Merekeel
IGA PRAHT
ei olegi praht „Eesti keele seletav sõnaraamat“ mõtestab sõna praht kui prügi, rämps, risu ja üldse tarbetu koli. Nii mõistame prahti ka igapäevakeeles. Kuid seletav sõnaraamat annab ka teise, piiratuma kasutusega tähenduse: laevaga veetav kaup, last. Kust me viimase mõiste omale saanud oleme, järgnevalt kokkuvõtte päritolusõnastike abil teengi.
K
ui paljud võõrmõisted on alguse saanud kreeka ja ladina keelest või kaugemaltki, ning meieni jõudnud mitme vahenduskeele kaudu läänest või idast, siis prahiga on asi lihtsam. Prahti puudutav seni vanim teadaolev kirjalik allikas on päEnn Oja rit keskhollandikeelsest 1286. a Dordrechti arveraamatust, kus kauba vastena esines vrachte, 1292. a Hamburgi ja 1299. a Lübecki Laevaõiguses (Schiffrecht) esines alamsaksa vrucht. Samatüvelised vasted on pisut hilisemast ajast eri kujul leida ka friisidel ja ülemsakslastel – vracht/vrecht/freht/fracht, samuti levis sama mõiste Prantsusmaale – fret, Skandinaaviasse – frakt/fragt ja Inglis-
Tekst: ENN OJA Fotod: PRIIT PÕIKLIK maale – freyght (tänapäeval: freight). Vene keelde jõudis фрахт kaubandussidemete arendamisel arenenumate lääneriikidega Peeter Suure aegu 18. sajandi algul. Eestisse pidi vracht oletatavasti jõudma alamsaksa keele vahendusel hiljemalt 14. sajandil, kui siin tekkisid esimesed hansalinnad, sest tollane kaubavedu Läänemerel põhiliselt hansalaevadega käiski. Arvestades eesti keelele (tollal: maakeelele) võõraste häälikute ja häälikuühendite vastuvõetamatust ning nende kohandamist lähimateks häälikuteks (Frau – proua, Fräulein – preili, frei – prii, flicka – plika, france – prantsuse), saimegi oma kaubanduskeelde uue mõiste – praht. Prahiks (vracht/Fracht/
38
freight) loeti vanasti ka raha laeva rentimise eest, meil on selle vasteks prahiraha. Kuigi väga vanast ajast pole kirjalikke ürikuid, on loogiline oletada kunagist vajadust kindlale alusele seada merekaubavedu, mida üha suuremate ja rohkemate laevade tõttu ei juhtinud enam laevaomanikud, vaid vahendajatest kaubavedajad. Vabast kaubandusest tuntud põhimõte nõudmise ja pakkumise suhtest tekitas peagi ka usaldusväärsuse võitnud pangad, mille kaudu sai sadamates teha rahatehinguid. Nii polegi enam üllatuseks, et meile teada veolepingud 13. sajandist on põhijoones jäänud samaks, lisandunud on mõned ajas muutunud pisiasjad. Tutvudes vanaaegsete vaimutööde ja lepingutega, tuleb tõdeda, et oleme kunagiste juhtivate ametnike vaimuandeid alahinnates olnud ülekohtused. Mööda ei saa prahtimise juures minna