ARVAMUS Infosõjas peetakse lahinguid sõnadega

TÜ semiootika teadur

Sõnadel on jõud. Juba praeguse sõja esimestel päevadel kinnistus meie teadvusesse Ussisaart kaitsnud Ukraina sõdurite legendaarne vastuhüüd Vene sõjalaevalt edastatud alistumisettepanekule. Sõnum „Русский военный корабль, иди на хуй!“ muutus viraalseks, nüüdseks on seda jagatud sadade internetimeemidena ja trükitud tohutule hulgale Tsärkidele. Sõnade ja sümbolite vägi mobiliseerib masse rohkemgi kui hirm püssitorude ees. Nagu on kirjutanud Juri Lotman: „Tegevus, mille sümbolid ja märgid esile kutsuvad, on võrreldamatu tema kuuldavale toomiseks kulunud energiaga.“ (Juri Lotman (2000). „Inimesed ja märgid“ Vikerkaar 1, 85–91.) Just sõnade, lööklausete ja lugude kaudu sünnivad kollektiivsed tähendused.

Esimesed lood ja legendid, millega toimunut kirjeldatakse ja seletatakse, on väga tähtsad: need hakkavad suunama inimeste olukorrataju ja vormima nende arusaama edaspidi lahtirulluvatest sündmustest. Ukraina on väga veenvalt jutustanud lugu oma kodumaa ja sisuliselt kogu Euroopa kangelaslikust ja ennastsalgavast kaitsmisest.

Kahjuks on selline jõud ka Venemaa Föderatsiooni toodetud valeuudistel ja väärinfol. Suhteliselt väikeste kuludega on võimalik näidata pilte ja vesta lugusid, mis panevad publiku uskuma, et mingit sissetungi Ukrainasse polegi toimunud.

Veelgi enam: Vene propagandameedia on asunud täistuuridel levitama vandenõuteooriat, mille järgi valelik lääs eesotsas selle võimurite ja peavoolumeediaga korraldab enneolematut infosõda, suurt russofoobset meedialavastust, et Putinit ja tema lähikondlasi olematu sõja koledustes süüdlaseks teha. Et pilti veelgi hullemaks maalida, räägitakse Ukrainas tegutsevatest ülisalajastest USA biolaboritest, mis tõotavad valla päästa seninägematud tõved.

Lääne salajastest niiditõmbajatest ja mastaapsest ajupesuprogrammist rääkiv vandenõuteooria pole kasutusel üksnes selleks, et juhtida Venemaa publiku olukorrataju soovitud suunas. Seda on levitatud ka paljude muude riikide, sh Eesti sotsiaalmeediagruppides.

Olen uurimistöös analüüsinud Vene valitsuse kontrollitavat ingliskeelset uudistekanalit RT ja uudisteportaali Sputnik. Analüüs näitab üheselt, et vandenõuteooriaid, mis õhutavad sügavat umbusku demokraatliku riigivalitsemise ja iseäranis professionaalse sõltumatu ajakirjanduse vastu, on süsteemselt levitatud juba aastaid.

On tähelepanuväärne, et mainitud väljaanded reklaamisid end loosungitega „Question More“ („Sea kahtluse alla“/„Esita rohkem küsimusi“ – RT) ja „Telling the Untold“ („Räägib seda, millest teised vaikivad“ – Sputnik), sisendades nii ettekujutust, et auditooriumi ette jõuavad faktid, mille lääne valelik avalikkus maha vaikib. Taolistes kanalites strateegiliselt levitatud vandenõuteooriad teevad rohkem kahju kui üksikud valeuudised, sest pideval kordamisel muutuvad need tõlgendusankruks, mille külge ehitub terve maailmakäsitlus. Nad suunavad oma publikut igalt poolt pettusi, salajasi manipulatsioone ja vandenõumärke otsima. RT ja Sputnik on nüüd küll Euroopa Liidus keelatud, kuid kahjuks elavad propageeritud vandenõuteooriad inimeste peas ja sotsiaalmeedias oma elu edasi. On kõnekas, et veendunud konspiratsiooniteoreetikute silmis on vandenõulugusid vahendavate kanalite kinnipanek märk, et nende vastu on rünnakule asutud, ja piiramine üksnes lisab varem levitatud ideedele tõsiseltvõetavust. Kremli propagandameedia püüab jätta muljet, et kõik see, mis nende sõjakajastustest erineb, on lääne meedia ajupesu. Iseäranis tugeva ühiskondliku resonantsi leidis Kremli meedia propaganda pandeemiaeitajate ja koroonapiiranguvastaste hulgas. Kui meenutada Balti riikides toimunud koroonaproteste, paistsid agitaatorite hulgas parempopulistidest

poliitikute ja professionaalsete vandenõuteoreetikute kõrval silma Kremliga seotud MTÜde aktivistid.

Kindlasti ei saa öelda, nagu oleks kõigist koroonaprotestijatest saanud Venemaa mõjuagendid, kuid on vaja märgata, kuidas pandeemiaeitajatel tekkis ühine sotsiaalmeediaruum ja lugudes kujunesid märkimisväärsed kattuvused. Niisiis pole üllatav, et need Eesti inimesed, kes on viimastel aastatel väljendanud veendumust, et pandeemia on lavastanud peavoolumeedia ja poliitiline eliit, kes tahavad kodanikke hirmutada ja nende üle suuremat kontrolli saada, kalduvad kahtlustama, et ka sõda Ukrainas pole muud kui sama eesmärki teeniv meediaetendus.

Elame infokülluse ajastul. Sotsiaalmeedias, kus meid pommitatakse iga päev sadade sõjateemaliste postitustega, saavad kokku traagilised isiklikud lood, elust suuremad legendid, strateegiliselt levitatud vandenõuteooriad ja professionaalse ajakirjaniku töö tulemusel valminud uudised.

Kremli propagandameedia püüab iga hinna eest jätta muljet, et kõik see, mis nende sõjakajastustest erineb, on lääne meedia ohtlik ajupesu. Õnneks on meil erinevalt Venemaa Föderatsioonist ajakirjandus vaba, sõltumatu ja allikapõhine. (Üli)kooli ülesanne on õpetada, kuidas seesuguste sõjakajastuste virvarris kahtlase väärtusega informatsiooni ära tunda ja usaldusväärsete uudiste vahendajaid leida ning kuidas propagandal ja ajakirjandusel vahet teha. Meediapädevusest on saanud oluline alusoskus, lausa julgeolekuküsimus.

Kui keegi läheks Toompeale või Vabaduse platsile, ühes käes Venemaa lipp ja teises plakat „Ma usun Putinit“, siis ei tekiks küsimust, kas ta on Kremli-meelne või mitte. Ent infosõjas on palju keerulisem aru saada, kes teeb Kremli tööd, sest kahjuks on Vene propagandistid väga osavad ja näinud pikka aega vaeva, et enda sõnumeid varjatult meieni toimetada. Venemaa eesmärk on tekitada Lääne ühiskondades kaos ja hoida sisepoliitilised pinged võimalikult kõrgel. Kui inimesed oma riiki ei usalda ning valitsus ja riigiametid tegelevad pidevalt sisejamade klaarimisega, siis pole aega välispoliitika jaoks. Seega on Venemaa jaoks hädavajalik kaotada võimalikult kiiresti lääne ühtsustunne. Eriti oleks neil vaja kaost Baltikumis, Poolas ja teistes riikides, mis on muutunud Ukraina eestkõnelejaks NATO-s ja Euroopa Liidus ning seepärast Putini jaoks eriti häirivad. Soovitud eesmärgi saavutamiseks võib näiteks külvata ühiskonnas kahtlusi, et äkki ei ole Ukrainas asjad nii, nagu nad paistavad. Samuti võib paisata avalikkusesse võimalikult palju kõrvalteemasid või info „puhtaks“ pesta, sisuliselt musta valgeks rääkida.

Demokraatia tugevus on arvamusvabadus. Meil on kombeks kõike kahtluse alla seada ja palju küsimusi küsida. Samas on see ka demokraatia nõrkus, sest nii saab infosõja agressor panna meid teemade üle vaidlema ning luua ja võimendada väärtuskonflikte.

Eelmise aasta arvamusfestivalil lõppesid kõik infosõjaga seotud debatid tõdemusega, et ainuke asi, mida teha saame, on inimesi harida ning õpetada neid manipuleerimist ja valeinfot märkama. Oluline on käsitleda seda teemat aktiivsemalt ka koolides. Selleks on mitu võimalust. 1. Vii ennast infosõja teemaga kurssi. 2. Kui näed head materjali infosõja teemal, siis jaga seda ka sõpradega – nii aitad tasakaalustada õige ja vale info kaalukausse. 3. Kui näed, et mõni su tuttav käitub kasuliku idioodina, siis aita tal infomüras paremini orienteeruda: suhtle ja selgita. 4. Kui valdad infosõja teemat hästi, siis mine anna koolides külalistunde. 5. Kui näed sotsiaalmeedias valeinfot või vihakõnet, teata sellest, kuhu vaja – nii aitad eemaldada ebasobivat sisu.

Diana Poudel, TÜ vilistlane, küberturvalisuse õpetaja