52
Konflikt da, ja Lääne väed, kellele olid meenumas varem Balkanil saadud traumad ja piinlikkushetked. Lisaks polnud NATO väljavaated kuigi kindlad, sest võrreldes Bosnia serblaste vägedega, kellega 1990. aastate keskel võideldi, olid Serbia (Jugoslaavia) väed palju paremini relvastatud ja varustatud. Pärast OAFi algust olid The Economisti juhtkirjas järgmised laused: «Lääs on komistanud ühe kõige suurema julgustüki otsa pärast Teist maailmasõda. Ta võib tõusta ja hiljem seista uhkena, olles võtnud otsustava võidu. Samas võib ta ka koos oma sõjaklubi NATOga kukkuda, olles nõrgem kui kunagi varem oma 50-aastase elu jooksul, ja sel juhul Balkan leegitseb» (Stumbling into War, 1999; Webber 2009: 454). Pärast missiooni lõppu said ametnikud väita, et OAF näitas kompleksse ja etteaimamatu julgeolekuülesandega silmitsi seistes NATO paindlikkust ja ülekaalukat sõjalist võimet. USA, Suur britannia ja Prantsusmaa ametlikud raportid aga hindasid NATO püüdluste mõju erinevalt. Kui üldine järeldus täheldas, et NATO saavutas võidu, sest Milošević oli sunnitud kapituleeruma, siis näiteks Briti parlamendi alamkoja kaitsekomisjon jõudis järeldusele, et Miloševići lüüasaamine ei näita otseselt sõjakäigu edu (Webber 2009: 454).
NATO õigustused ja kriitika
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
NATO tegevuse tulemusel muutus Kosovo olukord samuti kompleksseks. OAF võis küll tagasi lüüa serblased, kuid tegutsemise tõttu võeti endale vahelesekkuva jõuna kohustus tegelda tagajärgedega. Sõjakäigu lõppedes oli Kosovo korralike valitsusinstitutsioonide, õigusriigi, avalike teenuste struktuuri ja toimiva majanduseta provints. Lisaks oli piirkond jätkuvalt põgenikega seotud probleemide (koju pöördusid tagasi sajad tuhanded Kosovo albaanlased ja piirkonnast põgenesid kümned tuhanded serblased), etnilise vägivalla (tolleks ajaks suunatud enamasti serblaste ja mustlaste vastu) ning üha kasvava kuritegevusega paigaks. Kosovo poliitiline staatus tekitas ka probleeme, mis tulenesid juba eelnevalt mainitud dilemmast autonoomia ja omariikluse vahel. NATO tegevuse järel oli tekkimas kaks ohtlikku pretsedenti: esiteks tekitati võimalus, millest tulenevalt oli rahvuslikul vähemusel, kelle inimõigusi rikuti, õigus riigist eralduda, teiseks kaotasid riigid, mis olid inimõiguste rikkumisi korda saatnud, suveräänse õiguse selliste rahvusvähemuste üle. Neid põhimõtteid ei
toetanud rahvusvaheline õigus ega tunnustanud isegi kõik konflikti sekkunud riigid ning need olid täiesti vastuvõetamatud Venemaale, Hiinale ja paljudele teistele riikidele (Webber 2009: 455). Nimetatud vastuolusid võimendas ka tõsiasi, et isegi OAFi kaitsjad olid sunnitud tõdema, et OAFi algatamisel puudus vettpidav legaalne alus. Sellegipoolest õigustas näiteks Briti kaitsesekretär George Robertson parlamendi alamkoja ees NATO samme sellega, et «jõudu võib kasutada ekstreemsetes oludes, vältimaks humanitaarkatastroofi». Sama liini jätkasid teiste seas ka Blair, Solana ja Fischer, pannes sellega aluse NATO tegutsemise õigustamisele inimõiguste kaitsmise egiidi all (Webber 2009: 455). NATO kriitikuid aga selliseid avaldused ei rahuldanud ning arvati, et NATO, esitades Serbiale vastuvõetamatuid nõudmisi Rambouillet’s ja Pariisis, provotseeris sõja puhkemist. Kriitikute meelest tulenes vahelesekkumine pigem Lääne strateegilistest ja majanduslikest huvidest kui väärtushinnangutest. Lisaks nähti vigu ka NATO humanitaarkaalutlustes. Nimelt kasutati tsiviiltaristu sihtmärkide vastu kobarpomme ja vaesestatud uraanist südamikuga mürske, mis andis alust süüdistada NATOt sõjapidamiseeskirjade rikkumises. Aasta pärast OAFi jõudis aga Rahvusvaheline Kriminaaltribunal järeldusele, et pole mingit alust algatada uurimist NATO õhusõjategevuse osas. Ometi seati kahtluse alla NATO moraal sed eesmärgid, sest NATO sõjategevus oli oma loomult liialt ettevaatlik. Muretsedes omaenda vägede pärast, sooritati õhurünnakuid suurelt kõrguselt, mis vähendas rünnakute täpsust ja mistõttu tabati mitmel korral ekslikult valesid sihtmärke (nende hulgas pommitati ka põgenikekonvoisid). Kartuses oma vägesid kaotada, ei asutud võitlusse maapinnal, mis oli ühest küljest moraalselt õigustamatu (Michael Walzeri kuulus lause «Sa ei tohi tappa, kui pole sa valmis surema»), teisest küljest kahjulik, sest, vastupidiselt NATO seatud sõjaeesmärkidele, tõhustas Serbia vastusena õhurünnakutele etnilist puhastust Kosovos. Järk-järguline väekontingendi suurendamine naaberriikides (Albaanias ja Makedoonias) oleks ehk Serbiat heidutanud või vähemalt aeglustanud tema tegevust. Sellise väe sekkumine konflikti oleks võinud Serbiast juhitud etnilise puhastuse ära hoida, mille tulemusena oleks kriitikute meelest olnud vähem põgenikke ja vähem hukkunuid (Webber 2009: 455–456).
Pärast kümne aasta möödumist Kosovo konfiktist on taas esitatud argumente «Kosovo hea sõja» vastu. Arizona Ülikooli politoloogiaprofessor David N. Gibbs (2009) paljastas kolm põhilist «Kosovo hea sõja» müüti.
Kes nurjas kokkuleppe? Esimeseks müüdiks on Gibbsi sõnul väide, et «NATO alustas pommitamist alles pärast viimseid tulutuid püüdlusi lahendada konflikt diplomaatia abil. Sõda puhkes seetõttu, et Milošević püüdis iga hinna eest seista vastu diplomaatilisele lahendile». Gibbsi sõnul oli Milošević tegelikult valmis diplomaatiliseks lahendiks, nagu on allikate põhjal võimalik järeldada. Nimelt sõlmis Milošević 1998. aasta oktoobris mitmeid rahvusvahelisi kokkuleppeid, mille alusel olid serblased sunnitud enamiku vägedest Kosovost välja viima ja sõlmima vaherahu. Samuti oli Milošević nõus rahvusvaheliselt organiseeritud Kosovo kontrollimissiooni rakendamisega piirkonnas, mis teostaks järelevalvet Serbia vägede tagasitõmbumise toimumise kohta. Neid lepinguid vahendas USA diplomaat Richard Holbrooke (Gibbs 2009). Holbrooke’i kokkuleppe rakendamine aga lõpuks nurjus, sest serblaste ja albaanlaste vägede võitlus jätkus ning laienes 1998. aasta lõpuks. Tol ajal usuti, et kokkuleppest taganesid serblased. Nüüd on aga Gibbsi sõnul teada, et serblased rakendasid Holbrooke’i kokkuleppe oma tegevuskavasse, kuid lepingu täitmine nurjus albaanlaste tegevuse tõttu. Kokkuleppe nurjumise algatasid Kosovo Vabastusarmee sissid, kes kasutasid serblaste ohjeldatust ära uue rünnaku algatamiseks. Väidet kinnitab ka NATO-lt ja Holbrooke’i kokkuleppe rakendamise kontrollimise eest vastutava Kosovo kontrollimissiooni direktorilt saadud informatsioon (Gibbs 2009). 1999. aasta veebruaris ja märtsis peetud Rambouillet’ ja Pariisi rahukonverentsidel arutati serblastepoolse rõhumise lõpetamist, Kosovo regionaalse autonoomia taastamist ja rahvusvaheliste relvastatud rahuvalvejõudude rakendamist piirkonnas. Kosovo iseseisvust tol korral ei arutatud. Lõpuks aga kukkusid Rambouillet’ kõnelused läbi ja see viis otseselt NATO pommitamisaktsioonideni. Sel ajal levis arvamus, et serblased ei olnud nõus läbirääkimisi pidama ja soovisid kasutada albaanlaste vastu pigem sõjalist jõudu. Protokolli lähemalt uurides on aga Gibbsi sõnul alust väita, et serblased jäid läbirääkimistel avatuks ja nad võtsid jõu kasutusele al-