62
Ajalugu seks vajalikud hobused ning polguülem otsustas jääda paigale ja avada kõikide patareide koondtuli Dubrovka pihta. Patareid lasid maksimaalse kiirusega, sh 3. patarei 21 minuti jooksul 627 mürsku, mis on umbes 150 mürsku relva kohta. Tänu massiivsele suurtükitulele õnnestus jalaväel hõivata varem kaotatud positsioonid ilma võitluseta (Kauler 1933: 35–38). Teenete eest Vabadussõjas autasustati rahvusüksustes ja 1. suurtükiväepolgus teeninuid järgnevalt: 53 võitlejat said Vabaduseristi, 61-le anti tasuta maad ja 52-l võimaldati omandada tasuta kõrgharidus (Leets 1933: 33).
Hilisema 1. suurtükiväegrupi patareide laskemoonakulu Vabadussõjas Patarei
Mürsu tüüp Kokku
Šrapnell Kildmürsk
1. patarei
3923
14 199
18 122
2. patarei
769
13 563
14 474
3. patarei
2679
7887
4. patarei
5179
3675
8854
Kokku
12 550
39 324
52 086
1. suurtükiväepolk pärast Vabadussõda 1920. aasta märtsis algas demobilisatsioon ja polgu koosseisu jäid 1., 2., 3. ja 4. patarei, rahuajal formeeritud õppekomando ja 1. kindluse suurtükiväegrupp. Allüksused paigutati Virumaa mõisatesse, kus nende põhiülesandeks oli väljaõpe läbiviimine. Polgu staap (Udriku mõis) ja õppekomando (Neeruti mõis) kolisid 1921. aasta sügisel Narva, kus juba paiknesid 1. patarei ja 1. kindluse suurtükiväegrupp. Üksuste koondamine muutis polgu juhtimise oluliselt lihtsamaks (Rubach 1933: 38–39). 1. suurtükiväepolgu nime muudeti mitmel korral: 1. juunil 1920 sai selle nimeks 1. välja suurtükiväe divisjon, 1. jaanuaril 1921 uuesti 1. suurtükiväepolk (Leets 1933: 32) ja 24. novembril 1922 nimetati see ümber 1. suurtükiväerügemendiks (Rubach 1933: 40). Esimene suurtükiväe laskelaager lasketehnika ja püsitoimingute parendamiseks korraldati 1921. aasta suvel Jägalas (Rubach 1933: 39). 1922. aastal osaleti diviisi esimestel kahepoolsetel manöövritel, kus polgu patareid olid jaotatud kahe vastaspoole vahel (Treufeldt 1927: 1318).
1. suurtükiväegrupp
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Suur struktuuri ja nime muutus sai teoks 1. aprillil 1924, kui senise rügemendi asemele moodustati 1. diviisi suurtükivägi, kuhu kuulusid 1. ja 2. suurtükiväegrupp, ning kaotati iseseisvate patareide põhimõttel tegutsemine. 1924. aasta sügiseks koondati kõik grupi patareid Narva, 2. suurtükiväegrupp paiknes aga Rakveres. 1. diviisi suurtükiväe ülemaks määrati major Georg Leets ja 1. suurtükiväegrupi ülemaks major Erich Toffer. Tallinna Naisühing kinkis 1. diviisi suurtükiväele 28. oktoobril 1928 lipu, mille üle-
Fakte Suurtükipataljoni tänapäevast Tapa ja Narva linnavalitsus annetasid Suurtükiväegrupile 20. märtsil 2001 väeosa lipu, mille aluseks on kunagine 1. diviisi suurtükiväe lipp. Suurtükiväegrupp relvastati ajavahemikus 2003–2004 Saksamaalt ostetud 155 mm haubitsatega FH-70, mis suurendas oluliselt väeosa tulejõudu. Esimest korda osales Suurtükiväegrupp Kevadtormil 2007. aastal. Alates 2009. aastast on väeosa nimetus Suurtükiväepataljon. Suurtükiväepataljonil on välja kujunenud kindlad traditsioonid, sh pataljoni aastapäeva, taasloomise ja suurtükiväelaste kaitsepühaku Püha Barbara päeva tähistamine. Praegune pataljoniülem on kolonelleitnant Kaarel Mäesalu.
andmise tseremooniale järgnes lipupidu Narvas (Rubach 1933: 39–40). Põhirõhk oli 1. suurtükiväegrupis väljaõppel, mille head taset näitas 3. patarei mitmekordne võitjaks tulemine suurtükiväe laskevõistlustel. Lisaks Jägalale saadi harjutusalaks Kurtna õppeväli, mis pakkus häid võimalusi jalaväega koostöö harjutamiseks (Rubach 1933: 39–40). 1938. aasta õppuste kokkuvõtte põhjal hinnati patareide tegevust efektiivseks: positsioone vahetati kiiresti, side töötas peaaegu alati, valitud olid varupositsioonid ja korraldatud oli positsioonide kaitse. Samas oli probleemiks jalaväe ja suurtükiväe koostöö, eelkõige ülemate ja tulejuhtimise puhul (ERA.511.1.531, l. 113–114). Tulejuhtimisel kasutati ka lennukeid, kuid nende rakendamine alati siiski ei õnnestunud (ERA.598.1.334, l. 536).
Gaasmürsk Süütemürsk
142
70
70
142
10 636
Pärast grupi koondamist Narva arenesid väeosa traditsioonid ning ohvitseride ja üleajateenijate kogude tegevus. Aktiivselt tegeldi spordiga, mida ilmestab ka grupi jalgpallimeeskonna esikoht 1931. aasta Kaitseväe võistlustel. Grupi juurde loodi 6. veebruaril 1928 ohvitseride kogu, mis aitas vääriliselt sisustada ohvitseride vaba aega. Külastati Vabadussõja-aegseid lahingupaiku, igal kevadel viidi läbi ratsavõistlusi ja igal suvel laskevõistlusi. Kogul oli kasiino, mis liideti 1931. aastal kulude kokkuhoiuks 1. jalaväerügemendi omaga. Lisaks oli ohvitseride kogul oma laenu-hoiukassa, mille toimimist hindasid liikmed kõrgelt. 21. maist 1933 kuulus kogusse ka reservohvitseride sektsioon, mis aitas pidada sidet endiste ohvitseridega (Rubach 1933: 39–40; Ilves 1938: 24–25). Lisaks ohvitseride kogule toimis grupi juures aktiivselt üleajateenijate kogu, mis loodi 1. juunil 1925. Kogul olid omad ruumid, tegutsesid nt kirjandus-, spordi- ja lauluring. Korraldati koosviibimisi ja hoiti ühendust reservväelastega (Rubach 1933: 42). 1. suurtükiväegrupi koosseisu kuulusid 1939. aasta septembris staap, spetsialistide komando, 1., 2. ja 3. patarei (kergekahuripatareid, igas neli 76 mm Vene kahurit, mudel 1902), 4. patarei (raskehaubitsapatarei, kaks 150 mm Saksa raskehaubitsat) (Salo 2005: 159; Tarvel & Tannberg 2004: 444). 17. juunil 1940 sundis Punaarmee Eesti väeosasid jätma maha alalised paiknemiskohad ja asuma mujale (nt koolihoonetesse), tegemaks ruumi Punaarmee väeosadele (Pajur 2010a: 233). Eesti väeosad saadeti laiali Eesti NSV Rahvakomissaride Nõukogu 19. septembri 1940 otsusega, millega kuulutati kõikide Kaitseväe väeosade ja asutuste koosseisud kehtetuks (Pajur 2010b: 268).