kaanelugu
Tõraverelaste tegemised kosmoseriigis Tekst: Kalju Eerme, Tartu Observatoorium
Tarkade Klubi nr 10 (22), oktoober 2008
ma satelliiti ei ole Eestis seni tõesti valmistatud. Kui leppida kosmosesO se saadetava aparatuuriga, siis seda on
32
Tõraveres ette valmistatud ja orbiidile saadetud juba veidi enam kui 40 aastat. Eestis oli ka muid kosmosega otseselt seotud tegevusi, kuid kahjuks ei tehtud ühtki neist oma lipu all. Kosmosetehnika kuulub kõrgtehnoloogia valdkonda ja selles edenemiseks ei tasu edasipüüdlikul rahval ära põlata ühtegi võimalust. Ega neid võimalusi tollal kandikul kätte toodud. Tuli ise olla ametkondlikke barjääre läbistava mürsu osas ja muidugi teha kättevõidetud tööd nii hästi kui antud oludes võimalik. Ühtlasi hoolitsedes, et tegemine järjest rohkem Eestisse tuleks. Praegu on mõistagi hoopis teine aeg kui 30–40 aastat tagasi ja ka tipptehnoloogia on hoopis teistsugune. Ent endiselt tugineb kõik asjatundlikkusele. Jaan Tatikas ka väga tahtis, aga tulemused jäid soovitule palju alla. Hea haridusega on nagu ujumisega, mida kaldal vaadates ei omanda. Sama tähtis on selge eesmärk, mida ja milleks teha. Rohkem kui 50 aastat tagasi alanud ja maailma hämmastanud kosmoselendudeni viisid mitmeski riigis amatööride tasemelt alanud entusiastlikud tegevused. Eestist võib mainida Bernhard Schmidti ja Ernst Öpiku kosmonautikasse kuuluvaid harrastusi ning Gleb Bichele kosmoselendude teooria alast magistritööd 1936. aastast. Suurriikides hakati ajapikku taolisi ettevõtmisi riiklikult toetama ning ühtlasi need programmid salastati. Huvi kosmose uurimise vastu tõusis Eestis märgatavalt 1957. aastal, kui esimese Sputniku orbiidile lennutamise eel organiseeriti selle jälgimise jaamad, üks neist tolleaegse Füüsika ja Astronoomia Instituudi ja Tartu Ülikooli koostöös Tartusse. Nn lunoidijaamas said hea vaatlusalase ettevalmistuse nii mõnedki tänapäevani tegevad astronoomid, kelle-
le see oli tudengipõlves heaks teaduspõhise õppe vormiks. Umbes samal ajal, 1958. aastal, tehti algust ka praeguse Tartu Observatooriumi ehitusega Tõraveres. Ühena esimestest asus Tõraveres tööle aparaadiehituse sektor APES. Juhataja Valdur Tiidu initsiatiivil asuti välja töötama kiirgustajureid ning nende kalibreerimisseadmeid tähtede kauge ultraviolettkiirguse registreerimiseks, arvestades kosmosest vaatlemise võimalusi. Mõned lendasid kosmosesondide Venera pardal. Peatselt valmis koostöös Moskva ja Krimmi astronoomidega esimene astronoomiline satelliit Kosmos-215 aparatuuriga zjablik (e k metsvint), mis pärast pikemaid viivitusi startis 18. aprillil 1968. Kahjuks ei tulnud sellele järge. Praeguse akadeemiku Arved Sapari sel ajal alanud töö tä-
Kas maksis oma programmi seada mehitatud kosmosejaamade pardale? Oli ette näha, et seal jagub aparatuurile vähe tööaega. heatmosfääride teooria alal kestab senini ja 30 aastat tagasi osales ta ka USA astronoomilise satelliidi vaatlustes. Kosmoses tehtavate uuringuteni viisid ka rahvusvahelise geofüüsika aasta (1957–1959) käigus hoo sisse saanud helkivate ööpilvede uurimine ja atmosfääriuuringud laiemalt, mida Tõraveres korraldas Charles Villmann. Nõukogude Liidu Geofüüsika Komitee kaasabil loodi 1967. aasta sügisel kontakt juhtiva kosmoseettevõttega Teadus-Tootmiskoondis «Energia» (nn Koroljovi firma), vahetu koostöö algas järgmise aasta alguses. Oli niisiis aeg, mil Tartu Observatooriumis korraga käsil kaks suuremat kosmoseprojekti. Ent kas maksis oma programmi seada mehitatud kosmosejaamade pardale? Oli ju ette näha, et seal jagub
aparatuurile vähe tööaega. Seda enam, et Maa atmosfääri uuringud vajasid kogu jaama stabiliseerimist. Mõõtmiste hulk jäigi oodatust väiksemaks. Teisalt näitas praktika, et spetsiaalsed satelliidid jäid tihti üldse orbiidile laskmata ega saanud valmiski. Põhjusi oli mitmesuguseid, kuid mõnikord ei saanud akadeemilised juhid oma egoga ja ratsionaalse koostööga hakkama. Atmosfääriuuringute jaoks valmis kolm aparatuuripõlvkonda, neist esimene üsna põlve otsas ja entusiasmi varal. Järgmised projektid kulgesid juba nii, nagu ette nähtud. Esimese kahe eksemplari saatus ei olnud kosmoses õnnelik: üks jäi koos kogu muu optilise aparatuuriga avanemata kattekoonuse taha, teine aga hävis koos jaamaga kohe pärast starti. Koostöövõrgustikest rääkimine on pi-