24
aktuaalne
Veebruar 2012 nr 2 UT
artu ülikool on aktiivselt osalenud riigi teaduspoliitika kujundamisel, sh ka rahastamissüsteemide väljatöötamisel. Võib väita, et ETAg-i loomisega on astutud oluline samm teaduspoliitika arendamisel. Samas ei saa märkimata jätta, et institutsionaalse uurimistoetuse (IUT) osalist rolli täidab juba praegu meil kahjuks alamahuline teaduse baasfinantseerimine, millise komponendi väljajätmist reformiskeemist ei saa vaadata positiivsena. Tegelikult tuleks käsitleda kõiki TA finantseerimisskeeme terviklikult, sh riiklikke programme. Kohe käivituva IUT skeemi suurim ja oodatuim pluss on senise pearahapõhise rahastamissüsteemi muutmine, mis
avab võimaluse eelistada märksa enam kvantiteedile kvaliteeti, seada prioriteete ning vältida dubleerimisi. Tähtsateks pean ka artiklite miinimumarvu nõude kaotamist, mis eeldatavasti lubab enam keskenduda sisule ja kvaliteedile, samuti IUT kui terviklahendust teadusteema finantseerimisel, mis võimaldab arvestada teadlaskonna, abijõudude ning taristu arenguvajadusi, aga ka teadusasutuste kaudseid kulusid. Veel sooviksin olulisena esile tuua võimalust teha tingimuslikke rahastusotsuseid, mis peaks lisaks kvaliteedile soosima ka dubleerimise vähendamist ning prioriteetide seadmist. Kui hästi soovitu realiseerub, sõltub paljuski teadlaskonnast endast. Ülikoolis oleme vajalike reglementide muudatuste eelnõude ettevalmistamisega ning taustaandmete kokkupanemisega lõpusirgel ning veebruari esime-
sel poolel saadame tegevuse kirjelduse ning õigusaktide tekstid struktuuriüksustesse kooskõlastamisele. Ka on teadusja arendusosakond (TAO) juba praegu kõigi teaduskondadega kokku leppinud arutelude ja juhendamiste ajakava. Eeldatavasti peaksid teaduskondade või asutuste nõukogud langetama otsused, milliste teemadega, kelle juhtimisel ja millises koosluses taotlusi vormistama hakatakse, peale mida avatakse ETIS-es vastav taotluskeskkond. Analoogselt aparatuuri nn keskinfra meetme taotluste vormistamisest saadud kogemusega on nii TAO kui ka teadusprorektor abiks ülikooli kui terviku huve kajastavate valikute tegemisel. Lõpliku otsuse, millised taotlused kuuluvad ülikooli koondtaotlusesse, võiks teha senat. Arusaadavalt on käesolev aasta üleminekuaasta, seda eelkõige pingelise ajagraa-
on oma arengukavas või strateegilistes eesmärkides loetlenud teatud teadusvaldkonnad kui eelisarendatavad, ei tule kohustust rahastajale kõiki neid suundi finantseerida. Institutsionaalse grandi puhul tuleb arvestada, et selle peab kinnitama haridus- ja teadusminister oma allkirjaga, aga TKN-i kogemus näitab ja ma usun, et see jätkub, et ministrid ei ole sekkunud hindamiskogu soovitustesse.
naalne uurimistoetus antakse tõepoolest vaid ühele institutsioonile, sest rahastajale on lihtsam suhelda ühe partneriga nii finantseerimise kui ka aruandluse suhtes, seda on näidanud sihtfinantseerimise teemade kogemus. Kuna me aga ei reguleeri peaaegu üldse rahakasutust asutuse sees, välja arvatud seadustest tulenevad piirangud, on asutused vabad omavahel sõlmima mis tahes lepinguid, kasutama kas või alltöövõttu.
Institutsionaalse uurimistoetusega ei soosita eriti asutustevahelist koostööd. See ei ole õige väide. Institutsio-
Erinevatele teadusvaldkondadele kehtivad erinevad hindamiskriteeriumid kuni selleni välja, et kaudsete kulude osa-
kaal on valdkonniti erinev. Kas sellele on taotlustingimuste määramisel ja hindamisnõukogu moodustamisel mõeldud? See küsimus kerkib esile iga kord, kui midagi muudetakse ja kui küsida, kas seni on mõni valdkond teise kasuks «ära tapetud», siis enamasti saavad küsijad aru, et tegelikkuses selliseid probleeme ei ole. Hindamisnõukogu ülesanne on jaotada raha valdkondade vahel proportsionaalselt nende valdkondade ja erialade panusega teadusesse, sealhulgas rahvusteadustesse, ning arendustegevusse ja kraadiharidusse. Ma ei näe põhjust, et peaks muutma
Kristjan Haller teadusprorektor
T