50
Konflikt
Sõdur NR 1 (70) märts 2013
gid, keskenduti Kosovo kiireloomulisemate vajaduste rahuldamisele, mille hulka kuulusid ka valdkonnad, mis olid otseselt seotud tulevase staatuse määramise protsessiga. Lisaks märkis Eide, et ÜRO juhtimise all olev rahvusvaheline administratsioon ei ole enam sobiv Kosovo siseküsimustega tegelemiseks ja vajalikud otsustusmehhanismid tuleks üle anda Prištinale. Selle üheks põhjuseks oli eeldus, et mis tahes otsus Kosovo kohta tulevikus tehakse, soovitakse ilmselt üht- või teistpidi näha ikkagi Prištinat provintsi juhtimas (Ker-Lindsay 2009: 151). Nüüdseks oli hakanud selguma, et ideed autonoomia osas hakkasid hääbuma. Kosovo albaanlased ei olnud valmis nõustuma millegi vähema kui omariiklusega. Kui Belgrad 2004. aasta keskel pakkus Kosovole ulatuslikku autonoomiat, mille tingimusi võiks kirjeldada põhimõttega «rohkem kui autonoomia, vähem kui iseseisvus», keeldusid Kosovo albaanlased sellest, väites, et «kui Kosovole anti 1974. aastal Jugoslaavia põhiseaduse järgi autonoomia, siis hiljem võeti see ära. Et selline olukord mitte kunagi enam ei juhtuks, on Kosovole ainus lahendus iseseisvus» (Ker-Lindsay 2009: 151–152). Konfliktioht Kosovos säilis ja see tegi ÜRO organitele muret. Veelgi enam kardeti, et võimaliku vägivalla sihtmärgiks võivad saada ÜRO rahvusvaheline administratsioon ja KFOR. Nimelt olid paljud Kosovo albaanlased hakanud uskuma, et serblaste asemel on nende maal okupantideks hoopiski rahvusvahelised jõud, mille kohalolek on teatav koloniaalokupatsiooni vorm. Selliseid vaateid esindasid ka mitmed iseseisvust pooldavad protestiliikumised, nagu näiteks Vetëvendosje (Enesemääramine). Alates 2004. aastast levis Kosovos laialdaselt avalik arvamus, et rahvusvaheline administratsioon ei aita kaasa iseseisvuse väljakuulutamisele, vaid pigem takistab seda. Selline avalik arvamus saavutas tipp-punkti 2005. aasta märtsis, mil kohaliku peaministri kohalt oli sunnitud tagasi astuma Ramush Haradinaj, keda Rahvusvaheline Kriminaal tribunal süüdistas sõjakuritegudes. See tõi kaasa mitmeid ÜRO rahvusvahelise
Ka Venemaa administratsioon pidi lõppkokkuvõttes nentima, et tekkinud olukorras on Kosovo iseseisvus tõesti ainus lahendus.
administratsiooni vastu suunatud pommiplahvatusi. Samal ajal hakkas kannatus katkema ka Washingtonis. Iraagi ja Afganistani sõdade tõttu oli Kosovo küsimus antud viimaste aastate jooksul suuresti Euroopa Liidu lahendada, kuid 2005. aastal hakati taas tundma rahulolematust Kosovo suhtes. Probleem seisnes Euroopa Liidu selge kohaloleku puudumises, mistõttu seda peeti ÜRO administratsiooni asenduseks. Ent selleks ajaks oli Kosovo autonoomia välistatud ja ainsaks Kosovo tulevikuteeks jäi iseseisvuse väljakuulutamine (KerLindsay 2009: 152).
Kosovo iseseisvuse koidikul Seetõttu ei tulnud 23. mail üllatusena, et toonane ÜRO peasekretär Kofi Annan otsustas määrata piirkonda erisaadiku täieliku ülevaateraporti koostamiseks varem esitatud standardite elluviimise edusammudest. Pärast ÜRO Julgeolekunõukogult saadud kinnitust erisaadiku saatmiseks pöördus Annan taas Kai Eide poole, et too seda ülesannet täidaks. Paljud uskusid, et ülevaate tulemused on juba enne ülevaatamist ette teada, kuigi Annan eitas seda. Mitmed
vaatlejad arvasid, et ametlikud kõnelused Kosovo lõppstaatuse teemal peaksid algama peagi, sest negatiivset hinnangut andev raport kutsuks kindlasti esile järjekordse vägivallapuhangu, mistõttu ei peetud sellise hinnangu esitamist ülevaateraportis tõenäoliseks. 4. oktoobril esitas Eide oma raporti peasekretärile. Kuigi standardite elluviimine oli olnud «ebaühtlane», soovitas Eide siiski staatusekõnelustega alustada ja lisas, et Euroopa Liidul oleks aeg juhtimine Kosovo küsimuses täielikult üle võtta. Annan võttis raporti vastu suurima heameelega ja kui ta selle Julgeolekunõukogu presidendile esitas, lisas ta täieliku omapoolse kinnituse staatusekõneluste algatamise tähtsuse kohta. Belgrad oli sündmuste käigust üllatunud ja selles pettunud, kuid London ja Washington jäid kindlale seisukohale, et olukord ei saa enam jätkuda ning on vaja otsustada Kosovo tulevik (KerLindsay 2009: 153). Nüüdseks oli Kosovo omariiklus otsustatud. Toonase Sloveenia presidendi Janez Drnovšeki sõnul olid kogu selle aja olnud Kosovo tulevases iseseisvuses üsna kindlad nii rahvusvaheline kogu-