Tsoon 6 | 2016

Teater NO99 / Kanuti Gildi SAAL / Von Krahli Teater

Konservatiivsus tungib peale Eero Epner (EE): Oleme siia kogunenud, sest meile kõigile tundub, et Eestis tungib konservatiivsus peale ning selle üheks kaasnähtuseks on kunsti pidamine ebaoluliseks. Mulle tundub, et üks konservatiivsuse pealetungimise märke on see, et on hakatud rohkem rääkima massi maitsest ja rahva huvidest ning seda väljaspool maksumaksja raha diskursust, mis kümmekond aastat tagasi valitses. Need kunstiteosed, mis ei ärata lihtsalt piisavalt rahva huvi, need leiavad hukkamõistu ja kummalisel kombel mitte ainult rahvahulkade poolt, vaid ka kriitikute, näiteks olen märganud kunstiviha Veiko Õunpuu filmide retseptsioonis.

Mart Koldits (MK): Nõus. Kui valitsuskabinettides tehakse menul põhinevaid rahastussüsteeme või kui rahvas tänavalt tahab näha meeldivaid kunstiteoseid, siis see ei tundu mulle nii ohtlik. See on alati nii olnud.

Aga et kultuuriringkondades on levima hakanud jutt “püsiväärtustest” jne − see on seestpool toimuv sabotöörlus. Eeldusena võetakse nüüd hoiak, et kunst peab olema mingite väärtuste taastootmise või nende kuulutamise vankri ees. Sisuliselt räägitakse kunstist ja tema ülesannetest ideoloogia keeles ning see on minu meelest kõige ohtlikum. Ja tõesti, see tuleb kunstiinimeste endi poolt.

Priit Raud (PR): Kümme aastat tagasi ei kasutanud ükski kriitik eriti uljalt sõna “tavavaataja” või “tavainimene”.

Sest mida see sõna üldse tähendab? Mitte midagi. Aga tänapäeval on see retoorika muutunud täiesti tavaliseks.

Võib-olla on tegemist lehetoimetuste survega kriitikutele: lugu tuleb teha tavalisele inimesele ning selletõttu hakatakse müstilist tavalist inimest ka otsima ning kuna teda ei leita, hakatakse teda tootma. Teiseks näiteks “tavainimese” maitse pealetungist on kõikvõimalikud internetihääletused. Hääletusel küsitakse inimeselt, kas eelistad seda või toda ning hääletuse tulemusel saad saate lõpuks sada eurot ja tõe teada.

poliitiline steitment. Kui me nii mõtleme, siis ka armastus on juba poliitiline.

TJ: Ongi. Ja sellel on minu meelest oluline kokkupuude konservatiivse pöördega, sest need − kehalisus, seksuaalsus, armastus − on poliitilise konservatiivsuse puhul miski, mis vajavad kogukonna või riigi seisukohast reguleerimist. Liberaalse vaate kohaselt on tegemist iga inimese eraasjaga: kui palju ta sigib, kellega magab, mida sööb.

Homeros ja “Star Wars”

MK: Kas ei või olla nii, et poliitilisus on kogu aeg olnud asjade taustal, aga nüüd on ta esile tõusnud seoses inimeste ohutundega? Ma olen veel noor inimene, aga mulle tundub, et praegu on väga oluliseks küsimuseks muutunud see, kuidas midagi kujutatakse. Ma ei mäleta, et 90ndatel oleks see kellegi jaoks teema olnud, kuid nüüd solvutakse selle peale, kuidas, aga ka mida kujutatakse. Nagu tajutaks ohtu. Vägivald, mõrvad, seksuaalsus − kõike on alati kunstis kujutatud.

PR: Võta klassikalise balleti süžee − insest, vägivald.

MK: Aga miskipärast on nüüd mingid moodused, kuidas võib asju kujutada ja kuidas mitte. Tartus keelati mõni aasta tagasi holokausti-teemaline kunstiteos. Kas te mäletate, kas Eestis oleks varem mõni kunstiteos “ära keelatud”? Ainult Kristina Normani Kuldsõdur meenub.

Ja nüüd uue näitena Kenderi protsess, mis on nende protsesside kvintessents, kus kaks maailma ei lähe omavahel kokku.

PR: Aga võib-olla varem neid ei olegi proovitud kokku panna?

TJ: Ma arvan, et tegemist on ajastuga. ‘68 aastal olid kunst ja poliitika samuti täiesti lahutamatud. Sul oli väga raske teha kunstilist steitmenti, mis ei oleks poliitiline.

EE: Kust otsida kunsti ja poliitika vahelist uutmoodi sidet, mis on tekitanud konservatiivsust? Mõneti paradoksaalselt on poliitika ennast ju kunstist just lahutanud. Kui Hollandis olid kultuurivaldkonnas suured kärped, siis selle põhjuseks väideti PR: Poliitikud on samuti öelnud, et me ei saa teha poliitikute eemaldumine kunstist, neil puudus referendumit kõigi asjade suhtes ja kas referendum kunstiga side, nad olid käitunud liberalismi vaimus üleüldse on kõige õigem asi, mille järgi otsustada. ja jätnud kunstile tema autonoomia, kuid ühtlasi Muide, ma ei arva, et kunsti rakendamine ideoloogia ette seeläbi poliitika kunstist distantseerinud. Ent ma tuleks enam nõukogude ajast. See on mingi uus nähtus. pakun konservatiivsuse pöördele selgituseks ühe Tarmo Jüristo (TJ): See on jah, täiesti uus nähtus. Kui spekulatsiooni. Michel Houellebecq on kirjutanud, et Eero ütles alguses, et toimumas on konservatiivne pööre kunst on meie ebaõnnestunud elude kompensatsioon. ja kunst pole enam oluline, siis ma väidaks vastupidist: Kuna ühiskonnas on järjest segasemad ajad, pidev kunst on väga oluline, aga oluline neile, kelle jaoks ohu- ja hirmutunne, siis inimesed tajuvad olukorra kunst varem ei olnud oluline. Nad ütlesid, et las situvad ebaõnnestumist ja seetõttu hakkavad esitama uusi purki ja ropsivad laval, aga see ei puutu minusse. Siis nõudeid ka kunstile. tuli maksumaksja raha mure, seejärel aga nõue kunstile TJ: See on üldisem probleem. Tuleks vaadelda, rahuldada teatud ideoloogilisi ootuseid. Ma kahtlustan mis juhtub poliitiliste segaduste aegadel. Ma samas, et tegemist on isetekitatud olukorraga kultuuri ja esitasin just oma dissertatsiooni, kus ma väidan, kunsti poolt ehk objektiivsete asjaolude jadaga. Tahaksin et neil aegadel tõuseb väga tugevalt esiplaanile juhtida tähelepanu, et täna mitte ainult Eestis, vaid ka kangelaslikkus. Homerose eeposed tekkisid ajastul, Euroopas on kunst selgelt rohkem politiseerunud ja kui tekkisid Kreekas linnriigid, mis oli tohutu poliitiline tegeleb rohkem ühiskondlike küsimustega, kui ta mõnda transformatsioon. Vergiliuse “Aeneas” loodi siis, aega tagasi tegeles. Kuna kunst astub ideoloogilistele kui Rooma vabariigist sai keisririik, mis oli samuti varvastele, siis see tekitab ka ideoloogilise reaktsiooni. fundamentaalse poliitilise transformatsiooni ajastu.

Kui me “Savisaart” tegime, siis vaatasin ringi ja see on Jah, ma usun, et valitseb seaduspära, et kui on rabav, kui palju antiiktragöödiaid tänapäeval tehakse. toimunud suured fundamentaalsed muutused, siis tekib Aastakümneid neid loeti, uuriti, aga eriti ei lavastatud, inimestel eksistentsiaalne iha tugipunktide, kindluse, kuid paar aastat tagasi lavastati Londonis kolm või püsiväärtuste, kandvate lugude ja ka juhtide järgi. neli Sophoklest! Ja antiiktragöödia on oma päritolult ja Kultuur on nähtus, kus stabiilsel ajal tolerereeritakse ka olemuselt väga poliitiline žanr ning seetõttu on mul väga suurt hullamist, sest tuntakse ennast piisavalt kindlalt, raske “Savisaare” ühe autorina kellelegi ette heita, kui et sellega hakkama saada. Aga kui kõik ümberringi on lavastust loetaksegi ideoloogilises võtmes. laiali lagunemas kellegi objektiivse või subjektiivse vaate PR: On tõsi, et kunst ja ideoloogia on täna seotud kohaselt, siis tekib tunne, et transgressiivne ja ohtlik üle Euroopa, mis tuleneb minu arvates sellest, et kunst võimendab lagunemist veelgi. Enamgi veel: sa ideoloogilised küsimused ongi inimeste jaoks praegu võid säärases kunstis nähagi põhjust, miks kõik laguneb, kõige põletavamaks probleemiks maailmas. Kui veel ja seetõttu tekib ka tahtmine päitsed pähe panna, joon kümme aastat tagasi oli oluline midagi muud, siis tegeles maha tõmmata ja varbad selle taha sättida, et oleks teater selle millegi muuga. kord.

MK: See tundub tegemata tööna. Tugipunktid ja püsiväärtused, mille külge klammerdutakse, on magavas asendis kogu aeg oma hetke oodanud.

PR: See on vandenõuteooria.

TJ: 90ndatel aastatel oli teatris väga oluliseks teemaks MK: Ei ole. See on tegemata töö. näiteks seksuaalsus. Tänaseks on aga seksuaalsus väga PR: Arvad, et nad on maganud ja oodanud? oluliselt politiseerunud, kuna seksuaalsusel on poliitilised TJ: Ma kahtlustan, et need leiutatakse iga kord uuesti. tagajärjed. Ja niipea kui sa täna räägid seksuaalsusest, MK: Kui tuleb lihtne mees ja räägib lihtsat juttu ja kõigil niipea kui Disney teeb multifilmi, kus kalapoeg Nemo on lihtsalt... järgmises osas on lesbiline kalapaar, saab sellest PR: See on uuesti leiutatud. Iga kord leiutatakse see poliitiline skandaal. Ma ei taha öelda, et seksuaalsus mees uuesti, ta ei ole salajas hoitud fenomen. ei ole poliitiline − muidugi ta on −, kuid seksuaalsus on MK: Ma arvan siiski, et teda on taustal kogu aeg hoitud saanud teise tähenduse, kui ta oli veel Sarah Kane’il. ja ei ole piisavalt tehtud tööd, et näidata, et tegemist PR: Tuleks küsida, miks need asjad on saanud poliitilise on illusiooniga. See kordub kogu aeg. Sama mees, aga mõõtme. Praegu näiteks tegeleb visuaalkunst väga uues kuues. palju maailmas kehalisusega, millest saab varsti samuti TJ: Lyotard ütleb oma “Postmodernistlikus olukorras”,

Referendumikultuur

Seks

et kangelaste aeg on möödas, kangelaslikkus on läinud.

70ndatel ja 80ndatel arvasid niimoodi väga paljud.

80ndatel tekkis kultuuris samuti konservatiivne pööre, mille näiteks on “Star Wars”. See oli Reagani ja Thatcheri aeg, kuid seda aega kuulutas kultuuriliselt ette just konservatiivse ülesehitusega “Star Wars”. Pööre oli juba toimumas ning Reagani võimuletulek tsementeeris seda, kultuurilisel muutusel oli poliitiline tagajärg. Ma arvan, et meil on täna samasugune olukord: mitte poliitiline muutus ei kutsu esile kultuurilist, vaid on toimunud pikemaajalisem kultuuriline muutus, meeleolude muutus, millel on poliitilised tagajärjed.

PR: Me oleme poliitiliste muutuste ootel?

TJ: Ei, need on juba toimumas.

Kultuuriline pööre PR: Ma arvan samamoodi. Mitte et poliitiline muutus on toimunud ja meie nüüd reageerime, vaid vastupidi.

TJ: Eestiski algasid kultuurilised muutused ammu enne EKREt. PR: Täpselt. EKRE võimulepääsemine on tagajärg, mitte esimene pääsuke.

EE: Kas ma oletan õigesti, et Eesti olukord tundub konservatiivse pöörde juures lohutuma ja traagilisemana, kuna avangard ei ole siin jõudnud ennast veel kehtestada? Ta hakkas juba liikuma keskpõranda poole ja mõjutama kultuurivälja keset, aga enne, kui ta jõudis läbi suruda mingi olulisema muutuse, hakkab pendel juba tagasi liikuma ning konservatiivsus vallutab juba mitte ainult keskvälja, vaid ka perifeeriat. Ka nooremad autorid on juba konservatiivsuse kaitsel.

PR: Kas need nooremad autorid on üldse olnud avangardsed?

EE: Seda ma tahaksingi sinu käest küsida: kui me räägime, et konservatiivsed meeleolud on publikus, kriitikutes ja poliitikutes, siis kas need on ka kunstnike seas levinud?

PR: Jah. Minu meelest küll. Konservatiivseid kunstnikke on täna rohkem kui veel mõnda aega tagasi. Ja ma ei tea, kas ma julgen põlvkondade juhtumist rääkida, aga see põlvkond, kes praegu ruulima hakkab, on konservatiivsem kui varasemad. Ma ei taha anda hinnangut ega märgistada, aga seda on huvitav märgata.

Näiteks tantsukunstis jälle tantsitakse. Keha on tähtis.

Mitte mõte, vaid keha. Ja teatris samamoodi: üha rohkem muutub tähtsamaks “kuidas”, aga mitte “mida”.

MK: Iga idee tundub täna olevat poliitiliselt laetud, poliitiliselt angažeeritud. Ja ma olen tähele pannud, et kunstis otsitakse sellele reaktsioonina puhtaid tajusid, puhtaid fenomene, kus oleks võimalik ennast tühjaks laadida.

PR: See võib olla ainult Eesti fenomen, sest siin on kõik väga politiseeritud. Kõik ainult poliitikast räägivadki.

Isegi Ungaris ei räägi kõik poliitikast ning iga nähtust ei politiseerita. Kui meil on lava peal tumedanahaline inimene, siis see on väga poliitiline, aga Prantsusmaal või Belgias absoluutselt mitte.

EE: Ma tahaksin vastu vaielda sinu eelmisele väitele.

Mulle tundub, et konservatiivsuse tõttu on just “mida” küsimus väga oluline, aga seda ideoloogilise tööriistana.

Teatris hinnatakse näiteks väga kõrgelt, millist võimalikult konkreetset sõnumit seal väljendatakse maailma, väärtuste ja ajaloo kohta. Vormiline uuendus ehk küsimus “kuidas?” on täna täiesti marginaalne ja küsimus “mida?” tema abstraktsemas vormis on kaotanud samuti oma positsioonid. Kunst peab esitama oma sõnumi väga selgelt ja üheseltmõistetavalt ning seda igatsevad võrdselt nii kriitikud, publik kui ka kunstnikud.

Sa pead olema arusaadav PR: Kunst on alati rääkinud ühesuguse publikuga ja seetõttu tundub sellele publikule, et “me teame juba seda kõike”. Ei ole suudetud juurde leida inimesi, kellele kunsti poolt kõneldav oleks avastus.

TJ: Neile oleks ilmselt tegemist ebameeldivate avastustega.

PR: Hollandi näide: kunstnikud ütlesid, et see on nende viga, et nad ei suutnud poliitikutele teha kunsti olulisust selgeks. Me ei kutsu neid etendustele, me suhtume neisse üleolevalt jne − ja tulemuseks ongi kaugenemine.

MK: Ideoloogilises debatis on väga raske selgitada, mis vahe on kunstiteosel ja Eurovisioonil. Minu pettumine lugudes algas siis, kui ma nägin, et lugusid kasutatakse isegi pesupulbrite reklaamimisel.

TJ: Kas me võiks vaadata ka nii, et on toimunud üldine kultuuri polariseerumine? Ühelt poolt saad teha seda,

mida rahvas tahab, ja teiselt poolt seda, mida rahvas vajab, ning kui sa ei mahu kumbagi lahtrisse, siis oled sa justkui feilinud kas halba meelelahutusse või ideoloogiliselt väärasse sohu. Siis sa lõhud inimeste pühi väärtuseid ja situd neile hinge.

PR: Kui arvatakse, et kunst peab ükskõik kumb neist olema, siis sa feilid igal juhul. Kui minult oodatakse ümmargust asja, aga mina teen kolmnurkse, olen ma feilinud, sest kõiki asju peetakse ümmarguseks.

MK: Kui ma üldse suudan kunstile mingi ülesande sõnastada, siis ma väidan, et kunst peab vastu astuma iseenesestmõistetavuste voolule. Nad peavad pakkuma hetki inimestele, kes selles voolus on...

TJ: ... kandilisi asju.

MK: ... jah, ka kandilisi asju. Kui seda juba saavutada, oleks hea.

PR: Muidugi on olulisem. Aga kunstiringkondades on tekkinud väga tugev konkurents ja ka pakkumine on väga suur − ei teatagi, mida keegi teeb. Skulptorid ja näitlejad ei räägi teineteisega, ei tea teineteise loomingut. See suhe tänasel päeval puudub ja antud suhtumine algab juba koolist, kus kunstiüliõpilasi õpetatakse erinevatel kunstialadel jääma “oma liistude” juurde.

MK: Seostatakse õpetus käsitööoskustega.

TJ: See on seotud ka rahastusega, kuna praegu rahastatakse kultuuri suuresti läbi erialaliitude. Aga kui otsida positiivseid näiteid, siis tänane “Sirp” on kordades parem kui vana “Sirp” ning seal tõesti erinevaid erialasid liidetakse. Müüride lõhkumine toimub ja siin on kultuuriringkonnad ise suutnud midagi teha, kuid ma poleks nii naiivne, et arvata, nagu see võiks toimuda sama lihtsalt väljaspool.

EE: Üks asi, mis näiteks teatrimaailmas müüre ehitab ja “kunstikonkurentsi” tekitab, on erinevate auhindade fetišeerimine, mida ka meedia võimendab.

PR: Kas Tarmo poolt kirjeldatud ootused ei kirjelda mitte Kuid see pole etteheide meediale, vaid küsimus, ainult kunsti, vaid ka riiki? Ka riigilt oodatakse kas seda, mida kultuuriringkonnad ise oluliseks peavad: mida rahvas tahab, või seda, mida rahvas vajab, ja muid kas jõupingutused suunatakse kommunikatsiooni lahtreid ei ole? Rääkisin just ühe Austraalia kunstnikuga, ülesehitamisele teatri ja publiku vahel, teatri ja poliitikute kes ütles, et pärast kärpeid ei suuda kunstiringkonnad vahel, või fetišeeritakse auhindu. ära sõnastada, miks see halb on. Miks ei tohi kunstilt PR: Ma ei jätaks siiski meediat rahule. Üks põhjus, raha ära võtta? Kõige rohkem suudetakse vaid öelda, miks me “TSOONi” teeme, on ju see, et keegi teine ei et “Ma jäin tööst ilma”. Nagu see oleks argument! Iga tee. Loomulikult ei saa me midagi ette heita erarahade inimene võib seda öelda. eest tegutsevatele ajalehtedele: nad teevad seda, mida TJ: Ka akadeemilises maailmas on sama probleem. nad teevad. Aga meil on olemas rahvusringhääling. Üle Euroopa on kärpeid tehtud, üliõpilaste arv väheneb Just tema peaks tegelema kunstiga, dialoogiga, katastroofiliselt, aga on väga vähe inimesi, kes suudavad kommunikatsiooniga kunsti ning publiku vahel, aga mitte argumenteerida teiste väidetega, kui et “Me ei saa enam meelelahutusega. Meelelahutusega tegelevad erakanalid teha seda, mida me oleme kogu aeg teinud”. ja meelelahutus saab ise hakkama, aga ühiskondlikule MK: Mulle tundub, et suuresti tuleb probleem sellest, et debatile ei aita rahvusringhäälingu lülitumine ei suudeta vahet teha kultuuril ja kunstil. meelelahutuse kajastamisele mitte kuidagi kaasa. Isegi PR: Ja siis ongi raske selgitada, miks on vaja nii üht kui hävitab dialoogi. teist, sest ei saada aru, et nad on erinevad asjad.

TJ: Ja samas ma joonistaksin välja taas hariduse MK: Praegu on mingi vaikiv tellimus... küsimuse. Mul on isiklik kogemus viimasest aastast, kui TJ: Mitte nii vaikiv. ma õpetasin lavakunstikoolis filosoofiat. See läks väga MK: Nojah. Igatahes on olemas vaikiv eeldus: hästi, aga mida ma märkasin: inimesed ei julge eksida oodatakse, et kunst mõjuks inimestele nii, nagu mõjub ja nad ei julge tõlgendada. Nad püüavad kogu aeg ära kultuur. arvata, mida tekst tahab öelda, mida teksti autor tahab PR: Öeldakse näiteks: “Isegi nalja ei saanud.” öelda või mida õppejõud tahab kuulda ning nad ei MK: Või: “Ma ei saa aru, kuidas ta minu seniseid pühasid süvene absoluutselt küsimusse, mida nad ise tahaksid väärtuseid kinnitab.” Ja poliitikas... öelda või kuidas nad teksti tajuvad. Seda on kohutavalt PR: ... sellest ei räägita. Mitte midagi ei räägita. Vaadake raske murda: et muuta inimesi teksti suhtes tundlikuks.

Kenderi protsessi. Kui kohtunik ei saa ikka üldse aru, Kool annab inimestele võime veerida tähti ja panna millest jutt käib − ning ta ei ole ju loll inimene, sest ta tähtedest kokku lauseid, aga sandistab neid tekstide on ikkagi kohtunik −, siis ongi väga raske asjade üle lugemise mõttes. arutada. Ühiskond soovib lasta säärasel suhtumisel MK: See on ideoloogiline haridus. ruulida, sest “teie, purkisittujad, olete juba saanud TJ: Lisaksin veel, et võimetus selgitada oma eriala ruulida, nüüd on järgmiste kord, teie asjast ei tulnud väljapoole erialaringkondi ei ole iseloomulik ainult mitte midagi head”. Täpselt samamoodi mõeldakse täna kunstiringkondadele või akadeemilisele maailmale, ka poliitikast: ühest või teisest parteist on lihtsalt “kõrini” vaid ka näiteks filosoofid ei ole kommunikatiivsed. ja lastakse peale mõni uus partei vaid seetõttu, et ta on Nagu on öelnud Esa Saarinen: filosoofide konverentsid “uus”. on kohad, kus eksperdid vahetavad ekspertarvamusi TJ: Probleem on veelgi laiem. Varem ei läinud ekspertarvamuste kohta. Ja inimesed, kes ei ole pool purkisittujad paljudele lihtsalt korda, see ei olnud nende oma elust filosoofiale pühendanud, lihtsalt ei suudagi jaoks oluline − aga nüüd on see nende jaoks mitte ainult suhestada oma elu filosoofiaga. oluline, vaid ka ohtlik. Kui varem arvati, et kunstil ei ole PR: Kunstis on täpselt samamoodi. Võib-olla on kunsti tagajärgi, siis nüüd öeldakse, et on küll tagajärjed ja lihtsalt liiga palju? Ei jõuagi suhestuda kõigega? need tagajärjed on halvad.

PR: Kuni üldine foon on säärane, suudame me selle üle elada. Aga kui see jõuab poliitikasse, kes selle fooni täidavad, kes peavad seda fooni tähtsaks ning seda TJ: Ma ei tea, kas kunsti on liiga palju. Võib-olla on kehtestama hakkavad, siis muutub see ka kunsti jaoks probleemi kese siiski mujal. Keegi on seda ka kirjeldanud ohtlikuks. ja öelnud, et uute kunstisuundade tulekul juhatati Eesti inimene tuppa, kus tegevus oli käinud juba 30 aastat.

Ja muidugi oli inimesel kett maas, ta ei saanud kohe aru, mis siin toimub. Üks lahendus on aidata inimene EE: Aga prooviks sõnastada positiivse programmi. kannatlikult järgi, aga see on kohutavalt aeganõudev Midagi peab saama ju teha. Kindlasti tuleks ning kõigil aladel ei jõua seda teha. Universaalne hariduspoliitikas edendada kaasaegse kultuuri ja shortcut on õpetada inimesed tõlgendama. Sa arendad kunsti lugemise oskust. Lihtne näide. Mina õppisin inimeses tundlikkust ja paindlikkust. Mul on näiteks koolis kunstiajalugu küll, aga uusim objekt, milleni terve hulk tuttavaid, kes käivad esietendustel ning kes me jõudsime, olid villanova kujukesed, mis on umbes teavad, et ma olen pooleldi teatriga seotud, ja siis ma 3000 aastat vanad. See ei ole kõige kaasaegsem märkan esietenduste pidudel, kuidas pärast mõnda aega kunst. Teiseks peame aga mõtlema, mida saavad nad nihkuvad lähemale ja küsivad ettevaatlikult, et ma kunstiringkonnad publiku ja poliitikute süüdistamise selgitaksin neile, mida nad nägid. Selle asemel, et nähtut asemel ise teha. Esietendustele kutsumine on üks näide, ise tõlgendada. Isegi kui mul on oma vaade, ei ole see ju aga kuidas õnnestuks luua dialoogi platvormid? Mida sinu vaade. saaksid kunstnikud veel teha?

MK: Sellist retseptsiooni tänane kriitika kultiveeribki.

PR: Teha seda, mida nad alati on teinud. Mitte hakata TJ: Jah. Nad taandavad kahetunnise kogemuse tuulelipuna ennast keerama. Ja sõnastama, sõnastama, e-mailiks. sõnastama.

MK: Vana hea tärnisüsteem on tagasi tulnud. Kunstiteost MK: Jah, sõnastama. Ja olema aktiivsemad. Me on võimalik kokku võtta nelja tärniga. muutume aktiivseks tavaliselt siis, kui meilt raha ära PR: Kriitilise retseptsiooni muutumine e-mailideks võetakse, aga kui Tartus teos ära keelati, olime vait, ja tähendab ühtlasi, et ma võin neid e-maile lugeda ometi on see teema palju olulisem. õhtu jooksul viis tükki. Ja iga e-maili vahele mahub ka

Kultuur vs kunst

Mida teha vol 2?

Mida teha?

reklaamipaus. Seega on mul hästi palju lihtsaid lühikesi kogemusi ja nende vahel reklaamipaus, mitte mõttepaus.

See on paus, kus on võimalik end korraks välja lülitada, sest isegi see e-mail oli liiga palju.

Mulle tuleb meelde, et 60ndatel, mil paralleelselt teatriuuendusega toimus ka tantsu-uuendus, siis Ülo Vilimaa ja teised läksid üliõpilaste juurde kohale ja näitasid neile ette. Tõsi, need olidki 60ndad, ja ka siis näidati pigem seda, kuidas midagi teha, ning küsimus miks? jäeti vastamata. Aga ikkagi. Näidati tantsu kohapeal ette. Sellist asja Eestis enam ei ole. Vanad demokraatiad panevad küll suuri rahasid selle alla, et kunstnikud käiksid kasvõi koolides kohal ja näitaksid ette.

TJ: See on väga oluline. Üks tõke tekstidega suhestumisel, mida ma oma filosoofiaseminarides veel märkasin, oli tudengite häiritus, kui tekst lõhkus nende seniseid arusaamu. Ja isegi kui lõhkumisega suudeti leppida, siis taheti, et pärast lõhkumist võiks maailma jälle ilusti tagasi kokku panna. Püüdlus selguse poole oli väga selgelt tajutav, samas kui filosoofiliste tekstide, aga ka suure osa kaasaegse kunsti suund või eesmärk on võtta sinult selgus ära, võtta ära kindlus, panna kõik küsimuse alla ja mitte siduda otsi pärast kokku. Seetõttu tunnevadki paljud ennast kaasaegset kunsti vaadates ebamugavalt: nad lepivad võib-olla lõhkumisega, aga ootavad, et pärast pandaks kõik kokku tagasi.

EE: Konservatiivsuse eesmärk ei ole tõesti lammutada, aga tema eesmärk ei ole ka ehitada. Tema eesmärk on lihtsalt säilitada. Lasta olla kõigel nii, nagu ta kogu aeg on olnud.

TJ: See on nagu Chestertoni tsitaat: liberaalide eesmärk on teha kogu aeg uusi vigu ja konservatiivide eesmärk on takistada vanade vigade parandamist.

Kas kunsti on liiga palju?

EE: Priit käis välja vastuolulise mõtte: võib-olla on kunsti liiga palju? Võtame näite. Teatrimaailmas oli vabakutselisus pikka aega demoniseeritud. Inimesed nutsid, kui neil ei olnud lavaka lõpetades kindlat töökohta. Praegu seda romantiseeritakse: igasugused väikesed isetekkelised algatused, mida veavad reeglina vabakutselised, on kõigi jaoks huvitavad juba tänu oma olemusele, ning neid vastandatakse omakorda suurtele institutsioonidele, kus ei saavat teha midagi oma hingele. Siia liitub ka riigi ja meedia ootus, et “tehtaks rohkem”. Et publikuarv kasvaks, esietenduste arv kasvaks − ja nii edasi. See on vale kriteerium. Kuid küsimus, ja ma tean, et see on vastuoluline: kas kunsti on liiga palju?

MK: Kui ei tee vahet kultuuril ja kunstil, siis on tõesti liiga palju. Aga kui teeme seda vahet, siis ei, kunsti ei ole liiga palju. Kultuuri võib-olla küll.

PR: Võib-olla ongi kunst luksuskaup? Ja siis me peamegi ootama, kuni muud vajadused on ühiskonnas lahendatud?

TJ: Minu jaoks ei ole kunst luksuskaup.

EE: Kunst on argipäev. Kunst on normaalsus ja sellisena tuleks teda ka vaadata ja õpetada. Ta ei ole krüptiline ega elitaarne. Ta on sageli keeruline, nõuab süvenemist, nõuab vaatamist, aga kunst ei ole kellelegi kättesaamatu.

PR: Aga on ta ka ilus? Seda ju küsitakse sageli.

EE: Ta on ilus. Aga ta näitab, et ilu − nagu ka tõde − ei ole universaalne. On palju ilusid ja palju tõdesid.

Aga lõpetuseks. Olen kuulnud jutte, et noorte seas levib radikaalne konservatiivsus päris uhkelt. Noored, kes traditsiooniliselt on kandnud mittekonservatiivseid hoiakuid, on reaktsioonina liberalismile kandunud radikaalse konservatiivsuse juurde.

PR: Võib-olla tuleneb see sellest, et nad ei taha probleeme. “Palun mitte probleeme. Me ei taha probleeme. Ma ei ole ise suuri probleeme näinud, ei ole sõjas käinud jne. Mind ei huvita, kust need probleemid alguse on saanud, aga ma kardan katastroofi.” Ja siis on hea, kui on keegi, kes lihtsalt hoiab asjad kontrolli all. Ükskõik kuidas.

Vabadus on ohus EE: Kuidas kokku võtta?

MK: Mul on tunne, et inimesed ei pea postmodernismile vastu. Ja nad kukuvad tagasi konservatiivsusesse.

Semiootiline vabadus on seetõttu täna ohus.

Priit Raud on Kanuti Gildi SAALi kunstiline juht Mart Koldits on Von Krahli Teatri kunstiline juht Tarmo Jüristo on kultuuriantropoloog Eero Epner on Teater NO99 dramaturg

Lugejakiri Kaja Kann Kui Marko Raat hakkas minust dokfilmi tegema, siis küsis ta selle kõige tähtsama küsimuse: miks kunsti on vaja. Ma vastasin, et vaja ei ole midagi. Tema jälle, et Kaja ära pooseta. Selgitasin edasi, et isegi õhku või vett ei ole vaja. Kõik taandub küsimusele, et kas on vaja elada. Mu meelest ei ole vaja, vabalt võib ka ära surra.

Jama tekkib siis, kui sa lihtsalt oled sunnitud elama, kuidagi peab inimene siin hakkama saama.

Vaata seda taevast, no kurat, vot just selle pärast me teemegi neid etendusi!

Sloveeni dramaturg ja kunstnik Janez Janša leiab, et suurim erinevus traditsionaalse ja kaasaegse kunsti vahel on selles, et traditsionaalne lülitab enese juskui välja ja seda selle pärast, et seal on kinnisideeks alati igavik. Traditsionaalne kipub alati reaalsuse kohta tõtt rääkima, tõtt, mis on igavikuline, tõtt, mis meenutab ja on alati sama, nii keskajal kui ka nüüd. Kui võtta tõsiselt sõna “kaasaegne” ehk miski, mis on arenenud sealt, kust ta ka pärineb, siis selles mõttes ei saa see kunagi lõppeda, ja see ei saa kunagi teeselda, et räägib tõtt, nii kaua kuni tõde on universaalne.* Siin pildil on kõik koos − on igavikuline, aga on ka siin ja praegu ja see on võimalik. Muide, see pilt on võetud Viru-Nigula vallast, kus toimus marginaliseeritud kaasaegse kunsti sündmus “Ära ussi ära tapa” ja vaatajateks olid koos eliitse pealinna kunstinautlejaga lastega külamutid ning lisaks kaugelt kiibitsejad − külapoe jotapotad. Marginaliseeritus − kes seda teeb, visaku esimene kivi. Mina mitte, marginaliseeritus on legend ja keegi on selle pahatahtlikult või etteaimamatult loonud.

Lõpetuseks veel üks lugu elust enesest.

Kultuurimisteerium otsib Poola lõpututest muuseumitest meie rahvusliku sõltumatuse eest võitleja Lembitu kolpa.

Mina leian, et äge, jesss, äkki tuleb midagi uut välja, äkki on see hoopis naise kolp ja me saame 19. sajandil kirjutatud ajaloo peapeale keerata. Ametnik ei saa mu vaimustusest aru, mitte midagi ei pöörata peapeale, see lihtsalt ei ole võimalik, meil on üks ja ainus Lembitu ja seda kinnitavad tõendid. Uusi tõendeid ei tule, tema jaoks on huvitav, et kas antud kolp on Lembitu oma või ei ole. Lembitus ei ole kahtlust. Ta tahab teada, kas poolakad eksivad või ei. Ta tahab teada tõde.

Kaja Kann Kaja Kann on etenduskunstnik

Foto Markus Muide (lavastusest “Ära ussi ära tapa” Maarja kabeli varemetes, Viru Nigula vallas) * Janez Janša, From Dramaturgy to Dramaturgical, 2010, http://sarma.be/docs/2871 SARMA, Laboratory for discursive practices and expanded publication

Miks ma tekkisin?

Fotol Lond Malmborgi lavastus “99 Words for Void”. Lavastus esietendus Kanuti Gildi SAALis. Lavastus etendub Baltoscandali festivalil Rakveres 8. ja 9. juulil.

Foto autor Tarvo Hanno Varres

Kanuti Gildi SAALis (KGS) on üks punane tuba. Saalis istudes ja lavale vaadates on lava paremas seinas auk, kust vahel käivad esinejad sisse välja. Kaovad auku.

Selle augu taga ongi punane tuba. Nullindatel hoidis sellel toal silma peal Mairika, kes lubas kunstnikel seal lahkelt lagastada, vaadata VHSidelt vanu tantsuetendusi ja, mis põhiline, saada juhuslikult kokku ja rääkida tantsust, teatrist, poliitikast, lavastustest. Kõigest, mis kunstnikele oluline. Punane tuba − REDRUM − MURDER − kunstilise laiskuse tapalava suri välja, kuid vajadus arutleda mitte. Punasetoafilosoofid läksid laiali, vahepeal on tekkinud uued majad uute kunstnike ja uute tubadega, siin ja välismaal. Minu ülesanne on olla just selline punane tuba − tsenseerimata mõtteavalduste platvorm eesmärgiga saada loojad ja mõtestajad ühte tuppa tagasi. Etenduskunst on rahvusvaheline, kiirelt muutuv ja arenev distsipliin, millel puuduvad vormi ja keelepiirid. Diskursuseloome toimub reaalajas ja seda mina kajastangi.

Etenduskunstide ajakirja tutvustuses öeldakse, et mul pole tsensuuri.

Inimene usaldab ametlikku ajakirjandust, jättes viimaseks vastutajaks väljaandja. Etenduskunstide ajakirjale kirjutades või intervjuusid andes see illusoorne kaitse kaob ja seetõttu oled sa ainult ise vastutav oma sõnade eest. Niisamuti nagu kunstnik oma teoste eest. Ootamatu kõrvalmõjuna tekitab see tugevat enesetsensuuri, mis pärsib oma mõtete väljaütlemist.

Kuidas me loome diskursust, kui enesetsensuur meid liigselt kontrollib? See pole võimalik. Diskursust loome me läbi oma erialase kogemuse, läbi katsetamise ja eksperimenteerimise. Selletõttu on oluline, et kirjutajad ja intervjueeritavad ei keskenduks enesetsensuurile, vaid just katsetusele. Mõtteeksperimendile. Kõik, mis kirjutatakse, läheb sisse. Miks mul seda vaja on? Kuna kunstnik loob diskursust läbi oma kogemuse ja praktika, siis tsenseerida või määratleda kvaliteeti oleks tobe ja rumal. See on elav protsess, mitte valmisteos. Pigem tuleb seda võrrelda etenduskunsti praktikas levinud avaliku showinguformaadiga, kus kunstnik avab oma prooviprotsessi publikule, et põrgatada oma ideid vaatajaga vastukaja saamise eesmärgil. Minus pole õigeid ja valesid artikleid, minus pole õigeid ja valesid arvamusi ja ma loodan, et tulevikus kunstnikud võtavad oma enesetsensuuri vähemaks. Ma olen platvorm, katseeksitusmeetodi lava. Ma olen pooltoores poeesia, fiktsioon, kriitika, dialoog, esoteerika ja teooria. St kui ma tunnen, et ma hakkan sisu kujundama või seda tsenseerima, siis pean oma eksistentsi lõpetama.

Millega ma tegelen ehk platvorm läbikukkumisteks?

Kui kunstnik teeb etenduse, siis mõni vaataja läheb närvi. Ka minu puhul mõni lugeja läheb närvi, mõni kirjutaja on enne kirjutamist väga närvis, mõni pärast artikli avaldamist. Mõlemal poolel tuleb endale meelde tuletada, et asi pole minus ega asi pole ka temas.

Asi pole isegi meis ja meie suhtes. Asi, millega me tegeleme, on meie vahel. Näiteks võib öelda, et uut etendust välja tuues on kunstniku, produtsendi, rahastaja ja publiku ühiseks asjaks just see “etendus”.

“Etendus” pole kellegi isiklik asi, vaid ühine objekt, mida koos luuakse ja kogetakse.

Kujutleda, et mõte, mida väljendatakse, on nagu objekt laual − viinapudel, mille sisu on kibe, aga kui koos seda lahendada, siis lõpuks hakkab kergem. Jah, peavalu on iga keerulise küsimuse kõrvalnähuks. Iga poolikult väljendatud mõttekäik tõestab, et mind on vaja, näitab, et mõtte kallal tuleb koos tööd teha, koos kibedat pruukida ja välja kannatada.

Kui etenduskunstide ajakirjas astub koreograaf kriitiku põllule, siis selle eesmärk on katsetada midagi uut.

Ja see uus pole mitte kriitika ametlikule kriitikule, vaid uus vahend kunstnikule, uus etenduskunsti väljale. Ja see “väli” on see objekt meie vahel, mida me uurime, vaatleme, pruugime ja kiidame. Siin ei ole läbikukkumist, established ehk väljakujunenud situatsioon puudub ja seetõttu tagajärgi nagu läbikukkumine siin olla ei saa. Kui juhtub, et etenduskunstnikud enam vahet ei tee isikliku ja “välja” vahel, siis pean oma eksistentsi lõpetama.

Kas ma olen ideoloogiline lõks?

Ma olen institutsiooni all, mis automaatselt sisaldab võimustruktuure, hierarhiat ja minu eksistentsi vaadatakse tahes tahtmata läbi selle prisma. KGS on väga selge näoga maja. Kas ma petan ennast, kui väidan, et mu nägu on erinev, et ma olen KGSist sõltumatu? KGS tituleerib ennast sõltumatu majana, mis kaasprodutseerib sõltumatute töid. KGS ütleb, et ta on kunstniku nägu, mina näitan talle peeglit, et ta näeks, mis nägu ta on. On võimalus, et KGSile siis enam ei meeldigi ta oma nägu, see oleks huvitav, kuidas ta reageerib.

Siin aga tekib probleem kuuluvusega, kunstnik tahab vabadust kuuluda ainult iseendale ja olla ainult enda nägu. Tal on õigustatud hirm, et tema autonoomiat õõnestatakse ja kasutatakse ära. Ainuke väljapääs oleks institutsioon lõhkuda ja juht troonilt lükata. See on alatine surve institutsiooni ja indiviidi vahel. Minu soov on anda sõna ja teha nähtavaks kõik etenduskunstiga

seotud inimesed, olgu nad tegijad või vaatajad. Ma eksisteerin läbi kirjutaja vabatahtlikkuse. Mu sisule on antud vabadus olla milline iganes ja kritiseerida mida iganes, kaasaarvatud KGSi. Ja kuni see püsib, kuni mu seisukoht on vaba, ma olen.

Ma ei taha võimu, minu asi ei ole omada võimu sõna, esteetika või “kooli” üle, aga see, et ma tahes tahtmata tegelen võimustrukuuridega ja enesepositsioneerimisega on samuti välja kasvanud kaasaegse etenduskunsti diskursusest, see on kunstniku, koreograafi igapäevatöö. Kui tuleb hetk, mil ma hakkan KGSi huve esindama, siis pean oma eksistentsi lõpetama. Kui tuleb hetk, mil ma ise olen muutunud ühe ideoloogia kandjaks, siis lükake mind troonilt.

Miks ma olen?

Minu funktsioon on kaaperdada etenduskunstid etenduskunsti väljale tagasi. Eesti teatriteooria ja -kriitika lähtub teatritraditsioonist, kuid etenduskunstid on välja kasvanud koreograafia, kujutava kunsti ja 20. sajandi filosoofia suundadest. See tekitab olukorra, kus teatriteoreetik, teatriauhinna komisjon ja ajakirjandus kukub läbi juba sellessamas banaalses punktis.

Analüüsida etenduskunsti läbi traditsioonilise teatrikeele on sama, mis analüüsida kaasaegset geneetikat darvini evolutsiooniteooria kaudu.

Alati kõigi, Etenduskunstide Ajakiri Lühikommentaar: MAGASIN on online kaasegsete etenduskunstide ajakiri, mis asub https://saal.ee/et/magazine ja kuhu on oodatud kirjutised kõigilt, keda see puudutab aadressil moderaator@saal.ee .

MAGASIN sai alguse jaanuaris 2016 ja tänaseks on selles avaldatud ligi 20 kirjutist.

MAGASINi selja taga on sõltumatud etenduskunstnikud ja Kanuti Gildi SAAL.

Luua võimalus mõelda ja töötada teisiti Intervjuu Nowy Teatri (Poola) dramaturgi Piotr Gruszczynski ja direktori Karolina Ochabiga Intervjuu teinud ja tõlkinud Laur Kaunissaare Kas teater on Poolas populaarne kunstivorm?

Karolina Ochab (K.O.): Jah, ühiskond hindab seda kõrgelt. Aga kui palju inimesi näeb ühte teatrilavastust?

Muusika või filmiga võrreldes on 300 või 400 istet teatrisaalis üsna vähe ...

Piotr Gruszczynski (P.G.): Just sellepärast kulutabki parempopulistlik erakond PiS raha pigem filmitööstusele.

Mida on populistliku partei PiS’i võimuletulek (2015) Nowy Teatri töös muutnud?

K.O. Meie jaoks ei muuda see midagi.

P.G. Ma ütleksin, et veel mitte.

Aga kas on teisi teatreid, mida PiS’i võimuletulek on puudutanud teravamalt?

P.G. Mõnel riiklikul teatril on olnud probleeme, sest nemad sõltuvad otseselt kultuuriministeeriumist. PiS’i uus kultuuriminister alustas oma ametiaega kohe esimesel nädalal suure skandaaliga. Wroclawis oli välja tulemas Elfriede Jelineki “Surm ja tütarlaps”, mille naislavastaja oli kaasanud lavastusse kaks tšehhi pornonäitlejat. Teater kasutas seda fakti turundusliku vahendina, nii et kõik teadsid sellest, ehkki keegi ei teadnud, mida täpselt pornonäitlejad lavastuses teevad.

Kultuuriminister ütles, et on täiesti lubamatu kasutada pornonäitlejaid riiklikus teatris ja avaliku raha eest ning nõudis esietenduse ärajätmist. Esietendust viimaks siiski ära ei jäetud, aga skandaal oli suur. Sellest rääkisid isegi teleuudised, mis on ebatavaline, sest tavaliselt ei huvita neid teater üldse.

Teine olukord, millest viimaks skandaali ei tulnudki, oli Krakowi Stary Teatriga, mille kunstiliseks juhiks on Jan Klata. Uus kultuuriminister nõudis Stary Teatrilt, et see saadaks ministeeriumile kõigi Klata juhtimise ajal esietendunud lavastuste videosalvestused. Salvestused saadeti ära, aga tagasisidet ei tulnud. Viimaks läks minister ise Krakowisse, et Klataga kohtuda. Kõik arvasid, et ta laseb nüüd Klata lahti. Aga asi piirdus vestlusega, Klata on endiselt ametis ja miski pole muutnud.

Kuidas on PiS’i peaaegu ainuvõim puudutanud teisi kunstivaldkondi?

K.O. Täiesti reaalselt näiteks visuaalkunsti. Nende institutsioonidelt on võetud ära rahalised vahendid kaasaegse kunsti ostmiseks.

P.G. Galerii Zachęta alustas just ühisrahastamise projekti, et koguda kaasaegse kunsti ostmiseks 100 000 zlotti [ca 25 000 eurot]. Nende institutsioon loodi omal ajal just nimelt avalikult kogutud rahast ja nad tulevad nüüd selle traditsiooni juurde tagasi. Ja huvitav on, et Zachęta ei tulnud selle mõtte peale algselt ise, vaid neile helistas keegi inimene, keegi daam, kes oli tõsiselt šokeeritud otsusest kaasaegse kunsti ostmise rahastamine lõpetada. Ta küsis, kas oleks mõni kontonumber, kuhu ta saaks Zachęta toetamiseks raha kanda. Reaktsioonina lõi Zacheta ühisrahastamise võimaluse. Aga suurte riiklike institutsioonide puhul sellised lahendused muidugi ei toimi.

Millised on PiS’i võimuletuleku järelmid kultuuriskeenele laiemalt?

K.O. Ma arvan, et probleem on selles, mida PiS’i valitsus tulevikuks plaanib. Ja kui jälgida seadusloomet, siis vabaduste osas tundub olukord üsna ohtlik.

P.G. Asi on mõtteviisis. Nad teevad palju ohtlikke deklaratsioone. Näiteks on uus kultuuriminister korduvalt öelnud, et eksperimente võib kunstis küll teha, aga mitte avaliku raha eest. Ei ole raske mõista, mida see tähendab.

Lisaks sellele on PiS’il ka uued mõtted poola kultuuri tutvustamiseks välismaal. Selle aasta peamiseks ülesandeks on tutvustada Poola ristimise 1050. aastapäeva ning [Katyni lennukatastroofis hukkunud Poola endise presidendi] Lech Kaczynski mõtteid. Ega neid küll palju ei ole, sest ta ei olnud selline kirjutav president.

K.O. Ei, selle ühe raamatu ta ju kirjutas ...

P.G. Ja kolmandaks: Poola Instituut ei peaks tegema koostööd mitte kohalike ja rahvusvaheliste kultuuriinstitutsioonidega, vaid peaks keskenduma Poola diasporaale. Nagu me oleksime tagasi 1970ndates ja 80ndates, mil me saatsime folkloorigruppe USAsse, et teha meelehead oma Ameerika velledele.

K.O. Ühtlasi tuli ka välisministeeriumist deklaratsioon, et nad ei taha seista LGBT-temaatika ja liberaalsete

väärtuste eest. Nad nimetasid mõningaid kirjanikke ja kunstnikke, kes olla nüüd keelatud.

Kas on olemas mingi teater, mis esindab seda, millisena PiS soovib teatrit kui kunstivormi näha?

K.O. Õigupoolest on neil paras probleem, sest Poola teater, isegi kauges minevikus, kõige krestomaatilisemad Poola näidendid – ka need, mis on 19., 18. ja varasematestki sajanditest – on alati olnud kehtiva võimu suhtes kriitilised.

P.G. Noh, alati on Sienkiewicz.

K.O. Ei, sellist teatrit ei ole tegelikult olemas, nii et nad proovisid toetada suurte ajalooliste teoste loomist hoopis filmitööstuses.

P.G. Nad kuulutasid näiteks, et tahavad kaasata parimaid Hollywoodi näitlejaid, et teha filme sellest, kuidas poolakad II maailmasõja ajal juute aitasid. Nad tahavad luua uue kuvandi Poola ajaloost: täis kangelasi ja plekituid karaktereid. Aga jah, teatriga on häda, et sellist näitlikku nende väärtusi kandvat teatrit ei ole.

Nii et selles valdkonnas toetab PiS suuresti näiteks lähiajaloo sündmuste, peamiselt Varssavi ülestõusu, etenduslikke rekonstruktsioone.

Kui palju eri teatrid antud ühiskondlikus olukorras koostööd teevad? Hoiate kokku või igaüks enda eest?

K.O. Hetkel on igaüks enda eest.

P.G. Küsimus on hoopis – mida me teha saame? Me oleme allkirjastanud juba nii palju kirju ja petitsioone, et me ei usu enam, et neist midagi muutub. Isegi kui mõni teatridirektor või lavastaja vallandatakse või sunnitakse midagi muutma – ma ei tea, mida me saaksime teha?

Hiljuti toimus näiteks meditsiiniõdede streik.

Arusaadavalt on nad ühiskonna jaoks palju olulisemad kui meie. Aga isegi nende puhul on PiS’il ükskõik. PiS manipuleerib kogu aeg avaliku arvamusega ja teeb kõik, et ühiskonna käekäigust mitte hoolida. Teatri eest ei sureks keegi, see on selge. Kui nad on juba millegagi alustanud, on neil veendumust minna lõpuni.

Mis on selle Poola uue konservatiivse laine tekkepõhjused?

K.O. Poolas on alati jaotutud liberaalseteks ja konservatiivseteks. Enamus on alati olnud valge, katoliiklik ja konservatiivne. Kohe pärast 1989. aasta pööret ei olnud nad lihtsalt valmis võimu võtma. Neil oli vaja aega, et ehitada üles struktuur, arendada ideid ja ideoloogiat, ehitada üles oma ajakirjandus ja koolitada välja oma ajakirjanikud jne. Ja nüüd on nende aeg tulnud.

P.G. Ma ütleksin, et nad on väga head tooteturundajad, sest nad on väga täpselt ära tabanud rahva vajadused.

Ja Platforma Obywatelskal seevastu polnud aimugi, mida öelda või teha. Neil ei olnud programmi ja nende käitumine oli üks suur segane udu. Ma arvan, et viimaste parlamendivalimiste kõige hullem tagajärg oli see, et väikesed vasakpoolsed parteid ei pääsenud sisse. Nad lihtsalt ei saanud piisavalt hääli.

K.O. Nii et meie ja meie vaatajad esindame vähemust.

Aga see on okei.

Kuidas on see ühiskondliku konservatiivsuse laine viimase 20 aasta jooksul arenenud?

P.G. Ma arvan, et see on pidevalt kasvanud ja me ei andnud endale selle tugevusest aru. Paremäärmuslike – ja ma ei räägi praegu isegi PiS’ist, sest nad ei ole nii äärmuslikud – neo-natslike jalgpallifännide ja skinheadide grupid on praegu tõeliselt tugevad. Need on suure liikmeskonnaga organisatsioonid. Neil on isegi mõned esindajad parlamendis. Ametlikult on nad keelatud – Poolas ei tohi ajada neonatslikku poliitikat.

Aga kõik näevad, et PiS ei reageeri sellele. Ilmselt PiS küll ei toeta neid, kuid ei reageeri ka. Praegu võib näha, et noored inimesed, eriti mehed, otsivad selgesti võimalust mässata. Nad otsivad vaenlast, tahavad temaga võidelda ja teda tappa. Vaenlasteks on kõik teised: juudid (ehkki neid Poolas praegu eriti ei ole), geid ja mustanahalised ning teistsuguse välimusega võõramaalased (keda ka eriti ei ole).

Antisemitism on miski, millest rahvusvaheliselt Poola kontekstis palju kirjutatakse. Kui tugev see teema hetkel ühiskonnas on?

K.O. Otseselt juutidevastaseid demonstratsioone ju ei toimu. Asi väljendub üldises keelekasutuses.

P.G. Näiteks, kui inimene on ahne, ütlevad inimesed nie żydź, ära ole selline juut. See on väga levinud väljend.

Aga ka kirik kasutab konflikti loomiseks antisemitismi.

Mõistagi sõltub konkreetsest kirikust ja preestrist, aga kui minna kirikusse, siis öeldakse seal, et Jeesuse tapsid juudid. Ja mitte kunagi ei mainita, et ka Jeesus ise oli juut. Ei − ta oli vähemalt rahvusvaheline. Võib-olla isegi poolakas.

Mis on PiS’i vastaste demonstratsioonide tuum ja kas teie näitlejad neis osalevad?

K.O. Olla solidaarne, olla koos. Protesteerida ja öelda PiS’ile ei. Väga lihtne.

P.G. Mõned meie näitlejad on nende demonstratsioonide avalikud näod ja peavad kõnesid.

Kuidas te seda konservatiivset lainet oma töös käsitlete?

P.G. Probleem on sellest, et meil ja ka teistel teatritel on publik, kellel on samad vaated nagu meil endil. Nii et me ei pea neid veenma, et tuleb olla sõbralik, salliv ja võõrastele avatud, sest nad teavad seda niigi. See oleks, nagu vaidleks inimesega, kes on juba sinuga nõus.

K.O. Meie teater asub Varssavis ja me oleme väga rahvusvahelised, nii et me ei saa võrrelda oma olukorda ülejäänud Poolaga, väikeste linnadega või maapiirkondadega.

P.G. Me tegime ühe aktsiooni Marta Gornickaga, mis oli otseselt poliitiline – “Poolakate põhiseaduslik koor”.

Ta kutsus kokku üle 80 erineva inimese eesmärgiga ühendada paremäärmuslased vasakäärmuslastega, põgenikud poolakatega, lapsed täiskasvanutega, Downi sündroomiga inimesed tervetega jne. Inimeste veenmine polnud sugugi lihtne, eriti paremäärmuslaste puhul. Aga Marta suutis seda siiski teha. Inimesed lugesid, karjusid, röökisid, vahel laulsid erinevaid osi põhiseadusest. Me mängisime seda kolm etendust, üks neist põhiseaduse aastapäeval. Saal oli alati täis ja tõesti väga erinevat rahvast.

Kui me paari kuu eest oma uut teatrimaja avasime, kutsusime me esinema ooperilaulja Barbara Hannigani.

Ta laulis lõike Eric Satie “Sokratese surmast” ja Krzystof Warlikowski ehitas selle ümber kerge lavastuse, mis esitas Sokratest Kaczynskite poliitika esimese ohvrina.

Hannigan oli Sokratese musta kandev lesk, kes toob ta hauale valgeid ja punaseid [Poola lipuvärvid] lilli ning laulab mürgi joomisest. Sokratest visualiseeris meie kõige vanem näitleja, kes haukus nagu koer. Ühiskonna vastu haukuv Sokrates. See toimis.

Kas teie teatrit on rünnatud?

K.O. Füüsiliselt ainult ühel korral, kui me esitlesime Rodrigo Garcia lavastust “Golgota Picnic”.

P.G. Ta ei saanud seda skandaali tõttu Poznanis festivalil näidata, nii et otsustasime ta meie teatrisse kutsuda.

Garcia ei tahtnud esitleda lavastust ennast, sest lavakujundus oli juba kuhugile mujale edasi sõitnud.

Aga ta nõustus tegema näitlejatega avaliku lugemise.

Ja siis meid rünnati. Saabusid palvetavad vanad naised koos preestriga. Nad olid kõik väga agressiivsed ega tahtnud kedagi teatrisse sisse lasta. Seejärel saabus grupp neid toetavaid jalgpallifänne, kes röökisid nii valjult, et lugemist ennast ei kuulnudki. Nad karjusid meie töötajatele, et nad tahaksid näha seda ema, kes on sünnitanud siia maailma sellised koletised. Olukord tundus üsna ohtlik. Aga me olime selleks valmis ja me olime palganud vaatajate kaitseks eraturvafirma.

Tundub, et te olete selle konservatiivse laine suhtes kuidagi stoilised?

P.G. Aga tead, see ongi demokraatia. Me räägime palju sellest, kuidas ehitada sildu. Praegu oleme me nii lõhestatud, et me ei tea, kuidas üksteisega rääkida.

Telesaadetes on eri tiibade ajakirjanikud ja nad ei tea, kuidas üksteisega suhelda. Kui me hiljuti ühe oma lavastusega Hiinas käisime, siis me vaatasime CNNist Donald Trumpi ja Hillary Clintonit. Nende seisukohtade vahel on samuti lõhe, aga nad oskavad sellest rääkida.

Meie aga vihkame üksteist, blokeerume üheainsa hetkega ja mingit diskussiooni ei toimugi.

K.O. Ja see kõik on totaalselt emotsionaalne, mitte intellektuaalne.

P.G. Sina oled loll, sest sa oled PiS’ist. Sina oled loll, sest sa ei ole PiS’ist. Ja kogu lugu, kogu diskussioon.

Me ei vaidle. Just sellega me saamegi töötada siin, teatris. Ehitada üles diskussiooni ja sildu. Ja püüame seda teha ka trupi sees. Ehkki see pole sugugi lihtne, sest põhimõtted on täiesti erinevad ja raske on leida viisi, kuidas neid kokku viia.

Showcase Beat Le Mot Intervjueerivad Taavi Eelmaa ja

Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater)

SBLM esineb oma lavastusega “Natsisuperinimesed on paremad kui teie kõik − tavapärase õudus” (pildil, foto autor Gerolf Mosemann) 7. ja 8. juulil Baltoscandali festivalil Rakveres

Taavi Eelmaa: Mis on SBLM kui Giesseni koolkonna stiili looja ning vormistaja neli põhilist postulaati kvaliteetse show tegemiseks?

Showcase Beat Le Mot (SBLM): A. Vaata nii palju teatritükke ja lavastusi kui suudad, siis sa õpid armastama ja vihkama.

B. Tee ise nii palju lavastusi kui suudad, siis sa õpid ebaõnnnestuma ja õnnestuma.

C. Ära vasta ühelegi küsimusele ammendavalt.

D. Ära vaata üldse teatrit. (Selle asemel vaata filme, televisiooni ja DVD pealt seriaale ning loe nii palju gooti romaane, science fictionit ja koomikseid kui saad.)

Juhan Ulfsak: Mida mäletate koostööst Von Krahli Teatriga?

SBLM: Saksamaal koheldakse tudengeid erakordselt halvasti. Kui nad ükskord koolist lahkuvad, on nad hirmunud ja neil puudub enesekindlus. See oli väga meeldiv üllatus, kui meid tutvustati Von Krahli näitlejatele, kes olid täiesti teistsugused. Neil oli suurepärane huumorimeel ja nad olid osavad erinevates näitlemisvormides. Tundus, et nad said oma teadmisi mitte ainult koolist, vaid ka ööelust, purjetamisest, filmimisest, DJks olemisest jne. Nad nägid isegi alasti head välja. Nii et meie koostöö ei tundunud olevat üldse töö. See oli pigem nagu lustlik põrgusseminek.

Taavi Eelmaa: Kui jah, siis respekt. Kui ei, siis mis töömehed muidu olete?

SBLM: Räägime otsekoheselt. Me suudaks ellu jääda nende rahadega, mida me teenime, aga meil on uskumatult kulukad hobid nagu eksklusiivne haute couture, staažiga viskid, aiapidamine, lugematul arvul lapsi jne. Nii oleme investeerinud oma ülejäänud kulla nähtamatu rattakiivri arendusse. Respekt on valuuta, milles me maksame oma võlgu.

Juhan Ulfsak: Kes on teid rohkem mõjutanud, kas Konstantin Stanislavski või Monty Python?

SBLM: Meile meeldivad Stanislavski koomilised showd ja me armastame Monty Pythoni teatrialaseid töid.

Juhan Ulfsak: Me siin oleme aru saanud, et Saksamaal on teater mingi tähtis asi. Kuidas see sealtpoolt paistab ja kas midagi on viimasel ajal muutunud?

SBLM: Kõige olulisem on Saksamaal jalgpall. Aga kui sa vaatad lähemalt, siis saad aru, et muuseumitel on rohkem külastajaid kui staadionitel, isegi ooperil on suurem publik kui Bundesligal.

Taavi Eelmaa: Mis on heas shows kasutatava huumori protsentuaalne vahekord külma tõega, ilma et üldine veenvus kannataks?

SBLM: Kui see on külm, siis ei ole see tõde. Kui see on tõde, siis see põletab sul sisikonna seest. Huumor kasvab peidetud paikades ja hiilgab pimeduses.

Taavi Eelmaa: SBLM on teatavat laadi teatrivabamüürlus, mis ujub keevas jões vastuvoolu. Kas teie arvates on Taavi Eelmaa: SBLM on Laibach Beatlesinahas. Millal on üldse võimalik veenvalt teatrikunsti kasutades ennast ja see hetk, kui te tunnete, et olete võitnud? oma peret ära elatada?

SBLM: Me võitsime? Mille me võitsime?

SBLM: Nii et sa arvad, et me oleme surnud rotid, kes Meie kehades töötab juba nii palju käsilasi hulbivad jõel, kus anything goes? Ma kinnitan sulle, et ja koopaoravaid, et me ei suuda midagi sinu me pole surnud, me oleme lihtsalt uskumatult vanad ja tähelepanekule lisada. liikumatud. Kui sa oleksid vaadanud üht meie viimastest lavastustest, siis sa oleksid taibanud, et me hülgasime Taavi Eelmaa: Mis on järgmine suur stiilihaip Euroopa veenmisteatri ja sisenesime Teadvustamatu sfääri, nagu teatris? ütles üks meie heliloojatest, Thies Münther.

SBLM: Ära hüppa rongile nimega “Teater on sotsiaalne Meie unistus oleks ära elada honoraridest. Võib-olla on haridus”. see ohtlik unistus, sest siis me poleks sunnitud töötama Ära liitu dokumentalistide klubiga. koos teiste inimestega ja teistes projektides, mis viib alati uute impulssideni. Aga et olla aus: teistel laevadel Tee teatrit ilma teatrita, aga teatris. töötamine (kui me soovime jääda kindlaks merendusega seotud metafooride juurde) paneb meid meie väikese perekollektiivi kodusadamat veelgi enam armastama.

Showcase Beat Le Mot asutati 1997. aastal Saksamaal Giesseni ülikoolis teatriteadust õppinud nelja inimese poolt. Tegemist on huvitava ülikooliga, sest mitmed tänapäeval olulised etenduskunstnike rühmitused on alguse saanud just Giesseni teatriteaduse osakonnast: SheShePop, Gob Squad, Rimini Protokoll jt. Kõik need rühmitused asutati enam-vähem samal ajal ning kõigi eeskujuks olid bändid, kes kirjutavad koos muusikat, siis selle koos lindistavad ja koos publikule esitavad. Kunsti loomine ühes kogukonnas, kus kõik kogukonna liikmed annavad võrdselt olulise impulsi − see oli ja on nende jaoks oluline. Samuti meeldis neile kõigile kontserdikuulaja hoiaku erinevus teatrivaataja omast. “Kontserdil kuulajana osaledes on sul palju rohkem vabadusi,” ütleb SBLM ühes intervjuus. “Sa võid lihtsalt suitsu tõmmates bändi kuulata, sa võid muusikale esimeses reas täie rauaga kaasa elada, sa võid sulandada ennast helidesse ja massi, sa võid pausi teha, sa võid baari minna, sa võid tualetti minna, sa võid märkamatult kaduda. Teatris tohivad vaatajad ainult suu kinni hoida ja plaksutada.”

Oma nime sai SBLM kahe väljendi kombineerimisel: “showcase” tähendab tortide väljapanekut kondiitriäride vaateakendel, kuid kuid see tähistab ka noorte tundmatute bändide prooviesinemisi muusikaärimeestele. “Beat le Mot” tähendab ingliseprantsuse keeles “löö sõna” ehk “loobu sõnast”.

TSOONi lugeja võib teha järelduse, et SBLM on trupp, mis võitleb sõna vastu teatris, kuid see pole päriselt nii. Nad ei ole sõnast loobunud, küll aga ei meeldi neile teatris kirjanduslikkus. See tähendab, et nad töötavad nagu DJd: sämplivad, liidavad, kombineerivad erinevaid väljendusvahendeid üheks suureks (ja enamasti väga lõbusaks) pusleks. Nad ei jutusta ühte lugu, vaid pakuvad vaatajale erinevate vaatenurkade mosaiiki, kus olulisel kohal on ka muusika.

SBLM on teinud kaks lavastust koostöös Von Krahli Teatriga. Sellest on juba palju aega möödas, aga neid mäletatakse teatriringkondades siiani. Nad olid naljakad, voolavad, “fantaasiaküllased”, anarhistlikud. Von Krahli Teatri näitlejad Taavi Eelmaa ja Juhan Ulfsak osalesid neis lavastustes ning olid kohe nõus SBLMile mõned küsimused esitama, sest mälestus oli soe.

SBLM esineb oma lavastusega “Natsisuperinimesed on paremad kui teie kõik − tavapärase õudus” 7. ja 8. juulil Baltoscandali festivalil Rakveres.

On ebaõiglane kõnelda ühest kunstinähtusest teise kaudu, aga pärast pikka mõtlemist otsustasin siiski selle libeda tee kasuks. Käisin hiljuti vaatamas Ene-Liis Semperi lavastust „El Dorado: klounide hävitusretk“ teatris NO99 ja sain aru, et sellist iseenesest kohmakat ja anakronistlikku kunstivormi nagu teater on mõnikord siiski vaja ja tõenäoliselt ei sure ta kunagi päris välja, ehkki seda väljasuremist on oodatud ja kuulutatud.

Alice Kase maale ja joonistusi vaadates saan ma aru, et sellised anakronistlikud ja kohmakad kunstivormid nagu maalimine ja joonistamine ei sure tõenäoliselt kunagi välja, ehkki seda on oodatud ja kuulutatud.

“El Doradol” ja Alice’i piltidel pole iseenesest mitte midagi muud ühist peale selle suhte, mis valitseb kummagi sisu ja vahendi vahel. Kummalgi juhul ei saa sisu ümber öelda mingis muus, moderniseeritud meediumis, asja mõtet kokku võtta või ära tõlkida. “El Dorado” puhul on tarvis, et ühed inimesed paneksid selga tobedad kostüümid, läheksid lavale ja ajaksid seal oma imelikke asju, ning teised inimesed istuksid

pimedas saalis ja vaataksid seda kõike mitu tundi pealt.

Alice’i maalid ja joonistused omakorda teevad nähtavaks selle paratamatuse, mis viib lõputute ja lohutute katseteni jäädvustada liikuvat ja kolmemõõtmelist maailma paberitükil või lõuendil, ehkki iga katse näitab, et see maailm ei mahu sinna, ta on seal kinni ja kitsikuses.

Tundub, et teatud nähtuste ja olukordade peegeldamisel või kõnetamisel võib üks iseenesest mitte väga paljulubav vahend osutuda ainuvõimalikuks. See ainuvõimalikkus ei tule mingist kõrgemast või sügavamast antusest, vaid kõige lihtsamal viisil selle vahendi enda minevikust ning sellest, mida ta on läbi aegade kajastanud – kujutamistahet, etendamise tungi, pealtvaatamise kihku – või mis on tema toel sündinud ja juhtunud. Ehkki pildikultuur ja spektaaklikultuur on ammu ületanud oma algsed vormid, käib minevik kummitades ringi ja ei lase end unustada – või näitab, et ta pole päriselt minevikuks saanudki.

Alice’i pildid toovad kõige otsesemal viisil esile pildi ja

sõna ühildamatuse ning samas panevad kahtlema pildi romantiseerimise – ja sellega sageli kaasneva pildist möödavaatamise – pikaajalises traditsioonis. Pilt ei “ütle” rohkem kui tuhat sõna, ta ei ütle üldse midagi, ta ei tegele ütlemisega. Kunstnik ei “mõtle” kujundites, see ei ole mõtlemine, mis pildi kaudu avaneb. Alice’i maalid ja joonistused näitavad kujundite lõputuid lahtiminekuid ja kinnijooksmisi, mitmekordistatud, katki läinud, ümber pööratud kujundeid koos kõigi nende paradoksidega.

Nad näitavad ka, et kunstnik pole midagi ise “välja mõelnud”: kõik need kujundid on juba ammu olemas ja elavad oma sündmusterohket elu. Neist ei saa lahti ja neid ei saa maha jätta, samamoodi nagu ei saa astuda väljapoole sõnu, mis nõuavad, et neid kasutataks, või nagu ei saa jätta tegemata kõiki neid žeste, pöördeid, hüppeid ja reveransse, mida teised siis jällegi pealt vaatavad.

Anu Allas

“NO42 El Dorado: klounide hävitusretk” on Ene-Liis Semperi lavastus Teater NO99s. 30. juunil etendatakse lavastust Teater NO99s, 7. ja 8. juulil Baltoscandali festivalil Rakveres. Foto autor Tiit Ojasoo.

Alice Kase maalinäitus on avatud Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis 24. juulini.

Kõrvaltvaateid Marika Vaarikule Luule Epner 2008. aasta detsembris liitus Marika Vaarik Teatri NO99 trupiga (tänu millele trupi naisnäitlejate arv tõusis kolmeni) ja liikus nõnda eesti teatrivälja perifeeriast keskmesse. Paistab, et Vaarik kodunes seal aga kergesti.

Mis pole üllatav: ühelt poolt oli teda ikka köitnud NO-lik sünteesteater, kus kõne ja liikumisega pannakse kokku muusikat, kunsti, installatsioone jms, teiselt poolt oli tal VAT-i aegadest kaasa võtta rühmatöö oskus, valmidus improviseerida ja katsetamisjulgus, ning Rakverest peene psühholoogilise näitlejatöö kogemus.

Seitsme aasta jooksul NO99-s on Vaarik teinud koostööd kümmekonna lavastajaga (sh Sebastian Nübling, Lorna Marshall, Lauri Lagle, Veiko Õunpuu, Juhan Ulfsak) ja mänginud rolle seinast seina. /.../ Et pole lootustki korralikult kirjeldada Marika Vaariku kogu amplituudi, nopin välja paar minu jaoks eriti mõjuvat joont ja püüan need lahti kirjutada konkreetsete rollide najal.

Vaariku üks tähelepanuväärsemaid omadusi – sest võrdlemisi haruldane – on võime liikuda absoluutse kindlusega vastandlike, isegi justkui teineteist välistavate emotsioonide, seisundite, stiilide jms vahelisel piiril, mille tulemuseks on sügavalt ambivalentsed lavakujud ja stseenid. Minu ettekujutuses on ta näitlejana pigem köietantsija või tasakaalukunstnik kui piiriületaja.

Lavastuses „Kuidas seletada pilte surnud jänesele” (2009, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper) oli Vaariku kultuuriminister õieti ainus läbiv ja sidus roll. Kriitikas kirgi kütnud sarnasus tolleaegse ministri Laine Jänesega ei olnud dominandiks. Vaarik ei ehitanud rolli üles Jänese imiteerimisele ega parodeerimisele ning just paroodia puudumine hoidis nii rolli kui lavastust tervikuna muutumast üheplaaniliseks poliitiliseks satiiriks. Vaarik mängis nimetut kultuuriametnikku, kes hirmsasti tahab, et kunstnikud ta omaks tunnistaksid – aga seda ei juhtu. Minister võib ju olla iseenesest kena inimene, ent ta esindab ja kehastab valitsevat ideoloogiat (veider segu neoliberaalsusest ja konservatiivsest rahvuslusest), mis ei suuda kaasaja kunsti kuidagi endale arusaadavaks tõlkida.Tema jutud rahastamisskeemidest ja loomemajandusest, nõue kunst ära põhjendada, loosunglik positiivsus, rahvuslik retoorika jms kõlab õõnsalt. Kuidas ta ka ei püüaks, mõjub ta kunstimaailmas kohatuna. Samas mängis Vaarik välja ka ministri siira armastuse kultuuri vastu ja inimliku haavatavuse. Tema retoorikat võib ironiseerida või põlastada, aga ta ei muutu karikatuuriks, vaid on inimene, kellest hakkab kahju. Finaalis, kus minister on täis kustud ja alandatud, oskas Vaarik rätiga nägu pühkides “ilma igasuguse miimika kasutamise võimaluseta anda edasi tervet tunnete spektrit”. See oli kriipiv hetk, mille järel ja mõjul laulupidude avalaul “Laulud nüüd lähevad” hajutas lõplikult iroonia ja siiruse dihhotoomia.

“Kuidas seletada...” lavastuses on osutus reaalsele poliitikule peidetud Joseph Beuysi tsiteerivasse pealkirja.

Pealkiri “Savisaar” (2015, lavastajad Semper ja Ojasoo) nimitegelase suhtes kahtlust ei jäta. Olgugi et mõlemat lavastust saab kirjeldada kui poliitilist teatrit, ei defineeri neid päevapoliitilised teemad. “Savisaares” töödeldakse, üldistatakse ja võõritatakse poliitilisi aktualiteete mitmesuguste strateegiatega (sh žanrinihestusega, ristates popkultuurilist muusikali vanakreekaliku tragöödiaga), mille seas osajaotus – teatavasti alati tõlgendus – ei mängi kaugeltki viimast rolli. Crosscasting, üsna levinud strateegia, taotleb tavaliselt koomilist efekti, soostereotüüpide teravdamist kontrasti kaudu esitaja kehalisusega või võõritava distantsi loomist tegelase ja vaataja vahel. Tundub, et Vaariku Savisaare puhul on tähtsam miski muu.

Kui aktsioonis “Savisaare kõne” kandis Vaarik ülikonda, siis lokkispäine ja prillitatud muusikali-Savisaar, kelle sooneutraalsele kullavärvi toogale lisavad väikese aktsendi lambavillased vanaemasussid, ei näe eriti maskuliinne välja. Savisaarelikud intonatsioonid (väga täpsed!), kõnnak ja mõned muud detailid tagavad prototüübi äratuntava kohaloleku rollis, aga eesmärgiks ei ole päris-Savisaare koopia või karikatuur, nii et Delfi portaali küsimusepüstitusel “Kas Marika Vaarik saab Edgar Savisaare kehastamisega ikka väärilisel moel hakkama?” puudub mõte. See lavastus tegeleb võimu anatoomiaga: mida võim nõuab ja mida ta teeb inimesega, kelle kõrgeim paleus on võim. Kas võimukandja on mees või naine, ei ole esmatähtis.

Vaariku Savisaar on mastaapne isiksus, kuid mitte mingi üleelusuurune Kurjuse kehastus – nagu karikeerimist, nii välditakse ka demoniseerimist. Ta on suur, sest usub kõigutamatult iseendasse; ta käsutab ja kamandab “väikesi inimesi” oma üleolekust teadlikuna, vahel peletab neid kui tüütuid putukaid. Tema viha on hirmuäratav. Ohvrit otsides sööstab ta koori hulka nagu

hunt lambakarja kallale. Tema silmad on külmad. Ta laseb tappa ja tapab. Ta on endale täiesti teadlikult otsekui müüri ümber ehitanud, sest teab, et võimu tipus ollaksegi üksi, keegi ei mahu kõrvale. Aga üksindus on ometi raske taluda, ja nii on Vaariku tegelaselgi oma kurbuse, nõrkuse ja hingevalu hetked. Just nagu fiktsionaalset ministrit, mängib Vaarik ka fiktsionaalset Savisaart sel määral psühholoogiliselt, inimlikustavalt, et vaatajal on võimalik tegelast mõista (kuid mitte õigeks mõista!) ja kohati talle isegi kaasa tunda. Ainult niisugune piiridel kõndiv mäng põhjendab lunastuslikku finaali lapse lauluga (kus savistaarist ja savi-tsaarist saab lihtsalt väike savist saar), laskmata sel kinni vajuda läägesse sentimenti.

Võimu psühholoogiliste ja sotsiaalsete mehhanismide analüüs on neid teemasid, mida NO99 pideva tähelepanu all hoiab. On üks lavastuseti korduv konstellatsioon, kus Marika Vaariku tegelane asub mingi tegelasrühma suhtes võimupositsioonil; mõnikord muutub koos positsioonidega tähenduslikuks ka põlvkondade vastandus. Peale “Savisaare” (nimitegelase suhe kooriga) ja “Jänese”-lavastuse (minister ja kunstnikud) näeme seda näiteks “Pedagoogilises poeemis” (õpetaja – õpilased) ja “El Dorados” (klounide jõuvahekord). Neis lavalistes võimu-uurimustes töötab dekonstruktsiooni strateegia derridalikus tähenduses: opositsioonid mitte ainult ei pöörata ümber, vaid hajutatakse, jäigad vastandused tühistatakse. Et dekontruktsioon toimiks, ei tohi võimupositsioonil asuvad tegelased lihtsustuda plakatlikuks märgiks. Võime kehastada ambivalentsusi absoluutse veenvusega, nagu teeb Vaarik, on siin määravalt tähtis. Lavalise mõju seisukohast pole vähetähtis ka paradoks (kui see ikka on paradoks), et võimuka tegelase osatäitja ei tohi näitlejana soleerida, vaid peab sobituma ansamblisse ja allutama end terviku huvidele – nii nagu Marika Vaarik.

Vaariku rollide spektri mitmevärvilisust aitab seletada veel üks omadus, mida ei oska teisiti nimetada kui kartmatuseks – valmisolek radikaalsetekski (ladina sõnast radix “juur”, s.o juurteni tungiv) katsetusteks. Ühe sektori tema loomingust moodustavad rollid ja lavalised olekud n-ö inetuse esteetikas. “Eesti keele seletava sõnaraamatu” järgi tähendab inetu nii “ilma välise iluta, näotu” kui ka “laiduväärt, taunitav”; esteetilise mõõtmega põimub eetiline. Inetu – see on eemaletõukavalt kole, sündsusetu, vulgaarne, jõhker; see on vägivald, pornograafia, alandamine ja alandatud saamine jne, jne; nüüdisaegne teater siin erilisi tabusid ei tunnista.

Näitlejale, kes õppis suure vaevaga ropendama alles 32-aastaselt, kui seda nõudis roll “Noa laevas”, ei saa see olla liiga lihtne. Liiga raske ehk ka mitte, sest laval ei ole Vaarik oma enesetunde järgi päris tema ise. „Mu rollid ongi enamasti julgemad kui mina ise. Sisemine tüüp muutub,” ütleb ta intervjuus Jüri Aarmale.

Groteskne emand Ubu („Kuningas Ubu”), lärmakas ja laiutav, oli veel suhteliselt turvaline stiilivalik. Minu mällu on tugevamini vajutatud Rosetta ema lavastuses “Ilona.

Rosetta. Sue” (2013, lavastaja Sebastian Nübling) – üks rolle, mille eest Vaarik sai parima naiskõrvalosatäitja auhinna. Purjus inimest saab mängida mitut moodi, näiteks huvitava ekstsentrika võtmes (nagu Theatrumi “Joobnutes”). Vaariku armetu alkohoolik oli pigem naturalistlikult ebameeldiv – lõtv, labane, lame, piinlikkust äratav –, aga sellegipoolest hakkas temast kahju.

Mainitud lavastustes ja mõnes muuski (nt Veiko Õunpuu “Praht, linn ja surm”, 2010) kaitses näitlejat fiktsionaalne karakter, mis toimib filtrina lavalise oleku ja vaataja vahel. Performance’i-teatriks liigituvas lavastuses “Kõnts” (2015, lavastajad Semper ja Ojasoo) on fiktsionaalse – reaalse vahepiir väga õhuke. Näitlejad ei ole muidugi pelgalt “nemad ise”, kuid nad ei loo ka pidevaid ja sidusaid rolle. Kõik nad on algusest lõpuni laval, suletud ruumis, kust välja ei pääse, ning aina muutuvate (jõu)vahekordade pingeväljas. Ei ole kerge ei füüsiliselt (etendus sisaldab külmas mudas püherdamist, monotoonset trampimist ja pöörast vabatantsu jne) ega ka psüühiliselt, kuivõrd tundmuste spektris valitsevad negatiivsed emotsioonid ja afektid. Ajuti muundub inimlik tundeelu animaalseteks tungideks. Sõnu pruugitakse väga vähe, peamiselt väljendatakse emotsioone kehakeeles. Vaarikule, keda kriitika on kiitnud pauside mõjuvuse ning miimika ja kehakeele täpsuse eest, sobib niisugune kehalisust rõhutav mängulaad. Siin on põlgust pritsivad pilgud, tige mudamaadlus sookaaslasega, erootiliselt laetud klammerdumine noore mehe külge, vastukaaluna elevandi südantpitsitav karje surnud kaaslase kohal jm. Meelde sööbivad kaks väga erinevas tonaalsuses stseeni Jörgen Liigiga. Esimeses on Vaarik läbini vulgaarne ja ihar vananev naine, kes ei tee

kuulmagi keelamist, et ei tohi poisikest näppida. Teine stseen on suurde plaani tõstetud – toimub kesklaval, vaikuses – ja alastusega teravdatud. Selle tundesisu on sootuks teine: egoistliku naudinguhimu asemel altruistlik soov pakkuda lohutust ja kaitset. Väga habras ja liigutav stseen, mispuhul kriitikas õigusega räägiti mitte ainult ääretust empaatiast, vaid ka kunstiaktist ja kujundi ilust.

Ene-Liis Semperi lavastuse “El Dorado: klounide hävitusretk” (2015) mõju on põhimiselt esteetilist ja afektiivset laadi ning piir visuaalkunstiga õhem kui üheski teises jutuks olnud lavastuses. Laval liiguvad efektselt pentsikud klounid, kelles tihenevad kujundiks inimloomuse tumedad ja veidi heledamad kihid. Vaariku tegelane on arhetüüpne Kloun, sootu ja rahvusetu, olmelisusest vaba. Etenduse alguses lebab ta lavatsil nagu surnu (või nagu muuseumieksponaat), ärgates kriipsutab hauakirjal (või sildil) maha sõna “Kloun” ja asendab määratlusega “Inimene”. Selle abstraktse identiteediga tegelase lavaolekutes leiab väljenduse inimese pime pool, teda käivitav vedru on lõppematu ja täitmatu iha – objekt võib muutuda, aga iha jääb, alati on “vähe, vähe, vähe!”. Vaariku Kloun on väljapaistvalt inetu ka väliselt: paljas pealagi, kust turritab metsikuid punaseid juuksesalke, suur kartulnina, kärtspunased lopsakad huuled, kühmus selg, lohmakas mantel – nii ta lohiseb mööda lava või sooritab äkilisi sööste, hoides kõiki ja kõike oma võimuka pilgu all. Ta hääl on vana ja tuhm, kähinaid-kärinaid täis ja räägib ta enamasti pobinal. Kui ta naerab, siis on see enamasti kahjurõõmus irve; päris jubeda naeru toob ta kuuldavale lõpumonoloogis, mida läbistab pinge Iha rahuldamatuse ja kustumatuse vahel – viimased sõnad on ikka “anna! anna!”. Ei saa öelda, et Vaariku monstroosne kloun muutuks lõpus meeldivamaks, küll aga viib ta lavastuse teemad väga jõuliselt metafüüsilisele tasandile, andes nõnda võtme ootamatu ja kujundina ambivalentse kullavihmalise lõpu mõistmiseks. Ühes artiklis, mille teemaks on teatri eetiline mõõde, püstitatakse küsimus piiridest niisuguse käitumise näitamise puhul, mis teatrivälistes kontekstides oleks moraalselt problemaatiline. See küsimus – mis ei ole retooriline – puudutab nii näitlejaid kui ka vaatajaid: mida on näitlejad valmis tegema (ja mida võib neilt nõuda lavastaja) ning vaatajad valmis vaatama (ja mida võib neile näidata). Autor jõuab järelduseni, et vastutuse peab võtma näitleja ja vaataja ise. Inimliku armetuse ja jõhkruse näitamist laval saab muidugi mahendada sisendusega, et lõppkokkuvõttes tuleb kõike seda tajuda kui midagi õrna ja elusat – kui ainult need sisendused ei oleks klišeestumas. Vaataja kogeb väga tõenäoliselt siiski midagi muud. Pigem nõustun Juhan Ulfsakiga – valmisolek vaadata võib samuti olla raske, vaatamine võib nõuda eneseületamist. Ma mõistaksin seda ka nii, et vaataja peab olema valmis kogema vastikust, häbi, piinlikkust, kuid mitte näitleja pärast, vaid kaasa-tundes inimesele, keda näitleja esitab, ja ära-tundes ennast või mingit osa endast. Selleks on vaja, et eesmärk ei piirduks sooviga épater le bourgeois, vaid inetus oleks esteetiliselt ja/või ideoloogiliselt motiveeritud, Mis omakorda eeldab, et kui näitleja kasutab ekstreemseid vahendeid ja häirivaid lavalisi olekuid, siis teeb ta seda teadlikult, vabal tahtel.

Kuidagi on juhtunud nii, et kordagi pole ses tekstis ette tulnud võlusõna kohalolu, milleta ometi näitlemisest nüüdisteatris rääkida ei saa, nagu kõik teavad. Kuna see on laialivalguvate piiridega mõiste, olgu täpsustatud, et pean silmas seda, mida Erika Fischer-Lichte nimetab kohalolu tugevaks mõisteks (strong concept of presence): näitleja võime valitseda ruumi ja hoida vaataja tähelepanu, mis nõuab sisemist intensiivsust, keskendatust, kui soovite – pühendumust.

Marika Vaarik on kohal kõigis oma rollides. Võib-olla on aga lõpetuseks kohane meenutada üht rolli, kus ta ei teinud justkui mitte midagi. Mõtlen kaht staatilist ja sõnatut stseeni lavastusest “The Rise and Fall of Estonia”: üksik pensionär valimispäeva hommikul, ja pärast õhtul televiisori ees, poliitikute kommentaare kuulamas. Ei toimu midagi peale pisitegemiste – kustutab küünla, pistab passi käekotti, rullib laualipu kokku vm –, Vaarik istub ja vaikib, aga kui ehe ja ehtne on tema olek ja kuidas see täitub tähendustega. Ja meelest ära ei lähe.

Luule Epner on teatriteadlane.

Marika Vaarik lavastustes “NO42 El Dorado: klounide hävitusretk” (lavastaja Ene-Liis Semper) ja “NO43 Kõnts” (lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, mõlemad Teater NO99s).

Fotode autor Tiit Ojasoo.

Mind käivitavad inimesed Meelis Oidsalu ja Mart Kangro vestlus Meelis Oidsalu: “FANTASTIKAt” (Teater NO99) vaadates tundus mulle, et kunsti tegemine ei nõua alati hallist kivist läbi minemist, et kunst võib toimuda lõbusalt ja kergelt nagu vanniskäik. Samas ma saan aru, et see sundimatus, millega näitlejad igal etendusel justkui esimest korda oma elulisi seiku jagavad, nõuab väga täpset näitlemist, nii nagu ka see seebivahu-tahukas, millega laval toimetatakse, nõudis selleks, et ta vormis püsiks (ja samas oma vahulisust, mänglevust ei kaotaks), suisa teaduslikku arendustööd. Kui kergelt “FANTASTIKA” Sinu ja trupi jaoks tuli?

Mart Kangro: Lihtne ei ole sama, mis kerge.

Prooviperioodi jagus igasuguseid hetki, aga ma siiski ei ütleks, et “FANTASTIKA” kuidagi raskelt tuli.

See, millega ma proovisaali läksin, ei olnud mingi tunnustatud tekst, vaid esmapilgul üpriski triviaalne ettepanek − teha lavastus publikuga kohtumise ehk Q&A (Questions & Answers, küsimused ja vastused - toim.) formaadis. Ma teadsin, et nii hõredas õhus lendamine nõuab väga head tehnikat. Kuid sa ainult vaata, kes seal laval ja kavalehel kirjas on − see oli ikka dream team, kellega ma töötasin. See andis julgust.

Mulle tundus modereeritud kohtumise formaat ideaalse platvormina, kus lihtsas suhtlemises peituv teineteisemõistmise igatsus saaks võimenduda väga erinevatel tasanditel. Kus fiktsioon võib näida päris ja päris võib mõjuda fiktsioonina. Lisaks kõik need lood, mida sinna sisse saaks põimida − ootustest, äratundmisest, leppimisest, tööst, kodust, koos- ja üksiolemisest. See inspireeris mind hullumoodi.

Aga üks asi on seda endale abstraktselt ette kujutada, teine asi teistele seletada, kuidas see reaalselt teostuda võiks. Selle mõtte sisuga täitmine oli paras pusimine.

Ma vist ehmatan teisi sageli sellega, kui väheses näen ma vaatemängu, või millises tühjas-tähjas leian materjali, millega töötada. Küsimust, kas sellest ikka piisab, esitatakse mulle väga sagedasti. Väga õige küsimus iseenesest. Pealekauba viis, kuidas ma mitme teemaga samaaegselt läbisegi tegelen, ei tee tiimile minuga sammupidamist just üleliia kergeks. Sihik võib kergesti paigast nihkuda. Selles mõttes söödeti seda palli “FANTASTIKAs” ikka korralikult käest kätte, enne kui korvi poole saadeti. Aga kõik söötsid, keegi ei jätnud katki, ja kui siis visati, siis saadi enamasti sisse kah.

Me rääkisime ja arutasime väga palju. Jagasime väga palju, et üleüldse teineteist mõista. See, kuidas me läbi kõigi nende vaidluste ajasime ühte asja, igaüks oma nurgast, oli väga põnev. Selline koos liikumise tunne tekkis.

Lisaks tegime me meeletul hulgal publikuga läbimänge, et aru saada, kas see mehhanism ikka töötab. See oli väga kasulik. Ma vist nii rahulikult ei olegi esietendusele vastu läinud kui sel korral.

Minuga on üldse nii, et kui tööprotsessi vaadates on tekkinud mingi veendumus, et asjal on sisu, siis võin ma sellega ükskõik millele vastu minna. Seekord oli mul see äratundmine vägagi tugev.

Suurim peavalu oligi vaht, mitte see vaht, mida mina suust välja ajasin (võimalik, et siinkohal minuga ei nõustuta), vaid päris vaht, mis laval on. Marit Ilisoni eestvedamisel töötas selle kallal terve tiim. Selle aine taltsutamine oli paras väljakutse, kuid seda suurem on rahulolu tulemuse üle.

Meelis Oidsalu: Mis värk nende tantsijatega on teatris, et nad kõik kipuvad laval kõnelema? Sul endal oli mingi aeg tagasi Estonia teatris ülikõva lavastus, kus tantsijad, selle asemel et Soome turistidele tantsida, esitasid baleriinikostüümides oma elulugusid. Mis statement see selline on (mõjub ägedalt, aga siiski:), kas tants kui meedium on end Eestis ammendanud?

Mart Kangro: Mina küll ei tähelda, et tantsuteatris räägitaks viimasel ajal rohkem kui varem. Kogu aeg on olnud neid, kes räägivad, nagu ka neid, kes ei räägi ega hakka kunagi rääkima. Eestis on lihtsalt sellist rääkivat tantsuteatrit nüüd rohkem näha. Kõike on nüüd Eestis rohkem näha − ka seda, mida näha ei taha. Aga parem näha kui mitte näha.

Võimalik, et need ei olegi alati tantsijad, kes seal laval räägivad, vaid etenduskunstnikud. Lihtsalt see, et nad on üle keskmise füüsilised, paneb arvama, et on tantsijad. Kümme aastat tagasi oli see suuresti tantsuteater, mis väljaspool riigiteatreid kohta otsis.

Nüüd on sinna kõrvale tulnud igasugu etenduskunsti ning asutusi. Aina segasemaks läheb. Ega puhas liikumine ei kao, pigem tuleb veel jõudsamalt esile.

Tookord, ammu ammu, Estonia teatri lavastuses, rääkisid tantsijad, kes polnud seda kunagi varem laval teinud. Mõni neist oli sellel laval tantsinud rohkem kui

20 aastat ja pöördus esmakordselt kõnes oma publiku poole. See oli päris märgiline. Nagu ka see, et paljusid ei huvitanudki, mida ta mõtleb või ütleb. Põhjus, miks paljud lugupeetavad lahkusid, ei seisnud selles, kas laval räägiti või mitte, vaid kuidas “räägiti”. Lahkuti sellepärast, et tantsijatel polnudki baleriinikostüüme seljas, vaid oldi argirõivais.

No glam. No fun. You see... Pole see, mida tellisin. Ja on täiesti normaalne lahkuda, kui ei meeldi. Ma ei saa seda hukka mõista.

Aga kui sa juba küsisid, siis − mina olen kogu aeg rääkinud, mitte ainult viimasel ajal. Mulle meeldib töötada tekstidega, mis ei ole lugemiseks mõeldud.

Sellepärast kasutangi oma töödes paljuski tekste, mis tunduvad argised või banaalsed. Mis justkui ei oma kirjanduslikku väärtust, vaid omandavad väärtuse läbi selle, kuidas neid esitatakse − kui lisandub intonatsioon, keha ja kontekst. Just sõna koos kehaga on see, mis minu jaoks on huvitav. Ma arvan, et paljud tantsijad näevadki verbaalset teksti kui keha ühte instrumenti, laiendit, samaviisi kui seda on liigutus, kostüüm, lavakujundus jne.

Ja üleüldse, samahästi võiks ju küsida, miks näitlejad tansivad või laulavad? Rohkem kui kunagi varem. Noh, las laulavad, las räägivad. No Big Deal. Kuniks keegi kuulab, järelikult siis on vaja.

Minu teada on see veel jäetud kunstniku otsustada, mis väljendusvahendid ta valib − eeldatavasti eesmärgist lähtuvalt.

Meelis Oidsalu: Sa oled vabakutseline. Eestis on vabakutselisus teatris veidi tabuteema, kuuluvustunne on üks baasväärtusi teatris, vähemalt sõnateatris.

Kuidas Sa toime tuled? Mis Sind elus ja käimas hoiab?

Mis tüüpi loovinimene Sa üldse oled, kust Sa oma impulsid saad, mis Sind erutab, käivitab?

Mart Kangro: Kas ta enam ongi nii suur tabu? Ma usun, et iga inimene tunneb ära viisi, kuidas on parem oma tegemisi toimetada ja enda puhul ma praegu vabakutselisusele alternatiivi ei näe. See on kõige mobiilsem institutsioon selles institutsioonide rägastikus ning mobiilsus on minu jaoks olulisem kui stabiilsus.

Tantsija värk.

Mul on selle kuuluvusega olnud alati probleeme − kuidas kuuluda nii, et saaks lahkuda, kui soov tekib. Kui enam pole huvitav. Seda igal tasandil, algusest peale.

Samas lahkuda nii, et keegi ei kannataks, ei tunneks end reedetuna.

Kui mängid avatud kaartidega, siis on kerge mängupartnereid leida, kes teavad selle “mobiilsusega” arvestada. Ja mul on läinud hästi. Ma olen mänginud päris heas liigas.

Mis käivitab, küsid? Inimesed käivitavad. Kui teisi ei oleks ja nende tegemised mulle huvi ei pakuks, ei oskaks ma ka enda käest vist ühtegi küsimust küsida.

Kõik tunduks selge. Tuli surnuks ja magama...

Minu üks sõber ütles hiljaaegu, et teda enam miski ei üllata. Kõik on nähtud. Oli selles ülimalt veendunud. Ma ei tea, kas ma olen siis tõesti nii rumal või vähenäinud, et ma üllatun suht sageli. Väga lihtsad asjad üllatavad.

Või aitab minu uudishimu üleval hoida see, et ma ei otsi väga suuri narratiive. Urgitsen rohkem detailides.

Detailides tulevad erinevused paremini esile. Üldistus teeb ikka ühtlaseks. Muidugi peaks aeg ajalt pilku tõstma, et näha, mis horisondil toimub.

No jah... Seda kõike räägin ma valdavalt üldistavas kõneviisis.

Meelis Oidsalu: Loovisikuks olemisest. Meil on levinud arusaam, et vaimuinimesed on sellised lihas nõdrad, aga vaimus oi-kui-erksad. Ja kui siis ilmub mõni vaimuinimene, kes suudab nt kikk-poksida professionaalsel tasemel, siis on kõik selili. Sina oled üdini vaimne tüüp (lavastuste põhjal järeldan, ma ei tunne Sind, aga see on aus järeldus, sest vaimsus peabki väljenduma tulemusis, mitte kavatsusis), aga ometi nii f-ing fit. Siit jõuame tagasi tantsu kui kultuuri juurde. Et sinna on kirjutatud mingisugune konflikt sisse.

Terves kehas terve vaim. Sportlik slogan, mida loeme surnud keeles ühelt Nõmme jalakäijate sillalt siiani.

Kuidas tantsukunstnik selle konflikti ületab? Kas ta kasutab oma füüsiliseid võimeid selleks, et füüsilisusest vabaneda ja sel viisil justkui vabandada kogu inimkonna ees, et meil see kuradi füüsis vaimseile taotlusile järgi lohiseb?

Mart Kangro: Minu meelest lohiseb mõlemat pidi.

Ma ei tea, kas mu vaim lubab mõista, mida Sa täpselt küsid. Ma ei ole just kõige vaimukam vastaja.

Kui ma õigesti aru saan, siis on see küll kaunis ja

poeetiline mõte, aga ma tahaks sulle vastata ühe sõnaga − “Ei”.

Ei vabane ja ei vabanda... Isiklik kogemus näitab, et mingit vabanemist ei ole. Hetkel on kõik veel vägagi seotud − keha, vaim, ruum ja aeg.

Tantsu puhul ongi põnev, et see leiab aset siis, kui seda esitatakse. On vaja tantsivat keha. On vaja kohalolu, millega see aegruum täita. Kohalolu tähendab, minu jaoks, et kõik on kohal − kõik, mis sul seal küsimuses välja toodud oli. Isegi tantsu ette kujutades on mul vaja kujutleda tantsivat keha. Igal inimene omab kogemust kehast ja tõlgendus oma enese kehast on see, mida me tantsu vaadates näeme. Ega ma väga palju kaugemale oma kehast ei suudagi mõelda. Kõik, mida teadvustame, saab koheselt selle osaks.

Mis puudutab lihaseid, siis neisse tuleb suhtuda lugupidavalt, tõesti. Ühel hetkel nad pöörduvad sinu vastu. Parem oleks kui võimalikult hilja.

Ainult kangi ei tasu kätte unustada, siis on jälle raske liikuda.

Meelis Oidsalu: Mulle meeldib Su subtiilne sarkasm.

Aitäh.

Sina kui lavastaja, kuidas suhtud võimusuhteisse lavastusprotsessis? Mind on alati huvitanud, et kuidas näitleja kui selline on nähtusena üldse võimalik? Sest see võib tähendada täielikku andumist kellegi teise juhatusele, mis on sõjaväelisest kultuurist tuttav, ent loovisikule peaks olema ometi problemaatiline.

Mis üldse paneb näitleja kuuletuma? Kuidas Sa lavastusprotsessi ohjad?

Mart Kangro: Kui ma läheks tööprotsessi kedagi kamandama või paika panema, siis ripuks mu skalp õige pea teatribaaris, kõige nähtavamal kohal, teistele õpetuseks. Ma üritan minna proovi pigem mõttega, et mida me seal teeme.

Teatri pluss ongi selles, et see on kollektiivne kunst.

Sa ei tee seda üksi. Isegi siis, kui oled üksi laval.

Lavastused sünnivad suhtluses. Varem või hiljem pead sa omi mõtteid töögrupiga jagama. Minule on see ääretult oluline aspekt. See distsiplineerib, motiveerib ja avab uusi tahke. Nii ma õpingi.

Ma mõtlen vägagi sellele, mis oleks huvitav mulle ja kas see võiks olla uudne neile, kellega töötan.

“FANTASTIKA” puhul sattusin ma jah, nagu lavastaja staatusesse, aga ma püüdsin seda hierarhiat lõhkuda.

Tööprotsessis usun ma pigem ikka dialoogi kui monoloogi. Oluline on rääkida, selgitada ja kuulata.

Mitte udu ajada. Kui ma ei tea, siis ma ka ütlen, et ma ei tea. Mulle ei meeldi salatseda ja tujutseda. Näitlejad saavad ju kohe aru, kas sul on asi ajada või ei. Kui ei ole, siis saab mäng üsna ruttu läbi.

Suhtun sellesse, mida teen, väga kirglikult. Ka minu lavastusprotsessid on reeglina väga kirglikud, kohati tulisedki. Kuid mul pole veel kunagi olnud kogemust, kus inimesed töötaks mulle vastu või ei mõtleks kaasa.

Isegi kui nad pole sellega päri, kuidas ma asju näen, siis nad elavad mulle ikkagi kaasa. Kasvõi sellepärast, et see, minu veider kiiks, mida ma nii kirglikult kaitsen, saaks kõlada. Selles mõttes on mul inimestega väga vedanud.

Ei tea allumatusest suurt midagi. Tean erinevatest seisukohtadest. Teatris on need õnneks lubatud.

Sõjaväes vist mitte.

Meelis Oidsalu: Juhtimiskoolkondi ja –stiile on ka sõjaväelaste seas ilmselt sama erinevaid ja arvukaid kui loovtehnikaid ning lavastajaisiksusi. Eriarvamused ja seisukohad on muide ka militaarilmas OK, aga lahingu või etenduse ajaks on vaja mingile ühiselt tajutud äratundmisele jõuda ja sellest lähtuvalt toimetada või siis vähemalt suuta oma eriarvamusi taasesitada. Muide, “FANTASTIKA” lõpus plinkiv punane valgussignaal tundus samuti kuidagi… militaarne.

Ebaturvalises keskkonnas, (sõja)kaoses on oluline tagada sõnumi üheselt-mõistetavus, lihtsustatus, et suhtlus taanduks puhaste, usaldusväärsete signaalide peale. Veel üks põhjus, miks sõda imeb.

Mart Kangro on etenduskunstnik ning lavastaja, kelle tööd on äratanud laia rahvusvahelist tähelepanu. Teater NO99s on võimalik näha tema lavastust “FANTASTIKA” ning Von Krahli Teatris mängib ta Lauri Lagle lavastuses “Paradiis”.

Meelis Oidsalu on kriitik ja kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler.

Järgmisel leheküljel ja esikaanel foto Lauri Lagle lavastusest “Paradiis” (Von Krahli Teater). Fotode autor Herkko Labi.

Toimetus küsib Eero Epner/Tiit Ojasoo Tiit Ojasoo, ma ei hakka Sind solvama küsimustega, mil moel on Shakespeare “tänapäeval aktuaalne” või kuidas Shakespeare “kõnetab tänast inimest”. Ta kõnetab, sest ta on nii hea. Selle asemel tahaksin küsida hoopis poeesia asupaiga kohta tänases teatris. Oleme sellest aastate jooksul palju rääkinud ning ikka on jäänud õhtu lõppedes õhku tõdemus, et poeetiline mõõde on hakanud teatrist taanduma ning peab üha enam tegema teed “aktuaalsetele teemadele” või poliitikale.

(Ideaalis võiksid poeetiline ja poliitiline olla muidugi kombinatsioonis, nad ei ole vastandid, mis peaksid üksteist on/off nupuga välja lülitama.) Ma ei tea, mis selle põhjus on. Võib-olla aetakse poeetiline segi lürismi, pateetika ja sentimentalismiga, kuigi tegemist ei ole sugugi mitte sünonüümidega. Võib-olla tunduvad ajad nii häirivad, et pole võimalust poeetilisteks üldistuseks, kuni Vahemeres surevad inimesed. Võib-olla kardetakse, et poeetiline muudab teatrid mittepoliitilisteks (ja seda tasub tõesti karta, kui teatrid muutuvad mittepoliitilisteks). Ma tahaksin aga siiski küsida Sinult seda: kas Sa jaksad kirjeldada, mis on Sinu jaoks kõige olulisemad elemendid etenduskunstide poeesias? Ja mis on Sinu jaoks olnud vaatajana kõige olulisemad tagajärjed, mida poeesia Sinus esile kutsub? Võib-olla meenub Sul isegi mõni konkreetne hetk, meeleolu või moment?

Esmalt ma arvan, et poliitiline ja poeetiline ei välista teineteist kuidagi. Päevapoliitilisi teemasid käsitledes poeetiliseni tõusta on jätkuvalt keeruline, sest kergesti saab kütkestavaks standupilik koomika, ja see justkui juba õigustakski kunstlise akti olemasolu.

Rahvahulgad on alati olnud lõbujanused ja ilmselt sellisteks ka jäävad. Nö “äratuntava materjali” ekspluateerimine − olgu selleks siis meiegi loomingus näiteks pärisnimede kasutamine, alguses näitlejate endi, hiljem poliitikute nimede − aitab esimese hooga materjali vaatajale lähemale tuua, kuid − mõtlen viimasel ajal üha sagedamini nii − samas kuivatab selle soone, millega poeetilist üldistust mõista. Siin on üks dilemma, mida ma lahendada ei oska, sest kui aastaid tagasi tuntud linnateatri näitleja vastas küsimusele tänapäevasusest teatris, et armastus on alati kaasaegne, siis jätkuvalt

tahaks talle öelda: jah, aga… Kaasaegseks muudab armastuse see, mida sa sellega täna teed, millisesse konteksti asetad, mitte see, et inimesed ikka veel armuvad ja pettuvad, nagu nad seda viimased 2500 aastat armastuse leiutamisest saadik on teinud; siit palju uut leida pole võimalik.

Poliitiline on teater alati. Enamasti väga-väga konservatiivne (sellele viitab ka meie sõber tuntud linnateatri näitleja) − igasugune maailma loomine on poliitiline akt. Kui me taasloome maailmu, mis eksisteerivad juba pikemalt, kui kunst võitleb status quo säilitamise eest, siis on kunst konservatiivne ja poliitilisel tasandil on kunstnik seega veendunud, et parim võimalikest maailmadest on juba saavutataud, lihtne on olla ka naivistlik ja jõuetu, väljendada oma raevu ja meeleheidet, et maailmaga ei saa rahul olla, aga ühtegi paremat ideed kui olemasolev endal ka pähe ei tule. Siinkohal ei pea ma kindlasti mitte silmas seda, et mis iganes kunstiakt peaks olema kuidagi uue ja ideaalse maailma kirjeldus, ei, oh, ei − kunst võib vabalt ka kirjeldada olemasolevat, küsida, isegi düstoopiaid esitada, tähtis on intensioon, kontekst ja küsimus selle akti taga. Hea küsimus on rohkem väärt kui ükskõik milline vastus.

Ja siit me jõuamegi poeesiani. Ütled “poeesia” ja sisemine psühholoogiline žest täidab kopsud õhuga, varbad puudutavad üksnes kergelt-kergelt maad ja valge sall on justkui iseenesest end ümber kaela mässinud. Jah, sellise poeesiaga ei oska tõepoolest midagi pihta hakata. Kui ma ennist ütlesin, et hea küsimus on rohkem väärt kui vastus, siis tahaksin seda küsimuse-mõistet siinkohal veel pisut täpsustada.

Tegemist ei ole artikuleeritud intellektuaalse küsimuse, kontseptsiooniga, küsimus on pigem see säde, mis tsesuurina ühendab lause kahte poolt, lubab kõrvuti olla naabritel, kes välistavad teineteist. Seda nii lause tasandil: Kas jään või kaon? (selmet Olla või mitte olla, mis ei lähe rütmi). Kui ka suuremal reaalsuse tasandil: “Pööriöö unes” hellitab vaatajat meloodiline ja harmooniline klassikaline muusika, kantud ette terve lavatäie orkestrantide ja lauljate poolt, ümber lava veel kümned tehnikud ja laval näitlejad, kes kogu selle harmoonia ja koostöö keskel mängivad inimesi, kes

näevad oma armastuses vaid iseendid. Vastuoluline, kas pole? Tsesuur, nii nagu Dimiter Gotscheff seda mulle pärast “GEPi” vaatamist seletas, näeb stseeni tasandil välja niiviisi, et kuhjatakse palju vastakaid seisukohti ja emotsioone keskpõrandale kokku, keegi ei oska selle infohulgaga midagi peale hakata, satutakse ärevusse ja minnakse laiali. Ja kogu tegevus ongi ainult selle teadmatuse tekitamiseks ja tajumiseks ehituskivide ladumine.

Tulles viimaks küsimuse juurde, millised on etenduskunstide poeesia elemendid, siis esiteks ma arvan, et kunstiline tekst oma olemuselt on sarnane, olenemata kunstiliigist. Küsimus on enamasti lugemisoskuses, kogemuses, isegi harjumuses, millist kunstilist teksti me varem oleme lugenud, milliseid elemente tunneme. Beuysi “igaüks on kunstnik” peaks pigem olema: “Igaüks võib olla (kunsti) vaataja” − piisavalt lahtiste silmade korral võib igapäevaelu ka kunstina tajuda (õnneks suudavad seda siiski vähesed, seega jääb ka kunstnikele, elu kontsentreerijatele teatav roll). Ma ei oska kirjeldada neid elemente, milliseid kokku pannes on võimalik saavutada poeesia, ma oskan vaid öelda, millist olukorda ma tajun poeetilisena − ma arvan, et nii elus kui kunstis on see hetk, kui ma tunnen end abituna. Ma näen olukorda, võibolla ka seda, kuidas see on tekkinud, üles ehitatud, aga ma olen selle olukorra, pildi ees abitu. Ja see abitus ei pea ilmtingimata olema negatiivse märgiga tunne, see on kaitsetu, lahtine ja ilus tunne. Poeesiat saab tajuda ainult see, kes laseb selle endale “naha vahele”. Poeesiani jõudmiseks on kunsti roll ületada eelarvamused, analüüs, tuimus, igasugune etteteadlikkus ja jõuda vaba, lahtise, kaitsetu ja ilusa vaatajani. Ehk siis: kui sa jõuad poeesia vastuvõtuks valmisoleva vaatajani, siis samal hetkel jõuad sa ka poeesiani. Lõpetan siinkohal Eha Komissarovi sõnadega: nii lihtne see ongi.

Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastus “NO40 Pööriöö uni” etendub 24/25/26/27 augustil Estonia kontserdisaalis. Laval Teater NO99 trupp, ERSO ja tütarlastekoor “Ellerhein”.

Järgmisel lehel foto lavastusest.

Foto autor Tiit Ojasoo.

Tulla abikaasaga erootilist massaaži nautima on nagu kord kuus teatris käia.

Leila, erootilise massaaži salongi juhtiv pereema (Õhtuleht, 2014)

Toimetajad Eero Epner, Eneli Järs, Mart Koldits, Priit Raud, Annika Üprus Kujundaja Martin Pedanik www.no99.ee www.saal.ee www.vonkrahl.ee www.baltoscandal.ee