kreedo: Keel ja selle kasutamine on pidevas muutumises, kinnitab keeleteadlane Renate Pajusalu. Veel paarkümmend aastat tagasi arvasid tema vanemad kolleegid näiteks, et konverentsiettekannet ei ole soliidne peast pidada, vaid see tuleb paberilt maha lugeda.
ne muutus olla hoopis neile, kes peavad harjuma, et teatud variandid ei ole enam vead. Enda kirjutatud tekstid laseb Pajusalu võimalusel keeletoimetajal üle vaadata ja üsna sageli juhtub, et mõni lehekülg muutub selle käigus punaseks. «Igale tekstile tuleb kasuks, kui asjatundja selle üle vaatab,» kinnitab Pajusalu. «Ma soovitaks seda kõigile, kes arvavad, et nad oskavad hästi kirjutada, sest neil oli koolis eesti keel viis.» Üldhariduskoolis keeleteadust eriti ei õpetata, seda puudutatakse vaid grammatikast rääkides riivamisi. Sestap arvavadki paljud ekslikult, et keeleteadlaste ülesanne on komasid panna. Tegelikult aga
analüüsivad teadlased keelt nii, nagu see on, püüdes leida seaduspärasusi. Neid on vaja näiteks arvutilingvistika ja masintõlke arendamiseks. «Kõigepealt on vaja teada, kuidas keel toimib, siis saame selle ka arvutile selgeks õpetada,» ütleb Pajusalu. Keele toimemehhanisme uuritakse spetsiaalsete andmebaaside ehk tekstikorpuste abil. Kirjakeele uurimisel kasutatakse näiteks mõne ajalehe aastakäiku, kõnekeelt salvestiste abil. Asjaolu, et salvestada tohib vaid rääkijate teadmisel ja nõusolekul, muudab pisut ka keelekasutust, ent kõnelejad unustavad lindistamise üsna kiiresti. Uurimise tarbeks tuleb salvestised veel litereerida ehk täpselt kirja panna, kusjuures literatsioonimär-
kide abil jäädvustatakse kõik: pausid, intonatsioonid, läbisegi rääkimised jne. Suulise keele uurimine on oluline, sest keel ongi algupäraselt suuline: kui tehiskeeled välja arvata, siis pole maailmas ühtki keelt, mis oleks alanud kirjakeelest. Ka väike laps õpib kõigepealt rääkima ja alles siis kirjutama.
Kes on see ja mis on ta Loomulikult on kõnekeel kirjakeelest erinev: suulises keeles on laused lühemad, sõnad ei tule alati meelde, mõtteid sõnastatakse uuesti, esineb nn parasiitsõnu (keeleteaduses nimetatakse neid suhtluspartikliteks ega peeta sugugi parasiitideks). Seetõttu on varem kirja pandud teksti mahalugemist raskem jälgida kui peast räägitut. Kummalgi on lihtsalt oma voolavus ja funktsioonid. Eelkõige on Pajusalu uurinud eesti keele asesõnu ja nende funktsioone ehk piltlikult öeldes seda, kes on see või too ja mis on ta. Ja kõike seda uurida on väga huvitav, kinnitab Pajusalu.
Tarkade Klubi nr 2 (38), veebruar 2010
«Mind see ei häiri, kui suulises kõnes eksitakse kirjakeele normide vastu, aga mulle meeldib see, kui keel on rikas.»
43