52
PILK MINEVIKKU
Üle inimpõlve ulatuvate
väärtuste kandja
„Vähestele on antud niivõrd viljakat elu, nii pikka säriaega. Võib vaid imetleda, milline oli Tullio vaimne haare ja ärksus,“ kirjeldab kolm aastat tagasi siitilmast lahkunud keemikut, teadus ajaloolast, muinsuskaitsjat ja säravat kolleegi Tartu Ülikooli muuseumi direktor Mariann Raisma. ELE LOONDE TÜ muuseumi kommunikatsioonispetsialist
T
änavu möödus Tullio Ilometsa, üli kooli ühe kauaaegseima töötaja sün nist 100 aastat. Lausa seitse kümnen dit kestnud side Tartu Ülikooliga sai alguse 1948. aastal, kui Ilomets otsustas pärast üht aastat Tallinna Polütehnilises Instituu dis keemiaõpinguid jätkata just Tartus. Ilometsas tärkas varakult huvi pärandi säilitamise ja ajaloo vastu. Kui 1960. aas tate alguses soetati ülikoolile hulgaliselt uusi mõõtmisseadmeid ja moodsat tehni kat, plaaniti vanad, tihti 19. sajandist pä rit instrumendid minema visata või varu osadena ära kasutada. Ilometsa natuuriga selline varasemate põlvede unustuse hõlma heitmine ei so binud. Kuigi ülikooli ajaloo muuseumi ideedki ei olnud veel sündinud, sai too na 30-aastane Ilomets rektor Feodor Klementilt loa hakata vana aparatuuri koguma ülikooli peahoone pööningule. Esialgu kogunes sinna peamiselt keemiaja füüsikaajalooga seotud materjali. Ööl vastu 21. detsembrit 1965 süttis peahoone aga põlema. Tules hävis maja keskmine osa, sh katus ja pööning ning seal asunud kaks kartserit. Ka Ilometsa kogu hävis osaliselt. Põleng oli tõeli ne šokk, mis tuletas ka kõige pärandi kaugematele meelde, et isegi peahoone
kuus sammast ei ole igavesed. Ilomets jät kas kõigele vaatamata kogumist. Ülikooli juhtkonna huvi pärandi vastu suurenes 1970. aastatel, mil hakati aegsasti valmistuma alma mater’i 350. aastapäeva pidustusteks. 1975. aastal pandi Ilometsa osalusel algus sariväljaandele „Tartu Üli kooli ajaloo küsimusi“, mis ilmub siiani. Aasta hiljem asutati TÜ ajaloo muuseum, millele anti kogumiseks ja näituste korral damiseks peahoone keldris neli ruumi. Pi dustuste ajaks 1982. aastal avati uus ekspo sitsioon juba Tartu toomkirikus.
ja tulevaste põlvede jaoks talletada,“ mee nutab TÜ muuseumi kuraator ja Ilometsa pikaaegne kolleeg Terje Lõbu. Ilometsa võis tihti näha, fotoaparaat kaelas, jääd vustamas Tartu vaateid ja inspektee rimas ülikooli hoonete renoveerimist. Näiteks oli ta tihe külaline nii peahoone vundamendi parandustöödel kui ka vana keemiahoone (Jakobi 2) ümberehitusel. Ilomets oli laia silmaringiga ja mitme külgsete huvidega keemik, kes ühendas oma töös keemia ja pärandi uurimise. „Ta kasvatas üles terve Eesti konservaatori te põlvkonna ja õpetas nei keemiat, mida Tullio Ilomets oli laia silmaringiga lesenisäilitamise ei olnud Eestis süsteem selt tehtud,“ räägib Terje keemik, kes ühendas oma töös Lõbu. Ilomets suutis oma ka keemia ja pärandi uurimise. rismaatilise kõneviisiga pan na humanitaarid huvituma Tullio Ilomets oli ka üks Tartu Aka keemiast ja keemikud mõtlema ajaloost. deemilise Muinsuskaitse Seltsi asutaja, Tullio Ilometsa meelispaik oli vana kelle südameasjaks sai 1980. aastate lõ keemiahoone, kus praegu asub Philo pus Gustav II Adolfi kuju taastamine. Kui sophicum. Seal oli tal oma kabinet, kuhu Tartusse ülikooli rajanud Rootsi kunin ta kogus muuseumi tarbeks esemeid ning ga ausammas 1950. aastal maha võeti ja kus ta kirjutas uurimistööd ja valmistus linna valumehaanikatehasesse ülessula loenguteks. Kõige enam nautis ta aga tamisele saadeti, märkas üks tehasetööli tööd sealsetes laborites. ne kuninga uhkeid kannuseid, võttis need „Keemik sünnib laboris“ oli Ilometsa koju ja mattis oma aeda maha. Võimu moto. Tema jaoks oli praktikal aka vahetuse järel kaevas ta kannused üles ja deemiliste teadmiste arengus asen Tullio Ilometsa vahendusel jõudsid need damatu väärtus. Laborit hindas ta ka ülikooli muuseumisse. kogumisel – nimelt nägi ta suurt väärtust „Tullio ütles alati, et midagi ei tohi nii laboriklaasi säilitamises. Kuni Chemi sama ära visata. Kõik tuleb üles pildistada cumi kolimiseni 2010. aastal tegutses
