8 minute read
Vahetud ja vabad balletitähed
Tekst Hebe Paas
Fotod Riina Varol, Rünno Lahesoo, Maris Savik
Stiil Külli Piibar
Meik ja soeng Piret Sootla
Vanemuise ballett tähistab sel kevadel 85. tegutsemisaastat. Selle aja jooksul on teater meie ette toonud palju andekaid ja silmapaistvaid tähti, nende seas Austraalia noormees Gus Upchurch ning prantslanna Caroline Maquignon, keda võib muu hulgas näha peaosades armastatud lavastuses nagu „Romeo ja Julia“ ning „Tuhkvalge“. Gus ja Caroline on mõlemad täpselt sellised, nagu üht vanemuislast ette kujutakski: intelligentsed, soojad, naerusuised ja kadestamisväärselt andekad. Tuleb välja, et andekus ei piirdu ainult tantsimisega – sel kevadel lõid mõlemad modellidena kaasa ka Tartu Kaubamaja moeseeria pildistamisel.
Alustame päris algusest. Kuidas tekkis huvi balleti vastu?
CAROLINE: Ma olin peaaegu nelja-aastane, kui läksin esimest korda oma vanemale vennale ja õele balletitundi vastu. Kui nad sealt välja tulid, siis sära, mis nende silmis oli – ma polnud kunagi varem midagi sellist näinud. Tahtsin teada, kust see tuleb ja mis pakub neile sellist rõõmu. Palusin võimalust balletitundi minna ning ma pole sellest päevast alates tantsimist lõpetanud. See paneb mu elama!
GUS: Minu balletiteekond algas viieaastasena ema kohalikus tantsukoolis Melbourne’is. Alustasin poiste džässiklubist, kuid kui ma nägin, et mu sõber on ainus poiss tüdrukuid täis balletitunnis, siis tundus, et see võiks olla midagi minu jaoks (muigab) . Jäin päris kiiresti sõltuvusse selle keerukusest ja ilust. Olen nii spordifanaatik kui ka kunstihuviline ja kuna ballett pakub mõlemat, täitis see kõik mu ootused.
Olete mõlemad pärit märkimisväärselt suurematest riikidest, kui seda on Eesti. Kuidas jõudsite maailma mõistes küllaltki pisikesse Tartusse?
GUS: Ma treenisin Austraalias kuni 19. eluaastani ning läksin siis paariks aastaks USA-sse, kuniks hea sõber mainis, et Vanemuine otsib tantsijat. Saatsin oma info ning pärast mõned korrad edasi-tagasi käimist olin siin. Ma olin Vanemuise repertuaarist ja kultuurist nii palju head kuulnud ning see on paika pidanud.
CAROLINE: Elu on üllatav ja ootamatu, võiks selle kohta öelda. Viimasel tantsukooliaastal on palju prooviesinemisi. Tantsijaid on rohkem kui tööpakkumisi, seega otsustasin endale piiranguid mitte seada. Vaatasin riigiti iga kohta eraldi – nende lavastusi, lavastajaid, tantsijaid, koreograafe – ning otsustasin selle põhjal, kas saata avaldus. Nii läkitasingi oma avalduse Mare Tommingasele, kes mind prooviesinemisele kutsus. Kaks nädalat hiljem pakuti mulle lepingut. Olin sel hetkel koos sõbraga Pariisi tänaval ega suutnud oma emotsioone kontrollida. Tunnistan ausalt, ma karjusin nagu hull! Vaatamata sellele, et mul oli suur hirm kõik senine tuttavlik seljataha jätta, võtsin pakkumise vastu, pakkisin asjad ja kolisin Tartusse.
Aga koduigatsus? Kuidas sellega toime tulete?
CAROLINE: Olen siin küll väga õnnelik, kuid koduigatsus tuleb ikka vahel peale. Mõnikord on küsimus keeles, mõnikord tunnen puudust teatud inimestest, kohtadest või toidust (naerab). Pean tunnistama, et ei ole suutnud leida kusagilt nii head baguette’i või pain au chocolat’i, nagu Prantsusmaal on. Aga olen tänulik, et minu ümber on head sõbrad, kes aitavad mu koduigatsust leevendada ning Tartu minu koduks muuta.
GUS: Kümne aastaga olen õppinud, kuidas sellega toime tulla. Head suhted kolleegidega ning pere loomine kohapeal on aidanud. Koduigatsusest päris lahti ei saa aga kunagi. Seda peab lihtsalt aktsepteerima ning olema tänulik, et sul on midagi imelist igatseda.
Mis teile Tartu juures enim meeldib?
CAROLINE: Ma armastan Tartu loodust ja Emajõge keset linna! Ja kohvikuid ja baare – Werneri kohvik on üks mu lemmikuid. Mulle meeldib Tartu rahvusvaheline õhkkond, mille vahetustudengid loovad – kesklinnas pole võimalik jalutada, ilma et kuuleks vähemalt kahte-kolme eri keelt.
GUS: Tartu sai mulle kohe väga armsaks. Hoolimata väiksusest on sellel linnal mingi seletamatu võlu ning inimesed, kellega ma ümbritsetud olen, teevad Tartu armastamise samuti lihtsamaks. Ka oma kihlatuga tutvusin Vanemuises ning koos koera Pankoga armastame siin palju kohvikutes käia – meie lemmik on Crepp.
Ma tõesti usun, et oma hirmudega silmitsi seismata pole meil võimalik kasvada.
Vahel on vaja minna isiklikesse kogemustesse, et ammutada minevikust teatud emotsioon, mis aitaks tõetruumalt väljenduda.
Kuidas te tavaliselt uueks rolliks valmistute?
CAROLINE: Uus roll on alati natuke hirmutav, kuna tähendab kõige nullist alustamist. Ma püüan endast kõik anda ning kui tegemist on tuntud looga, siis uurida balleti enda, loo ja tegelaste kohta. Märkmik on sel ajal mu parim sõber – mul on vaja asjad läbi kirjutada, et neid paremini mõista ning meelde jätta. Vahepeal asjade paberil nägemine annab teistsuguse vaate.
GUS: Oleneb rollist. Mõned nõuavad pinnapealsemat lähenemist, kuid mõni nüansirikkam tegelane tahab rohkem pühendumist, et proovida karakterit mõista. Vahel on vaja minna isiklikesse kogemustesse, et ammutada minevikust teatud emotsioon, mis aitaks mida endaga koju võtta. Oleme välja kasvanud ajast, mil inimesed tahtsid näha, mitu fouette’i sa suudad teha. Inimesed tulevad teatrisse emotsioone saama, karakteriga samastuma. Nad tulevad, et tunda omaenese reaalsust lavalt tagasi peegeldumas uuel, alternatiivsel viisil. Seetõttu püüan igas oma mängitavas karakteris leida midagi inimlikku ja ausat, mida publikule edasi anda.
Kui näitlejal tekstiraamat maha kukub, tuleb sellele peale istuda – see tagab rolliõnne. Kas balletitantsijate seas on ka ebausku?
GUS: Oh, balletis on palju ebausku! Ma ise ei ole üleliia ebausklik inimene, aga mõned asjad on küll, millest kinni pean. Näiteks kui keegi astub proovisaalis varba peale, peab tagasi astuma, muidu toob see halba õnne järgmiseks etenduseks.
CAROLINE: Tean, et Eestis on kombeks enne etendust öelda „kivi kotti!“ või siis – ma ei tea, kas ma võin seda öelda (naerab) – anda kerge müks põlvega tagumikku, et etenduseks edu soovida.
Räägime teie rollidest Vanemuises. Milline neist on seni lemmik olnud?
CAROLINE: Nii raske küsimus! Nad on kõik nii olulised ja erinevad. Minu esimene peaosa oli Maria Mare Tommingase "Pähklipurejas" ning ma olen igavesti tänulik selle võimaluse ja usalduse eest. See oli raske töö, kuid pisikestele maagia pakkumine seda väärt. Me näitasime neile, et uskudes ja unistades on kõik võimalik.
Mul on olnud võimalus tantsida ka Aale rolli Jevgeni Gribi lavastuses „Tuhkvalge“. Väga eriline roll, väga sügava looga. Midagi, mida ma poleks osanud oma karjääris oodata. Aale teekond on andnud mulle võimaluse samm-sammult vabaneda nii tantsija kui ka naisena. Ma tõesti usun, et oma hirmudega silmitsi seismata pole meil võimalik kasvada. See on olnud intensiivne, kuid olen selle eest enam kui tänulik ning mäletan seda igavesti.
GUS: Kindlasti Romeo – olen üsna kindel, et see jääb ka minu kõige kallimaks rolliks. Selles lihtsalt on kõik, mida artist soovida võiks: füüsiline väljakutse ja nauditav liikumine.
Need emotsionaalsed Ameerika mäed, mida läbid teises vaatuses – nii rahuldust pakkuvad ja toored, et ma ei kujuta ette, et miski muu testiks mu võimeid nii nagu see. See pani mind proovile ja kasvatas mind, kui olin alles varastes kahekümnendates ning see paneb mind hoopis uutel viisidel proovile nüüd, kui lähenen kolmekümnele.
Kas on ka mõni unistuste roll, näiteks midagi klassikavaramust, mida kunagi tantsida tahaksite?
CAROLINE: Üks minu unistuse rollidest oleks Manon Lescaut’ roll Kenneth MacMillani „Manonis“. Ma tean, et see ei pruugi juhtuda, kuid ma ei lakka unistamast!
GUS: Mu unistuste roll oli Romeo ja see unistus on tänaseks täitunud. Veel tahaksin tantsida Dracula rolli – oleks põnev avastada ka mõnd kompleksset ja kurja tegelaskuju.
Kui te ei oleks balletitantsijad, siis mis te arvate, kes te ametilt oleksite?
CAROLINE: Tantsijaks olemine on nii suur osa minu identiteedist, et sellele on raske vastata. Mul on palju huvisid ning vahel tundub, et üks elu ei ole piisav, et kõike kogeda. Ma tahaks natukene kõigest kõike, mis on vahel päris rõhuv (naerab)
GUS: See on raske küsimus, mida me tantsijatena endale sageli esitame. Me ju teatud mõttes piiname ennast pidevalt ning küsime endilt siis, miks me seda teeme ja kes või mis me siis oleksime, kui me seda ei teeks. Balletitantsija on amet, mis kujundab sind inimesena nii palju, seega on raske ette kujutada, milline sa oleksid ilma nende füüsiliste, emotsionaalsete ja intellektuaalsete nõudmiste ja raskusteta, mida sa ületama pead.
Mulle meeldib sport ja ma olen alati arvanud, et kui ma tantsija ei oleks, võiksin olla spordiajakirjanik. Aga see võib tähendada tükikese oma hinge müümist ja ma pole kindel, kuidas sellega hakkama saaksin. Psühholoogia on samuti minu jaoks huvitav ja kui ma lõpetaksin alles keskkooli, oleks tõenäoline, et valiksin selle tee. Kui need kaks ühendada, siis spordipsühholoogia võiks olla huvitav.
Räägime natuke moest ka. Erinevatel õhtutel eri rollides laval olles vist väga väljaspool seda oma välimusega eksperimenteerima ei kipu. Või siiski?
CAROLINE: Oi, see on täiesti vastupidi! Me just armastame end ilusaks teha nii teatrimajas sees kui ka väljas. Mina isiklikult kasutan ära iga võimaluse seda teha, sest mulle tõesti meeldib end üles lüüa!
GUS: Ma ei ole suur moemaan, mis puudutab trendidega kaasas käimist või ekstravagantselt riietumist. Pigem lähtun sellest, mis on mugav. Pean lugu taaskasutusest, seega püüan häid asju leida just taaskasutuspoodidest.
Meenub ka mõni moefopaa minevikust, mis praegu peast kinni haarama paneb?
CAROLINE: Oh, jumal, neid on olnud küll ja ma ei taha neile isegi mõelda (naerab). Kunagi kandsin kleite pükste või retuusidega, mis loomulikult ei sobinud omavahel üldse kokku.
GUS: Mul on kindlasti olnud mõned huvitavad soengud ning küsitavad riidesemed, aga ma ei tunne kergesti piinlikkust, vaid pigem naudin enda kulul nalja tegemist, seega ühtki moefopaad, mida ma ka ise selleks peaksin, ei meenu.
Mis on need kindlad esemed, mis olenemata hooajast teie riidekapist alati leiab?
CAROLINE: Dr. Martensid ja mustad teksad.
GUS: Mugavad teksad ja hall T-särk on kindlad ajatud baasesemed. Mul on ka üks hall müts, mille üks sõber Ameerika-aegadel jõuludeks kinkis – kannan seda siiani päris tihti.
Aga mida sealt mitte kunagi ei leiaks?
Gus: Mitte midagi, millel on kassipilt peal. Ma ei solvaks oma koera niimoodi.
