Tarkade Klubi teaduskohvik
«Kas toit saab otsa?»
aerofoto: Põllud USAs Kan-
sase osariigis. Ringikujulised on nad niisutussüsteemide tõttu. nasa
Neist tõotustest hoolimata on avalik hoiak eriti Euroopas GM-taimede suhtes valdavalt tõrjuv. «Geneetilise muundamise teemast sai piksevarras paljude eri probleemide jaoks,» leiab ettevõtte BASF Plant Science kommunikatsioonijuht Susanne Benner. Vaid vähesed on seda temast paremini tunnetanud, sest just tema pidi vastama ajakirjanduse arvukatele päringutele, kui BASF sai selle aasta alguses viimaks loa hakata Euroopas kasvatama geneetiliselt muundatud kartulit Amflora (loe intervjuud Susanne Benneriga lk 35). Kartul on mõeldud tärklist kasutavatele tööstusharudele ja tavalise umbes 80 protsendi amülopektiini asemel on geneetiliselt muundatud mugulas seda tärklise toorainet pea sada protsenti. Amflora on alles teine GM-taim, mida Euroopas kasvatada lubati, ning loa saamine kestis aastaid. «1991. aastal hoidsin ma käes Amflora ema või vanaema,» meenutab Mati Koppel. «Amflora oli sisuliselt valmis aastal 1996. Sort tehti viie aastaga valmis, kuid regulatiivsete protseduuride läbimine võttis pea 15 aastat.» See ongi GM-taimede nõiaring. Sordi turuletoomiseks tuleb läbida aastapikkune bürokraatiavoor ja teha arvukalt katsetusi sordi ohutuse tõestamiseks, mis teeb kogu protsessi ääretult kalliks. Seda
Tarkade Klubi nr 11 (47), november 2010
Seekord arutatakse teaduskohvikus, kas ja kuidas maakera kasvavat elanikkonda tulevikus ära toita õnnestub. Külas on Eesti esindaja ÜRO Toitlustus- ja Põllumajandusorganisatsioonis Ruve Šank ja Jõgeva Sordiaretuse Instituudi direktor Mati Koppel. Lähemalt «Revüüs» lk 70.
33