200
TalveAkadeemia kogumik 10/2012
SISUKOKKUVÕTE Eesti Vabariigis on kohaliku omavalituse pädevuses mitte algatada planeeringu keskkonnamõju strateegilise hindamise menetlust, kui leitakse, et planeeringuga taotletaval tegevusel puudub oluline keskkonnamõju seaduse tähenduses. Selle otsuse tulemusena ei toimu planeerimisprotsessiga paralleelset spetsiaalselt mõjude leevendamiseks ettenähtud menetlust. Samas on ilmne, et ka neil planeeringutel, mille mõju ei liigitata oluliseks ning mille mõju leevendamiseks eraldi menetlust ei toimu, on kindel ja selge mõju ruumis. Jätkusuutliku arengu tagamiseks peab tegevusega kaasnev negatiivne mõju olema minimaalne. Seega tekib probleem, kuidas kohalikul tasandil leevendatakse keskkonnamõju detailplaneeringutes ilma sellega spetsiaalselt tegelemata. Järgnevalt on arutletud selle üle, millisena kohalike omavalitsuste spetsialistid tajuvad keskkonna strateegilise hindamise rolli detailplaneerimises ja kuidas omavalitused jätkusuutlikkusega praktikas tegelevad. Avastuslikku uurimisstrateegiat silmas pidades on uurimisküsimuse lahendamiseks valitud kvalitatiivne metoodika. Intervjuud tehti kolmes Tartumaa omavalitsuses planeeringu- ja keskkonnaspetsialistidega. Tulemused näitavad, et keskkonnamõjude hindamisse suhtutakse kriitiliselt. Spetsialistid on veendunud, et mõjude ennetamiseks ja leevendamiseks ei ole detailplaneeringute koostamisel otstarbekas kasutada keskkonnamõjude strateegilist hindamist. Keskkonnamõjude eelhindamise kohustusse suhtutakse detailplaneeringute puhul formaalselt ning seda ei peeta vajalikuks korraldada. Kohalikul omavalitusel ei ole välja kujunenud selgeid jätkusuutlikkuse mõõtmise töövahendeid ning jätkusuutlikkuse kontseptsioon on spetsialistide jaoks ähmane ja raskelt määratletav mõiste. SISSEJUHATUS Jätkusuutliku arengu tagamiseks vastu võetud keskkonnamõjude hindamise direktiiv (85/337/EMÜ) on üks olulisemaid õigusakte, mis peaks tagama jätkusuutliku arengu Euroopa Liidus. Nimetatud direktiivi täiendab keskkonnamõjude strateegilise hindamise direktiiv (2001/42/EÜ). Eesti Vabariigis reguleerib keskkonnamõjude hindamist keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seadus (RT I 2005, 15, 87). Neis õigusaktides on keskkonna all mõeldud nii loodus-, majandus kui ka sotsiaalkeskkonda. Keskkonnamõjude hindamise olemuseks on toetada otsustusprotsessi osapooli erapooletu hinnangu ning alternatiivsete lahenduste sünteesimisega selleks, et taotletav tegevus oleks realiseerimisel minimaalse negatiivse mõjuga.