PERSOON
JUUNI 2019, NR 6
«Inimesed räägivad omavahel ega lase konfliktil eskaleeruda, sest väikestel aladel koos elades ei lõppeks põhjamaise spliini arendamine hästi,» muigab ta. Elu Antarktikas tähendas ka puhkust pidevast infomürast. Kotta sõnul oli tagantjärele lausa hämmastav, kuidas iga päevaga saabus kirjakasti vähem teateid ja keerulised probleemid said justkui iseene sest lahenduse. «Tundsin selget vahet niiöelda tsivilisatsioonis elamise ga. Tavaelus me sellele ei mõtle ja tegeleme liiga palju asjadega, mis ei toida hinge,» tõdeb ta. MUUTUVAD ÖKOSÜSTEEMID Ühes hiljutises teadlaskonna koostatud ÜRO aruandes tõ deti, et inimtegevuse tagajärjel on muutunud koguni kaks kolmandikku mereökosüstee midest. Kas pilt on tõesti nii hull? «Kui jätkame senist teed, siis kaevame põhimõt teliselt ise endale auku. Kindlasti on looduses organis me, kes suudavad meist paremini ellu jääda. Kui me ei õpi kasvatama taimi ja loomi elukeskkonda hävitamata või tootma toitu laborites, siis tule viku muredele meil häid lahendusi polegi,» lausub Kotta. Maailmamere kõige krii tilisemaks probleemiks peab ta praegu kalade ülepüüki, mis muutub üha massilise maks. Seetõttu loodetaksegi, et vesiviljelusest saab abi.
Aga ka siin on palju takistusi ja olukorra normaliseerumine võib aega võtta aastasadu. Teine põhimure on eutro feerumine ehk veekogude rikastumine toitainetega ja sellega kaasnev veetaimesti ku vohamine. See põhjustab liigilise mitmekesisuse vähe nemist ning tundlike liikide, nagu korallide ja suurvetikate hävimist. Ennustamatuid prot sesse käivitavad ka üha levivad võõrliigid. «Kui varem pidime mu retsema paari inimtegevuse mõjuliigi, ülepüügi ja eutro feerumise pärast, siis nüüd peame tegelema 15 erisuguse mõjuavaldusega ning me ei tea, milliseid muresid need võivad koos tekitada. Inimtegevuse mõju muutub järjest intensiiv semaks ja mitmekesisemaks,» hoiatab Kotta. Inimesed on oma keskkonda muutnud niivõrd palju, et loo
17
duse algolekusse tagasiminek on võimatu. Sellest olenemata usub Kotta, et iga inimene saab teha midagi, et protsessi edasist halvenemist ära hoida. Alustada võib näiteks sellest, et vähem tarbida. ÜRO kliimaraportites on näiteks öeldud, et väiksem lihatarbimine võimaldab tublisti vähendada süsihappe gaasi heitkogust. Nii üllatuslik kui see ka ei tundu, on toidu keskkonnamõju suurem kui transpordi oma. «Iga inimene saab midagi teha: toetada mahepõllu majandust, tarvitada fosfori vabu pesuvahendeid või võtta kasutusele taastuvenergia,» innustab Kotta meid kõiki seis ma paremate muutuste eest. •
PÄRAST SUKELDUMISREISI OLI MAAILMA KÕIGE KÜLMEMAL MANDRIL HEA END ISETEHTUD KUUMAVANNIS ÜLES SOOJENDADA.