PERSOON
FOTOD: KAJA VENTSEL JA RENE RIISALU
Vanakooliohvitser Politsei eriüksuse K-komando juht Heldur Lomp ei ole suur jutumees ei oma iseloomult ega ka töö eripärast tingituna. Kui aga Eesti Vabariigi president annab mehele Kotkaristi IV klassi teenetemärgi, on põhjust saladuseloori kergitada. Heldurist räägivad tema endised ja praegused kolleegid. eldur Lomp on pärit Viljandimaalt, õppinud Nõmme miilitsakoolis ja töötanud eriüksuses vabariigi algusajast alates. „Kui hakkasin 1991. aastal eriüksust looma, anti minu käsutusse prahti täis ruumid Pagari tänaval. Alustasime selles mõttes täiesti nullist. Mehi valides üritasin vaadata, et nad oleksid kas või natukenegi korrakaitsega kokku puutunud. Heldur, noor, pikk ja kõhn mees, tuli tegelikult ise minuga vestlema,“ meenutab Helduriga kohtumist eriüksuse esimene juht Henn Kask. „Vestluse käigus mõistsin, et tegemist on väärt mehega, kes hakkas mulle kohe meeldima. Jutust oli aru saada, et ta armastab sporti, on patriootlike mõtetega, pole napsumees ega suitsetaja. Suitsetajad ja napsumehed eriüksusesse ei sobi. Samuti tundis ta professionaalset huvi võitluskunstide vastu ning oli varem käsitsivõitlusega kokku puutunud. Heldur tuli tööle väga keerulisel ajal ning kohe tuli kokku puutuda raskete ja ohtlike operatsioonidega ka väljaspool Eestit, kus pidime näiteks koostöös idanaabriga Venemaal siit pärit ohtlikud kurjategijad kinni pidama. Heldur sai väga hästi hakkama ning näitas initsiatiivi. Ta ei ole kunagi olnud suur jutumees. Ta on tegudeinimene, kellele võib loota. See oli eriüksuse ja ka riigi algusaegadel, mil kuritegevus oli massiline, väga oluline, et inimeses sai sada protsenti kindel olla. Heldur on kohusetundlik ja algatusvõimeline ning peab alati oma sõna. Arvan, et Eesti riik annab selle autasu väga õigele inimesele.“
H
14
Kui K-komando pikaaegne juht Lembit Kolk 2003. aastal pensionile läks, oli eriüksuse juhi kohale mitu kandidaati. „Mul oli pool aastat aega otsuse langetamiseks ja sain päris põhjalikult kandidaadid oma peas läbi kaaluda. Lõplik valik langes Heldurile,“ räägib Lembit Kolk. „Jään oma varem väljaöeldud seisukoha juurde, et kõigepealt peab olema inimene kõige sellega, mida ta kodust kasvatusega kaasa on saanud. Alles seejärel tuleb politseinik ning kõige lõpuks saab vaadata, kas inimeses on piisavalt sisu, et ta võiks teenida eriüksuslasena. Eetilist poolt pean kõige kaalukamaks, sest ainult sellelt pinnalt on ta suuteline langetama õigeid otsuseid, kui küsimuse all on inimelu. Heldur kasvas ja arenes koos eriüksusega, temas süvenes soov ennast täiustada, õppida ning omandada uusi asju. Ta mehistus ja täiendas end pidevalt ning see on andnud hea tulemuse – vahemikus 2003–2012 on üksus hästi ja probleemideta edasi arenenud, paranenud on ka eriüksuse relvastus. Mind rõõmustab väga, et üksus on saanud juba pikka aega areneda sisepingeteta, meeskond on ühtne ning arvestab üksteist. Need pinged, millega taheti kallutada ja mõjutada eriüksust 90ndatel, on õnneks sinna aega jäänudki. Kui jagada inimesed Oskar Lutsu järgi Kiirteks ja Tootsideks, siis kaldub Heldur kõvasti Tootsi poole. Ta on asjalik, tubli, hea huumoritajuga, valmis vahel ka vigureid tegema. Eks temalegi tehakse neid, aga ta ei pane seda pahaks.
Neile omadustele lisandub õppimishimu ja soov ennast täiustada (FBI akadeemia, tegutsemine Kaitseliidus). Karismaatilisust võiks ehk rohkem olla, kuid teisest küljest aitab see vältida põhjuseta ohtlikesse olukordadesse sattumist. Heldur on tasakaalukas ning psühholoogiliselt hea tunnetusega. Meeskonnaliikmed peavad teda inimeseks, kellega võib oma isiklikke muresid jagada. Heldur oskab üksuse liikmeid kaitsta ka süsteemisiseste või -väliste probleemide korral, ta on tasakaalukas ja ei võta mõttetuid riske. Selle kõrval oskab ta hinnata meeskonnaliikmete tugevaid külgi ning neid seeläbi esile tõsta.“ Helduri otsene ülemus, keskkriminaalpolitsei operatiivbüroo juht Aivar Alavere iseloomustab Heldurit kui Eesti riigi patriooti selle parimas tähenduses. „Peale riigi teenimise politseitöös on ta suur kirg riigikaitses osalemine Kaitseliidu kaudu, rääkimata hobidest, nagu sõjaajalugu ning üldse kõik sõjandusega seonduv,“ räägib Alavere. „Helduri tihedast suhtlusest kaitseväega on ka eriüksusele palju kasu olnud. Eesti mastaape ja piiratud ressursse arvestades on pidev erialane infovahetus ning ühistreeningud kaitseväe spetsialiseeritud üksustega väga kasulikud mõlemale poolele. Helduri iseloomustamisel meenuvad esimesena tema loomupärane viisakus ja tagasihoidlikkus ning stressitaluvus pingesituatsioonides, mis on töö seisukohalt eriti oluline. Heldur ongi olemuselt väärikas ja sirgeselgne vanakoolimees, ohvitser, kellel on hea huu-