56
Analüüs
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
abil. 1939. aastal oli mereväe ladudes üks 152 mm kahur (millele puudus laskemoon), kaks 102 mm kahurit, 12 vananenud 75 mm kahurit, neli 47 mm kahurit ja neli 40 mm kahurit, millega kavatseti sõja korral relvastada riigile kuuluvad pukserid ja jäälõhkujad. Arvestades, et Balti laevastik koosnes sel ajal kahest lahingulaevast (mõlema põhirelvastuse moodustasid kaksteist 305 mm suurtükki), ühest ristlejast üheksa 180 mm ja kuue 100 mm suurtükiga, kahest liidrist (mõlemad viie 130 mm suurtükiga), 11 hävitajast (igaühel neli 102 mm suurtükki), 13 vahilaevast ja hulgast väiksematest alustest, poleks ka suurema hulga kahuritega varustatud (eeldusel, et kahurite alla oleks ka laevu jagunud!) tsiviillaevad nende vastu mingit heidutust loonud (Petrov 2008: 13, 51). Lisaks sellele oleks pidanud sellise moskiitolaevastiku enne ohu korral kasutamist relvastama, mehitama ja välja õpetama. Mis puutub merekindlustesse (Tallinna merekindlused on eksitav nimetus, merejõududele allunud merekindlused koosnesid Aegna, Naissaare ja Suurupi komandantuurist), siis 1939. aastal olid kasutamiskõlbmatud üks nende 130 mm ja kaks 76 mm suurtükki. Arvestades, et merekindlustes oli, õhutõrjekahureid arvestamata, kokku neli 305 mm, neli 234 mm, üheksateist 152 mm, neli 130 m ja üheksa 120 mm kaurit ning kaksteist 76 mm dessanditõrjekaurit (Petrov 2008: 55–56), ei saa seda hulka küll määravaks pidada. Kummastav on väide, et «kõik [merekindluste] suurtükid ei olnud moderniseeritud». Moderniseerimine ei ole ühekordne akt, vaid pikaajaline protsess. Merekindluste moderniseerimisega tegeldi kogu iseseisvusaja: suurendati suurtükkide laskenurka, mitmed pooltornid asendati täistornidega, paigaldati uuemaid sihtimisseadmeid, täiustati laskemoona ja maskeeriti suurtükipositsioone. Loomulikult polnud kõik projektid 1939. aastaks lõpetatud. Pole ka kindel, et allveelaevade asendamine rannakaitsesuurtükiväega oleks tulnud lõppkokkuvõttes odavam. 1938. aastal hinnati olemasolevale betoonehitisele uue 305 mm suurtükkide teraskupli ehitamise maksumuseks 1,5 miljonit krooni. Üks lahinglask 305 mm suurtükist (lahingumürsk koos laenguga) maksis 3000 krooni (Õun 2001). Teise maailmasõja eel ei peetud allveelaeva mitte ülikalliks ja -keeruliseks maailmalõpurelvaks, vaid väiksemale ja vaesemale laevastikule jõu- ja taskukohaseks võimaluseks avaldada reaalset vastupanu lahingulaevade ja ristlejatega relvastatud
Boris Püssa artikkel Sõduri eelmises numbris (1/2012)
tugevamale vastasele, tänapäeva terminoloogiat kasutades: vahendiks asümmeetriliseks sõjapidamiseks merel. Saksa allveelaevade edu mõlemas maailmasõjas näitab eredalt selle arvamuse õigsust. Väide, et kaks Eesti allveelaeva oleksid poolesaja Nõukogude allveelaeva seas lahustunud, on spekulatsioon. Enne külma sõja aegsete strateegiliste tuumaallveelaevade (SSBN) hävitamiseks mõeldud hunter-killer’ite loomist ei nähtud allveelaevas relva teiste allveelaevade vastu. Teise maailmasõja jooksul uputati ainult üks allveelaev vee all teise allveelaeva poolt (Piekalkiewicz 1998: 1023). Argument, et Lembit «mängis [...] uute peremeeste käes eriti kurikuulsat rolli tsiviilpõgenikke ja haavatuid transportivate aluste uputamisel», on pehmelt öeldes demagoogiline. Kahjuks ei viita autor allikale, kust tema väited pärinevad. Punaarmee kasutas kogu seda osa Eesti Kaitseväe relvastusest, mida ei õnnestunud vargsi kõrvale toimetada. Valdavalt läks see 22. territoriaallaskurkorpusele. Vene sõdurid võõrapärastest ja keerulistest Eesti relvadest väidetavalt suurt rõõmu ei tundnud (Nõmm 2007: 29, 34). Osa relvi leidis tee ka hävituspataljonide arsenali ja nendega sooritati tõepoolest (sõja)kuritegusid. 1990. aasta Eesti entsüklopeedia nimetab Lembitu saagiks kümmet uputatud sõja- ja kümmet transpordilaeva (enamik neist uppus Lembitu veesatud miinidel) ning üht rammitud allveelaeva (EE 1990: 480), kuid on esitatud ka teistsuguseid arve. Tõenäoliselt on punapropaganda Lembitu «skoori» oluliselt suurendanud (Kokk 2006: 145; Õun 1999: 152), kuid
ühelgi juhul ei tule välja «sõjakuritegude rekordi» mõõtu. Tuleb arvestada, et kaht Eesti allveelaeva ei plaanitud tegutsema üksi, vaid koostöös Eesti ja Soome laevastiku ning merekindlustega. Kahele Eesti allveelaevale oleksid lisandunud viis Soome allveelaeva, rannakaitsesuurtükid Soome lahe mõlemal kaldal, kaks Soome rannakaitsesoomuslaeva, Eesti ja Soome väiksemad pealveelaevad ning meremiinid. Üheskoos oleksid need jõud loonud Balti laevastikule läbimurdmatu kaitsesüsteemi Tallinna-Porkkala joonel. Sellest joonest lääne pool oleks saanud kasutada laevateid ja ida pool oleks mõlema poole allveelaevad tõhusalt tõkestanud vaenlase mereoperatsioone. Kalev ja Lembit olid mõlemad projekteeritud eelkõige miiniveeskamist silmas pidades. Nad oleksid saanud rajada ja täiendada miinivälju merealal, mida vaenlase jõud kontrollivad vee peal ja õhus (Leskinen 2000). Lisatulemusena oleks nii loodud barjäär lõiganud läbi Nõukogude Liidu ühe olulise läänepoolse kaubatee. Kuigi 1939. aastal ei olnud Nõukogude Liidu kaubandussidemed Euroopaga nii tihedad
Mõlema riigi merejõud võtsid koostööd tõsiselt: tehti luurealast koostööd, korraldati ühisõppusi, veeti ülisalajased merealused kaablid omavaheliseks sidepidamiseks.