AJALUGU
41
FOTO: JOHANNE S MIKK, TÜ MUUSEUM
NOVEMBER 2019, NR 10
NII SÕITSID TUDENGID 1960. AASTAL KOLHOOSI.
kaasa muud kui üldise õppe edukuse langemise. Võrreldes eelkirjeldatuga osutus palju pikemaajaliseks tavaks see, et üliõpilasi, enamasti jällegi esmakursuslasi, pagendati sügisel vähemalt kuuks ajaks kolhoosidessesovhoosidesse. Nõukogude kodumaa põllu majanduses vajati saagikoristusel hädasti abikäsi. Enamasti tähendas see nädalate kaupa kartulivõtmist, mis vihmaste ilmadega oli pigem läbimärjana mudas sonkimine. Aga teha tuli muudki, näiteks peksta rehepeksumasinaga vilja või koristada lina ja viia vihud linalikku.
Kui esmakursuslaste kasu tamisel vabriku- või ehitustöölistena 1950. aastate lõpul ja 1960. aastate algul polnud üliõpilaste jaoks tõenäoliselt midagi meeldivat, siis kogu kursusega terveks septembrikuuks või kauemakski majandisse sõitmisel olid vaatamata pikkadele ja tihti rasketelegi tööpäevadele ka omad head küljed. Kunagised üliõpilased on rõhutanud esmajoones seda, et esimesel ülikoolisügisel peale sunnitud nädalatepikkune pead-jalad koos töötamine, söömine ja magamine andis võimaluse kursusekaaslasi üsna lähedalt tundma õppida. Hoolimata tööpäevajärgsest
väsimusest oli noortel teinekord veel hilisöölgi jõudu üksteisele vempe visata, maailmaasju arutada, õunaraksus käia, üheskoos laulda ning laupäeviti külapidudel lõbutseda. Nii kujunes ajapikku välja kambavaim ja tänu sellele kasvas kursus ühtseks. See kokkukuuluvustunne liitis kursusekaaslasi veel aastakümneid hiljemgi. Peale selle nendivad omaaegsed abitöölised, et kuigi töö eest palka üldjuhul ei makstud, toideti neid korralikult. Kolhoos ei koonerdanud ei piima, köögivilja ega sealihaga. Viimast korda viidi esmakursuslased saagikoristustöödele appi 1990. aasta sügisel. •