otsustati pühitseda Otepääl, kus Seltsi vilistlane Burchard Sperrlingk (1854-1905) oli kirikuõpetaja. Nii oli formaalselt tegemist seltskondliku väljasõiduga õpetaja Sperrlingki kutsel. Selts ei olnud korporatsioonina registreeritud ning oma värvid ja lipp ei olnud seltsidele lubatud. Väljasõit algas Tartust 3. juuni hommikul. Sõideti suurel kaheksahobuse toolvankril, kuhu mahtusid kõik tolleaegsed Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmed: 16 kaasvõitlejat ja 6 vilistlast. Sinimustvalge lipp oli esialgu vankrisse peidetud. Umbes 6 km enne Otepää kiriklat pandi lipp sõidutuulele lehvima. Nii jõuti kella nelja paiku Otepää kiriku ette. See oli sinimustvalge lipu esimene avalik esitlus. Lipp pühitseti 4. juuni õhtul Otepää pastoraadi saalis. Pühitsemisaktsioon ei andnud aga sinimustvalgele lipule veel elu- ega avaldamisõigust. Lipp peideti Tartus EÜSi korterisse oma aega ootama. Venestusajal, 1896. a Tallinnas peetud VI laulupeol käskisid võimud kohe sinimustvalged lipud ära korjata, samuti oli peo juhtidel keelatud kanda sinimustvalgeid särpe. Allikas: Vaigla, Aleksander. Andmeid Eesti rahvusvärvide arenemiskäigust. EÜSi Album X. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Tartu, 1934.
meie riiklik iseseisvus ja nendesamade värvide all lauldi oma riikliku sõltumatuse jälle tagasi. Pika Hermanni torni heisati trikoloor taas 24. veebruaril 1989. aastal. 7. augustil 1990 otsustas. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu sinimustvalge lipu riigilipuna taas käsutusele võtta. 23. märtsil 1993 Riigikogus vastu võetud Riigilipu seaduse §1 sätestab: "Eesti riigilipp on sinimustvalge lipp" Otepääl, meie sinimustvalge lipu pühitsemise ja õnnistamise paigas, on ajalugu jäädvustatud Eesti Lipu Muuseumis.
Eestimaa rahwastele". Alanud Saksa okupatsioon surus lipuvärvid küll mõneks ajaks jälle põranda alla, kuid 21. novembril 1918 tunnistas Eesti Vabariigi Ajutine Valitsus sinimustvalge lipu Eesti riigilipuks. Seda otsust tuleb hinnata kui olemasoleva olukorra õiguslikku fikseeringut. See oli sinimustvalge värvikombinatsiooniga lipu esimene õiguslik kinnitamine ning sidumine eesti rahva elu ja hingega. Omariikluse ja eestluse võimutähisena heisati sinimustvalge lipp 12. detsembril 1918 Toompea lossi Pika Hermanni torni. Lipu heiskasid koolipoiss Kaarel Uusma, Toompea lossi komandant leitnant Oskar Siiak ja kaugsõidukapten Karl Kriisk. Pärast pikki arutelusid võttis Eesti Vabariigi Riigikogu 27. juunil 1922 vastu Riigilipu seaduse. Seaduse esitas Riigikogus redaktsioonikomisjoni aruandja Karl Ast (kes veel 1905. a. rongkäigu ajal oli üks põhilisi rahvuslaste oponente) ning seadus võeti vastu vaidlusteta. Seaduse tekst oli järgmine: "Riigilipu seadus. § 1. Eesti riigilipuks on taevasinine (rukkilillesinine) -mustvalge lipp. Lipu laiud on ühelaiused. Lipu laiuse ja pikkuse vahekord on 7:11. Märkus: Riigilipu normaalsuurus on 105x165 sentimeetrit. § 2. Riigivanema lipuks on riigilipp, keskel riigivapp. § 3. Riigiasutuste lipuks on riigilipp. Sellele lipule võivad asutused oma erimärke asetada. Erimärgid ja nende koha riigilipul kinnitab Vabariigi Valitsus." Allikas: Möldre, Tõnis. Lipulugu. EÜSi kodulehel: www.eys.ee/lipulugu.htm SINIMUSTVALGE VÄRVIKOMBINATSIOONI SÜND. 7. aprillil 1870. a. panid Tartu Ülikooli eesti soost tudengid "Kalevipoja õhtuga" aluse Eesti Üliõpilaste Seltsile. 1881. a kevadsemestri lõpul otsustas EÜS üles astuda korporatsioonina Vironia, et võrdväärse liikmena toonast Tartu üliõpilaselu juhtivate baltisaksa korporatsioonide sekka kuuluda. Sinimustvalged värvid valiti asutatava korporatsiooni värvideks selle esimesel koosolekul 29. septembril 1881. Värvide tähendus koosoleku protokollist ei selgu. Koosolekul osalenud hilisema Seltsi auvilistlase Aleksander Mohrfeldti (Mäevälja) mälestuste järgi pidid värvid kajastama eesti rahva iseloomu ja aateid; tähistama rahvariiete enamlevinud värvitoone; peegeldama meie ilmastikku ja loodust; olema omavahel kooskõlas. Värvide tähendust seletati ka näiteks nii: sinine väljendas usku ja lootust eesti rahva tulevikku, samuti oli see ustavuse sümboliks; must pidi meenutama eesti rahva sünget ja piinavat minevikku, kodumaa musta mulda, luuletustes on musta peetud armastuse sümboliks; valge sümboliseerib eesti rahva püüdeid hariduse ja vaimuvalguse poole, samuti talvist valget lund, suviseid valgeid öid, kaskede valget koort. Esmakordselt oli sinimustvalge värvikombinatsioon avalikkuse ees Suurel Reedel, 7. aprillil 1882. aastal, kui asutatava korporatsiooni Vironia tolleaegne esimees. Tartu ülikooli usuteaduskonna üliõpilane Aleksander Mõtus kandis sinimustvalget värvimütsi, sõites voorimehel läbi Tartu. Allikas: Hiio, Toomas. Nemad valisid värvid. Postimees, 27. september 1996. a. LIPU PÜHITSEMINE Mõtte valmistada sinimustvalge lipp algatas EÜSi vilistlase Karl August Hermanni abikaasa Paula Hermann. Lipp õmmeldi valmis 1884. a mai teiseks pooleks. Lipp
SINIMUSTVALGE NÕUKOGUDE JA SAKSA OKUPATSIOONI AJAL SINIMUSTVALGE KUJUNEMINE EESTI RAHVUSLIPUKS 20. sajandi esimesel aastakümnel omandasid sinimustvalged värvid rahvusvärvide tähenduse. Nüüd astus võõra võimu survele vastu juba teadlik eestlane, kelle südames olid värvid võitnud oma kindla koha. i. novembril 1905 Tartus toimunud eesti organisatsioonide keiserliku oktoobrimanifesti toetuseks korraldatud rongkäigus sammuti sinimustvalge lipu all. Sinimustvalge oli saanud rahvuslipuks, mille kasutamist keisrivõim igati takistada üritas. 1910. a VII laulupeo eelõhtul ehiti Tallinnas maju rahvuslike lippudega, kuid kohe tuli võimuesindajatelt karm käsk lipud maha võtta; 1912. aastal heisati Estonia seltsi maja katusele sinimustvalge lipp. Järgnev kümnend andis eesti rahvale kauaoodatud võimaluse vabaneda võõrvõimust ning saavutada iseseisvus. Eriti olulised olid meie trikoloori ajaloos aastad 1917 ja 1918. Esimeseks tähtsündmuseks sai 26. märtsil 1917 toimunud suur eestlaste meeleavaldus Petrogradis, kus nõuti Eestile autonoomiat Vene riigi koosseisus. Rahvarohke rongkäik avaldas suurt muljet ka tänu loendamatule hulgale sinimustvalgetele lippudele, mis olid pealtnägijate sõnul rahvast koondavaks ning organiseerivaks asjaoluks. Nii muutusid rahvusvärvid eestlaste taotluste sümboliks. Allikas: Vaigla, Aleksander. Andmeid Eesti rahvusvärvide arenemiskäigust. EÜSi Album X. Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Tartu, 1934. SINIMUSTVALGE KUJUNEMINE EESTI VABARIIGI RIIGILIPUKS 24. veebruaril 1918 kuulutati sinimustvalgete lippude lehvides välja Eesti iseseisvuse põhidokument - Eesti Maapäeva vanemate Nõukogu "Manifest
Viimast korda enne Eesti okupeerimist nägi avalikkus Seltsi ajaloolist lippu 7. aprillil 1940 EÜSi 70. aastapäeva raames. Eesti Vabariik okupeeriti 17. juunil 1940. 21. juunil 1940 lavastatud meeleavalduse ajal kõrvaldati sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornist Toompeal, järgmisel hommikul, s.o. 22. juunil, lehvis lipp taas omal kohal. Lõplikult kõrvaldati sinimustvalge Pika Hermanni tornist pärast Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu 6. augustil 1940. Kuid trikoloor jäi kindlalt ja kustumatult eesti ,-rahva hinge ning Südamesse. Sinimustvalgeid värve peideti ja hoiti salajastes peidupaikades, nende värvide nimel anti lootusi, et võidelda ja vastu pidada. Sinimustvalge elas edasi Eestis nende inimeste hinges, kes teadsid ja mäletasid, lääneriikides võis ta aga lehvida vabalt. Pärast inkorporeerimist algas nõukogude võimu ajujaht kõigele rahvuslikule ning omariiklust meenutavale. Erandiks polnud ka sinimustvalged värvid. Lipu hoidjaid ja heiskajaid ähvardas vangistamine. Saksa okupatsiooni alguses 1941. a suvel ilmusid peidetud lipud uuesti välja, kuid sinimustvalget oli Saksa okupatsiooni ajal keelatud kasutada rahvuslikel meeleavaldustel ja riigilipuna. 21. septembril 1944, kui Saksa väed olid Eestit maha jätmas, heisati sinimustvalge lipp veel korraks Pika Hermanni torni. Järgmisel päeval tungis Tallinna Punaarmee ning Pika Hermanni torni heisati punalipp.
EESTI LIPP 120 President, Riigikogu esimees ja peaminister kuulutasid 2. veebruaril Tartus välja lipuaasta. Lipuaasta märksõnad olid lipp kui kodu kaunistav ja rahvast ühendav sümbol. Vabariigi Valitsus nimetas 4. juuni Eesti lipu 2004. a. möödus 120 aastat Eesti rahvuslipu pühitsemisest Otepääl. Vabariigi päevaks. 30. mail asutati Tartus Eesti Lipu Selts. 4. juunil toimusid pidulikud Eesti lipu 120. aastapäeva tähistavad ettevõtmised Tallinnas Toompeal ja Otepää kirikus. Eesti Post andis välja temaatilise margi ning ümbriku "Eesti lipp 120” ning Eesti Pank andis välja lipuaastale pühendatud meenemündi. 11. juunil avati Eesti Rahvusraamatukogus näitus sinimustvalge lipu ajaloost. Seda trikoloori ajalugu käsitlevat näitust esitleti lipuaasta vältel mitmelpool Eestis ja ka välismaal. Lipuaastal anti tublimatele koolilõpetajatele ja vabadusvõitlejatele üle lipumärgid. 2004 aasta suvel Tallinnas toimunud Üldlaulu- ja tantsupidu kandis Eesti rahvuslipu aastapäeva ideed.
SINIMUSTVALGE JA TAASISESEISVUNUD EESTI Taasiseseisvunud Eestis on sinimustvalge lipp oma kohale asunud. Alates 1987 aastast lehvis sinimustvalge lipp avalikel üritustel mitmel pool Eestis sh, Tallinnas, Tartus ja Võrus. 1988a. suvel järgnes hulk rahvuslikke suurüritusi: öölaulupeod Tallinna lauluväljakul, Tallinna vanalinnapäevad ja 17. juunil lauluväljakul toimunud suurmiiting. Sinimustvalge all võideldes on sündinud Lipuaasta komisjon, Riigikantselei sümboolikaosakond Fotod: Peeter Hütt
ESTONIAN FLAG
night song festivals at the Tallinn Song Festival Grounds, Tallinn Old Town Days and the large rally that was held at the Song Festival Grounds on the 17th of June. As we had fought under the blue-black-white flag, we had achieved our statehood, and now under the same colours we joined in song to regain our independence. The tricolour was again hoisted on the Long Hermann tower on the 24th of February, 1989. On the 7th of August, 1990, the Supreme Council of the Republic of Estonia decided to restore the blue-black-white flag as the state flag. §1 of the corresponding act, passed by the Riigikogu on the 23rd of March, 1993, stipulates: “The national flag of Estonia is the blue-black-white flag.” In Otepää, the location where our tricolour was consecrated and blessed, its history is recorded at the Estonian Flag Museum.
where Burchard Sperrlingk (1854-1905), another alumnus of the ESS, worked as pastor. So formally that was an ESS outing on the invitation of Pastor Sperrlingk. The ESS was not yet registered as a fraternity and that is why it was not allowed to have its own colours and a flag. The trip began from Tartu in the morning of the 3rd of June. The party rode in a large coach, drawn by eight horses, so all of the members of the Estonian Students Society managed to squeeze in: 16 fellows and 6 alumni. The blue-black-white flag was initially hidden in the coach. Approximately 6 kilometres from the Otepää pastorate, the flag was unfurled on the coach. At about four o’clock the party reached the Otepää church. That was the first public presentation of the blue-black-white flag. In the evening of the 4th of June, the flag was consecrated in the Otepää pastorate hall. Yet the consecration ceremony did not endow the blue-black-white flag with the right to exist and be displayed. The flag was hidden in the ESS apartment in Tartu to bide its time. In 1896, during the Russification period, when blue-blackwhite flags appeared at the VI Song Festival held in Tallinn, the authorities ordered that they be taken down, and the festival conductors were forbidden to wear blue-black-white sashes. Source: Vaigla, Aleksander. Andmeid Eesti rahvusvärvide arenemiskäigust. EÜSi Album X. /In Estonian: Information about development of Estonian national colours. ESS Album X./ Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Tartu, 1934. BLUE-BLACK-WHITE FLAG BECOMES REPUBLIC OF ESTONIA FLAG On the 24th of February, 1918, waved on by blue-black-white flags, the main document of Estonian independence was announced – the “Manifesto for the peoples of Estonia,” written by the Council of Elders of the Estonian Legislative Assembly. As the German army occupied the country, the flag colours had to remain underground for some time, but on the 21st of November, 1918, the Provisional Government of the Republic of Estonia declared the blue-black-white flag the state flag. That decision should be viewed as the legal confirmation of the existing situation. That was the first legal assertion of the flag with the blue-black-white colour combination, its binding with the life and spirit of the Estonian people. As a mark of the achieved statehood and Estonian idea, a blue-black-white flag was hoisted on the Long Hermann tower of the Toompea Castle on the 12th of December, 1918. The flag was raised by schoolboy Kaarel Uusma, Toompea Castle commandant Lieutenant Oskar Siiak and Sea Captain Karl Kriisk. After long deliberations, the Riigikogu (parliament) of the Republic of Estonia passed the State Flag Act on the 27th of June, 1992. The draft was submitted to the Riigikogu by Karl Ast, reviewer of the drafting committee (who at the time of the 1905 procession had still been one of the main opponents of nationalists) and the act was passed without disputes. This was the text of that law: "State Flag Act. § 1. The state flag of Estonia is a sky blue (cornflower blue) –black-white flag. The stripes of the flag are of equal width. The flag’s width to length ratio is 7:11. Note: The normal size of the state flag is 105x165 centimetres. § 2. The flag of the head of state is the state flag with the state coat of arms in the middle. § 3. The flag of a state institution is the state flag. Institutions may place their special signs on this flag. Such special marks and their position on the state flag will be confirmed by the Government of the Republic." Source: Möldre, Tõnis. Lipulugu. /In Estonian: Flag story./ Estonian Students Society website: www.eys.ee/lipulugu.htm
BIRTH OF BLUE-BLACK-WHITE COLOUR COMBINATION On the 7th of April, 1870, Estonian students of the University of Tartu held the “Kalevipoeg Evening,” founding the Estonian Students Society (ESS). At the end of the spring semester of 1881, the ESS decided to represent itself as the Vironia fraternity in order to become an equal member among the Baltic German fraternities that were in charge of student life in Tartu at that time. The colours of blue, black and white were chosen for the new fraternity at its first meeting on the 29th of September, 1881. The minutes contain no explanation of the meaning of these colours. According to the recollections of Aleksander Mohrfeldt (Mäevälja), one member of the fraternity who participated in the meeting, later becoming its honourable alumnus, the colours were to express the character and ideals of the Estonian people, denote the most popular tones of the folk costumes, reflect our weather and nature, and be in mutual harmony. There was also this explanation of the meaning behind the colours: blue stands for faith and hope in the future of the Estonian people, also being a symbol of loyalty; black has to remind of the dark and agonising past of the Estonian people, the black soil of our homeland, and in poems black is also considered a symbol of love; white symbolises the aspirations of the Estonian people toward education and spiritual illumination, also the white winter snow, white nights in the summer, the white bark of birches. The blue-blackwhite colour combination was for the first time shown to the public on Good Friday, on the 7th of April in 1882, when the chairman of the new Vironia fraternity, student of the Faculty of Theology of the University of Tartu, Aleksander Mõtus wore a blue-black-white hat while riding in a cart on the town. Source: Hiio, Toomas. Nemad valisid värvid. /In Estonian: They chose the colours./ Postimees, September 27th, 1996. FLAG CONSECRATION The idea to make a blue-black-white flag came from Paula Hermann, wife of Karl August Hermann, an alumnus of the Estonian Students Society. The flag was sewn ready in the second half of May of 1884. It was decided that the flag should be consecrated in Otepää
BLUE-BLACK-WHITE FLAG DURING SOVIET AND GERMAN OCCUPATIONS BLUE-BLACK-WHITE FLAG BECOMES ESTONIAN NATIONAL FLAG In the first decade of the 20th century, the colours of blue, black and white acquired the significance of national colours. Now it was the cognizant Estonian who rose against the foreign oppression, and these colours found an assured place in the heart. In November of 1905 /“i. novembril 1905”/, there was a procession conducted in Tartu by Estonian organisations to support the October Imperial Manifesto, with its participants marching under a blue-black-white flag. The combination of these three colours became the national flag but the imperial authorities did their best to prevent its usage. On the eve of the VII Song Festival in Tallinn in 1910, many houses in the city were decorated with the national flags but representatives of the authorities immediately and strictly ordered that they be taken down; a blue-black-white flag was raised on the roof of the Estonia Society building in 1912. The second decade of the new century provided the Estonian people with a long-awaited opportunity to liberate the land from all foreign rule and achieve independence. 1917 and 1918 were the two most important years in our tricolour’s history. The first momentous event was a large demonstration of Estonians in St. Petersburg on the 26th of March, 1917, where they demanded autonomy for Estonia in the Russian state. The crowded procession was also very impressive due to the countless blue-black-white flags – the onlookers described them as the rallying and organisational aspect of the event. Thus the national colours became the symbol of the aspirations of Estonians. Source: Vaigla, Aleksander. Andmeid Eesti rahvusvärvide arenemiskäigust. EÜSi Album X. /In Estonian: Information about development of Estonian national colours. ESS Album X./ Eesti Üliõpilaste Seltsi Kirjastus. Tartu, 1934.
The last time when the public saw the historical flag of the Estonian Students Society was on the 7th of April, 1940, at the 70th Jubilee of the ESS. The Republic of Estonia was occupied on the 17th of June, 1940. During a staged manifestation four days later, on the 21st of June, the blue-blackwhite flag was removed from the Long Hermann tower of the Toompea Castle, yet on the following morning, June 22nd, the flag was again flying at the same place. It was ultimately removed from the Long Hermann tower when Estonia became incorporated in the Soviet Union on the 6th of August, 1940. But the tricolour remained resolutely and firmly in the hearts of those people in Estonia who knew and would not forget – and it could still fly free in Western countries. After the incorporation, the Soviet authorities started the eradication of anything national and reminiscent of independence. The colours of blue, black and white were not exempt from that. Keepers and raisers of the tricolour were threatened by imprisonment. In the summer of 1941, at the outset of the German occupation, the hidden flags saw the light of day, but during the German occupation the blue-black-white flag was prohibited from use at national manifestations and in its state flag capacity. On the 21st of September, 1944, as the German army was retreating from Estonia, a blue-black-white flag did for a while appear on the Long Hermann tower. But on the following day Tallinn was overrun by the Red Army and then the Long Hermann tower carried a red flag.
ESTONIAN FLAG 120 The year 2004 is the 120th anniversary of the consecration of the Estonian national flag in Otepää. On the 2nd of February, the President of the Republic, Chairman of the Riigikogu and Prime Minister announced in Tartu that the year 2004 was to be the year of the flag. The key phrase for flag year – the flag as a symbol that decorates the home and unites the people. On the 4th of June, festive events commemorating the 120th anniversary of the Estonian flag were held in Tallinn on the Toompea Hill and at the Otepää church. Eesti Post issued a theme stamp and envelope titled “Estonian Flag 120.” On the 11th of June, an exhibition of the blueblack-white flag’s history was opened at the Estonian National Library. During the flag year, this exhibition about the tricolour travelled around Estonia and even abroad. The National Song and Dance Festival held in Tallinn in the summer of 2004 carried the concept of the Estonian national flag’s anniversary.
BLUE-BLACK-WHITE FLAG AS ESTONIA REGAINS INDEPENDENCE As Estonia regained its independence, the blue-black-white flag returned to its rightful place. Starting in 1987, blue-black-white flags appeared at public events all over Estonia, including Tallinn, Tartu and Võru. In the summer of 1988, several extensive popular events took place: Edited by: State Chancellery, Department of Insignia Photos by: Peeter Hütt
CTO CK NN V
O
A
1884 ã. Îñâÿòèòü ôëàã ðåøèëè â Îòåïÿ, ãäå áûâøèé äåéñòâèòåëüíûé ÷ëåí ÝÑÎ Áóðõàðä Øïåððëèíãê (1854-1905) áûë ïàñòîðîì. Òàêèì îáðàçîì, ôîðìàëüíî ðå÷ü øëà î ïîåçäêå êîìïàíèè ïî ïðèãëàøåíèþ ïàñòîðà Øïåððëèíãêà. Îáùåñòâî íå áûëî çàðåãèñòðèðîâàíî â êà÷åñòâå êîðïîðàöèè, è ñîáñòâåííûå öâåòà è ôëàã íå áûëè îáùåñòâàì ðàçðåøåíû. Ïîåçäêà íà÷àëàñü èç Òàðòó óòðîì 3-ãî èþíÿ. Åõàëè íà áîëüøîé òåëåãå, ñíàáæåííîé ñòóëüÿìè äëÿ ñèäåíüÿ è çàïðÿæåííîé âîñüìüþ ëîøàäüìè, íà òåëåãå ðàçìåñòèëèñü âñå òîãäàøíèå ÷ëåíû Ýñòîíñêîãî ñòóäåí÷åñêîãî îáùåñòâà: 16 ñïîäâèæíèêîâ è 6 áûâøèõ äåéñòâèòåëüíûõ ÷ëåíîâ. Ñèíå-÷åðíîáåëûé ôëàã áûë ïîíà÷àëó ñïðÿòàí â òåëåãå. Ïðèáëèçèòåëüíî â 6 êì îò Îòåïÿñêîãî ïàñòîðàòà ôëàã äîñòàëè è ðàçâåðíóëè. ×àñà â ÷åòûðå ïîäúåõàëè ê Îòåïÿñêîé öåðêâè. Ýòî áûëî ïåðâîå ïóáëè÷íîå ïðåäñòàâëåíèå ñèíå-÷åðíî-áåëîãî ôëàãà. Ôëàã áûë îñâÿùåí âå÷åðîì 4 èþíÿ â çàëå Îòåïÿñêîãî ïàñòîðàòà. Îäíàêî öåðåìîíèÿ îñâÿùåíèÿ íå äàëà åùå ñèíå-÷åðíî-áåëîìó ôëàãó ïðàâà íà æèçíü. Ôëàã áûë ñïðÿòàí â Òàðòó â ïîìåùåíèè ÝÑÎ â îæèäàíèè ëó÷øèõ âðåìåí.  ïåðèîä ðóñèôèêàöèè íà îðãàíèçîâàííîì â 1896 ã. â Òàëëèííå íà VI ïðàçäíèêå ïåñíè âëàñòè ïðèêàçàëè íåìåäëåííî óáðàòü ñèíå-÷åðíî-áåëûå ôëàãè, òàêæå ðóêîâîäèòåëÿì ïðàçäíèêà áûëî çàïðåùåíî íîñèòü ÷åðåç ïëå÷î ñèíå-÷åðíî-áåëûå ëåíòû. Èñòî÷íèê: Âàéãëà, Àëåêñàíäåð. Äàííûå î ôîðìèðîâàíèè íàöèîíàëüíûõ öâåòîâ Ýñòîíèè. Õ àëüáîì ÝÑÎ. Èçäàòåëüñòâî Ýñòîíñêîãî ñòóäåí÷åñêîãî îáùåñòâà. Òàðòó, 1934 (íà ýñò. ÿçûêå). öâåòîâóþ êîìáèíàöèþ, îäíàêî 21 íîÿáðÿ 1918 ã. Âðåìåííîå ïðàâèòåëüñòâî Ýñòîíñêîé Ðåñïóáëèêè ïðèçíàëî ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã ãîñóäàðñòâåííûì ôëàãîì Ýñòîíèè. Ýòî ðåøåíèå ñëåäóåò îöåíèòü êàê ïðàâîâóþ ôèêñàöèþ ñóùåñòâóþùåãî ïîëîæåíèÿ. Ýòî áûëî ïåðâîå ïðàâîâîå óòâåðæäåíèå ôëàãà ñ ñèíå-÷åðíî-áåëîé öâåòîâîé êîìáèíàöèåé è óâÿçêà åãî ñ æèçíüþ è äóøîé ýñòîíñêîãî íàðîäà. Êàê ñèìâîë ñóâåðåíèòåòà è âëàñòè ýñòîíñêîãî íàöèîíàëüíîãî ñàìîñîçíàíèÿ 12 äåêàáðÿ 1918 ã. ôëàã áûë ïîäíÿò íàä áàøíåé Äëèííûé Ãåðìàí çàìêà Òîîìïåà. Ïîäíÿëè ôëàã øêîëüíèê Êààðåë Óóñìàà, êîìåíäàíò çàìêà Òîîìïåà ëåéòåíàíò Îñêàð Ñèéàê è êàïèòàí äàëüíåãî ïëàâàíèÿ Êààðåë Êðèéñê. Ïîñëå ïðîäîëæèòåëüíûõ îáñóæäåíèé Ãîñóäàðñòâåííîå ñîáðàíèå Ýñòîíñêîé Ðåñïóáëèêè ïðèíÿëî 27 èþíÿ 1922 ã. Çàêîí î ãîñóäàðñòâåííîì ôëàãå. Çàêîí ïðåäñòàâèë â Ãîñóäàðñòâåííîì ñîâåòå äîêëàä÷èê ðåäàêöèîííîé êîìèññèè Êàðë Àñò (êîòîðûé åùå âî âðåìÿ äåìîíñòðàöèè 1905 ã. áûë îäíèì èç îñíîâíûõ îïïîíåíòîâ ïðèâåðæåíöåâ íàöèîíàëüíîé èäåè), è çàêîí áûë ïðèíÿò áåç ñïîðîâ. Òåêñò çàêîíà áûë ñëåäóþùèì: «Çàêîí î ãîñóäàðñòâåííîì ôëàãå. § 1. Ãîñóäàðñòâåííûì ôëàãîì Ýñòîíèè ÿâëÿåòñÿ íåáåñíî-ãîëóáîé (âàñèëüêîâûé) ÷åðíî-áåëûé ôëàã. Ïîëîñû ôëàãà èìåþò îäèíàêîâóþ øèðèíó. Ñîîòíîøåíèå øèðèíû è äëèíû ôëàãà ñîñòàâëÿåò 7:11. Ïðèìå÷àíèå: Íîðìàëüíûé ðàçìåð ôëàãà ñîñòàâëÿåò 105 x 165 ñàíòèìåòðîâ. § 2. Ôëàãîì ãîñóäàðñòâåííîãî ñòàðåéøèíû ÿâëÿåòñÿ ãîñóäàðñòâåííûé ôëàã, ñ ãîñóäàðñòâåííûì ãåðáîì â öåíòðå. § 3. Ôëàãîì ãîñóäàðñòâåííûõ ó÷ðåæäåíèé ÿâëÿåòñÿ ãîñóäàðñòâåííûé ôëàã. Íà ýòîì ôëàãå ó÷ðåæäåíèÿ ìîãóò ïîìåùàòü ñâîè ñïåöèàëüíûå ñèìâîëû. Ñïåöèàëüíûå ñèìâîëû è èõ ìåñòî íà ãîñóäàðñòâåííîì ôëàãå óòâåðæäàåò Ïðàâèòåëüñòâî Ðåñïóáëèêè.» Èñòî÷íèê: ̸ëäðå Òûíèñ. Èñòîðèÿ ôëàãà (íà ýñò. ÿçûêå). Íà äîìàøíåé ñòðàíèöå ÝÑÎ: www.eys.ee/lipulugu.htm
ÐÎÆÄÅÍÈÅ ÑÈÍÅ-×ÅÐÍÎ-ÁÅËÎÉ ÖÂÅÒÎÂÎÉ ÊÎÌÁÈÍÀÖÈÈ 7 àïðåëÿ 1870 ã. ñòóäåíòû ýñòîíñêîãî ïðîèñõîæäåíèÿ, îáó÷àâøèåñÿ â Òàðòóñêîì óíèâåðñèòåòå, âî âðåìÿ «Âå÷åðà Êàëåâèïîýãà» ïîëîæèëè íà÷àëî Ýñòîíñêîìó ñòóäåí÷åñêîìó îáùåñòâó.  êîíöå âåñåííåãî ñåìåñòðà 1881 ã. ÝÑÎ ïðèíÿëî ðåøåíèå âûñòóïèòü êîðïîðàöèåé «Âèðîíèÿ», ÷òîáû â êà÷åñòâå ðàâíîïðàâíîãî ÷ëåíà âîéòè â ñîñòàâ ïðèáàëòèéñêî-íåìåöêèõ êîðïîðàöèé, èãðàâøèõ âåäóùóþ ðîëü â ñòóäåí÷åñêîé æèçíè â Òàðòó. Êîìáèíàöèÿ ñèíåãî, ÷åðíîãî è áåëîãî öâåòîâ áûëà âûáðàíà íà ïåðâîì ñîáðàíèè ó÷ðåæäàåìîé êîðïîðàöèè 29 ñåíòÿáðÿ 1881 ã. Ñèìâîëèêà öâåòîâ èç ïðîòîêîëà ñîáðàíèÿ íå âûÿñíÿåòñÿ. Ñîãëàñíî âîñïîìèíàíèÿì ó÷àñòâîâàâøåãî â ñîáðàíèè Àëåêñàíäåðà Ìîðôåëüäòà (Ìÿýâÿëè), ïî÷åòíîãî áûâøåãî äåéñòâèòåëüíîãî ÷ëåíà Îáùåñòâà, öâåòà äîëæíû áûëè îòðàæàòü õàðàêòåð è èäåàëû ýñòîíñêîãî íàðîäà; ñèìâîëèçèðîâàòü áîëåå ðàñïðîñòðàíåííûå öâåòà íàðîäíîé îäåæäû; îòðàæàòü íàø êëèìàò è ïðèðîäó; áûòü â ãàðìîíèè äðóã ñ äðóãîì. Ñèìâîëèêó öâåòîâ îáúÿñíÿëè, íàïðèìåð, è òàê: ñèíèé âûðàæàë âåðó è íàäåæäó â áóäóùåå ýñòîíñêîãî íàðîäà, òàêæå îí áûë ñèìâîëîì ïðåäàííîñòè; ÷åðíûé äîëæåí áûë íàïîìèíàòü ìðà÷íîå è ìó÷èòåëüíîå ïðîøëîå ýñòîíñêîãî íàðîäà, ÷åðíóþ çåìëþ ðîäèíû, â ñòèõîòâîðåíèÿõ ÷åðíûé öâåò ñ÷èòàëñÿ ñèìâîëîì ëþáâè; áåëûé ñèìâîëèçèðóåò óñòðåìëåíèÿ ýñòîíñêîãî íàðîäà ê îáðàçîâàíèþ è ïðîñâåùåíèþ, à òàêæå áåëûé ñíåã çèìîé, ëåòíèå áåëûå íî÷è, áåëóþ êîðó áåðåç. Ïåðâûé ðàç ñèíå-÷åðíî-áåëàÿ öâåòîâàÿ êîìáèíàöèÿ áûëà ïðåäñòàâëåíà îáùåñòâåííîñòè â ñòðàñòíóþ ïÿòíèöó, 7 àïðåëÿ 1882 ãîäà, êîãäà òîãäàøíèé ïðåäñåäàòåëü ó÷ðåæäàåìîé êîðïîðàöèè «Âèðîíèÿ», ñòóäåíò áîãîñëîâñêîãî ôàêóëüòåòà Òàðòóñêîãî óíèâåðñèòåòà ïðîåõàëñÿ íà êîëÿñêå ñ èçâîç÷èêîì ïî Òàðòó, íàäåâ ôóðàæêó ñ ñèíå-÷åðíî-áåëîé êîìáèíàöèåé. Èñòî÷íèê: Õèéî, Òîîìàñ. Îíè âûáðàëè öâåòà. «Ïîñòèìåýñ», 27 ñåíòÿáðÿ 1996 ã. (íà ýñò. ÿçûêå) ÎÑÂßÙÅÍÈÅ ÔËÀÃÀ Èäåþ èçãîòîâèòü ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã âûñêàçàëà Ïàóëà Õåðìàíí ñóïðóãà áûâøåãî äåéñòâèòåëüíîãî ÷ëåíà ÝÑÎ Êàðëà Àóãóñòà Õåðìàííà. Ôëàã áûë ñøèò êî âòîðîé ïîëîâèíå ìàÿ
Ñòàðîãî ãîðîäà â Òàëëèííå è áîëüøîé ìèòèíã, ñîñòîÿâøèéñÿ 17 èþíÿ íà ïåâ÷åñêîì ïîëå â Òàëëèííå.  áîðüáå ïîä ñèíå-÷åðíî-áåëûì ôëàãîì ðîäèëàñü íàøà ãîñóäàðñòâåííàÿ ñàìîñòîÿòåëüíîñòü, è ïîä ýòèìè æå öâåòàìè ïîä çâóêè ïåñåí âåðíóëè ñâîþ ãîñóäàðñòâåííóþ íåçàâèñèìîñòü. Íà áàøíå Äëèííûé Ãåðìàí òðèêîëîð áûë ïîäíÿò ñíîâà 24 ôåâðàëÿ 1989 ãîäà. 7 àâãóñòà 1990 ã. Âåðõîâíûé Ñîâåò Ýñòîíñêîé Ðåñïóáëèêè ïðèíÿë ðåøåíèå îá èñïîëüçîâàíèè ñèíå-÷åðíîáåëîãî ôëàãà îïÿòü â êà÷åñòâå ãîñóäàðñòâåííîãî ôëàãà. Ñòàòüÿ 1 ïðèíÿòîãî Ðèéãèêîãó 23 ìàðòà 1993 ã. Çàêîíà î ãîñóäàðñòâåííîì ôëàãå óñòàíàâëèâàåò: «Ãîñóäàðñòâåííûì ôëàãîì Ýñòîíèè ÿâëÿåòñÿ ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã».  Îòåïÿ, â ìåñòå îñâÿùåíèÿ íàøåãî ñèíå-÷åðíîáåëîãî ôëàãà, èñòîðèÿ çàïå÷àòëåíà â Ìóçåå ýñòîíñêîãî ôëàãà.
ÑÒÀÍÎÂËÅÍÈÅ ÑÈÍÅ-×ÅÐÍÎ-ÁÅËÎÃÎ ÔËÀÃÀ ÍÀÖÈÎÍÀËÜÍÛÌ ÔËÀÃÎÌ ÝÑÒÎÍÈÈ
ÑÈÍÅ-×ÅÐÍÎ-ÁÅËÛÉ ÔËÀà ÂÎ ÂÐÅÌß ÑÎÂÅÒÑÊÎÉ È ÍÅÌÅÖÊÎÉ ÎÊÊÓÏÀÖÈÈ
 ïåðâîì äåñÿòèëåòèè ÕÕ âåêà ñèíå-÷åðíî-áåëàÿ êîìáèíàöèÿ öâåòîâ ïðèîáðåëà çíà÷åíèå íàöèîíàëüíûõ öâåòîâ. Òåïåðü ïðîòèâ ÷óæîé âëàñòè âûñòóïèë óæå ñîçíàòåëüíûé ýñòîíåö, â ñåðäöå êîòîðîãî ýòà êîìáèíàöèÿ öâåòîâ çàíÿëà ñâîå îïðåäåëåííîå ìåñòî.  ñîñòîÿâøåéñÿ ? íîÿáðÿ 1905 ã. â Òàðòó ïðîöåññèè ýñòîíñêèõ îðãàíèçàöèé, îðãàíèçîâàííîé â ïîääåðæêó öàðñêîãî Îêòÿáðüñêîãî ìàíèôåñòà, øàãàëè ïîä ñèíå-÷åðíî-áåëûì ôëàãîì. Ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã ñòàë íàöèîíàëüíûì ôëàãîì, èñïîëüçîâàíèþ êîòîðîãî öàðñêàÿ âëàñòü ïûòàëàñü âñÿ÷åñêè ïðåïÿòñòâîâàòü. Íàêàíóíå VII ïðàçäíèêà ïåñíè 1910 ã. â Òàëëèííå äîìà óêðàøàëèñü íàöèîíàëüíûìè ôëàãàìè, îäíàêî îò ïðåäñòàâèòåëåé âëàñòè íåìåäëåííî ïîñòóïèë ñòðîãèé ïðèêàç ñíÿòü ôëàãè; â 1912 ãîäó íà êðûøå äîìà îáùåñòâà «Ýñòîíèÿ» áûë ïîäíÿò ñèíå-÷åðíîáåëûé ôëàã. Ñëåäóþùåå äåñÿòèëåòèå äàëî ýñòîíñêîìó íàðîäó äîëãîæäàííóþ âîçìîæíîñòü îñâîáîäèòüñÿ îò ÷óæîé âëàñòè è äîñòè÷ü íåçàâèñèìîñòè. Îñîáåííî âàæíûìè â èñòîðèè íàøåãî òðèêîëîðà áûëè 1917 è 1918 ãîäû. Ïåðâûì çíàìåíàòåëüíûì ñîáûòèåì ñòàëà ñîñòîÿâøàÿñÿ 26 ìàðòà 1917 ã. áîëüøàÿ äåìîíñòðàöèÿ ýñòîíöåâ â Ïåòðîãðàäå, êîãäà ïîòðåáîâàëè àâòîíîìèè äëÿ Ýñòîíèè â ñîñòàâå Ðîññèéñêîãî ãîñóäàðñòâà. Ìíîãî÷èñëåííîå øåñòâèå îêàçàëî áîëüøîå âïå÷àòëåíèå òàêæå áëàãîäàðÿ áåñ÷èñëåííîìó êîëè÷åñòâó ñèíå-÷åðíî-áåëûõ ôëàãîâ, êîòîðûå áûëè, ïî ñëîâàì î÷åâèäöåâ, îáúåäèíÿþùèì è îðãàíèçóþùèì íàðîä îáñòîÿòåëüñòâîì. Òàêèì îáðàçîì íàöèîíàëüíûå öâåòà ñòàëè ñèìâîëîì óñòðåìëåíèé ýñòîíöåâ. Èñòî÷íèê: Âàéãëà, Àëåêñàíäåð. Äàííûå î ôîðìèðîâàíèè íàöèîíàëüíûõ öâåòîâ Ýñòîíèè. Õ àëüáîì ÝÑÎ. Èçäàòåëüñòâî Ýñòîíñêîãî ñòóäåí÷åñêîãî îáùåñòâà. Òàðòó, 1934 (íà ýñò. ÿçûêå).
Ïîñëåäíèé ðàç äî îêêóïàöèè Ýñòîíèè îáùåñòâåííîñòü óâèäåëà èñòîðè÷åñêèé ôëàã Îáùåñòâà 7 àïðåëÿ 1940 ã. â ðàìêàõ ïðàçäíîâàíèÿ 70-ëåòèÿ ÝÑÎ. Ýñòîíñêàÿ Ðåñïóáëèêà áûëà îêêóïèðîâàíà 17 èþíÿ 1940 ã. Âî âðåìÿ èíñöåíèðîâàííîé äåìîíñòðàöèè 21 èþíÿ 1940 ã. ñèíå÷åðíî-áåëûé ôëàã áûë ñíÿò ñ áàøíè Äëèííîãî Ãåðìàíà íà Âûøãîðîäå; íà ñëåäóþùåå óòðî, ò.å. 22 èþíÿ, ôëàã ñíîâà ðàçâåâàëñÿ íà ñâîåì ìåñòå. Îêîí÷àòåëüíî ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã áûë óáðàí ñ áàøíè Äëèííîãî Ãåðìàíà ïîñëå èíêîðïîðàöèè Ýñòîíèè â Ñîâåòñêèé Ñîþç 6 àâãóñòà 1940 ã. Îäíàêî òðèêîëîð íàäåæíî è íåóãàñèìî ñîõðàíèëñÿ â äóøå è ñåðäöå ýñòîíñêîãî íàðîäà. Ñèíå-÷åðíî-áåëûå ôëàãè ïðÿòàëè è õðàíèëè â ïîòàéíûõ ìåñòàõ, âî èìÿ ýòèõ öâåòîâ áîðîëèñü â íàäåæäå âûæèòü. Ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã ïðîäîëæàë æèòü â Ýñòîíèè â ñåðäöàõ òåõ ëþäåé, êîòîðûå ïîìíèëè åãî, â çàïàäíûõ æå ãîñóäàðñòâàõ ýòîò ôëàã ìîã ñâîáîäíî ðàçâåâàòüñÿ. Ïîñëå èíêîðïîðàöèè íà÷àëàñü òðàâëÿ ñîâåòñêîé âëàñòüþ âñåãî íàöèîíàëüíîãî, ÷òî íàïîìèíàëî î íåçàâèñèìîñòè. Èñêëþ÷åíèåì íå áûëà è êîìáèíàöèÿ ñèíå-÷åðíî-áåëîãî öâåòîâ. Òåì, êòî õðàíèë ôëàãè èëè âûâåøèâàë èõ, óãðîæàëî òþðåìíîå çàêëþ÷åíèå.  íà÷àëå íåìåöêîé îêêóïàöèè ëåòîì 1941 ã. ñïðÿòàííûå ôëàãè îïÿòü ïîÿâèëèñü, îäíàêî âî âðåìÿ íåìåöêîé îêêóïàöèè ñèíå-÷åðíî-áåëûå ôëàãè çàïðåùàëîñü èñïîëüçîâàòü âî âðåìÿ íàöèîíàëüíûõ øåñòâèé è â êà÷åñòâå ãîñóäàðñòâåííîãî ôëàãà. 21 ñåíòÿáðÿ 1944 ã., êîãäà íåìåöêèå âîéñêà ïîêèäàëè Ýñòîíèþ, ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã áûë åùå ðàç âîäðóæåí íà áàøíå Äëèííûé Ãåðìàí. Íà ñëåäóþùèé äåíü â Òàëëèíí âñòóïèëà Êðàñíàÿ Àðìèÿ, è íà áàøíå Äëèííûé Ãåðìàí áûë ïîäíÿò êðàñíûé ôëàã.
ÑÒÀÍÎÂËÅÍÈÅ ÑÈÍÅ-×ÅÐÍÎ-ÁÅËÎÃÎ ÔËÀÃÀ ÊÀÊ ÃÎÑÓÄÀÐÑÒÂÅÍÍÎÃÎ ÔËÀÃÀ ÝÑÒÎÍÑÊÎÉ ÐÅÑÏÓÁËÈÊÈ
ÑÈÍÅ-×ÅÐÍÎ-ÁÅËÛÉ ÔËÀÃ È ÂÎÑÑÒÀÍÎÂÈÂØÀß ÍÅÇÀÂÈÑÈÌÎÑÒÜ ÝÑÒÎÍÈß
24 ôåâðàëÿ 1918 ã. ïðè ïîäíÿòûõ ñèíå-÷åðíî-áåëûõ ôëàãàõ áûë ïðîâîçãëàøåí îñíîâíîé äîêóìåíò íåçàâèñèìîñòè Ýñòîíèè «Ìàíèôåñò êî âñåì íàðîäàì Ýñòîíèè» Ñîâåòà ñ òàðåéøèí Ìààïÿýâà Ýñòîíèè. Íà÷àâøàÿñÿ íåìåöêàÿ îêêóïàöèÿ íà íåêîòîðîå âðåìÿ íàëîæèëà çàïðåò íà
ÝÑÒÎÍÑÊÈÉ ÔËÀà 120  2004 ã. ïðîøëî 120 ëåò ñ îñâÿùåíèÿ ýñòîíñêîãî íàöèîíàëüíîãî ôëàãà â Îòåïÿ. Ïðåçèäåíò Ðåñïóáëèêè, ïðåäñåäàòåëü Ðèéãèêîãó è ïðåìüåð-ìèíèñòð ïðîâîçãëàñèëè 2 ôåâðàëÿ â Òàðòó ãîä ôëàãà. Êëþ÷åâûìè ñëîâàìè ãîäà ôëàãà áûëè: ôëàã êàê ñèìâîë, óêðàøàþùèé äîìàøíèé î÷àã è îáúåäèíÿþùèé íàðîä. 4 èþíÿ ñîñòîÿëèñü òîðæåñòâåííûå ìåðîïðèÿòèÿ ïî ñëó÷àþ 120-é ãîäîâùèíû ýñòîíñêîãî ôëàãà â Òàëëèííå íà Âûøãîðîäå è â Îòåïÿñêîé öåðêâè. «Ýñòîíñêàÿ ïî÷òà» èçäàëà òåìàòè÷åñêóþ ìàðêó è êîíâåðò «Ýñòîíñêèé ôëàã 120». 11 èþíÿ â Ýñòîíñêîé íàöèîíàëüíîé áèáëèîòåêå áûëà îòêðûòà âûñòàâêà, ïîñâÿùåííàÿ èñòîðèè ñèíå÷åðíî-áåëîãî ôëàãà. Ýòà âûñòàâêà, îñâåùàþùàÿ èñòîðèþ òðèêîëîðà, áûëà ýêñïîíèðîâàíà íà ïðîòÿæåíèè âñåãî ãîäà ôëàãà âî ìíîãèõ ìåñòàõ â Ýñòîíèè è çà ðóáåæîì. Ñîñòîÿâøèéñÿ ëåòîì 2004 ãîäà â Òàëëèííå Âñåîáùèé ïðàçäíèê ïåñíè è òàíöà íîñèë èäåþ ãîäîâùèíû ýñòîíñêîãî íàöèîíàëüíîãî ôëàãà.
 Ýñòîíèè, âîññòàíîâèâøåé íåçàâèñèìîñòü, ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã çàíÿë ñâîå ìåñòî. Íà÷èíàÿ ñ 1987 ãîäà ñèíå-÷åðíî-áåëûé ôëàã ðàçâåâàëñÿ íà îáùåñòâåííûõ ìåðîïðèÿòèÿõ âî ìíîãèõ ìåñòàõ â Ýñòîíèè, â ò.÷. â Òàëëèííå, Òàðòó è Âûðó. Ëåòîì 1988 ã. ïîñëåäîâàë ðÿä êðóïíûõ íàöèîíàëüíûõ ìåðîïðèÿòèé: íî÷íûå ïðàçäíèêè ïåñíè íà ïåâ÷åñêîì ïîëå â Òàëëèííå, äíè Îòðåäàêòèðîâàíî â îòäåëå ñèìâîëèêè Ãîñóäàðñòâåííîé êàíöåëÿðèè Ôîòîãðàôèè: Ïåýòåð Õþòò