51
Kosovo albaanlased kogunesid 16. veebruaril 2013 selleks, et maalida Kosovo iseseisvust tunnustanud riikide lipud pealinnas Prištinas asuvale taassünnimonumendile «Newborn», mis märgib Kosovo eraldumist SerAp/scanpix biast
kond kui tegelikult ka Serbia poliitikud. Samal meelel olid ka mitmed lääneriikide esindajad, kes pidasid Kosovo iseseisvust nii «protsessi ilmseks tulemuseks» kui ka «peaaegu paratamatuseks». Ka Venemaa administratsioon pidi lõppkokkuvõttes nentima, et tekkinud olukorras on Kosovo iseseisvus tõesti ainus lahendus. Viimseid staatusekõnelusi hakkas korraldama Martti Ahtisaari ja selleks ajaks oli kõigile selge, et staatusekõnelustel ei arutata autonoomiat kui Kosovo üht lahendust, vaid tegemist oli valmistumisega täielikuks iseseisvumiseks (Ker-Lindsay 2009: 153).
Vastuolud suhtumises Kosovo sündmustesse
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
NATO OAFi algatamisega kaasnes ka suurriikide liidrite retoorika. USA toonane president Bill Clinton väitis, et operatsioon Allied Force on vastuseis «etnilisele ja usulisele vihkamisele». Suurbritannia peaministri Tony Blairi sõnul oli operatsioon uue rahvusvaheliste suhete lähenemise esimeseks katsumuseks ja esimeseks juhtumiks ehk uus rahvusvahelise kogukonna doktriin. Prantsusmaa
peaminister Lionel Jospin aga ütles, et OAF on «võitlus Euroopa tsivilisatsiooni eest». Saksamaa välisminister Joshka Fischer võrdles Miloševićile vastu hakkamist võitlusega Hitleri ja Mussolini vastu (Webber 2009: 452–453). Kui OAF läbi sai ja Milošević alistus, nimetas Clinton seda «võiduks turvalisemale maailmale, meie demokraatlikele väärtustele ja tugevamale Ameerikale». Tema hinnangul lõpetas vahelesekkumine etnilisest vihast tulenevad vägivallapuhangud ja ennetas laialdasemat sõjategevust kogu Balkanil. Oma kõnes parlamendi alamkoja ees nimetas toonane Suurbritannia välissekretär Robin Cook OAFi triumfi ajalooliseks hetkeks, mis tugevdas NATOt, lõpetas etnilise puhastuse, tõi võidu inimõigustele ja andis võimaluse «sulgeda Balkani ajaloo verega kirjutatud peatükk». Tolleaegse NATO peasekretäri Javier Solana sõnul oleks jõuline mittesekkumine (kui diplomaatia muutus kasutuks) kahjustanud Atlandi kogukonna väärtuste süsteemi, Lääne institutsioonide tõsiseltvõetavust ja transatlantilisi suhteid. USA riigisekretär Madeleine Albright läks veelgi kaugemale, väites, et Kosovos tegutsemine
oli «kõige tähtsam asi, mida oleme maailma heaks teinud» (Webber 2009: 453). Siiski ei möödunud NATO sekkumine vastuoludeta. Alliansi liikmete arvamus õhurünnakute osas ei ühtinud. Konsensus saavutati küll õhurünnaku osas põhimõtteliselt, kuid jäädi eri meelt sihtmärkide ja võimaliku maismaasekkumise küsimuses. Vastuolud levisid ka riikide sisepoliitikasse. Saksamaa, Itaalia ja Tšehhi olid neis küsimustes eri meelt ning Tšehhi, Kreeka, Hispaania ja Portugali ühiskonna avalik arvamus pöördus lausa OAFi vastu. Liidust väljaspool oldi operatsiooni osas veelgi negatiivsemalt meelestatud. Venemaa Balkani erisaadik Viktor Tšernomõrdin väitis, et õhurünnakud olid vastuolus rahvusvahelise seaduse, Helsingi kokkulepete ja Teise maailmasõja järgselt loodud maailmakorra põhimõtetega. Ka Hiina esitas OAFi legitiimsusele samalaadseid vastuväited, kuid neil oligi põhjust kaebusteks, sest Hiina saatkonda Belgradis pommitati (nähtavasti kogemata) mai alguses. Kuigi ÜRO Julgeolekunõukogus oli opositsioon operatsioonile vähene, oli see üsna lai väljaspool. Ladina-Ameerika riikidest koosnev Rio grupp, mitteühinenud rahvaste liikumine (Non-Aligned Movement; NAM) ja G77 mõistsid NATO hukka ÜRO autoriteedi õõnestamise pärast (Webber 2009: 453–454). Vastumeelsuse peamised põhjused tulenesid OAFi rakendamisest Balkani reaalsetes oludes. 1998.–1999. aasta Kosovo kriis võis väga kergesti muutuda üha süveneva ebastabiilsuse allikaks Balkanil, nagu oli piirkonnas kogetud juba varasematel aastatel. Kriis võis laieneda Makedooniasse ja Albaaniasse ning isegi Bosniasse, mis omakorda võis kahjustada niigi habrast Daytoni rahukokkulepet. Miloševići sõnul on Kosovo alati olnud Jugoslaavia ja Serbia identiteedi väga tähtis osa. 1990. aastate lõpuks, kui serblaste soovid Bosnia ümberjagamisel olid purunenud ja Serbia hegemoonia endises Jugoslaavias murtud, seisis Milošević suure sisepoliitilise kriisi ees, mis ähvardas talt riigis võimu võtta. Seega seisid Kosovos vastamisi Serbia väed, kelle eesmärgiks oli Kosovot iga hinna eest oma riigis hoi-