53
les siis, kui rahukokkulepped osutusid saavutamatuks (Gibbs 2009). Enamik Rambouillet’ konverentsist osavõtnutest möönsid, et Serbia delegatsioon nõustus tegelikult peaaegu kõikide poliitiliste nõudmistega, mida olid esitanud USA ja Euroopa vahendajad. Isegi Madeleine Albright, kes oli tavaliselt hüperkriitiline serblaste delegatsiooni suhtes, tunnistas, et serblaste delegatsioon oli nõustunud enamiku poliitilise kokkuleppe ettepanekutega. Kuigi Milošević isiklikult oli nõus rahvusvaheliste vägede saabumisega Kosovosse lepingutingimuste täitmist üle vaatama, soovis ta, et kontrolli viiks läbi kas ÜRO või OSCE, mitte NATO, nagu oli nõudnud USA (Gibbs 2009). Gibbsi sõnul võib tänaseks saadava informatsiooni põhjal väita, et Kosovo konflikti oleks olnud võimalik lahendada Rambouillet’s. Põhjus, miks läbirääkimised läbi kukkusid, seisneb selles, et rahukõneluste protsessi hilises faasis esitasid Lääne vahendajad lõplikule kokkuleppele lisapunkti, mille kohaselt määratakse piirkonda NATO rahuvalvekaader, kel oleks vaba ligipääs tervele Jugoslaavia Föderaalvabariigi territooriumile. Selle lisapunkti lepingusse esitamise tõttu kadus serblaste delegatsiooni usaldus rahuläbirääkimistesse ja kõnelused kukkusid läbi (Gibbs 2009). Lisapunkti kahtlast sõnastust märkas esmalt NATO pommitamiste ajal – 1999. aastal – Briti ajakirjanik John Pilger. Toona tekkinud küsimustele vastasid USA kõrged ametnikud, et tegemist on ohutu lisadetailiga ja eitasid püüdlusi läbirääkimisi saboteerida (Gibbs 2009). Pärast sõda kinnitas Briti parlamendi
istungil John Gilbert, kelle ülesandeks oli sündmuste ajal Briti kaitseministeeriumi teenistuses luureinformatsiooni koguda, et konverentsil otsisid mitmed läbirääkimiste võtmefiguurid võimalust konverentsi saboteerida. Tema sõnul sooviti Serbia vastu midagi ette võtta ja seetõttu loodeti kallutada läbirääkimised sõja kasuks. Mis aga puutus rahulepingu tingimustesse, siis Gilberti sõnul olid need meelega koostatud Miloševićile vastuvõetamatutena (Gibbs 2009).
Vägivallast ja ohvritest Teiseks müüdiks peab Gibbs väidet, et «Kosovo konflikt oli kergesti mõistetav juhtum, milles serblased olid rõhujad ja albaanlased ohvrid». Nimelt iseloomustati 1999. aasta konflikti laialdaselt kui Teise maailmasõja väiksemat mudelit, milles serblased olid asetatud natside ja albaanlased juutide rolli. Gibbsi sõnul tuleb tõdeda, et serblased tõepoolest kasutasid albaanlase vastu laialdaselt vägivalda ja Miloševićil lasub selles osas ka vastutus. Probleem seisneb aga selles, et sõjaajal ei olnud USA poolt toetatud albaania poliitilised grupid serblastest eriti paremad. Ehkki konflikti algfaasides oli ka mitmeid korralikult käituvaid ja vägivallavastaseid grupeeringuid, toetas USA siiski otseselt kõige enam Kosovo Vabastusarmeed, mis hiljem moodustas ka iseseisva Kosovo valitsuse. KVA pani aga toime hulga rassistlikke vägivallaakte, mis ei erinenud sugugi Miloševići vägede tegudest. KVA peamiseks sõjaliseks strateegiaks olid terroriaktid serblastest tsiviilelanike vastu. KVA strateegia terroristlik olemus oli teada ka Lääne ametnikele. (Gibbs 2009).
Kosovo Vabariik
Allikas: Wikipeedia
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
Pealinn: Priština Pindala: 10 887 km² Ametlikud keeled: albaania, serbia Rahvaarv: 1 733 872 (2011) Rahvastiku tihedus: 220 inimest/km² Riigikord: parlamentaarne vabariik President: Atifete Jahjaga Peaminister: Hashim Thaçi Iseseisvus: 17. veebruaril 2008 Rahaühik: Euro (€)
Ajakirjanik Stacy Sullivani intervjuudest mitmete KVA juhtfiguuridega selgub, et KVA liikmed ründasid serblaste asundusi, lasid alla tsiviillennuki, paigaldasid autopommi, mis vigastas ülikooli rektorit, ning võtsid hiljem nende tegude eest ka vastutuse. Terroriaktide eesmärgiks oli provotseerida serblaste kättemaksu, mis aitaks kaasa vägivallapuhangute tsüklile. Isegi Albright, kes keskendus oma memuaarides enamasti serblaste metsikustele, mainis, et KVA kavatsuseks oli provotseerida massilist serblaste vasturünnakut, mille tagajärjel oleks rahvusvaheline sekkumine vältimatu. Strateegia, mis tähendas serblaste kannustamist albaanlasi ründama, töötas hästi 1998. ja 1999. aastal ning tipnes NATO sekkumise ja KVA võiduga (Gibbs 2009). Seni on eeldatud, et kogu konflikti vältel olid serblased peamised vägivallaaktide toimepanijad, kuid tegelikkuses olid teatud perioodid, mil peamised vägivallatsejad olid just albaanlased. Seda teatas pärast sõda Briti parlamendi istungil ka toonane Briti kaitsesekretär George Robertson, et kuni 1999. aasta jaanuarini oli KVA süüdi rohkemates surmades kui Jugoslaavia võimud (Gibbs 2009). Sõja hilisemates faasides olid serblased tõepoolest peamised vägivallaaktide toimepanijad. Alates 1999. aasta jaanuarist kasvas serblaste algatatud rünnakute arv, mis päädisid näiteks albaanlaste külas Racakis toime pandud tapatalgutega. Alates NATO pommitamisest kasvas rünnakute arv veelgi. Siiski teatas lord Robertson, et algselt olid just albaanlased süüdi kõige jubedamas vägivallatsemises (Gibbs 2009). Üldises plaanis panid serblased konflikti käigus toime rohkem etnilist puhastustööd ja vägivallaakte, kuid süüst ei olnud puhtad ka albaanlased, mistõttu ei ole müüt «Serbia rõhumisest ja albaanlastest ohvritest» õigustatud. Etnilistest serblastest armeed panid 1990ndatel toime mitmeid jubedaid kuritegusid, nende hulgas ka 1995. aasta Srebrenica tapatalgud, kuid see ei õigusta KVA kuritegusid ega USA kaasolsalust, mis põhines KVA toetamisel (Gibbs 2009). Kui sõda 1999. aastal lõppes, algas omakorda Rahvusvahelise Kriminaal tribunali töö, uurimaks sõja käigus mõlema poole toime pandud kuritegusid. Endine tribunali peaprokurör, Šveitsist pärit jurist Carla Del Ponte avaldas oma memuaarides raskused ja probleemid, mis tulenesid KVA sõjakuritegude uurimisest. Del Ponte sõnul oli korduvaid