Analüüs
55
1930ndate lõpu Eesti Kaitseväest mereväelase vaatenurgast Käesolev artikkel on mõeldud vastulauseks kolonelleitnant Boris Püssa eelmises Sõduri numbris (detsember 2012) ilmunud kirjutisele «Kaitseväe nõrkused 1930. aastate lõpul». Vaidlustamata autori põhiväidet – Kaitsevägi oli 1939. aastal sõjaks halvasti ette valmistatud – tahan ometi kummutada mõned meresõjanduse mittetundmisest ja kahjuks ka ühendoperatsioonide merelise komponendi olemuse mittemõistmisest tingitud väärarvamused.
K
olonelleitnant Boris Püssa heidab 1930. aastate Eesti juhtidele ette, et liiga palju ressursse kulutati laevastiku ülalpidamiseks, eelkõige allveelaevade hankimiseks ja seetõttu jäid ressursid õhuväe arendamiseks ja maaväe saaterelvadega varustamiseks napiks. Kuid Eesti oli siis ja on ka praegu mereäärne riik, Eestit piirab meri kahest küljest ning ka Eesti majandust ja geostrateegilist olukorda mõjutab tema asukoht Läänemere ääres. Eesti merepiir on praegu 767 km, maapiir koos Peipsi-Pihkva järvega 681,6 km. Rannajoone pikkus, mis on dessanditõrje seisukohalt isegi olulisem, 3793 km, sellest 255 km on saarte rannajoon (TEA entsüklopeedia 6: 10). 1939. aastal oli Eesti maapiir küll pisut pikem, kuid suurusjärk jääb samaks. Meredessantide tõhusust kogeti juba Vabadussõjas (Urb 2012: 36–39). Ka Balti laevastiku 1939. aasta operatiivplaan nägi lisaks Eesti laevastiku, merekindluste ja sadamarajatiste hävitamisele ning Eesti mere poolt blokeerimisele ette Narva kaudu Eestisse tungiva 11. laskurdiviisi tiiva toetamist merelt ja
Taavi Urb kaptenmajor Kõrgema Sõjakooli mereväe põhikursuse ülem Tartu Ülikooli Eesti ajaloo magistrant
kolme pataljoni suuruse dessandi maan damist Narva ja Kunda vahel. Edaspidi tuli olla valmis toetama dessantoperatsioone ja hõivama Tallinna kindlustatud piirkonda (Petrov 2008: 83–84). Ilma tõhusa rannikukaitseta poleks Kaitsevägi pidanud muretsema mitte ainult ida- ja/või lõunarinde pärast, vaid ka põhja- ja kindlasti ka läänerinde pärast. Eesti oleks olnud sisuliselt igast küljest ümber piiratud. Nii pikka rindejoont
poleks suutnud hoida ka kordades suurem maavägi. Sageli unustatud, aga mitte vähem oluline kui rannikukaitse, on mereteede enda tarbeks vabana hoidmine. Tänapäeval käib 60% Eesti kaubandusest sadamate kaudu. 1939. aastal võis see osa olla isegi suurem, sest maanteedel rekkasid veel ei sõitnud ja lennukitega veeti peamiselt posti. Muidugi oli tolleaegse Eesti majanduslik iseseisvus suurem – vähemalt toit kasvatati kohapeal. Aga Euroopast veeti sisse tööstuskaupu ja mootorikütust. Ka võimalik sõjaline abi oleks Eestini jõudnud ainult meritsi. Mereteede vabana hoidmine oli Eestile eluliselt vajalik.
Imerelv allveelaev Kolonelleitnant Püssa leiab, et allveelaevade ost oli kallis ja kasutu, hoopis tõhusama merekaitse oleks saanud korraldada merekindluste ja 75 mm kahuritega relvastatud tsiviillaevade
Vasakpoolsel pildil allveelaevade Lembit ja Kalev vettelaskmine Inglismaal. Parempoolsel pildil samad laevad õppuse ajal Loksal