MÕTE
Igaühes on peidus politseinik Iga inimene peaks aeg-ajalt mõtlema nagu politseinik. Silmad, kõrvad, mälu ning muidugi politsei telefoninumber olgu alati käepärast.
K
ohtasin hiljuti kaupluses üht vana kolleegi, keda polnud näinud üle kümne aasta. Rääkisime maast ja ilmast, kuni ta tundis huvi minu praeguse ametikoha vastu. Vastasin, et töötan politseis. Selle peale pillas endine kolleeg ostukorvi prantsatades põrandale. Pärast toibumist hakkas ta laialt naeratades seletama, et nüüd ta siis teab, kelle poole pöörduda, kui mõni rikkumine vajab „äraklaarimist“. Naersin selle peale, aga siis taipasin, et endine kolleeg ei ole juba aastaid Ameerikas elades siinsete oludega kursis. Ega need asjad ikka nii ei käi. Mõned mu sõbrad-tuttavad on aeg-ajalt pillanud teravamaid märkusi politseinike aadressil – küll ei oskavat nad suhelda ega märkavat tänaval hädasolijat. Eestlased on ju tuntud selle poolest, et ikka toonitatakse kõike, mis on negatiivne, aga headest asjadest on just nagu piinlik rääkida. Huvitav, et minul on elus olnud just palju häid kogemusi võimukandjate ja riigiametnikega. Teadmata seda, et asun kunagi tööle Politsei- ja Piirivalveametisse, on minu kokkupuuted politseinike ja piirivalveametnikega ning ka teenindus kodakondsus- ja migratsioonibüroos olnud asjalikud, lausa nauditavad. Vahel olen erialase eksperimendi korras astunud tänaval politseipatrulli juurde ja küsinud midagi esimesena pähetulevat ning mind on alati aidatud. Mulle on saanud selgeks, et küllap toimib elus kõikjal see
10
loogika, et kuidas küla koerale, nii koer külale. Tegelikult on ju teenindusasutuses nii, et kui klient püüab viisakas olla, võtab teenindajagi sama püüdliku tooni. Küllap on ka vastupidi. Miks siis politseiga või teiste riigiametnikega teisiti peaks olema?
Piirivalvurilt kohvi ja võileibu Mõni kuu tagasi helistas mulle keset ööd üks minu hea tuttav. Algul ei saanud unesegasena arugi, mis juhtunud oli, aga mõne aja pärast hakkasin taipama. Nimelt oli minu tuttav oma kahe Peterburist pärit sõbraga sõitnud Tallinnast Riiga. Tagasiteel tehti Pärnus pistelist reisidokumentide kontrolli ja vahele võeti ka nende liinibuss. Kuna tuttav oli soovitanud sõpradel passid oma Tallinna korterisse jätta, sest kes neid Schengeni ruumis ikka kontrollib, ei olnud neil reisidokumente ette näidata. Nii viidi nad Pärnus kordonisse. Asi tundus lahendamatu. Mu tuttav pakkus mulle telefonitoru otsa piirivalvurit, kes nad kinni oli pidanud. Selle asemel, et teatada kinnipidamise põhjus, hakkas piirivalvur rahulikult seletama, mis oleks parim lahendus. Skeem oli lihtne: keegi peaks leidma minu tuttava Tallinna-korteri võtmed, minema ja tuhnima Peterburi-poiste kohvrites, dokumendid üles leidma ja need siis Pärnusse toimetama.
Pärast ei olnud Peterburi-poisid kiitusega kitsid: „Venemaal oleks meilt nõutud teatud summa, muidugi sularahas, ja asi oleks lahendatud. Aga siin, Eestis, võttis piirivalvur kotist välja oma kohvitermose ja pakkus meile võileibu, mis tal enda jaoks olid kodus kaasa tehtud. Uskumatu!“ Niisugustest pisiasjadest sõltub inimeste suhtumine riigiasutusse. Üksnes positiivsete uudistega ajakirjanduses ei ehita ühegi riigiasutuse mainet.
Rohkem Koidu Mesilasi Aastapäevad tagasi valmistusin reisiks USAsse, sealt naastes oli plaan kohe väisata Moskvat ja Peterburi. Eesti kodanikele oli just avanenud võimalus sõita Ameerikasse viisavabalt. Samas pidi olema uus pass, mis sisaldab ka biomeetrikat. Eks reiside eel kipub kõik viimsele minutile jääma. Olin unustanud asjaolu, et samal ajal, kui pean passi viisataotlusega Vene saatkonda viima, tuleb mul juba ookeani ületavale lennukile astuda. Mul oli olemas veel kehtiv, kuid ilma biomeetriliste andmeteta pass. Viisin kiiresti avalduse Sõle tänava KMA teenindusbüroosse ja sain sealt peagi tuliuue punaste kaantega passi. Ma ei mõelnud muidugi sellele, et mul on tegelikult ka vana sinine pass, mida saab Venemaa viisa taotlemiseks kasutada. KMA usin teenindaja tunnistas aga minu vana passi kehtetuks.