AJALUGU
märgitud rahatrahvi, kusjuures süüdimõistetu pidi maksma trahviraha nii kannatanule kui ka avalikule võimule. Üsna leebeks võib pidada häbistavaid karistusi, näiteks häbiposti panemist. Omapärane karistusviis oli häbikivide kandmine. Seda rakendati keelepeksus süüdimõistetud naiste suhtes, ent ka moraalireegleid rikkunud või rängalt solvanud isikute karistuseks. Oli kaks kettidega omavahel ühendatud kivi, millele olid maalitud lõustad. Neid kive tuli kanda rinnal ja seljal ning kõndida seakarjuse saatel linnatänavatel või teha tiir peale linnale. Abielu rikkunutele oli Lübecki õiguses ette nähtud üks omapärane karistus. Punkti nr 40 pealkiri kõlab: „Kes tabatakse abielunaise juurest. Kui keegi tabatakse abielunaise juurest, peab naine meest “per priapum” (ladina keeles meheelundit pidi) talutama edasi-tagasi läbi linna tänavate.“ Sõnastus pole päris selge, kuid võib arvata, et läbi linna talutajaks oli abielu rikkunud mehe seaduslik naine. Häbistavate karistuste hulgas oli tuntud pea paljaks pügamine, mida rakendati väiksemate varguste korral. Kindlasti oli see ka kaaskodanikele hoiatuseks. Kuna juuksed kasvasid ju taas, siis osutus säärane karistus lühiajaliseks. Märksa tõsisem oli aga märgistamine. Seda tehti tulise rauaga kas põsele või laubale. Et märgid olid üldteada, osutus karistatu elu lõpuni kergesti äratuntavaks.
Vanglasolek läks kalliks maksma Loomulikult oli keskajal üks karistusviise vanglasse panek, kusjuures vanglasoleku ülalpidamise pidi karistatu ise kinni maksma. Need, kes vabanesid vanglast või eeluurimise alt, pidid vandega kinnitama, et nad loobuvad kättemaksust. Säilinud on üks 16. sajandi vandetekst: „Seisan oma vabadel jalgadel, ei ole vangis ega seotud ja vannun kõrgeaulisele isandale ja vürstile härra Hermann Brüggeneyle, teisiti nimetatud Hasenkampfile, Saksa ordu meistrile Liivimaal, ja Tallinna linnale ning tema sündinud ja sündimata elanikkonnale, et ma loobun kättemaksust, ei esine kunagi nõudmistega ei vee peal ega maismaal, võsas ega põllul, metsas ega aasal, et mind abistaks jumal ja tema püha evangeelium.“
Tallinnas kasutati keskajal viit kurjategijate hukkamise viisi: poomine, rattale panek, elusalt mahamatmine, mõõgaga pea äralöömine ja tulesurm.
Kehaline karistus võis olla palju karmim. Kui karistuseks oli näiteks keele, kõrva või nina äralõikamine, sõrmede või labakäe maharaiumine jne, kaasnes sellega piinamine. 25. aprillil 1465. aastal anti ihunuhtlust töömees Mathias Sussyle ning tal lõigati ära kõrv, sest ta oli härra Ewert Schmidti kuurist ühe labida, ühe kirve, ühe võru ja laevatööriista varastanud. Tundub, et suhteliselt odavad asjad, aga karistus oli karm. Peale selle saadeti mees veel linnast välja. Käe maharaiumine oli väga tõsine karistus, sest see tõi kaasa töövõime kaotuse. Ilmselt seetõttu rakendati niisugust karistust Tallinnas üsna harva, näiteks väiksema kirikuvarguse korral. Mujal Lääne-Euroopas on teateid veelgi raskema kehalise karistuse rakendamisest, milleks oli silmade väljatorkamine. Seda on mõnel pool kohaldatud ka surmanuhtluse asemel, aga isegi raskele kuriteole kaasaaitaja suhtes.
Surmanuhtlus tähtsal kohal
Kurjategija hukkamine rattal Saksamaal Soesti linnas 14. sajandil
Seaduste vastu patustanu võidi näiteks linnast välja saata. Eriti kasutati säärast karistust linnades, kust oli väga lihtne välja saata. Ajaliselt jagati pagendus kas eluaegseks või tähtajaliseks. Kohtupraktikas on pagenduse tähtajad 8 päevast kuni 100 aastani. Samuti võidi ühe pagenduse liigina saata palverännakule. Mujalt LääneEuroopast on teada, et väljasaatmisega võis kaasneda ka lindpriiks kuulutamine. Küllalt levinud olid kehalised karistused, nagu ihunuhtlus. Lihtsaim variant oli, kui anti ainult vitsu, aga kui otsustati mõni kehaosa ära lõigata, osutus karistus märksa tõsisemaks. 1526. aastal jagati ihunuhtlust kahele kerglasele naisele Grete Syytepintile ja Dortyle ning timukasulasele. Grete Syytepint oli nime järgi tõenäoliselt eestlane, nimi vihjab meestesütitajale. Põhjus oli huvitav. Nimelt olid need naised lasknud timukasulasel muretseda ühe poodud varga riided, sest neid kandes loodeti rohkem õlut läbi müüa.
Keskajal oli surmanuhtlus väga tähtsal kohal, aga surmamise viisid sõltusid kuriteost. Tallinnas kasutati keskajal viit kurjategijate hukkamise viisi: poomine, rattale panek, elusalt mahamatmine, mõõgaga pea äralöömine ja tulesurm. Tulesurma alla arvati nii tuleriidal põletamine kui ka näiteks potis või pannil ärapraadimine. Tavaliselt poodi suuremaid vargusi toime pannud inimesi või neid, kes olid varastamisega korduvalt vahele jäänud. Poomist peeti samas ka häbistavaks karistuseks ja tuli ette, et kui oli mõjuvõimsaid eestkostjaid, siis kõrgemast seisusest isikutele halastati ja määrati hoopis mõõgaga pea mahalöömine. Poomissurm määrati ainult meestele. Poodud jäeti mitmeks päevaks võllasse rippuma. Ilmselt piinarikkaim karistusviis oli rattal hukkamine. Tänapäevani käibib rahvalik ütlus „Karjub nagu ratta peal“. Tallinna kohtudokumentides on rattalepanekust teateid ajavahemikust 1439–1732. Seda karistusviisi kasutati röövmõrtsukate, abikaasa tapjate ja kirikuvaraste hukkamiseks. Enne tampis timukas sellesama rattaga süüdimõistetu käe- ja jalaluud puruks, et neid oleks kergem ja mugavam rat-
53