persoon Riinu Rannap on see kollase seljajutiga kärnkonn, kelle kõrisev pulmalaul on läbi aegade olnud Lääne-Eesti ranniku ja saarte igakevadine öömuusika, juurde või tagasi saanud sadakond veelompi, mille lähistel isased kaaslasi meelitada saavad. Lompide juurde viib kevaditi Rannapi tee tihti tagasi: et hinnata, kui edukas on ajaratta pööramine olnud ja mis on selle põhjused. «Kõre on elupaikade suhtes küllaltki valiv. Tegeleme sellega, et välja selgitada, mis on need parameetrid, mille järgi ta valib oma kudemisveekogud: miks ta koeb ühtedes ja samas uurija silma jaoks väga sarnases kõrvalolevas ta millegipärast ei koe,» räägib Rannap. «Seda liiki uurides õpid ja saad igal aastal teada uusi nüansse, mis elupaikade valikul oluliseks osutuvad,» lisab ta. «Ja siis seda teadmist jälle praktikas ära kasutada. Kui seejärel näed, et kusagil läheb asurkonna olukord paremaks või langus esialgu pidurdub, on need üldises kontekstis küll väikesed, kuid enda jaoks
Tarkade Klubi nr 6 (54), juuni 2011
«Lõpuks olid paljud selle üle uhked, et nende veekogus on selline draakoni moodi loom.»
36
suured võidud.» Tänavune aasta tõi kõrede kohta taas häid sõnumeid, esialgne vaatlus näitas asurkondade kosumist. Veel suurem edulugu on olnud aga Lõuna-Eestis harivesilikule ja mudakonnale sobivate kudemisveekogude rajamine. Nagu mainitud, oli Rannapil ülikoolis valida, kas asuda uurima kõret või harivesilikku. Kõre kasuks langes valik muu hulgas ka seetõttu, et Lääne-Eesti ja saared olid toona Põhja-Eesti neiule lihtsalt tuttavamad ja kodusemad. Erinevalt Lõuna- ja Kagu-Eestist, mis on harivesiliku asuala. «Praegu mulle küll Lõuna-Eesti ääretult meeldib ja minu jaoks on see üks väga kaunis kant, aga sellel ajal ei teadnud ma sellest suurt midagi,» räägib ta. 2004. aastast algas Lõuna-Eestis veekogude puhastamine ja rajamine ning praeguseks on harivesilikule sobivaid tiike sinna rajatud üle kolmesaja. Osalt tänu sellele, et need kahepaiksed ei olnud langenud nii kriitilisse seisu nagu kõre, on asurkondade taastumine olnud üllatavalt kiire. «Kui näed, et nad lähevad ja koevad seal ja see kudemine on edukas, annab see jälle omamoodi energiat juurde.» Bioloogiks saamine oli Rannapi sõnul tema elulukku ette kirjutatud hetkest, mil ta läks Tallinna 3. Keskkooli (nüüdse Lilleküla Gümnaasiumi) bioloogiaklassi. Esimesed impulsid tulid küll kodust, tänu
isale, lastekirjanik Jaan Rannapile («Isa tegeles küllalt palju kotkaste vaatlemisega. Olin üsna väike, kui ta mind endaga metsa kaasa võttis ja näitas, kuidas metsamärke lugeda.»), kuid bioloogiks vormis ta 3. Keskkooli õpetaja Linda Metsaorg. «Kui sinna sattusid, siis teist teed küll ei olnud kui bioloogiks hakata,» meenutab Rannap keskkooliaega. «See oli müstiline, kuidas Linda Metsaorg tegi kogu bioloogia nii köitvaks. Enamus meie klassist läks bioloogiaga seotud erialasid õppima.» Esmane huvi kahepaiksete vastu tekkiski toona. «Meil oli lisaks tõelisi superhuvilisi koondav bioloogiaring, mis käis
igal kevadel ekspeditsioonidel Nõukogude Liidu avarustes. Mitu korda käisime Kesk-Aasias ja nendel käikudel Peeter Ernits tutvustaski meile kahepaiksete ja roomajate erilist maailma.» «See oli kõik nii teistmoodi: kõik see öösel taskulampidega kahepaiksete otsimine arbuusipõldudel. Selles tundus olevat midagi niivõrd müstilist ja põnevat. Sealt jäigi mõte, et kahepaiksed on üks rühm, kellega võiks edaspidi tegeleda.» Kaalukauss langes kahepaiksete kasuks ning Riinu Rannap on toonud valdkonna juurde teisigi. Suurem osa Eesti biolooge, kes saavad end kahepaiksete asjatundjateks nimetada, on lõpetanud ülikooli tema