60
Ajalugu
Üht-teist Suurtükiväepataljoni ajaloost 95. sünnipäeva puhul Kirde Kaitseringkonna Suurtükiväepataljon tähistas 16. jaanuaril 2013 oma 95. sünnipäeva ning sel puhul on paslik kirjutada Eesti suurtükiväe loomisest ja pataljoni ajaloost. Pataljoni taasloomisest möödub tänavu 20. märtsil kõigest 15 aastat, kuid tema eelkäija asutati juba 1917. aasta lõpul rahvusüksuste moodustamise ajal.
S
uurtükiväelasi kogunes rahvusüksustesse juba nende loomise algfaasis: esimene suurtükiväelane arvati 1. Eesti jalaväepolku juba 1. mail 1917. Suurtükiväelased koondati juunis kaevikusuurtükkide komandosse, mille suurus oli paarsada meest (Rubach 1938: 17). 19. detsembril 1917 Soomes koondunud 98 suurtükiväelast alamlipnik Silla juhtimisel jõudsid Haapsallu 1. Eesti jalaväepolgu juurde 24. detsembril 1917. 1. Eesti jalaväediviisi ülema käskkirjaga nr 251 moodustati 26. detsembril 1917 polgu juurde suurtükiväelaste komando, kuhu koguti kokku rahvusüksustesse kuuluvad suurtükiväelased ja mille ülemaks määrati alamlipnik Jo(o)sep Sild. Komando loomist võib pidada Eesti suurtükiväe sünnipäevaks. Komando võttis alates 28. detsembrist kahe nädala jooksul Vene 45. suurtükiväebrigaadilt üle kolm patareid koos suurtükkide, varustuse ja hobustega ning 44. brigaadilt laskemoona (Leets 1927: 1286–1288). Neilt saadi kokku 24 kolmetollist Vene 1902. aasta kahurit (Rubach 1938:18).
1. suurtükiväebrigaad
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
1. suurtükiväebrigaadi moodustamise juriidiliseks aluseks oli diviisiülema 16. jaanuari 1918 käskkiri nr 18, millega kästi formeerida Haapsalus kuue patareiga kergesuurtükiväebrigaad (Lokk 2008: 150). Samal päeval määras Eesti Sõjaväelaste Ülemkomitee oma ettekirjutusega nr 62 vastmoodustatud 1. Eesti suurtükiväebrigaadi ülemaks polkovnik Andres Larka (Leets 1927: 1288). Brigaadi formeeriti viis patareid, millest kolm asusid Haapsalus ja selle läheduses, üks Keilas ja üks Tartus (Rubach
Feliks Roodvee kapten
1938: 18). Eesti enamlik valitsus püüdis rahvusväeosade formeerimist takistada ja seetõttu oli allüksuste korrapärane varustamine raskendatud. Muu hulgas tehti suurtükiväebrigaadile ka ettepanek minna üle enamlaste poolele, kuid agitatsioon suurtükiväelaste seas ebaõnnestus. Veebruari alguses oli brigaadi koosseisus 26 suurtükki, 21 ohvitseri, 801 sõdurit ja umbes 450 hobust (Leets 1933: 23–24). 21. veebruaril 1918 Haapsallu jõudnud Saksa väed sundisid suurtükiväe brigaadi laiali minema, kuid juba 26. veebruaril lubati üksusel uuesti koonduda. Brigaadiülemaks määrati staabikapten Karl Tiitso, kelle alluvuses teenis märtsi keskpaigas kuude patareisse jaotatuna 36 ohvitseri ja ametnikku ning 707 sõdurit. Sakslased olid ära võtnud nii suurtükid kui ka hobuseid, mida ei õnnestunudki tagasi saada selleks ajaks, kui brigaad 5. aprillil 1918 demobiliseeriti (Rubach 1938:18).
1. suurtükiväepolk Endise 1. Eesti suurtükiväebrigaadi 2. patarei ülem kapten Hugo Kauler hakkas koondama suurtükiväeohvitsere Tallinnas 15. novembril 1918 (Rubach 1938: 18). Tolleaegne sõjaminister kindral Andres Larka määras 21. novembril kapten Kauleri 1. suurtükiväepolgu ülemaks ja käskis alustada polgu formeerimist. Formeerimine osutus keeruliseks, sest puudusid suurtükid, hobused ja muu varustus. Suurtükke püüti tulu-
tult üle võtta sakslastelt, kes toimetasid relvastust ja varustust Saksamaale ning muutsid mahajäetud suurtükid kasutamiskõlbmatuks. Polguülem saatis novembri lõpul, vahetult enne Vabadussõja algust mõned ohvitserid Narva sakslastelt suurtükke üle võtma, kuid see ei õnnestunud. Narvas viibides sattusid suurtükiväepolgu ohvitserid kohe sõja alguses, 28. novembril 1918 jalaväelastena lahingusse, osaledes eestlaste ja sakslaste ühises vasturünnakus 2. Viljandi kommunistliku kütipolgu vastu. Esimese Vabadussõja haavatu oli leitnant Georg Leets (viimane suurtükiväeinspektor enne Eesti Kaitseväe liitmist Punaarmeega 1940. aastal). 9. detsembril 1918 õnnestus siiski osta sakslastelt Rakveres kaks 77 mm 1916. aasta kahurit koos 168 lasukomplekti ja varustusega (Leets 1933: 26–27). Suurtükkide puudumise esmaseks tõsiseltvõetavaks leevenduseks olid detsembri alguses Soomelt vahetuskaubana saadud kakskümmend 3,425-tollist Vene 1895. aasta ja neli kolmetollist Vene 1900. aasta kahurit koos hulgalise laskemoonaga (Rubach 1938: 19). Hästiorganiseeritud töö tulemusena kuulus suurtükiväepolgu koosseisu 1. jaanuaril 1919 kolm divisjoni, igas kaks patareid. Divisjonide ja patareide ülemad olid: 1. divisjon: ülem kapten Herbert Brede, 1. patarei ülem leitnant Oskar Palu, 2. patarei ülem staabikapten Jaan Tõnisson;1 2. divisjon: 3. patarei ülem divisjoniülema ülesannetes staabikapten Heinrich Laretei, 4. patarei ülem leitnant Herman Maim; 3. divisjon: 5. patarei ülem divisjoniülema ülesannetes kapten Johannes Roska (Orasmaa), 6. patarei ülem leitnant Richard Lessel (Leets 1933: 31). 1. suurtükiväepolgu moodustamise efektiivsust iseloomustab hästi 3. patarei lahinguülesannete täitmisele asumine vahetult pärast rindel formeerimist. Staabikapten Laretei moodustas 9. detsembril 1918 saadud käsu alusel pata-
1 Siinkohal on jutt kapten Jaan Tõnissonist (24.10.1889–08.06.1927), mitte tema riigitegelasest nimekaimust.