/NO99%20ajakiri2012_s

Siinkohal võiksime minna korraks tagasi selle hetke juurde, kui Eero Epner, Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper minuga esimest korda ühendust võtsid, et arutada Ühtse Eesti loomist. See oli jaanuaris, enne pressikonverentse, aktsioone ning seinatäit artikleid.

Tiidu ja Ene-Liisi idee oli ohtlikult selle piiri lähedal, mis eristab suurt ideed teostamatust ideest. Mõjutada Eesti poliitikat ja meediat läbi sedavõrd suurejoonelise projekti, et sellest on võimatu mööda vaadata. Uuest lavastusest pidi saama poliitiline äratuskell ja kriitika, mis ei jää tilbendama kuskile ilmateate ja välisuudiste vahele, kuhu purkisittujate needus Eesti kultuuritekstid naelutanud oli. Maksimumeesmärgiks oli etenduse ärakeelamine poliitikute poolt. Vähemalt nii ütles Tiit.

NO99 modus operandi lavastuste loomisel on intervjuud valdkondade asjatundjatega, seetõttu ongi Eestis olemas sotsiaalset närvi tabavad ja teadmistepõhised originaallavastused nagu Nafta, GEP, Start Up. Seekordsest pidi tulema aga palju suurem kui need kõik kokku.

“Kõik avalikuks!” oli uue projekti moto. Kahe ja poole aasta jooksul läbi viidud süvavestlused erinevatel teemadel olid NO99-le andnud palju seni kasutamata informatsiooni poliitika kohta ning nüüd plaanisid nad lisaks teha veel hulga intervjuusid Eesti poliitika niiditõmbajatega. Ning mida nad minust tahtsid? Nad tahtsid, et ma tuleksin etendust nõustama, aitama fiktiivse erakonna ideoloogiat luua, kaaskirjutama tekste ning etendusele meediakajastust tekitama.

Mina? Ma olin muidugi nõus.

Frustratsioon Ilmselt olid paljudel inimestel, kes Ühtne Eestiga koostööd tegid, omad põhjused. Minu omad olid järgmised.

Olin tänu oma ametitele valitsuse juures ning hiljem konsultatsiooniäris aastate jooksul kõrvalt näinud poliitika professionaalsemaks muutumist Eestis. Olemata idealist ning teades, et see eluvaldkond pole kunagi olnud kaunishingedele, oli mul siiski järjest süvenev kahtlus, et koos professionaliseerumisega oli poliitikast saamas asi, mis on endasse pöördumas, millel ei ole erilist seost ühiskondliku missiooniga.

Olin märganud, kuidas väga suur osa poliitikuid suhtuvad oma valijatesse ning tabanud olulise nihke. Kui varem peeti valijat küll keeruliseks ja küüniliseks, siis nüüd peeti teda ajudeta lolliks, kellele tuleb tagasi sööta teemasid, mis talle arvamusuuringute kohaselt meeldisid. “Valija on loll!” kinnitas üks pisut loppis ja igaõhtusest joomisest kahvatu erakondlane mulle, kui me ükskord mõtteid vahetama sattusime.

Kas ma peaksin siinkohal ütlema, mis selle väite probleem on? See tähendab seda, et poliitikud, jah teie, olete läbi kukkunud valija paremate külgede väljajoonistamisel ja nüüd te joonistate välja tema halvimaid külgi, mõtlesin ma.

See ei ole mitte reaalsus, mida teie peegeldate, vaid see on reaalsus, mida teie loote ning mille arvamusuuringute peegelklaasist labürinti te sattunud olete, ehmudes iga kord, kui näete järgmise nurga taga iseenda loodud lõusta.

Valija on isetäituv ootus. Tema kaasamine teeb teda paremaks. Tema