Issuu on Google+


Margit Mikk-Sokk

Telestaaride uskumatud juhtumised

T채hesadu


Saateks Elu on täis üllatusi. Vahetuid, ootamatuid hetki, mis jalust rabavad või lendu tõstavad. Keegi meist ei tea, mida toob homne päev, aga tagasi vaadates võime nentida, et elu on olnud otsatult põnev! Selles raamatus räägivad kõigile tuntud teletegijad pööraseid lugusid, mis saateid tehes on juhtunud. On situatsioone, mis toimumise hetkel traagilised tundunud, on hetki, kus elu kaalul olnud. Ja väga palju olukordi, mis tagantjärele südamest naerma ajavad. Need lood on otsekui seiklusfilmist, mille stsenaariumi on kirjutanud suurmeister ELU ise. Olen nautinud igat tundi ja päeva, mis ma selle raamatu kirjapanemisele olen pühendanud. Loodan, head lugejad, et teiegi naudite seda samavõrd. Tänan südamest kõiki oma kunagisi kolleege, kes raamatu valmimisele kaasa aitasid ja soovin neile sama huvitavat ja seikluslikku tulevikku!

Margit Mikk-Sokk

3


Anu Välba Parima naissaatejuhi tiitliga pärjatud Anu Välba tuli ETV noortesaadetesse tööle 1994. aastal. Sealt suundus ta kultuuri- ja edasi juba meelelahutussaadetesse. 2001. aastast, kui Raivo Suviste kutsus teda koos Marko Reikopiga „Terevisiooni“ juhtima, on nad ekraanil olnud lahutamatud. Üheksa aasta jooksul on peale hommikuprogrammi koos tehtud veel saateid „Paar" ja „Ringvaade“. „Mul on olnud suur rõõm teha televisiooni,“ ütleb aastaid igal argipäeval eetris olev Anu ise.

Alasti saatejuht 1997. aastal tegime saadet „Hommiku TV“. Reþissöör oli René Vilbre ja kunstnik Inga Vares - mõlemad sellised heas mõttes mässulised inimesed ja tahtsime midagi erilist See oli kõigile proovida. Tol ajal ei olnud Eestis kehamaalinguid tohutu üllatus, eriti kusagil tehtud ja mõtlesime, et katsetaks minu peal otse-eetris. Minu ülakeha oli täiesti paljas ja et olin terve mulle joonistati hommikul viie tunni jooksul selga saate alasti. selline väga ilus lühikeste varrukatega mummuline pluus. Saade oli poolteist tundi, selle lõpus pidime tegema Ingaga intervjuu ja ütlema, et ka mina olen paljas. Kõik õnnestus - keegi peale reþissööri ja kunstniku ei teadnud, mis aktsioon käimas on. Ainult mina ise olin väga ärevil, sest situatsioon oli ekstreemne.

4


| Anu Välba |

Oi neid kelmikaid mumme... Anu Välba „Hommiku TV“ eetris. Aasta oli siis 1997.

5


Kõige teravmeelsem solvang, mis mulle meenub, oli aastate eest, kui mulle saadeti ümbriku sees üks surnud kärbes kaaskirjaga, et ma olevat sama selgrootu kui see kärbes.

Kriminaalide kättemaks Üks legendaarsemaid sekeldusi juhtus Hispaanias. Meid rööviti seal nii paljaks, et mina tulin tagasi, kamm ja akulaadija taskus. See oli 90ndatel, kui Marbella oli eestlaste jaoks selline poolligipääsmatu mütoloogiline koht, kus Eesti kriminaalid armastasid redutada. Me olime esimene võttegrupp, kes sinna kohale läks. Saime seal hea klapi kohaliku politseiga ja tegime helis isegi intervjuu legendaarse lindprii Imre Arakasega ja meil läks seal väga hästi. Oli viimane päev ja intervjuud olid meil juba kõik tehtud. Olime Te olete sama kusagil äärelinnas tühjal tänaval ja salvestasime selgrootu kui see taustaplaaniks ühte kortermajade kompleksi. Auto oli pargitud meist 50 meetri kaugusele ja kärbes. seisime seljaga auto poole. Selle aja jooksul käidi meil autos sees ja viidi minema kogu salvestatud materjal, kõik kassetid, kõik minu asjad ja dokumendid. Alles jäid ainult kaamera, millega me parasjagu tööd tegime ja seal sees olnud kassett. Järgmisel hommikul oli meil Tallinnasse tagasilend. Järelejäänud poole päeva ja järgmise hommiku jooksul püüdsime allesjäänud kasseti 35-le minutile taastada sellest materjalist nii palju kui võimalik. Käisime uuesti politseis ja tegime uusi võtteid. Nagu operaator mulle hiljem ütles, oleks enamikul inimestel sellises olukorras lihtsalt juhe kokku jooksnud. See oli tõesti dramaatiline situatsioon: meil oli meeletult hea materjal, mis kõik läks vett vedama. Intriigi lisas tookord veel see, et kuna me ajasime kriminaalide jälgi ja olime allilma meestega kohtunud ja politseis käinud, siis oli selline versioon, et kas see oli ikka juhus. Kindlasti need materjalid pakkusid seal allilma tegelastele huvi. Me ei

24


| Mihkel Kärmas |

„Pealtnägija“ saatejuhid Mihkel Kärmas ja Vahur Kersna. Aasta oli siis 2006.

tea seda siiani, aga mingid jutud hiljem liikusid, et allilma tegelased rääkinud, et kui palju me oleksime nõus maksma juhul, kui me selle materjali tagasi saaksime. Kuna kaameramehel jäid dokumendid alles, siis tema sõitis järgmisel hommikul Tallinnasse, mina sõitsin Marbellast Madriidi, kus Eesti saatkonna abiga sain tagasipöördumistunnistuse ja naasin veebruarikuus Tallinnasse kampsuni väel, kaks kätt taskus. Hiljem tehti Hispaanias minu krediitkaardiga mingeid väikesi tehinguid, kätte muidugi kedagi ei saadud.

Tulnukad riigist Astoria Ühest Ameerika reisist on ka väga eredad mälestused. San Francisco lähistel on legendaarne San Quentini vangla, kus istuvad kaks eesti

25


| Gaute Kivistik |

Gaute Kivistik Gaute Kivistik alias Rohke Debelak on tuntud oma naljade ja muheda huumori poolest. Ta ei ole kunagi päris teletöötaja olnudki, põhikoht on alati raadios olnud. ETV-s on ta nii-öelda gastroleerimas käinud. Tema tuntumad saated on „MuinasTeeVee“, „Ellujäämise kunst“, „Inimeseloomake“, „Revidendid“, „Varivalitsus“, „Lotokolmapäev“.

Mäluauk Ma vaatan neid saateid, mida ma ETV-s tegin, suure huviga. Mul on endal ääretult põnev, sest neil aastail, mil ma neid tegin, olin ma iga päev nii purjus, et ma ei mäleta mitte midagi. Ma saavutasin tohutu professionaalsuse, keegi ei saanud aru, et mul midagi viga oleks. Kuid ka nii on võimalik hea teami ja kokkuvõtmise juures teha saateid, mida vaadata kannatab. Minu enda elujärk oli sellises faasis, kus tegin palju raadio- ja telesaateid, olin sageli ürituste õhtujuht ja kirjutasin ajalehte. Olin kogu aeg üleval, mootor mürises. Selleks ajaks, kui mina teleperega ühinesin, oli selline legendaarne pidude aeg juba Elu tuleb ikka mõnuga võtta! Gaute möödas, võtetel küll keegi enam Kivistik. Aasta oli siis 2004.

31


napsu ei võtnud. Ma tinistasin niimoodi rahulikult omaette. Tänu televisioonile olen saanud käia väga põnevates kohtades. Tagantjärele vaatan, et need on huvitavad ja harivad saated, aga kuna ma ei mäleta sellest eriti midagi, siis nüüd näen, milliste suurepäraste inimestega ma olen koos viibinud. Ja milliseid jutte ajanud ja kõik see oleks ilma televisioonita kaduma läinud! Seetõttu on mul teletöö üle hea meel. Jääb vaid ainult ette kujutada, kui paljude suurepäraste inimestega ma veel teletöö väliselt kohtusin ja mida ma kõike kogesin. Kõige kohta ju saateid järel ei ole.

Heina söömas 2002 - 2003 „MuinasTeeVees“ tegime igasuguseid huvitavaid sketðe. Ükskord tahtsime sellist kaadrit filmida, kus ma lehmade vahel heina söön. Pressisin ennast sinna lehmade vahele käpuli maha ja hakkasin heina sööma. Tuli välja, et Operaator Ivar Murel hirnus ja tahtis ikka president Rüütel igasuguste erinevate rakursside alt filmida. on väga mänguline Meil oli teejuhiks kaasas üks sealtkandist ja avatud inimene. pärit naine. Pärast ta rääkis, et televisioonitöö on ikka üks väga huvitav töö: suur mees peab olema käpuli maas ja heina sööma; tema küll ei tahtvat kunagi teletöötajaks saada. Ta kujutas seda elu hoopis teistmoodi ette. Muidu oli tore, aga mul kõht pärast valutas, sõin seda heina ikka päris palju.

Lustlik president Tegin ükskord intervjuu president Arnold Rüütliga. Rüütli turvamees tuli ja vaatas võtteplatsi enne üle. Mina mõtlesin, et kuidas saaks Rüütlit panna mänguasjadega mängima. „MuinasTeeVees“ oli

32


„Vaatevinkli kokaklubi“. Mati Talvik, Uno Laht, Märt Müür, Esko Tasa, Jaan Tuvike, Aarne Rannamäe, Uno-Georg Maasikas. Aasta oli siis 1987.

Fakt oli see, et televisiooni võttegrupi saabumisel ükskõik millisesse Eestimaa nurka ja mida kaugemale, seda uhkem, oli vastuvõtt selline, nagu oleks toimunud mõni tohutu sündmus. Lauad olid nagu äkked lookas ja võtteks anti päris palju aega, ikka paarkolm päeva. Praktikas nägi see välja niimoodi: saabumine, härradega istumine. Väike pidu, hõlma all olid kohale toodud kohaliku lihakombinaadi parimad tooted. Järgmisel päeval parandati pead ja siis tasapisi hakati tegema. Järelejäänud kahe päevaga kuue loo ärategemine polnud üldse mingi küsimus.

Ükskord komandeeringus olles… Väga palju juhtub igasuguseid lugusid komandeeringutes. Võttegrupi kõige ustavam kaaslane on autojuht. Me töötame temaga erinevas tsüklis: sel ajal, kui meie salvestame, tema puhkab ja vastupidi.

52


Siis äkki nägin aknast jälle Tähtvere tulesid paistmas ja selgus, et me olime selle uduga otsa ümber keeranud ja sõitsime Tartusse tagasi. Mõtlesime, et kas jääme nüüd Tartusse või sõidame edasi, aga siis ikka sõitsime Tallinnasse ja jõudsime hommikuks kohale, enam muidugi mingeid Selgus, et olime peatusi ei tehtud.

selle uduga otsa

Eks vanasti võeti vahel komandeeringutes ümber keeranud ikka viina ka. Tegime „Vaatevinklit“ ja mul oli vaja Valgas ühe künka otsas teha väike mono- ja sõitsime Tartu poole tagasi. loog otse kaamerasse. Omaarust oli kõik korras, artikuleeritud kõne ja puha. Operaator Peep Kasesalu ütles mulle, et kuule, Mati, nii ikka ei saa. Ma küsisin, mis viga on. Tema vastu, et ei, sa räägid korralikult, aga sa õõtsud niimoodi õrnalt küljelt küljele, katsu seista paigal. Ei tulnud välja. Siis pakkus, et kuule, ma kõigun koos sinuga. Kõik oli korras, ainult et silmapiir kõikus ka.

Suitsiidikandidaat Teletöö võib vahel ka päris ohtlik olla. Ma olen märganud, et operaatorid kaotavad töötades ohutunde ära, nad lähevad rakursiga nii kaasa, et seavad aeg-ajalt oma elu ohtu, lähevad näiteks maanteele liiga keskele. Kõige markantsem lugu juhtus kusagil 1960-ndate keskpaigas, kui mina ei olnud veel televisiooni tulnudki. Operaator Kaljo Jõekalda (Kristjan Jõekalda isa) filmis Eesti Elektrijaama 200meetrise korstna otsas ja muudkui taganes ja taganes, niikaua kui ei

53

| Mati Talvik |

Sõitsime ükskord suure telebussi „Hiina Ikarusiga“ Võrust Tallinnasse. Ilm keeras nii õudseks, oli selline paks udu, et mitte midagi polnud näha. Tahtsime kusagil Laeva kandis väikest metsapeatust teha. Juht keeras selleks, et bussile otsa ei sõidetaks, metsavaheteele. Tegime peatuse ära ja jätkasime sõitu, bussis käis lõbus jutt.


Ivar Vigla spordikommentaator Tõnu Tammarut intervjueerimas. Aasta oli siis 1990.

saada, võtsid mehed natukene napsu. Aga kuna nad võtsid seda üsna pika aja jooksul, siis olid nad ülekande alguseks juba üsna purjus. Ülekandebussis oli mõnus ja soe ning saate külalisreþissöör jäi ikka väga purju. Põhireþissöör Jüri Pihel tegi ülekannet samal ajal telemajast. Mina, kes ma olin selle saate toimetaja, istusin seal ülekandebussis reþissööri kõrval ja vaatasin süveneva murega pealt, mis saab - tegemist oli ju otsesaatega. Ma ei tunne üldse reþiipulti. Pool saadet tegi reþissöör vapralt ära ja hetk enne, kui ta puldi alla kukkus, ütles ta mulle, et ainult tema näpp võib vahetada kaameraid, kellelgi teisel pole selleks õigust. Aga mida ma teen - otsesaade, reþissöör on puldi all? Võtsin siis tema näpu ja vajutasin sellega nuppe ja vahetasin kaameraid. Saade oli peaaegu õnnelikult lõppenud, operaatorid tegid väga head tööd. Viimases kaadris pidime aga näitama Raekoja platsi suurt kuuske

72


Vigla põleb! Stuudios ei tohtinud kasutada lahtist tuld. Meil oli mingi tuleohutusinspektor, kes käis „Noortestuudio pärastlõunat“ pidevalt kontrollimas. Aga meil oli vaja, et küünlad põleksid. See saade algas sellise stseeniga, kus Mihkel Mutt mängis stuudios Samal ajal, kui laipa. Ivar Vigla midagi toimetas seal tema juures, aga Vigla on ju hästi liikuv. Ja ta ei pannud tähele, Vigla rääkis, läks et samal ajal, kui ta oma saatejuhi teksti rääkis, tal kuub tagant läks tal kuub tagant põlema. Abi Heli Seervald oli põlema. siis kõhuli ja käpuli seal Ivari kuue peal ja üritas seda kustutada. Vigla ei saanud lõpuni aru, et midagi on lahti, mõtles, et üks saatetegijatest on hulluks läinud ja langeb talle pidevalt peale. Kaameras seda näha ei olnud. Vigla oli küllalt häiritud ja üritas käega Heli ära ajada, kuid andis sellega tulele veel hoogu juurde. Midagi hullu ei juhtunud, kõik sai korda. Alles pärast sai ta teada, et selline jama oli lahti.

Must kass 1987. aasta jõulude ajal mõtlesime „Noortestuudio pärastlõunas“, et võiks midagi teistmoodi teha. Kutsusime stuudiosse Ilmar Soomere,

73

| Ulvi Pihel |

ja sellelt pidi tulema panoraam kuuse alla, kus tantsisid rahvatantsijad, kes olid spetsiaalselt selleks esinemiseks kohale kutsutud. Aga päev oli pikk ja külm. Operaatorile ilmselt tundus, et meie oleme privilegeeritud seisus seal soojas ülekandebussis ja kui ma palusin tal võtta kaameraga liikuv plaan kuuse tipust alla rahvatantsijateni, siis ta vastas mulle: „Sina ei ole reþissöör ja sina mulle korraldusi ei anna.“ Ja kogu selle aja, millal rahvatantsijad tantsisid, näitas tema kuuse tipus olevat tähekest. Ma loodan, et vaatajad ei saanud aru, et midagi nihu läks.


meiega kaasas oli, ütles, et enamasti on neil kobradel mürgihambad ära võetud, aga seda ei tea kunagi, kas see on nii või ei ole. See oli üks värvikamaid reise: me läksime sinna sõja ootele, et äkki algab sõda. Kolme – nelja päeva pärast sõda algaski. Ameerika Ühendriikide pommitajad hakkasid Afganistani Tora Bora koopaid pommitama ja siis pandi pommikoridorid kinni ja me ei pääsenud enam koju. Ajakirjanikule oli see muidugi väga täpne ajastus.

Pommivaba õhukoridor 2004. aastal käisin koos Kaitseväe juhataja Tarmo Kõutsiga Iraagis. Ma olin esimene ETV võttegrupp, kes Iraagis käis. Grupp olin jah, mina üksinda, sest kuna lennukis oli ainult üks koht, siis pidin ka operaatoritöö, mida ma üldse ei osanud, ära õppima. Lendasime kuuekohalise lennukiga Budapestist üle Iraagi Kuveiti. See on reis, mida ma ei unusta mitte kunagi. Sõitsime turbopropelleriga lennukiga üle Iraagi, all käis sõda, pommisähvatused, maandusime Kuveidis. Seal läks natuke aega ja järgmisel päeval Hambutu vanamees tulime suure transpordilennuki hakkas mul tänaval Herculesiga tagasi. Seal oli selline viis korda viiemeetrine õhukoridor vaenlastest järgi käima ja üritas puhtaks tehtud. Ja siis see suur kobrat krae vahele tarnspordilennuk kruvis ennast mööda torgata. seda koridori üles, kuni jõudis kõrgusele, kuhu granaadiheitjad enam ei ulatunud ja alles siis hakkas normaalselt lendama. Vastutuul oli tugev, viis - kuus tundi lendasime Türki ja maandusime USA õhujõudude baasis. Kõik hoidsid lennu ajal hinge kinni, sest keegi ei teadnud, mis saab. Kuuekohaline lennuk oli ilma WC-ta. WC asemel oli lehter, mis läks mingisse kasti. Hea, et kõik olid mehed. Tegelikult oli see USA saatkonna lennuk, mõeldud Euroopa-sisesteks lendudeks. Ilus, puhas - istme peale oli tikitud general ja kaks VIP kohta oli ka.

178


| Aarne Rannamäe |

Aarne Rannamäe töö on teda viinud ekstreemsetesse ja adrenaliinirohketesse kohtadesse. Aasta oli siis 2008.

179


Telestaaride uskumatud juhtumised