FOOKUS
11 piiril ning õhtul 8–9 ajal jõuad tagasi – need tagumikutunnid autos tüütasid päris ära. Kas mäletan õigesti, et sul on üks lugu, mis juhtus Peipsil, kui polnud teada, kust piir täpselt jookseb?
1936.–38. aastal oli Peipsi jääl korduvalt piirivalvurite tulistamist ja meie kalurite Venemaale tirimist ning mahalaskmist. Ma ei taha kuidagi venelasi õigustada, aga lisaks Venemaa agressiivsusele võis põhjuseks olla, et Peipsil olev piir oli kahel riigil erinevalt märgitud. Kui tsaariajal tehti Peipsile kaardid, siis oli Vene riigil mõõtmise alguspunktiks Pulkovo observatoorium ja Balti maades Tartu observatoorium, mille asukohad olid mõõdetud omavahelise veaga 140 meetrit. Siitpoolt tulid kaardid ja teiselt poolt tulid kaardid ning sel Peipsi kaldal, kust Tartu rahu piir tuli, läks venelaste mõõdetud piir natuke teise nurga all kui meie käsitluses. Niimoodi tekkis ülekate ja tsoon, mida mõlemad pidasid enda omaks. See avastati 1939. aastal, kui Vene armee topograafid ja Eesti topograafid tegid mõõdistamise. Selle kohtumise protokoll on säilinud riigiarhiivis, olgugi et kaitsejõudude staabi materjalid viidi ära. See oli koopiana kuskil käskkirja vahel säilinud ning leiti 1993. aastal. Mul on sellest koopia olemas. Olen pakkunud, et keegi võiks doktoritöö teha, kuidas ebatäpsused piiride mõõtmisel võivad viia saatuslike tagajärgedeni. Ajaloolased on neid tulistamisi ajaloolaste vaatevinklist uurinud, mis päeval ja kellaajal ning mis oli hobuse nimi; aga mis põhjusel need juhtumid võisid olla, seda pole uuritud. Sa oled kirjutanud mitu raamatut. Kas praegu on ka midagi käsil?
Kokku seitse raamatut ja üks läheb varsti trükki. Esimene oli orienteerumisraamat, kus olin kaasautor. Kui aga Läti piiri komisjoni sattusin ja Peeter Pätsi tööd lugesin, siis avanes minu ees ajalooliste kaartide maailm. See oli väga huvitav, tegin kolm-neli aastat tööd ja valmis Liivimaa kaartide album. Tagantjärele vaadates läksin väga suurejooniliseks, lasin selle tõlkida saksa, inglise, vene ja läti keelde. Selle töö käigus avastasin, et Eesti riigiarhiivis on tohutu hulk rootsiaegseid kaarte, mis Rootsi riigi jaoks maksus-
10
tamise ja sõjanduse eesmärkidel mõõdeti. Ajalooarhiivi kaartide osakonnas on nelja meetri kõrguses toas riiulid maast laeni kaarte täis. Kuna olin töötanud 9 aastat Maanteeprojektis geodeedina ja enam-vähem kõik maanteed läbi sõitnud, kus noil aastail midagi projekteeriti, siis tundsin ka nõukogudeaegseid kaarte. Mul on orienteeruja mälu ja üht Rootsi kaarti vaadates mõtlesin, et kuramus, ma olen sellist teekurvi näinud. Võtsin erinevate ajastute kaardid ning võrdlesin seda kurvi Vana-Narva maanteel 50. kilomeetri juures, kus üks tee pöörab Loksa peale ja Narva maantee läheb ümber Viru raba; olen seal käinud lapselastega matkamas. Digitaalsed programmid ja
Piir töötab igas mõttes paremini, kui ta on välja ehitatud . Tõnu Raid
arvutid olid juba piisavalt võimsad, et sai kaarte üksteise peale panna. Võtsin siis rootsiaegse kaardi ja verstakaardi ning eestiaegse kaardi ja see kurv oli kõigil kaartidel täpselt sama. See oli esimene koht, mille pealt mul tekkis arvamus, et teed on olnud läbi aegade samasugused. Siis võtsin ette Tartumaa, kus ma olen sündinud ja eriti palju orienteerunud. Tartust Võrusse kulgeb vana postitee, kus on üks eriti hea koht. Seal on niisugune iseloomulik kurv Ahja jõe ületuskohal Tilleorus. Rootsiaegsel kaardil on see kurv täpselt samasugune. Selle koha ligidal Varbusel asub praegu Maanteemuuseum. Leidsin neid kurve veel ja veel, võrdlesin rootsiaegsetest teedest nüüdisaegsetega 30% ja siis lõin käega, et rohkem pole vaja – kui need sobivad, siis kattuvad järelikult ülejäänudki. Lõpuks tegin raamatu Eesti teedevõrgu kujunemisest ja see oli ajaloolastele nagu pomm. Pikka aega oli vaikus ning siis ilmus arvustus, et Tõnu Raid tõestas, et Eesti teedevõrk on alates 1700. aastast püsinud muutumatuna. See ajas mu pahaseks, kuna oma arust tegin väga palju tööd, et näidata, et teedevõrk on veel palju vanem, aga ajaloolased on ajaloolased – vaatavad fakti, et kaart pärineb 1700. aastast ja varasemaid kaarte pole ja ongi kõik. 1219.-1220. aastal ristisid taanla-
sed Harjumaal ja Virumaal ning nende ristimiste kohta on säilinud 14 lehte ladinakeelset teksti. 1933. aastal kirjutas taanlasest Eesti ajaloolane Paul Johansen selle põhjal kaheosalise raamatu, kus näitas, et taanlaste ristikäigud kulgesid külade vahel nii- ja niisuguseid jooni mööda. Ma võtsin jälle vanad kaardid ja võrdlesin neid Johanseni külade nimekirjadega – külade vahel olid ju teed olemas. 1600ndate aastate kaartidel on teed samas kohas, ning kui 13. sajandil olid külad samas kohas, siis tähendab, et enam-vähem samades kohtades olid ka teed. Eesti teedevõrk on seega muinasajast saadik püsinud 95% ulatuses samal kohal. See raamat tuleb kuu pärast välja ja ma ei tea, kas loetakse siis tõestatuks või mitte, aga mul oli huvitav uurida. Mul on hea huvitavate asjadega tegeleda, lapsed on suured, lapselapsed väiksed ja aega on. Minu arust on teedevõrk jäetud kogu Euroopa ajaloos teenimatult tähelepanuta, sest kogu liiklus toimus ju nende peal. 1380. aastal anti Brugges välja itineraar ehk rändplaanistus, mis räägib Euroopa teedest. Seal on lõik, kuidas sõita Bruggest Riiga, Riiast Tartusse, Tartust Narva ja Narvast Novgorodi. 1380. aastal oli juba olemas kirjalik teejuht, milles esitati linnade vahemaid ja peatuspaiku mingil teelõigul. Aga kõige olulisem on minu jaoks ikka piirivalvamine, raamatute kirjutamine on lihtsalt kõrvaltegevus. Varem ma orienteerusin ja jooksin nädalas kuus-seitse korda tund kuni kaks. Nüüd on mul see tund-kaks vaba ning võin mõelda ja teha arvutiga, mis ma tahan. Oled üks idapiiri projekti eestvedajatest. Ütle, kas oleme seda projekti alustanud õigest otsast. Mida peaksime teisiti tegema? Maade asi on meil veidi keeruline ja maaomanikest on muidugi kahju.
Riik jättis selle väga vajaliku ettevalmistustöö aastaid tegemata. Kui maade asjad oleks varem korda tehtud, aastate jooksul tasapisi ja järjekindlalt, öeldes, et see on maakorralduslik protsess ja seaduse järgi on piirist 10 meetrit riigi maa, siis poleks praegu ühtegi raha pärast vaidlemist. Kodanikul on raske olla oma riigiga konfliktis.
Jah, see ei ole hea, et sellised olukorrad