja hoidmise teemadel. Üha nooremad soovivad nõu suguelu alustamise või raseduse katkestamise osas, poisse vaevavad intiimpiirkonnaga seotud küsimused.

Kurb on tõdeda, et neid asju peetakse suhte juures määravamaks kui arukat vestlust ja veetlust. Liiga sageli käib noorte juttudest läbi, kasvõi repliigi korras, et vanematel pole aega, neid ei huvita või et nendega lihtsalt ei julgeta rääkida. Ja sõpradega nendel teemadel ei arutata, kuna tänane sõber võib homme su saladuse internetti riputada.

42

Lastekaitsetöötaja argipäev Tuuli-Brit Vaga Sotsiaalkindlustusameti lääne piirkonna lastekaitse osakonna konsultant

Kes on lastekaitsetöötaja? Tõenäoliselt on igaüks kuulnud ametnikust, keda nimetatakse lastekaitsetöötajaks. Mõnel on isiklik kokkupuude ning mõnele on lastekaitsetöötajat tutvustanud meedia läbi oma vaatenurga.

Kuid kes see lastekaitsetöötaja tegelikult on?

43

Kes on lastekaitsetöötaja? Tõenäoliselt on igaüks kuulnud ametnikust, keda nimetatakse lastekaitsetöötajaks. Mõnel on isiklik kokkupuude ning mõnele on lastekaitsetöötajat tutvustanud meedia läbi oma vaatenurga. Kuid kes see lastekaitsetöötaja tegelikult on?

Lastekaitsetöötaja kui hunt kriimsilm.

Lastekaitsetöötaja poole võib pöörduda väga erinevate küsimustega, nende tööpõld on väga lai. Lastekaitsetöötaja abistab lapsi, kes on jäänud hooletusse või langenud väärkohtlemise ohvriks.

Samuti neid, kellel on raskusi koolikohustuse täitmisega või eakaaslastega suhtlemisel, kellel on enesehävituslikud mõtted või raskusi õiguskuulekusega.

Lastekaitsetöötaja töötab kohalikus omavalitsuses ning tema tööks on seista lapsi puudutavates küsimustes nende heaolu, õiguste ja huvide eest.

Lastekaitsetöötaja on lastega peredele asjatundlik abistaja, kelle poole võib pöörduda mistahes lapsi puudutavatel teemadel. Lastekaitsetöötaja eesmärk on iga loo puhul selgitada välja lapse ja pere vajadused, nende ootused ning jõuda koostöös perega lapse jaoks kõige sobivama lahenduseni.

Lastekaitsetöötaja on toeks vanematele mistahes vanemlike oskuste küsimustes ning aitab leida parimaid efektiivse vanemluse arendamise võimalusi.

Lastekaitsetöötaja seisab laste eest hooldusõiguslikes küsimustes ning abistab vanemaid lahutuse järgselt uue elukorralduse loomisel, ilma, et lapsed peaksid jääma vanemate vaidluste vahele. Samuti osaleb lastekaitsetöötaja lapsi puudutavates tsiviil- ja kriminaalmenetlustes. Lisaks abistab ta peresid, kus kasvavad erivajadustega lapsed ning on olemas asendushooldusel olevate laste jaoks.

“Lastekaitsetöötaja töötab kohalikus omavalitsuses ning tema tööks on seista lapsi puudutavates küsimustes nende heaolu, õiguste ja huvide eest.”

Lastekaitsetöötaja tööpäevad on seega väga erinevad ning lastekaitsetöötajad ütlevad ise, et hommikul tööle minnes ei tea nad kunagi, milliseks tööpäev kujuneb või mis neid ees ootab.

44

Kuidas lastekaitse kõike seda teeb?

Lastekaitsetöötajani jõuavad teated võimalikust abivajavast lapsest erineval moel. Järjest rohkem pöörduvad lapsed ja pered ise abi saamiseks lastekaitsetöötaja poole ning üha enam tuleb teateid ka koostöövõrgustikult. Kui lastekaitsetöötaja saab teate võimalikust abivajavast lapsest, hindab ta lapse abivajadust ning selgitab välja, kuidas see mõjutab lapse heaolu. Abivajaduse hindamisel püütakse saada terviklik ülevaade lapse ja pere olukorrast, et leida üles pere enda ressursid ning selgitada välja, kus on vaja tuge.

Oluline roll on võrgustikul. Kuigi lastekaitsetöötaja töö on väga mitmetahuline, ei saa ta olla igas valdkonnas ekspert. Lapse ja pere parimal moel abistamiseks teeb lastekaitsetöötaja tihedat koostööd teiste lastega töötavate spetsialistidega – haridustöötajad, õigusvaldkond, tervise spetsialistid jne.

Nii saavad laps ja perekond kindlad olla, et kõik nendega kokku puutuvad spetsialistid töötavad ühise eesmärgi nimel.

Mida teha, kui lastekaitsetöötaja minuga ühendust võtab? Lastekaitsetöötaja esimene telefonikõne võib olla hirmutav – keegi justkui nagu sekkuks pere ellu. Sageli on lastekaitsetöö kohta levivad müüdid hirmutavad ning nii võib tekkida soov lastekaitsetöötajat vältida. Jutud laste perest eraldamise, kui peamise lastekaitsetöö funktsiooni kohta, tekitavad aga ebavajalikku hirmu, mis kandub kiiresti vanematelt üle ka lastele. Tegelikult on aga vastupidi, lastekaitsetöötaja teeb kõik endast oleneva, et laps saaks kasvada oma päritoluperes, mida ilmestab ka järgnev lugu ühe linnavalitsuse lastekaitsetöötaja juhtumite pagasist. Seega pea alati meeles – lastekaitsetöötajal ja vanemal on ühine eesmärk – lapse heaolu.

Vajaduse ilmnemisel pakub lastekaitsetöötaja lapse ja pere toetamiseks vajalikku tuge, mille sobivust arutatakse koos perega. Lastekaitsetöötaja saab perekonda nõustada ise ning on hästi kursis erinevate abistamise võimalustega laiemalt. Samuti teab ta kõige paremini oma tööpiirkonna ressursse ja võimalusi.

Kõige selle juures kaasab lastekaitsetöötaja alati lapse ja perekonna. Laps on oma elu ekspert ning tema arvamus on juhtumi lahendamisel väga olulise tähtsusega. Samuti vanemad – nemad teavad oma last kõige paremini ning parimad lahendused tulevad alati koostöös.

45

Lastekaitsetöötaja jaoks on oluline, et laps saaks kasvada bioloogiliste vanemate juures. Lastekaitsetöötaja poole pöördus noor ema, kes palus abi, et saada oma laps enda juurde elama.

Noor ema sai lapsevanemaks, kui ta oli alles alaealine. Seetõttu oli peale lapse sündi tema eestkostjaks vanaema, kuni lapse ema saab täisealiseks. Paari aastaga, mil laps vanavanemate juures elas, kiindusid vanavanemad lapsesse väga. Kui lapse pärisema sai aga täisealiseks, tekkis keeruline olukord, sest vanavanemad, olles lapsesse juba väga kiindunud, ei soovinud last enam emale tagasi anda. Samuti keelasid nad lapsel kohtuda oma bioloogilise emaga, nii palju, kui ema oleks soovinud. Noor ema nägi mitu aastat vaeva, et saada oma laps tagasi, enne, kui otsustas pöörduda lastekaitsetöötaja poole.

Veelgi enam, lastekaitsetöötaja pakkus emale lisaks toetavaid teenuseid, et muutunud elukorraldusega edukalt toime tulla. Pere sai endale appi tugiisiku ning ema võttis osa vanemlike oskuste arendamise koolitustest. Samuti on olnud lastekaitsetöötaja abiks, et säilitada lapsel kontakt vanavanematega, kes teda esimestel eluaastatel põhiliselt kasvatasid. Täna läheb lapsel väga hästi ning kooliteed sai ta alustada juba oma emaga koos elades.

Pane ka ennast lastekaitsetöötajana proovile – TESTI SIIN, kuidas lahendaksid Sina lastekaitsetöötaja ülesandeid ning saa teada, milliste erinevate juhtumitega lastekaitsetöötaja veel tegeleb.

Lastekaitsetöötaja tuli appi. Lisaks emale pidas lastekaitsetöötaja mitmeid vestlusi ka vanavanematega ning selgitas välja, mida laps soovib. Laps avaldas valmisolekut elada koos emaga ning ka vanavanemad saadi nõusse, et laps saaks elama asuda oma bioloogilise ema juurde, kellel olid seaduse järgi kõik õigused olemas. Ema ise oli väga tubli ning igati sobilik oma last kasvatama.

46

LAPSE DIGIKUVA “KAAPERDAMISE” JUHTUMID EESTIS Keily Traks Tartu Ülikooli kommunikatsioonijuhtimise magistrant

Lapsevanemate, eelkõige emade seas on üha enam levinud enda ja oma lapse elu kajastamine sotsiaalmeedias. Isikliku informatsiooni avalik jagamine teeb aga privaatse info kättesaadavaks inimestele, kes võivad soovida jagatud pilte kasutada mingil muul eesmärgil.

Üheks selliseks pahatahtlikuks eesmärgiks võibki olla võõra soov kaaperdada lapse foto.

47

Vanemlikku veebipraktikat, kus sotsiaalmeedias jagatakse lapse pilte ja tema kohta käivat informatsiooni nimetatakse võrguvanemluseks (sharenting)1. Tänapäeval on laste kohta käiva info ja fotode jagamine muutunud niivõrd tavapäraseks, et aina enam on neid lapsi, kelle digitaalset jalajälge on hakanud kujundama nende vanemad2. AVG uuringu (20143) kohaselt on lausa 81%-ile 0-2 aastastele lastele loodud vanemate poolt digitaalne jalajälg. Emasid ajendab võrguvanemlusega tegelema laste piltide jagamisega saadav positiivne kogemus ja emotsioon, näiteks soov hoida sõpru ja sugulasi lapse kasvamisega kursis, saada emotsionaalset ja sotsiaalset toetust4, kuid selline tegevus võib endaga kaasa tuua ka harvadel juhtudel ebameeldivusi5. Üheks taoliseks võrguvanemlusega kaasnevaks probleemseks kogemuseks võibki olla lapse digikuva kaaperdamine (digital kidnapping), mille all mõistetakse olukorda, kus võõras võtab sotsiaalmeediast ilma luba küsimata lapse foto ja kasutab seda mingis teises kontekstis, näiteks esitleb võõrast

last enda omana6. Mõiste lapse digikuva kaaperdamine leidis esimest korda kasutust 2015. aastal ning sel teemal on räägitud senini vaid välismaa ajakirjanduses. Eestis on avalikkusele laiemalt teada vaid kaks üsna hiljutist lapse digikuva kaaperdamise juhtumit78.

Eeltoodust lähtuvalt uurisin oma magistritöös kuivõrd emad tajuvad erinevaid võrguvanemlusega kaasneda võivaid riske, eelkõige lapse digikuva kaaperdamist, ning kuivõrd on nad ise pidanud võrguvanemluse varjukülgedega kokku puutuma. Eesmärgist lähtuvalt viisin läbi 20 individuaalintervjuud 0-2 aastaste väikelaste emadega. Saadud tulemuste põhjal sai lapse digikuva kaaperdamise temaatika jagada omakorda kolmeks.

1 Blum-Ross, A. ja Livingstone, S. (2017). “Sharenting,” parent blogging, and the boundaries of the digital self.

Popular Communication, 15(2), 110–125.

2 Brosch, A. (2016). When the Child is Born into the Internet: Sharenting as a Growing Trend among Parents on Facebook.

The New Educational Review, 43(1), 225-235.

3 AVG Technologies. (2014). Digital Abilities Overtake Key Development Milestones for Today’s Connected Children.

Kasutatud 29.05.2019, https://now.avg.com/digital-abilities-overtake-key- development-milestones-for-todays-connected-children 4 Duggan, M., Lenhart, A., Lampe, C. ja Ellison, N.B. (2015). Parents and Social Media. Pew Re- search Center.

Kasutatud 01.05.2019, http://www.pewinternet.org/2015/07/16/parents-and-so- cial-media/ 5 Siibak, A. ja Traks, K. (2019). The Dark Sides of Sharenting. Catalan Journal of Communication & Cultural Studies, x, x, xx−xx [ilmumas].

6 Friedman, M. (2015). “Digital Kidnapping” Is a Real (and Creepy) Threat When You Post Your Children’s Photos Online.

Here’s how to protect yourself—and your kids. Woman’s Day, 31. juuli. Kasutatud 28.04.2019,

https://www.womansday.com/relationships/family- friends/news/a51374/digital-kidnapping/ 7 Palmiste, G. (2018). Rasedad jagavad Facebooki gruppides enda kohta väga intiimseid detaile. Eesti Ekspress, 2. mai. Kasutatud 18.05.2019,

https://ekspress.delfi.ee/elu/rasedad-jagavad-face- booki-gruppides-enda-kohta-vaga-intiimseid-detaile?id=81920983 8 Beljaev, K. (2018). Facebookis heasoovijatelt võõra lapse pildi abil raha välja petnud üksikisa mõisteti süüdi. Sakala, 7. aprill.

Kasutatud 18.05.2019, https://dea.digar.ee/cgi- bin/dea?a=d&d=sakala20180407.2.6.2

48

LAPSE DIGIKUVA KAAPERDAMINE EHK IDENTITEEDIVARGUS

Ilmnes ka veel teinegi sarnane näide, mida on ka Eesti avalikkuses esitletud, kus võõras naine oli varastanud lapse digikuva ning esitlenud võõrast last sotsiaalmeedias enda lapsena.

Hoopis teistlaadi kokkupuude lapse digikuva kaaperdamisega oli aga emal, kelle lapse foto varastati ja see lisati seksuaalse alatooniga veebilehele, kus siis last pakuti kui saadaolevat “kaupa”.

Viimase näite puhul on tegemist kahtlemata ilmnenud juhtumitest kõige raskema rikkumisega.

Lapse digikuva kaaperdamise korral kasutatakse fotot ilma nõusolekuta ja luuakse sinna juurde võltsnarratiiv, mistõttu võib sellist käitumist pidada üheks identiteedivarguse (identity theft) vormiks910. Identiteedivarguse all mõistetakse olukorda, kus varastatakse inimese identifitseerivat informatsiooni, sealhulgas nime, isiklikke andmeid jms11.

Ka uuringus osalenud emade sõnul saab rääkida lapse digikuva kaaperdamisest, mis vajaks sekkumist (politsei ja/või teenusepakkuja poole, kaaperdanud isikule kirjutamist ) juhul, kui tegemist on pahatahtliku lapsepildi vargusega ehk identiteedivargusega.

Uuringust nähtus, et emadele on sellised olukorrad siiski üsna võõrad ning isiklikke kogemusi oli jagada vaid vähestel.

Küll aga oskasid emad välja tuua olukordi, mida nad olid kuulnud või ise sotsiaalmeedias kohanud. Näiteks oli teada näide ühest eestikeelsest beebigrupist, kus naine esitles võõrast last enda omana ning lapse surma lavastades kogus leinavate grupiliikmete toetavaid sõnumeid ja rahalist toetust.

9

10

11

“Lapse digikuva kaaperdamise korral kasutatakse fotot ilma nõusolekuta ja luuakse sinna juurde võltsnarratiiv, mistõttu võib sellist käitumist pidada üheks identiteedivarguse (identity theft) vormiks.”

Williams, N. (2015). Digital Kidnapping – A New Kind of Identity Theft. The Center for Digital Ethics and Policy. Kasutatud 02.05.2019, https://www.digitalethics.org/essays/digital-kidnap- ping-new-kind-identity-theft Bearak, S. (2017). Digital Kidnapping: What It is and How to Keep Your Kids Safe on Social Media. ParentMap, 16. november.

Kasutatud 19.05.2019, https://www.parentmap.com/arti- cle/kidnappers-kids-photos-digital-kidnapping-social-media Khan, Z. R., Rakhman, S. ja Bangera, A. (2017). Who Stole Me? Identity Theft on Social Media in the UAE. Journal of Management and Marketing Review (JMMR), 2(1), 79–86.

49

ÕIGUSRIIVE: ÕIGUSLIKU ALUSETA ISIKUANDMETE TÖÖTLEMISEGA SEOTUD JUHTUMID JA MORAALSE KAHJU TEKITAMISE JUHTUMID

Näiteks oli ühel emal kogemus õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumiga, kus ettevõte kasutas tema lapse pilti, et oma toodet reklaamida. Nimelt tegi ema oma lapsest pildi x-kohas, kus ta sotsiaalmeedias ka ettevõtte kohana märkis. Mille peale ettevõte ilma loata postitas pildi ka veel enda sotsiaalmeedia kontole.

Lapse digikuva kaaperdamise juhtumeid kaardistades ilmnes veel lisaks kaks nõusolekuta lapsepildi kasutamise vormi, mida sai omakorda tulenevalt rikkumisastmelt jagada kaheks: moraalse kahju tekitamise juhtumite korral on rikkumiseks ilma nõusolekuta inimese andmete kasutamine ja õigusliku aluseta isikuandmete töötlemisega seotud juhtumite korral käsitletakse rikkumise all olukorda, kus lapse andmeid kasutatakse ilma vanema nõusolekuta turunduslikul eesmärgil12. Kui veel vaid vähesed käesolevas uuringus osalenud emadest oskasid tuua näiteid lapse digikuva kaaperdamise juhtumitest, mis annab alust arvata, et tegemist ei ole Eestis veel niivõrd levinud probleemiga, siis märksa sagedasemateks võib aga pidada just ema ja lapse õigusriive rikkumisi.

12

Üsna levinud olid ka moraalse kahju tekitamise juhtumid. Näiteks võib foto jagamine tekitada vanemale moraalset kahju juhul, kui lapse fotot jagatakse Facebooki grupis või Messengeri privaatvestluses selleks, et ema lapsekasvatamise praktikaid kritiseerida ja ema seeläbi naeruvääristada või häbistada; võõras kasutab lapse pilti müügikuulutuses; pereliikmed või lähedased sõbrad jagavad lapsest pilti nii omavahel kui kolmandatele isikutele.

Euroopa isikuandmete kaitse üldmäärus (27.04.2016) Euroopa Parlament ja Euroopa Liidu Nõukogu. Kasutatud 20.05.2019, https://eur-lex.europa.eu/legal-con- tent/ET/TXT/PDF/?uri=CELEX:32016R0679&from=ET

50

LAPSE DIGIKUVA KAAPERDAMISE JUHTUMITEGA TEGELEMINE

pöörduda pildi eemaldamiseks esmalt lapse fotot loata kasutanud isiku poole, kui isik ei ole nõus pilti kustumata, siis on võimalik pöörduda sotsiaalvõrgustiku haldaja (Facebook, Instagram) poole. Lisaks on võimalik küsida abi ja nõu nii Andmekaitse Inspektsioonilt kui ka veebikonstaablilt14.

Võib öelda, et loata teise isikliku informatsiooni võtmine ja kasutamine on muutumas sotsiaalmeedias üha aktsepteeritumaks normiks. Sellele viitab asjaolu, et emad ei pidanud lapse pildi kasutamist õigusi riivavatel juhtudel sugugi pahatahtlikuks teoks, pigem mõtlemata, hetkeemotsiooni ajel toimunud tegevuseks. Samuti tunnistasid ka mitmed uuringus osalenud emad, et on ilma nõusolekuta teise lapse pilti kasutanud, kuid samamoodi tahtmata kuidagi halba või mõeldes oma teo eetilisusele. Kuigi emade laste digikuva kaaperdamise ja selle erivormide tajumismäär on väga erinev, siis olid nad sarnaselt Andmekaitse Inspektsioonile 13 arvamusel, et igal juhul tuleb alati enne teise pildi kasutamist küsida nõusolek.

Uuringust kumas aga läbi, et emad ei tea tegelikult, kelle poole pöörduda taoliste juhtumite korral, kui nende või lapse õigusi on sotsiaalmeedias rikutud. Seega on alust arvata, et emad tunnevad, et sotsiaalmeedias nende või nende pere vastu suunatud rikkumistes jäävad nad oma murega üksi. Kuid nii nagu ka Andmekaitse Inspektsioon rõhutab, on oluline, et emad teaksid oma õigusi ja kohustusi, mis on seotud fotode sotsiaalmeedias jagamisega ja sellise info levitamisega ning emade teadlikkust selles vallas tuleks veel tõsta.

Kõigi kolme eeltoodud lapse digikuva kaaperdamise juhtumi korral on tegemist rikkumisega, mis on erinevatest seadustest tulenevalt karistatavad ning Karistusseadustiku (2019) kohaselt on vanemal õigus abi saamiseks pöörduda kohtusse. Aga enne kohtuteed on veel teisigi võimalusi nõusolekuta pildi kasutamisega tegelemiseks. Näiteks soovitab Andmekaitse Inspektsioon 13

14

Intervjuus osalenud emad leidsid, et lapse digikuva kaaperdamise ning lapse ja vanema õigusi riivavaid juhtumeid saab ära hoida vaid juhul, kui lapsest ei lisata sotsiaalmeediasse ühtegi pilti. Kuid siiski lapse fotosid jagades on võimalik midagi ära teha selleks, et negatiivseid veebikogemusi ennetada või juba tekkinud probleemidega tegeleda.

Iro, M. (2017). Piinlikud pildid. Postitada või mitte? Andmekaitse Inspektsiooni kodulehekülg. Kasutatud 21.05.2019, https://www.aki.ee/et/uudised/uudiste-arhiiv/piinlikud-pildid-postitada- voi-mitte Iro, M. (2017). Piinlikud pildid. Postitada või mitte? Andmekaitse Inspektsiooni kodulehekülg. Kasutatud 21.05.2019, https://www.aki.ee/et/uudised/uudiste-arhiiv/piinlikud-pildid-postitada- voi-mitte

51

EMADE SOOVITUSED, KUIDAS HOIDUDA NEGATIIVSETEST VEEBIKOGEMUSTEST:

Oluline on ka märkida, et lapse digikuva kaaperdamise juhtumitega ja selle alavormidega tegelemine on mitme osapoole koostöö. Omalt poolt saab panustada nii ühiskond (seadusandlus, võõraste fotode kasutamise mitteaktsepteerimine), teenusepakkuja (kasutajaturvalisuse tagamine) kui ka vanem ise (abi küsimine, sotsiaalmeedia privaatsussätete kasutamine), et emad ei tunneks end murega üksi olevat kui ka aidata ennetada/vähendada võrguvanemlusega kaasneda võivaid negatiivseid veebikogemusi.

• vaadata kriitiliselt üle pildi sisu ebatavalist, kõneväärset (6-kuune sööb jäätist, 2-aastane joob CocaColat) või huvitava elemendiga (ilus riietus) pilti võidakse tõenäolisemalt nõusolekuta kasutada; • muuta sotsiaalmeedias sõprusringkond või lapse pildi jälgijaskond kitsamaks; • jagada lapsest pilte pigem Messengeri privaatvestlustes; • postitada lapsest vähem pilte; • kasutada pildil lapse nägu varjavat kujutist (emotikoni, kleepsu, näoilme hägustamist); • rääkida lähedaste inimestega oma pere privaatsuse piiridest lapsepiltide jagamise suhtes, kes lapsest pilte võivad omada ning mis tingimustel neid võib edasi saata.

52

Kui keegi teine kasutab teie lapse pilti või andmeid ilma teilt luba küsimata või kirjutab juurde infot, mis ei vasta tõele, siis esmalt tasub postitajalt üle küsida, ega tegemist ei ole eksitusega ning seejärel paluda info eemaldada.

Kui seda ei tehta, siis tasub nõu küsida veebikonstaablitelt. Identiteedivargus kui kuritegu vastab väga kindlatele tunnustele, mida neil on kogemustest tulenevalt hea hinnata ja öelda, kas tegemist on tsiviilasja või kuriteoga ning anda edasisi suuniseid. Teise andmeid kasutades võidakse panna toime ka kelmusi ja ka seda oskavad nemad juba juhtunu põhjal hinnata. Samuti saavad nemad võtta ise ühendust postituse tegijaga ja soovitada materjali eemaldamist, kui tegemist ei ole kuriteoga.

Tuleb arvestada seda, et need juhud, kus naine hakkab teise naise lapse pilte enda lapse omana kuvama või räägib enda surnud lapsest võõraid pilte kasutades, võivad tähendada seda, et postitaja vajab meditsiinilist abi. Ka sellise info edastamine politseile on oluline, et see abi õigeaegselt inimeseni jõuaks.

omavahelised kokkulepped sõlmida sotsiaalmeedias kuvatava info osas.

Enamasti nendel juhtudel ei arvesta postitused laste õiguste ja soovide, vaid näitab kahe vanema omavahelist halba läbisaamist. Vahel eiravad vanemate soovi oma last sotsiaalmeedias mitte näidata aga sugulased.

Ennetada seda, et keegi teise inimese fotosid pahatahtlikult ära ei saaks kasutada, pole võimalik. Halbade kavatsustega inimene leiab tänapäeval selleks kindlasti võimaluse. Päris tagasi pimedasse koopasse meil aga ei ole enam võimalik kolida, kuigi jah, uued trendid näitavad, et inimesed üha enam eelistavad kinnisemaid platvorme (Whatsapp, Snapchat), kus infot jagatakse vaid inimestega, keda päriselt tuntakse. Facebooki inforohkete seinte aeg on vaikselt lõppemas ja seega taolised juhtumid võivad hakata vähenema.

Maarja Punak Politsei ja Piirivalveamet Kommunikatsioonibüroo Sotsiaalmeedia ja veebiturvalisuse valdkond

Veebikonstaabliteni aga jõuab rohkem kahjuks neid juhtumeid, kus mõlemal vanemal on kaebusi teise vanema poolt tehtud sotsiaalmeediapostituste osas ning soovitakse sekkumist. Taolisel juhul soovitame pöörduda kohtusse ning

53

LAPSE ÕIGUSTE FILMIPROGRAMMI „LAPSE ÕIGUS OLLA TEMA ISE“ TUTVUSTUS

54

Lapse õiguste filmiprogramm linastub noorte- ja lastefilmide festivalil Just Film juba üheksandat korda.

Tänavuse lapse õiguste programmi keskne teema on „Lapse õigus olla tema ise“ ning programmi raames on võimalik 15. novembrist kuni 1. detsembrini vaadata kümmet omanäolist filmi. Kõigi nende filmide peategelased on lapsed ja noored, kes ennast alles avastavad. Vahel vanemad toetavad lapsi, kuid sageli tuleb lastel olulisi otsuseid vastu võtta üksinda.

Filmide üle arutledes saame koos mõelda, kuidas aidata lapsel elus valikuid teha, kuidas ja millal pakkuda abi ning millal on kõige parem lapse valikut austada ja teda kuulata, mitte tema eest otsustada.

Kui tihti me täiskasvanutena toetame ja tunnustame valikuid, mis on tehtud lapseeas? Kas huvikool ja trenn on ikka lapse enda valik ja kirg või vanema täitmata lapsepõlveunistus? Kuidas jõuda selleni, et me õigel ajal lapse muresid märkaksime ja abi pakuksime?

Lapse õiguste programmil on juba teist aastat saadikud, kes aitavad programmi tutvustada, vaatavad filme ja osalevad mõnel filmijärgsel arutelul. Sel aastal on need Lenna Kuurmaa ja Reigo Ahven.

Lenna ja Reigo hinnangul käsitleb filmiprogramm kõiki meile olulisi teemasid.

Lenna: „„Meie” all pean silmas meid kui lapsevanemaid. Programm on kindlasti kasulik ja üsna tundlik vaatamine. Suuremate lastega oleks tore vanematel koos oma lastega kinos neid filme vaatamas käia ja pärast siis arutleda vastaval teemal.”

Lapse õiguste programm soovib juhtida tähelepanu teemadele, mis lastele ja noortele korda lähevad ning meid kõiki puudutavad. Sellepärast korraldatakse pärast mõnd filmiseanssi kinosaalis arutelu, kus käsitletakse filmis tõstetud teemasid ja pakutakse võrdlusi Eesti oludega.

Reigo on öelnud: „Lapse õigused on üle kultuuri- ja keelepiiride üheselt arusaadav väärtuste kogum − meie kõigi lastel on vaja kodu, hoolimist, vanemaid, turvatunnet, lootust, haridust ja tulevikku. Meie eriprogrammi

55

Filme saab vaadata Apollo Kino Solarises ja Coca-Cola Plaza kinosaalides. Programm avatakse 20. novembril filmiga „Süsteemi error“.

filmid räägivad sügavale hinge kaevuvaid universaalseid lugusid olukordadest üle terve maakera, kus lastel ja noortel on mõni või halvemal juhul kõik need õigused puudu. Vahel paratamatusest, vahel täiskasvanute hoolimatusest või tegevusetusest tingitud keerulisi olukordi on võimalik ennetada, kui ollakse teadlikumad. Need filmid meid nendesse põnevatesse paralleelreaalsustesse lennutavadki. Soovitan väga nii noortele kui lapsevanematele, õpetajatele, arstidele, näitlejatele, poliitikutele. Meie lapsed ühendavad meid kõiki ja on meie vastutus luua neile keskkond, kus nad on hoitud ja kaitstud! Me anname lapse õiguste programmi kaudu teile võimaluse neid mõtteid mõelda ja küsimusi esitada, kas ekspertidele, iseendile lapse/ noorena või lapsevanema või õpetajana. Tulge kinno! Meie ootame teid!“

Pärast seanssi toimuvaid arutelusid juhivad oma ala spetsialistid ja need toimuvad nii eesti kui ka vene keeles.

Aruteludega linastuste ajad leiab Just Filmi kodulehelt www.justfilm.ee.

Samal veebilehel on välja toodud ka iga filmi soovituslik vanusepiirang, mis aitab eakohast filmi valida.

Lapse õiguste programmi panid kokku Just Filmi, Justiitsministeeriumi, Sotsiaalministeeriumi, Politsei- ja Piirivalveameti, Sotsiaalkindlustusameti, Lastekaitse Liidu ning Õiguskantsleri Kantselei esindajad.

56

TUTVU LASTEKAITSE LIIDUGA www.lastekaitseliit.ee ajakiri.lastekaitseliit.ee www.targaltinternetis.ee www.kiusamisestvabaks.ee Uuri ka Lastekaitse Liidu õppe- ja puhkekeskuste kohta www.lastelaagrid.eu

MTÜ LASTEKAITSE LIIT MTÜ Lastekaitse Liit on katusorganisatsioon, mis aitab kaasa lapse õiguste tagamisele ja lapsesõbraliku ühiskonna kujundamisele. MTÜ Lastekaitse Liit, mis on asutatud 2. oktoobril 1988, tegutseb aktiivselt paljudes siseriiklikes ja rahvusvahelistes võrgustikes. Liikmesorganisatsioonid tegutsevad üle Eesti.

MEIE VÄÄRTUSED

MEIE TEGEVUSED:

• Ära löö last – ka sõnadega!

• tegeleme aktiivselt huvikaitsega lapse õiguste edendamisel

MTÜ Lastekaitse Liit lähtub oma tegevuses ÜRO lapse õiguste konventsiooni neljast üldpõhimõttest: ebavõrdse kohtlemise keeld, lapse huvide esikohale seadmine, lapse ellujäämise ja arengu tagamine ning lapse seisukohtadega arvestamine.

Meie väärtused on õnneliku lapse silmades!

MEIE MÄRKSÕNAD • Märka last!

• Kasvame koos!

• Samal poolel – lapse poolel!

• mõjutame ühiskonda, sh osaledes õigusloomeprotsessis

• Targalt internetis!

• viime läbi erinevaid programme ja projekte (sh rahvusvaheliselt)

• Kiusamisest vabaks!

• koostame ülevaateid ja analüüsime laste olukorda ning arvamusi • teavitame ja nõustame • korraldame koolitusi ja teavitusüritusi • anname välja infomaterjale ja trükiseid

• Lapse hääl!

KASULIK TEADA Külasta kodulehte: www.lastekaitseliit.ee Vaata kasulikku infot: www.targaltinternetis.ee www.kiusamisestvabaks.ee Loe veebiajakirja „Märka Last“: http://ajakiri.lastekaitseliit.ee/ Liitu ja ole kursis: www.facebook.com/Lastekaitseliit Tutvu lastelaagritega: www.lastelaagrid.eu

MTÜ Lastekaitse Liit Aadress: Endla 6-18 Tallinn 10142 Telefon: 631 1128 Kodulehekülg: www.lastekaitseliit.ee Toeta meie tegevusi: EE652200221001192369 Swedbank

58