NO99 ajakiri 2014

Kas soovite veel?

Hüva… säherdused lõõmavad kõned võivad ka naeruväärselt mõjuda ja võibolla kinnitavad teie eelarvamusi näitlejate kohta. Näitleja – see on sillerdav, aga kuidagi ka äraspidine elukutse, mida peavad lõdva püksikummiga egomaanidest vabamõtlejad. Või nagu üks lahke daam mulle kunagi ütles: “Teil on ikka ilus hobi küll! Ja mida te päeval teete?”

Kõnelustes oma elukutse kohta rõhutavad paljud näitlejad oskuste aspekti, rääkides palju ka professionaalsusest. Minu silmis iseloomustab professionaalset näitlejat suurel määral koormusetaluvus, iseseisvus, uudishimu, mängurõõm, distsipliin, usinus, vastutustunne ning tiimi- ja suhtlemisvõime. Lisaks kuulub minu silmis tema kohuste hulka tunda laialdast kultuurihuvi ja oma taldrikuservast kaugemale vaadates tegelikkusega kontakti hoida.

Niinimetatud oskuste aspekt tähendab keha ja hääle valitsemist, teadmisi dramaturgia ning erinevate esteetikate valdkonnas nagu ka teatavaid tehnikaid, mis võivad näitlejal aidata mänguhoogu sisse saada.

Jämedalt öeldes on olemas kaks teed: liikumine seestpoolt väljapoole ja liikumine väljastpoolt sissepoole.

Esimese liikumise puhul otsib näitleja ühenduspunkte iseendas. Ta niiöelda salakütib oma isiklikus kogemuses, mille omistab siis tegelaskujule.

Ma selgitasin teile seda Helene näitel. Sellega on tegu Lee Strassbergi kuulsal method acting’ul oma sense memory’ga. Oskused tähendavad sel juhul ka suutlikkust isiklikku sfääri isoleerida, seda iseennast ohustamata pruugitavaks teha – mis ei tähenda midagi vähemat kui psühhootilise seisundi manipuleerimise võimet.

Teine tee väljastpoolt läheneb tegelaskujule kvaasi tema fenomenoloogia kaudu: kuidas inimene kõnnib, millise hoiaku sunnib talle peale ruum selles liikudes, kuidas ta räägib, kuidas välja näeb? Sellesse valdkonda kuulub ka iseloomulike detailide nähtavakstegemine: kas tegelaskujul on loomujooni, mis oleksid tõlgitavad erilisse põhimotoorikasse? Siin on erinevaid abinõusid, mida mõned näitlejad meeleldi kasutavad, näiteks loomade jälgimine ja jäljendamine, aga sageli piisab ka inimestest. Tähtis on see, et ühtki neist tehnikaist ei kasutata kunagi puhtal kujul ega rakenda neid teadlikult ükski rutiiniga harjunud näitleja.

Kõige rohkem meeldib mulle võrdlus hea kokaga. Ta tunneb oma materjali ega ole enam retseptis kinni. Ta teab kogemusest nii palju konkreetseid asju, et on välja arendanud usaldusväärse vaistu. (Kuid muidugi võib temalgi vahel midagi nihu minna.) Ma otsustan vaistlikult, milline tükk vajab millist lähenemist. Liiati pole ma ju üksi! Režii, dramaturgia, kostüümid ja lavakujundus, samuti kolleegide katsetused annavad mulle tihti väärtuslikke osutusi ja ärgitusi. Ükspuha mis teed mööda ma tegelaskujule lähenengi, lõpuks on see ikkagi segu paljudest komponentidest. Seesmusest pole mingit kasu, kui ma ei leia selle jaoks adekvaatselt vahendavat vormi, ja puhtväline kujutamine on loogilisel viisil tühi – nagu ka publikuread, kui olla nii julge, et pakkuda publikule midagi tühja.

Oskused on elukutse alus. Ja nagu igas elukutses, ootate õigusega, et need oleksid olemas.