FOTO: TIIT VEERMÄE / EESTI FILMIARHIIV
FOTO: ALBERT TRUUVÄÄRT
AJALUGU
Paar päeva enne politsei taasloomist, 27. veebruaril 1991. aastal värviti Siseministeeriumi autobaasis politseiautosid. Pildil on Vene päritolu UAZ-469, mida oli kahte värvi: ühed valged sinise kapoti, triibu ja uksega ning teised hallid. Sellest autost on tehtud ka mudelauto, mis on tänapäeval kollektsionääride maiuspala.
Vene mehed leidlikud. Nii võeti ette tavapärane sõit Haapsalu politseiprefektuuri korrapidaja juurde, et vahetada omavahel igapäevast informatsiooni. Teabe vahetamine piirdus bensiini valamisega politseiautosse. Kuna Vene sõjaväelased ei tohtinud kanistritesse tankida, kõik bensiin pidi olema auto paagis, pandi politseile mõeldud bensiin valmis kümneliitristesse vahukustutitesse. Nii sai need märkamatult sõjaväeosast välja toimetada. Omavalitsuste, ärimeeste ja ettevõtete kõrval abistasid ning sponsisid politseid liiklusvahenditega ka liikluseeskirju rikkunud kodanikud. 1990ndate alguses oli politseijaoskondadel avatud pankades sponsimiseks oma kontod. Raha puudusel väljus nii mõnelgi korral abistamine ja sponsimine igasuguse kontrolli alt. Tavapäraselt toetas või õigemini sponsis rikkuja ühiskondlike autoinspektorite kohalikku organisatsiooni ning temale määratud trahvi suurus sõltus enne trahvi määramist tehtud sponsorlusest.
Lääs tuli appi 1990ndate alguses püüti luua häid sõbrasuhteid Saksa, Soome ja Rootsi politseinikega. 1992. aasta augustis kinkis Saksamaa Rheinland-Pfalzi Liidumaa Siseministeerium Eestile 25 kasutatud
36
politseiautot Opel Ascona. Saksamaa kinkis 1992. aasta novembris ning 1993. aasta jaanuaris politseile erinevat varustust ja autosid ning Eesti piirivalvele lennuki. 1994. aasta alguses anti tagastamatu majandusabi korras politseile üle 66 uut erivarustusega Opelit.
Politseile eraldati üks VAZ-21011, mis oli välimuselt tagasihoidlik, kuid kapoti all oli võimsamale Žigulile mõeldud jõuallikas. 1992. aastal käisid võimaliku abi järel Saksamaal Riigi Politseiameti Majanduskeskuse direktor Dmitri Gerassimenko ja tõlgina Politseiametis ning hiljem Sisekaitse Operatiivrügemendis töötanud Arne Sirel. Tegemist oli osaga suurest abisaadetisest, mille kogumaksumus oli kokku kolm miljonit Saksa marka. Meie esindajale Gerassimenkole oli Siseministeeriumist kaasa antud suunis, et Eesti politsei soovib ainult Peugeot’ firma autosid. Saksa esindajad olid nõutud, sest nemad said toetada üksnes Saksamaal toodetud autodega. Abistamissoov oli suur ning hea koostöö tulemuse-
na anti meile 1993. aasta jaanuaris 66 uut Opelit. Politsei sai nendest 54, ülejäänud 12 autot jaotati Siseministeeriumi ning kaitsepolitsei vahel. Tollane Siseministeeriumi kantsler Gero Kartau meenutab üht omapärast lõiku autode värvimisest: „Esimene partii Saksamaalt saadud Opeleid oli juba värvitud politseivärvidesse, aga politsei kirjad puudusid, sest autotehase disainerid keeldusid meie soovide järgi sõna „POLITSEI“ värvimast. Tuli välja, et ette antud tähtede suurus ei sobinud väidetavalt auto disainiga, ning nii tuli kirjad Eestis peale värvida.“
Üllatus kapoti all Pärast KGB likvideerimist sai politsei oma käsutusse ka neile kuulunud erinevad sõidukid. Kui esmapilgul oli tegemist tavalise Volgaga, võis see olla varustatud palju võimsama tehnikaga. Politseile eraldati üks VAZ-21011, mis oli välimuselt väga tagasihoidlik, kuid kapoti all oli võimsamale Žigulile mõeldud jõuallikas. Peale võimsama mootori oli autole paigaldatud veel teine kütusepaak ja teine lisaaku. 1990ndate alguses tekkisid politsei autode hulka esimesed Mercedesed ja veel mõningad täiesti ainulaadsed lääne päritolu sõidukid. „Moskva olümpiamängude ajast oli politsei käsutuses