Menelaos Ei meile kahju tuua saa Odysseus. Agamemnon Ta ikka riukalik, end rahva järgi seab. Menelaos Auahnust on tal küllalt, hirmus nurjatut. Agamemnon Sa mõtle, kui ta seisab kreeka meeste seas, Oraaklist räägib, millest Kalchas teavitas, Et ohvrit tooma nõustusin Artemisel’, Ja petsin siis, ta haarab kaasa terve väe, Et tappa sind ja mind, ja neiu surmata Argiividel ta käseb. Ja kui ka pääseksin, mu kätte saaksid Argoses, nad lammutaks Kükloobi müürid, laastaks linna, terve maa. See kõik ju vaevab mind, ma tõesti õnnetu, Mis kitsikusse jumalad mind küll saatnud on. Menelaos, mul ühte asja tee, kui laagrisse Sa jõuad, et ei asjast enne teada saaks Klytaimestra, kui mu laps on Hadeses, Et nuttu säästa, kui ma teen nii hirmsa teo. Te, naised võõralt maalt, nüüd kõigest vaikige.
530
540
Koor Neil’ tuleb õnn, kes on mõõdukas, Kui osa saadakse mõistlikult Armupeost Aphroditel. Rahulikuks jääb nende meel, Tabamata on hullusest nad, Kui vibu Eros, blond kräsupea, Kaks korda tõmbab, rõõme mis toob, On elu ükskord õnnelik siis, Ja segi pöörab kõik teine kord. Me kodukambritest eemale jää, Kypris kaunis, kindlasti sa. Mul olgu mõõdukal moel Rõõme, ihad karskemad ka, Nii minu kõrval on Aphrodite, äärmus mul ei meeldi. On kirev pilt inimloomustel, Ja on nii paljusid kombeidki, Headus selgesti tuntav. Eks õpetus ja kasvatus ka
550
560